Читать книгу Hirvekütt - James Fenimore Cooper - Страница 9

Neiud ei lausunud sõnagi, kui Hirvekütt ilmus nende ette üksinda ja näoga, millelt võis lugeda muret kahe puuduva mehe saatuse pärast.

“Isa!” karjatas Judith, tehes meeleheitliku pingutuse, et seda sõna lõpuks lausuda.

“Temaga juhtus õnnetus ja asjatu oleks seda varjata,” vastas Hirvekütt otsekohesel ja lihtsal viisil. “Tema ja Välejalg sattusid mingode kätte ja ainult taevas ise teab, millega see kõik lõpeb. Ma sain kõik kanuud kätte ja see on lohutus, sest need hulgused peavad nüüd kas parve ehitama või ujudes siia tulema. Päikeseloojanguks jõuab meile appi Tšingatšguk, kui mul õnnestub teda kuidagi kanuusse võtta; ja ma arvan, et sel juhul suudame me kahekesi kaitsta lossi ja laeva senikaua, kuni garnisoni ohvitserid sellest sõjakäigust kuulda saavad, mis varem või hiljem ikkagi juhtub, ja siis võime abi loota sealtpoolt, kui mitte mujalt.”’

“Ohvitserid!” hüüdis Judith kärsitult, kusjuures ta põsed tõmbusid veelgi punasemaks ja silmad väljendasid tugevat, ent üürikest erutust. “Kes võib nüüd mõelda või rääkida neist südametuist keigareist! Meid on endidki küllalt, et lossi kaitsta. Kuid mis on saanud minu isast ja vaesest Harry Välejalast?”

“See on loomulik, et te tunnete muret oma isa pärast, Judith, samuti on minu arvates loomulik, et olete mures Harry Välejala pärast.”

Nüüd jutustas Hirvekütt lühidalt, kuid täpselt kõigest sellest, mis öö jooksul oli juhtunud, ilma et oleks kuidagi salanud seda, missugune õnnetus oli tabanud tema kaaslasi või varjanud oma isiklikku arvamust võimalike tagajärgede suhtes. Tüdrukud kuulasid teda sügava tähelepanuga, kuid kumbki neist ei ilmutanud naiselikku kartust ja muret, mille säärane teade oleks esile kutsunud nende juures, kes pole harjunud piiriäärse elu ohtude ja juhtumistega. Hirveküti üllatuseks näis Judith hoopis rohkem kurvastavat. Hetty kuulas innukalt, kuid ei väljendanud millegagi oma tundeid ja näis juhtumi üle endamisi nukralt mõtisklevat. Judithi ärevuse kirjutas noormees kohe nii Välejala vastu tuntava huvi kui ka lapsearmastuse arvele, seevastu Hetty näilise ükskõiksuse põhjuseks pidas ta seda vaimset hämarust, mis teatud määral tumestas ta mõistust ja arvatavasti takistas tal kõiki tagajärgi mõistmast. Mõlemad neiud piirdusid muide ainult mõne sõnaga ja asusid kohe hommikusööki valmistama, nii nagu inimesed, kelle teha on kodused toimetused, jätkavad masinlikult tegevust isegi kannatades ja piineldes. Lihtsat, kuid toitvat hommikueinet söödi sünges vaikuses. Tütarlapsed vaevalt puudutasid toitu, kuid Hirvekütis tuli ilmsiks veel üks tubli sõduri omadus: ta tõendas, et ta säilitab söögiisu isegi kõige ärevamas ja raskemas olukorras. Hommikueine oli juba peaaegu lõpetatud, kuid keegi polnud ühtki sõna lausunud. Viimaks hakkas Judith kõnelema, takerdudes ja kiirustades, nagu juhtub siis, kui tunded saavad võitu enesevalitsusest.

“Isa arvatavasti oleks seda kala kiitnud!” hüüdis ta. “Ta ütleb, et siinsete järvede lõhe pole sugugi halvem kui merelõhe.”

“Mulle jutustati, Judith, et teie isa teab merest nii mõndagi,” vastas noormees, heites tütarlapsele uuriva pilgu, kuna ta nagu kõik teisedki, kes Hutterit teadsid, tundis mõningat huvi selle mehe mineviku vastu. “Harry Välejalg rääkis mulle, et teie isa olevat kunagi meremees olnud.”

Algul Judith nagu hämmeldus, siis aga muutus ta mingi temale täiesti uue tunde mõjul ootamatult jutukaks.

“Kui Välejalg midagi minu isa minevikust teab, siis on kahju, et ta sellest mulle ei ole jutustanud!” hüüdis ta. “Mõnikord näib mullegi, et isa on kunagi meremees olnud, teinekord jällegi mõtlen, et see pole tõsi. Kui see kirst oleks avatud või kui ta võiks rääkida, siis jutustaks ta tõenäoliselt meile kogu selle loo. Kuid selle lukud on liiga tugevad, et neid saaks purustada nagu sidumisnööri.”

Hirvekütt pöördus küsivalt kirstu poole ja uuris seda esimest korda tähelepanelikult. Kuigi kirstu värv oli luitunud ja see oli hooletu kohtlemise tõttu üleni kriimustustega kaetud, nägi Hirvekütt, et see oli tehtud osava meistri poolt heast materjalist ja oli hoopis parem kui iga teine kirst, mis ta seni oli näinud. Kallis tume puu oli kunagi olnud hästi poleeritud, kuid hooletu ümberkäimise tõttu oli selle pinnale vähe läiget järele jäänud; kõikvõimalikud kriimustused ja mõlgid andsid tunnistust sellest, et kast oli kokku põrganud veel kõvemate asjadega kui ta ise. Nurgad olid tugevasti rautatud; lausa kolm lukku ja hinged oleksid võinud oma kuju ja töötluse poolest tähelepanu äratada isegi antiigipoes. Kirst oli väga suur, ja kui Hirvekütt tõusis, haaras massiivsest käepidemest kinni ja katsus üht otsa üles tõsta, leidis ta, et kirstu kaal vastas täielikult selle välimusele.

“Kas te olete kunagi seda kirstu avatuna näinud?” küsis noormees tavalise piiriäärse elaniku lihtsusega, sest niisugustes asjades ei tuntud tsivilisatsiooni ääremail tollal suurt piinlikkust.

“Ei iialgi. Isa ei ole seda kunagi minu juuresolekul avanud, kui ta seda üldse kunagi on avanud. Ükski hing peale isa pole siin näinud selle kaant tõstetuna, ja samuti ei tea ma, kas temagi on kunagi siia sisse vaadanud.”

“Selles sa eksid, Judith,” vastas Hetty rahulikult. “Isa tegi kirstu lahti ja mina nägin seda.”

Hirvekütt vaikis mehiselt; tal polnud põrmugi piinlik pärida vanemalt õelt, kuid talle tundus pisut ebaausana noorema õe nõrka mõistust kuritarvitada. Kuid Judithit see ei ohjeldanud, ta pöördus kärmesti Hetty poole ja päris:

“Millal ja kus sa nägid, et see kirst oli avatud, Hetty?”

“Siinsamas ja mitmel korral. Isa avab kirstu sageli, kui sind pole kodus, minu juuresolekust ei tee ta väljagi, ja ma näen kõike, mida ta teeb ja kuulen kõike, mida ta räägib.”

“Ja mida ta siis teeb ja mida räägib?”

“Seda ma ei saa sulle öelda, Judith,” tähendas õde vaikselt, kuid kindlalt. “Isa saladused pole minu saladused.”

“Saladused? See on siiski kummaline, Hirvekütt, et isa avab oma saladused Hettyle, kuid minule neist ei kõnele!”

“Tal on selleks omad põhjused, Judith, kuigi sa neid ei tea. Isa pole praegu siin enda eest vastamas ja mina ei räägi sellest enam ühtki sõna.”

Judith ja Hirvekütt vaatasid teineteisele üllatunult otsa ja hetkeks näis, et Judith solvus. Kuid ta võttis end äkki kokku, pööras otsekui kaastundest tolle nõrkuse vastu õele selja ja ütles noormehele:

“Te jutustasite meile ainult poole oma loost ja katkestasite sellel kohal, kus te uinusite kanuus, või õigemini seal, kus te ärkasite, kui kuulsite kauri hüüdu. Meie kuulsime ka kauri hüüdu ja mõtlesime, et see ennustab tormi, kuigi sel aastaajal on järvel harva torme.”

“Tuuled puhuvad ja tormid uluvad nagu jumal tahab – mõnikord ühel aastaajal, teinekord teisel,” vastas Hirvekütt, “ja kaurid räägivad seda, mida nende loomus käsib. Oleks parem, kui inimesed käituksid niisama ausalt ja avameelselt. Pärast seda, kui ma tõusin ja kuulatasin linnu hüüdu ja sain aru, et see ei olnud Välejala kutse, heitsin pikali ja uinusin. Kui hakkas koitma, tõusin nagu alati ja asusin kaht kanuud otsima, et mingod neid kätte ei saaks.”

“Te ei jutustanud meile kõike, Hirvekütt,” ütles Judith tõsiselt. “Me kuulsime püssipauke idapoolse mäe juures; kaja oli kõmisev ja pikk ja kostis nii ruttu pärast pauke, et nähtavasti pidi tulistatama kaldal või üsna kalda lähedal. Meie kõrvad on niisuguste helidega harjunud ja meid ei saa petta.”

“Sel korral tegid püssid oma töö, tütarlaps. Jah, täna nad täitsid oma kohust. Täna hommikul sai sihitud ja päästikule vajutatud, kuigi mitte nii sageli, kui seda oleks võinud teha. Üks sõjamees on läinud parematele jahimaadele, ja see ongi kõik. Valgele inimesele ei ole sünnis kelkida oma vägitegudega ega uhkustada skalpidega.”

Judith kuulas teda peaaegu hinge kinni pidades. Kui Hirvekütt oma tavalisest tagasihoidlikkusest kavatses vestluse sel teemal katkestada, tõusis Judith püsti, tuli üle toa ja istus tema kõrvale. Tüdruku käitumises ei olnud midagi pealetükkivat; see näitas ainult vaistlikku naiselikku kiindumust ja naisesüdame sõbralikku lahkust. Ta võttis koguni jahimehe kõva käe, pigistas seda võibolla endalegi teadmatult ning vaatas tõsiselt ja isegi etteheitvalt tema päevitunud näkku.

“Te võitlesite metslastega, Hirvekütt, täiesti üksinda ja ilma igasuguse abita!” ütles ta. “Soovides kaitsta meid – Hettyt ja mind – te võibolla võitlesite vapralt vaenlasega, ilma et keegi oleks teid näinud või oleks olnud teie hukkumise tunnistajaks, kui saatus oleks lasknud sündida niisugust suurt õnnetust!”

“Ma võitlesin, Judith, jah, ma võitlesin vaenlasega, ja pealegi esimest korda oma elus. Niisuguseid asju juhtub ja need kutsuvad meis esile kurbuse ja võidurõõmu. Inimloomus on minu arvates võitlev loomus, sest kõik rahvad tapavad lahinguis ning me peame oma õigustele ja väärikusele ustavaks jääma. Kõigel, mis seni juhtunud, pole suuremat tähtsust. Aga kui Tšingatšguk peaks täna õhtul kaljule tulema, nagu me kokku leppisime, ja kui mina saan ta paati võtta metslaste märkamata või kui nad seda märkavad, siis vastu nende tahtmist ja soove, siis tõepoolest võime alustada midagi sõjataolist, enne kui mingod suudavad vallutada lossi, laeva või teid endid.”

“Kes see Tšingatšguk on? Kust ta tuleb ja mispärast tuleb ta siia?”

“Küsimused on loomulikud ja õiglased, kuigi noormehe nimi on kodukohas juba laialt tuntud. Tšingatšguk on vere poolest mohikaan ja elab sõpruses delavaaridega, kuna meie nahavärviga inimesed on tema enda suguharu pea täielikult hävitanud. Ta põlvneb suurte pealike perekonnast. Tema isa Unkas oli kuulus sõjamees ja oma rahva nõuandja. Isegi vana Tamenund austab Tšingatšgukki, kuigi teda peetakse veel liiga nooreks, et sõdu juhtida, ja lisaks on seda rahvust nii vähe järele jäänud, et pealiku nimetus on neil veel tühine sõnakõlks.

Niisiis, niipea kui praegune sõda tõsiselt pihta hakkas, leppisime Tšingatšgukiga kokku, et kohtume täna õhtul päikeseloojakul sellesama järve ääres kalju juures, et asuda koos meie esimesele sõjakäigule mingode vastu. Mispärast me just selle koha valisime, see on meie saladus. Kuigi meie oleme alles noored mehed, ei tee me midagi kaalutlemata ja läbi mõtlemata, nagu te isegi võite arvata.”

“Delavaaril ei tarvitse olla vaenulikke kavatsusi meie suhtes,” ütles Judith pärast mõningat kõhklust, “ja me teame, et teie olete meie sõber.”

“Loodan, et reetmine on viimane kuritegu, milles mind võidakse süüdistada,” vastas Hirvekütt, solvunud umbusaldusest, mis paistis Judithi sõnadest, “ammugi veel oma nahavärviga inimeste reetmine!”

“Keegi ei kahtlusta teid, Hirvekütt!” hüüatas neiu ägedalt. “Ei, teie aus nägu on küllaldane pant tuhande südame tõe eest! Kui kõik mehed oleksid harjunud niisamuti tõtt rääkima ega lubaks iial seda, mida nad ei kavatse täita, oleks maailmas hoopis vähem kurjust ja mehed toredate suletuttide ning punaste kuubedega ei tarvitseks õigustada alatust ja pettust.”

Tütarlaps rääkis erutatult, ei, koguni vapustatult. Tema ilusates silmades, mis tavaliselt olid nii veetlevad, välkus tuli, kui ta lõpetas. Hirvekütt ei saanud jätta tähele panemata seda ebatavalist erutust. Kuid taktitundega, mis oleks võinud au teha ka õukondlasele, hoidus ta sellele vihjamast ja suutis varjata, millist mõju see avastus temale avaldas. Judith rahunes, ja kuna ta ilmselt tahtis end noormehe silmis paremas valguses näidata, siis suutis ta vestlust peagi uuesti alustada nii rahulikult, nagu poleks üldse midagi juhtunud.

“Mul pole õigust pista oma nina teie või teie sõbra saladustesse, Hirvekütt,” jätkas ta, “ja ma olen valmis kõiki teie sõnu tõena võtma. Kui meil tõepoolest õnnestub sel raskel ajal veel üks meesterahvas liitlaseks saada, oleks see meile suureks abiks; ja ma loodan, kui metslased veenduvad, et me suudame järve enda käes hoida, siis pakuvad nad vange vahetuseks nahkade või vähemalt püssirohutünni vastu, mis meil majas on.”

Noormehel olid juba huultel sõnad nagu “skalbid” ja “preemia”, kuid ta ei tahtnud tüdrukuid erutada ja otsustas jätta vihjamata saatusele, mis nende isa tõenäoliselt ootas. Ent ta oli valetamises niivõrd vilumatu, et taiplik Judith, kelle vaimu olid teritanud ohud ja eluviisid, luges selle mõtte kohe ta näolt välja.

“Ma tean, millest te mõtlete,” jätkas tüdruk kiirustamata, “ja mida te oleksite öelnud, kui te poleks kartnud kurvastada mind… see tähendab meid mõlemaid, sest Hetty ei armasta isa vähem kui mina. Kuid meie mõtleme indiaanlastest teisiti. Nad ei skalpeeri iial vangi, kes on sattunud nende kätte tervelt ja vigastamata, vaid jätavad ta ellu – muidugi, kui neid ootamatult ei haara metsik piinamiskirg. Isa skalbi pärast ma ei karda ja tema elu pärast ka mitte nii väga. Kui indiaanlastel oleks õnnestunud öösel meile kallale hiilida, oleksime üsna tõenäoliselt oma skalpidest ilma. Kuid avalikus lahingus vangi võetud meeste kallal tarvitatakse harva vägivalda, vähemalt senikaua, kuni jõuab kätte piinamise aeg.”

“Jah, niisugune on nende komme ja nii nad tavaliselt toimivad, kuid Judith, kas te teate, mispärast teie isa ja Välejalg läksid metslaste laagrisse?”

“Tean. See oli julm tegu! Kuid mis teha? Mehed jäävad meesteks, ja isegi mõned nende seast, kes uhkeldavad kulla ja hõbedaga tikitud mundreis ning kannavad kuningakirja31 taskus, on sama julmad.” Judithi silmis välgatas uuesti tuluke, kuid meeleheitliku pingutusega sai ta endast jagu. “Ma vihastan alati, kui mõtlen, kui alatud on mehed,” lisas ta, teeseldes naeratust, mis tal aga halvasti õnnestus. “See kõik on rumalus! Mis tehtud, see tehtud, ja nutulauludega asja ei paranda. Kuid indiaanlased omistavad valatud verele nii vähe tähtsust ja hindavad vahvust nii kõrgeks, et kui nad teaksid, mis tagamõttega vangid tulid, siis nad hakkaksid neid selle eest pigem austama kui neile viga tegema.”

“Teatud aja, Judith, jah, teatud aja küll. Kuid kui see tunne möödub, siistulebasemelekättemaksuhimu. Meie Tšingatšgukiga peame püüdma ja vaatama, kuidas me saame Välejala ja teie isa vabastada, sest mingod veedavad kahtlemata järve ääres veel mõnegi päeva, et saavutada täielikku edu.”

“Tähendab, te arvate, et seda delavaari võib usaldada, Hirvekütt?” küsis neiu mõtlikult.

“Nõnda nagu mind ennast! Te ütlesite ju, et te ei kahtle minus, Judith?”

“Teis?” Judith haaras jälle tema käe ja surus seda tulisusega, mis oleks võinud teha edevaks mõne lihtsameelsema inimese, kel on kalduvus oma voorustega uhkustada. “Ma võiksin niisama hästi kahelda oma lihases vennas! Ma tunnen teid ainult ühe päeva, Hirvekütt, kuid see üks päev on äratanud minus usalduse, mida mõni teine poleks suutnud äratada terve aasta jooksul. Muide, teie nimi polnud mulle täiesti tundmatu. Garnisoni keigarid jutustasid sageli õppetundidest, mis te jahil olete neile andnud, ja kõik kõnelevad teie aususest.”

“Kas nad on kunagi rääkinud laskmisest, tüdruk?” küsis Hirvekütt huviga ja hakkas naerma oma vaikset südamlikku naeru. “Kas nad on rääkinud laskmisest? Mind ei huvita, mis nad minust on rääkinud, sest ma pole halb laskur, kuid mida ütlevad ohvitserid oma laskmise kohta? Relvad, nagu nad neid nimetavad, on nende tööriistad, aga ometigi ei oska mõned neid üldse kasutada.”

“Loodan, et see ei käi teie sõbra Tšingatšguki kohta… Muuseas, mida see indiaani nimi inglise keeles tähendab?”

“Suur Madu – nii kutsutakse teda tema suure tarkuse ja kavaluse pärast. Unkas on tema õige nimi, tema perekonnas kannavad kõik Unkase nime, kuni nad teenivad oma vägitegudega teise hüüdnime.”

“Kui ta tõepoolest nii tark on, siis võime loota, et saame temast kasuliku sõbra, kui ainult tema oma asjad ei takista teda meid aitamast.”

“Lõppude lõpuks ei ole selles midagi halba, kui ma teile kõik ära jutustan, kuna teiegi ehk võite meid abistada. Sellepärast avaldan selle saladuse teile ja Hettyle, lootuses, et te hoiate seda kui omaenda saladust. Pean teile ütlema, et Tšingatšguk on väga kena indiaanlane, ja tema suguharu noored naised heidavad talle sageli silma nii ta perekonna kui ka ta enda pärast. Nii, seal on üks pealik ja pealikul on Ua-ta-Ua-nimeline tütar, mis inglise keeles tähendab: “Tasem, oh tasem!”. See on kõige ilusam neiu delavaaride maal ja kõik noored sõjamehed unistavad sellest, et teda endale naiseks saada. Nojah, teiste hulgas hakkas ka Tšingatšguk Ua-ta-Uad armastama ja Ua-ta-Ua omakorda Tšingatšgukki.” Hirvekütt vaikis silmapilguks, sest Hetty Hutter tõusis oma kohalt, tuli küti juurde, jäi ta põlve najale seisma ning kuulas tähelepanelikult ja vaimustunult nagu laps ema muinasjuttu. “Jah, Tšingatšguk hakkas teda armastama ja tema hakkas Tšingatšgukki armastama,” jätkas Hirvekütt, kui oli heitnud süütule ja lihtsameelsele neiule sõbraliku ja heakskiitva pilgu. “Ja kui asi juba nõnda on ja vanemad vastu ei ole, siis on harva võimalik niisugust noorpaari lahutada. Loomulikult ei saanud Tšingatšguk säärast auhinda kätte, ilma et ei oleks kogunud endale hulganisti vaenlasi nende hulgast, kes samuti tüdrukut igatsesid. Keegi Kibuvitsaokas, nagu teda inglise keeles hüütakse, või Jokommon, nagu indiaanlased teda kutsuvad, võttis seda kõige rohkem südamesse, ja me kahtlustame, et tema käsi ongi mängus selles, mis nüüd edasi juhtus. Kahe kuu eest läks Ua-ta-Ua koos isa ja emaga lõhepüügile läänepoolsete jõgede äärde, kus, nagu kõigile teada, on rikkalikult kala, ja seal läks tütarlaps äkki kaduma. Mitu nädalat ei saanud me temast mingeid teateid, kuid kümme päeva tagasi tõi kuller, kes tuli läbi delavaaride maa, meile teate, et Ua-ta-Ua on oma vanemate juurest ära varastatud – me arvame, kuigi pead ei või anda, et Kibuvitsaokka käsi on siin mängus – ja on nüüd vaenlaste võimuses, kes võtsid ta enda juurde ja tahavad ta noorele mingole mehele panna. Kuller kõneles, et selle suguharu jahimehed kavatsevad paar kuud siinsetes metsades viibida, enne kui Kanadasse tagasi lähevad, ja kui meie saame neile siinkandis jälile, siis läheb meil võibolla korda tüdrukut ära päästa.”

“Aga mis see teisse puutub, Hirvekütt?” küsis Judith mõningase rahutusega.

“Aga niipalju, et kõik, mis puutub minu sõbrasse, puutub ka minusse. Ma tulin siia Tšingatšgukile appi, ja kui meil õnnestub tema armsamat päästa, siis pakub see mulle peaaegu samasugust rahuldust, nagu oleksin ma vabastanud omaenda kallima.”

“Ja kus on siis teie kallim, Hirvekütt?”

“Ta on metsas, Judith, ta langeb puuokstelt koos vihmatilkadega; ta on kastesel rohul, ta ujub koos pilvedega sinitaevas, ta laulab koos lindudega laanes, ta voolab vulisevate ojadena, millest ma janu kustutan – ta on kõigis neis kinkides, mille eest me oleme tänu võlgu loodusele!”

“Te tahate öelda, et teie pole senini armastanud ühtki naist ja olete armastanud ainult jahti ja elu metsas?”

“Just nii, just nimelt! Ma olen valge inimene ja mul on valge inimese süda. Arusaadavatel põhjustel ei või ma armastada punanahkset tütarlast, kel on punanaha süda ja tunded. Ei-ei, seda tõbe pole ma veel põdenud ja loodan, et püsin tervena vähemalt kuni selle sõja lõpuni. Mul on Tšingatšgukiga muret küllalt, et ma veel võtaksin liigse koorma endale kaela, enne kui see asi on lahendatud.”

“Neiu, kes teid ükskord võidab, Hirvekütt, võidab vähemalt ausa südame – südame, mis ei tunne petmist ega kavalust. Niisugust võitu võib kadestada iga naine.”

Kui Judith seda ütles, tõmbus tema ilus nägu vimma ja kibe naeratus libises üle huulte. Ometi jäi ta endiselt kauniks. Kaasvestleja märkas seda ja kuigi ta polnud harjunud mõistatama naiste südamesaladusi, ütles loomupärane peenetundlikkus talle, et parem on kõneteemat muuta.

Kuna tund, mil oodati Tšingatšguki saabumist, oli veel kaugel, jäi Hirvekütil küllalt aega lossi uurida ja selle kaitsmiseks midagi ette võtta. Hutteri suured kogemused ja ettenägelikkus polnud selles suhtes jätnud enam suurt midagi teha. Siiski tundusid mõningad ettevaatusabinõud noormehe meelest vajalikud olevat, kuna ta oli uurinud piirialade sõjakunsti selle rahva pärimuste ja juttude kaudu, kelle hulgas ta oli nii kaua elanud.

Loss asus kaldast nii kaugel, et kaldalt lastud püssikuuli ei olnud vaja karta. Tõsi küll, maja asus teatud mõttes musketikuuli kaugusel, kuid täpsest sihtimisest ei saanud siin juttugi olla, ja isegi Judith suhtus sellisesse ohtu täiesti ükskõikselt. Nii et senikaua kui elamu jäi nende valdusse, ei ähvardanud neid mingi oht, kui ainult kallaletungijad ei leia mingit sõidukit, millega jõuda lossi juurde, vallutada see tule või tormijooksuga või mõne muu indiaani viguri või salakavala riuka abil. Kuid süütamise vastu oli Hutter võtnud tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, ja hoone ise, välja arvatud kasetohust katus, ei süttinud kuigi kergesti. Põrandasse oli tehtud mitu ava ja panged nööridega olid igaks juhuks käepärast. Tulekahju puhul võis ükskõik kumb tüdruk tule kerge vaevaga ära kustutada, eeldades, et see liiga suureks ei paisu. Judith, kes näis tundvat kõiki isa kaitseplaane ja oli küllalt julge selleks, et nende rakendamisest osa võtta, seletas Hirvekütile kõik need üksikasjad ära ja säästis tal sellega hulga jõudu ning aega.

Päeval polnud karta midagi. Peale kanuude ja laeva, mis olid nende valduses, ei leidunud kogu järvel ühtki sõidukit. Hirvekütt teadis ometi, et parve võis ehitada üsna kiiresti, sest kuivanud puid vedeles vee ääres külluses, ja kui indiaanlased ikka tõesti kavatsesid rünnata, siis polnud kuigi raske leida selleks vajalikke abinõusid. Ameerika kirves kui tööriist, millel pole võistlejat, polnud tollal veel kuigi laialdaselt tuntud ja punanahad ei olnud sõjatapri-taolise riista käsitsemises kuigi osavad; ometigi olid nad küllalt vilunud jõgede ületamisel, ja võis kindel olla, et nad ehitavad parve, kui peavad tarvilikuks riskida kallaletungiga. Nende sõjamehe äsjane surm võis ajendiks olla, aga võis ka mõjuda hoiatusena; kuid Hirvekütt pidas tõenäoliseks, et saabuv öö kujuneb kriitiliseks. Seetõttu igatseski noormees nii väga oma mohikaanist sõbra peatset kohalejõudmist ja abi ning ootas päikeseloojangut kasvava kärsitusega.

Päeva jooksul mõtlesid lossi elanikud kaitseplaanid läbi ja tegid ettevalmistusi. Judith oli väga agar ja talle nähtavasti meeldis oma uue külalisega kõige üle nõu pidada. Hirveküti kartmatus, tema mehine andumus õdedesse, ta lihtsameelsus ja tundesiirus kütkestasid Judithit. Hirvekütile näis, et aeg liigub väga pikkamisi, kuid Judith ei märganud seda, ja kui päike hakkas laskuma läänepoolsetele mändidega kaetud künkaharjadele, tundis ja väljendas ta imestust, et päev jõuab nii ruttu õhtule. Hetty seevastu oli mõttes ja vaikne. Ta ei olnud kunagi väga jutukas või kui ta muutuski juhuslikult sõnaohtramaks, siis ainult mingi sündmuse mõjul, mis äratas tema kavaluseta mõistuse; kuid sel mälestusväärsel päeval oli ta mitmeks tunniks otsekui kõnevõime unustanud. Hirmu isa saatuse pärast ei peegeldunud kummagi õe käitumises. Samuti ei paistnud kumbki tõsiselt kartvat midagi hullemat kui vangilangemine, ja paaril korral, kui Hetty kõneles, väljendas ta lootust, et Hutter leiab tee, kuidas end vabastada. Kuigi Judith polnud ses suhtes nii rahulik, lootis temagi, et indiaanlased teevad ettepaneku vangid välja lunastada, kui veenduvad, et nad ei suuda lossi ühegi sõjakavaluse ega riukaga vallutada. Hirvekütt pidas siiski kõiki neid lootusi lihtsalt tütarlaste fantaasiaks, jätkas niisama järjekindlalt ettevalmistusi kaitseks ning haudus tuleviku suhtes niisama tõsiseid mõtteid, nagu poleks neid sõnu kunagi üle tütarlaste huulte libisenudki.

Viimaks jõudis kätte tund, mil nad pidid minema paika, kus oli määratud kohtumine mohikaani või delavaariga, nagu Tšingatšgukki tavaliselt kutsuti. Kuna Hirvekütt oli tegevusplaani läbi kaalunud ja mõlemale õele üksikasjaliselt selgitanud, asusid kõik kolm üksmeelselt ja püüdlikult selle teostamisele. Hetty läks laeva, sidus kaks kanuud kokku, ja astunud ühesse, sõudis need mõlemad ehitust ümbritseva pistandaia väravataolise ava juurde ja tõi need sealt läbi. Siis sidus ta mõlemad paadid maja alla keti külge, mille teine ots oli majas. Pistandaed koosnes palkidest, mis olid tugevasti savisse rammitud, ja täitis kahekordset eesmärki: see ümbritses väikest platsi, mida võis kasutada mitmesugusteks vajadusteks, ja takistas ühtlasi vaenlaste paatidel liiga lähedale tulemast. Sel viisil olid kanuud, mis olid nagu dokki paigutatud, teatud määral kaitstud võõraste pilkude eest, ja tugevasti suletud ning lukustatud väravate tagant poleks olnud neid lihtne välja viia. Ent enne väravate sulgemist tuli Judith kolmanda kanuuga samuti pistandaeda, jätnud Hirveküti hooleks kõigi akende ja uste sulgemise majas. Pärast Hirveküti tegevust oleks ehitisse sissemurdmine nõudnud mitu tundi tööd, isegi kui piirajad oleksid kasutanud mingeid muid tööriistu peale sõjakirveste ega oleks kohanud mingisugust vastupanu, kuna kõik oli massiivne ja tugev ja riivideks oli kasutatud noorte puude tüvesid. Kõik need ettevaatusabinõud oli Hutter välja mõelnud pärast seda, kui valged hulkurid olid paaril korral maja tema sagedaste äraolekute ajal paljaks röövinud.

Niipea kui elamu oli seestpoolt kõvasti kinni pandud, ilmus Hirvekütt luugi juurde ja laskus Judithi kanuusse. Sellejärel sulges ta ukse massiivse lati ja tugeva tabalukuga. Siis võeti Hetty kanuusse, mis ujus pihtaiast välja. Järgmiseks ettevaatusabinõuks oli väravate lukustamine, kusjuures võtmed viidi Noa laeva. Nüüd võis elamusse pääseda ainult sissemurdmise teel või sama teed kaudu, kust noormees oli välja tulnud.

Hirvekütt oli pikksilma aegsasti kaasa võtnud ja vaatas tähelepanelikult kogu ranna üle, niipalju kui tema asukoht seda võimaldas. Kusagil polnud näha elusolendit, välja arvatud paar lindu, ja needki lendasid puude varjus, otsekui pärastlõunase kuumuse eest varju otsides. Eriti hoolega uuris Hirvekütt üle lähikonna, et selgitada, kas kusagil ei valmistata parve. Kuid kõikjal valitses vaikne üksildus. Siin peame mõne sõnaga selgitama, milles seisis meie seltskonna suurim kimbatus. Sel ajal, kui nad ise olid vastase valvsate pilkude all, oli vaenlane tiheda metsa varjus. Kujutlusvõime suurendas tahtmatult tihnikus peidus olevate vaenlaste tegelikku arvu, seevastu nende oma nõrkus oli selge igaühele, kes juhtus nende suunas pilku heitma.

“Seni pole keegi end liigutanud!” hüüdis Hirvekütt, kui langetas lõpuks pikksilma, kavatsedes laeva minna. “Kui hulgused tõepoolest kurja kavatsevad, siis on nad liiga kavalad, et avalikult tegutseda. Võibolla nad juba meisterdavadki metsas parve, kuid pole seda veel järve äärde toonud. Nad ei tea ometi arvata, et me kavatseme lossi maha jätta, ja kui nad seda arvavad, siis ei tea nad, kuhu me kavatseme sõita.”

“Täiesti õige, Hirvekütt,” vastas Judith, “ja nüüd, kus kõik on valmis, võime kohe teele asuda, kartmata tagaajamist, või muidu on hilja.”

“Ei, ei, see asi nõuab ettevaatust. Kuigi metslased ei tea, et Tšingatšguk ootab meid kaljul, on neil silmad ja jalad. Nad näevad, kuhu me sõidame ja kindlasti järgnevad meile. Ma püüan neid siiski tüssata ja juhin pargase kord sinna, kord tänna, seni kuni nad väsivad meile järele jooksmast.”

Hirvekütt täitis oma lubadust, niivõrd kui suutis. Ei möödunud viit minutitki, kui kõik kolm olid laevas ja purjetasid lossist eemale. Põhjast puhus kerge tuuleõhk. Julgelt purje hiivanud, seadis noormees kohmaka laeva nina nii, et allatuule triivimist arvesse võttes oleksid nad pidanud randuma idapoolsel kaldal, paar miili lossist allpool. Laev ei paistnud silma eriti kiire käigu poolest, ja kuna ta oli madala süvisega, siis polnud raske teda liikuma saada ja purjetada umbes neljamiilise tunnikiirusega. Lossi ja kalju vahet oli pisut üle kahe miili. Tundes indiaanlaste täpsust, arvestas kütt aega väga täpselt, et olenevalt olukordadest jõuda kokkulepitud kohale väikese hilinemisega või määratud kellaajast natuke varem. Kui noor kütt hiivas purje, seisis päike veel üsna kõrgel läänepoolsete küngaste kohal; loojakuni oli jäänud rohkem kui kaks tundi aega ja mõnest minutist oli Hirvekütile küllalt mõistmiseks, et pargase kiirus vastab täiesti tema ootustele.

Oli imekaunis juunikuu õhtupoolik ja kunagi varem polnud see üksildane veteväli tundunud vähem võitluse ja verevalamise areenina kui nüüd. Kerge tuuleõhk laskus harva järvepinnani, enamasti hõljus ta selle kohal, otsekui poleks ta tahtnud segada selle sügavat vaikust või häirida selle peegelsiledat pinda. Isegi metsad näisid päiksepaistes tukkuvat ja üksikud pilvevoonad olid juba tundide viisi seisnud liikumatult põhjapoolsel vaateveerul, otsekui oleksid nad sinna paigutatud lihtsalt maastiku kaunistamiseks. Paar veelindu libises üle järve ja vahetevahel oli näha kaarnat, kes tiirutas kõrgel puude kohal ja pidas metsa teraselt silmas, et aegsasti silmata iga elusolendit, keda salapärased metsad talle saagiks annavad.

Lugeja on arvatavasti märganud, et vaatamata Judithi otsekohesusele ja järsule käitumisele, mis andsid tunnistust piirialadel omandatud harjumustest, kõneles ta hoopis haritumat keelt kui tema meeskaaslased, sealhulgas ka tema oma isa. Kasvatuselt erinesid Judith ja õde oluliselt nende klassi kuuluvatest neidudest kogu siinsel piirialal; lähima garnisoni ohvitserid nii väga ei liialdanudki Judithit meelitades ja kinnitades, et isegi linnades on vähe niisuguste kommetega daame. Seda ei saanud küll sõnasõnalt võtta, kuid siiski andis see põhjust komplimendiks. Oma kasvatuse eest võlgnesid tüdrukud tänu emale – juba lapsepõlves olid nad omandanud temalt selle, mida hiljem ei suuda anda ükski õppimine. Kes oli nende ema, või õigemini oli olnud, teadis ainult vana Hutter üksi. Ta oli surnud kahe aasta eest ja oli maetud järve, nagu Välejalg oli kinnitanud. Piiriala elanikud olid sageli omavahel arutanud, mispärast ta niiviisi oli talitanud: kas põlgusest eelarvamuste vastu, või ei viitsinud ta end hauakaevamisega vaevata. Judith polnud iial külastanud seda kohta, kus tema ema vette lasti, kuid Hetty oli viibinud matusel ja sõudis nüüdki sageli loojaku aegu või kuuvalgel kanuuga sinna ja vaatas tundide kaupa läbipaistvasse vette, otsekui lootes näha korrakski seda, keda ta oli õrnalt armastanud lapsepõlvest kuni kurva lahkumistunnini.

“Öelge, kas me tõesti peame jõudma kalju juurde täpselt loojakuhetkeks?” küsis Judith noormehelt, kui nad seisid kõrvuti ja Hirvekütt hoidis käes tüüriaeru ning Judith tikkis kleidile mingit kaunistust, mis kuidagi ei sobinud piiriasuka tütrele ja oli siin metsas ennekuulmatu asi. “Kas mõned minutid enne või pärast võivad asja muuta? On väga ohtlik kauem peatuda nii kalda lähedal!”

“Nõnda see on, Judith; selles kogu see raskus seisnebki! Kalju asub neemest just püssitule kaugusel ja sellepärast ei tohigi sellele liiga lähedale sõita ega sinna väga kauaks jääda. Kui teil on tegemist indiaanlasega, peate kõike ette kaalutlema ja rehkendama, kuna punanahkadel on juba kord niisugune loomus, et nad armastavad kavaldada. Nüüd mõistate, Judith, et ma ei juhi laeva üldse kalju suunas, vaid sellest tunduvalt ida poole, et metslased jookseksid sinna ja väsitaksid asjata jalgu.”

“Tähendab, te mõtlete siis, et nad näevad meid ja jälgivad meie liikumisi, Hirvekütt? Mina lootsin, et nad võibolla läksid tagasi metsa ja jätsid meid mõneks tunniks rahule.”

“Oh ei! Ainult naised võivad niiviisi mõelda. Sõjateel olles ei lakka indiaanlased kunagi vaenlast jälitamast ja nende silmad on ka praegu suunatud meile, kuigi järv meid kaitseb. Me peame sõitma kalju juurde täpsel ajal ja juhtima vaenlased valejälgedele. Räägitakse, et mingodel on hea nina, kuid valge inimese mõistus võib nende vaistuga alati võistelda.”