Читать книгу Hirvekütt - James Fenimore Cooper - Страница 8

Oli juba suur valge väljas, kui noormees, kelle me jätsime eelmises peatükis kirjeldatud olukorda, uuesti silmad avas. Ta kargas sedamaid üles ja vaatas teraselt ümberringi, mõistes, kui tähtis on välja selgitada oma täpne asukoht. Tema uni oli olnud sügav ja rahulik; ta ärkas värske pea ja selgete mõtetega, mis oli kujunenud olukorras äärmiselt vajalik. Tõsi küll, päike polnud veel tõusnud, kuid taevalaotus oli täis õrnu värve, mis märgivad päeva algust ja lõppu, ja kogu õhk helises linnulaulust. Hirvekütti ähvardas oht.

Kerge tuuleõhk – sest päris tuuleks võis seda vaevalt nimetada – oli öö jooksul pisut tugevnenud, ja kuna kanuud olid sulgkerged, siis olid nad ujunud kaks korda kaugemale kui kütt oli arvestanud; ja mis veelgi ohtlikum, olid triivinud nii lähedale idakaldal järsult kerkivale mäejalamile, et Hirvekütt kuulis linnulaulu päris selgesti. Kuid see ei olnud veel kõige hullem. Kolmas kanuu oli võtnud sama kursi ja triivis nüüd aeglaselt neeme poole, kuhu ta pidi tingimata randuma, kui ainult äkiline tuule suunamuutus või inimkäsi teda kõrvale ei pööra. See välja arvatud, polnud midagi häirivat märgata. Loss seisis endiselt liivakul, kanuudega peaaegu ühel joonel, kuna need olid öö jooksul mitu miili edasi triivinud. Noa laev, mis oli köiega posti külge seotud, kiikus sealsamas, nii nagu ta oli mitmete tundide eest sinna jäetud.

Endastmõistetavalt köitis Hirveküti tähelepanu esmalt kõige kaugemal olev kanuu. See oli peaaegu päris neemenuka juures. Piisas mõnest aerulöögist, kui ta nägi, et kanuu puudutab kallast enne, kui tema sellele järele jõuab. Just sel hetkel tõusis järsku tuul ja kerge paadike liikus veelgi kiiremini maa poole. Mõistes, et ta ei suuda paadi kaldale jõudmist takistada, otsustas noormees jõudu säästa. Vaadanud eelkõige üle oma püssi süütepanni, lähenes ta aeglaselt ja ettevaatlikult neemele, pöörates paati ettenägelikult nii, et tema pihta oleks saadud sihtida ainult ühest küljest.

Triiviv kanuu, mida ei juhtinud keegi, ujus edasi ja põrkas vastu väikest veealust kivi kolme või nelja jardi kaugusel kaldast. Just sel hetkel jõudis Hirvekütt neeme kohale ja pööras oma paadi nina maa suunas; täieliku liikumisvabaduse säilitamiseks päästis ta lahti kõigepealt kolmanda puksiiris oleva kanuu. Eespool olev kanuu kõikus hetke kivi otsas, seejärel kerkis juuksekarva võrra silmale peaaegu märkamatu laine harjal, pööras ringi, ujus jälle vabalt ja jooksis kaldaliivale.

Noormees märkas seda kõike, kuid tema pulss ei kiirenenud ja käeliigutused jäid endiselt rahulikuks. Kui keegi oli end kanuud oodates ära peitnud, siis oli teda, Hirvekütti, nähtud ja ta pidi kaldale lähenema äärmiselt ettevaatlikult. Kui kedagi varitsemas ei olnud, polnud ka mõtet kiirustada. Kuna neem oli peaaegu indiaanlaste laagripaiga vastas järve kaldal, siis lootis ta viimasele võimalusele, kuigi just esimene võimalus oli tõenäoline, sest indiaanlased olid oma sõjapidamisviiside kohaselt ilmselt mitu luurajat välja saatnud, et üles otsida paadid, millega lossi sõita. Ainsast pilgust mõnelt kõrgendikult järvele oleks piisanud, et näha kõige pisematki eset tema pinnal; sellepärast võis vaevalt loota, et ükski kanuu oleks märkamatult läbi pääsenud; ja iga indiaanlane võis tuule suuna järgi kindlaks määrata, kuhupoole paat või palk ujub.

Maale lähenedes sõudis Hirvekütt üha aeglasemalt, ta pilk muutus valvsamaks, ta pingutas kuulmist ja ta ninasõõrmed laienesid, et ähvardavat ohtu õigel ajal märgata. Algajale oli see raske hetk. Arad inimesed muutuvad vahel julgemaks, kui teavad, et neid jälgitakse ja pärast neist räägitakse, kuid Hirvekütil puudus isegi see julgustus. Ta oli täiesti üksinda, võis loota ainult omaenda tugevusele ja kellegi sõbralik pilk ega ergutav hääl ei julgustanud teda. Sellele vaatamata poleks ka kõige kogenum sõjamees toiminud paremini. Noor kütt ei ilmutanud hulljulgust ega kõhklust. Ta liikus edasi läbimõeldult ja ettevaatlikult, pöörates kogu oma tähelepanu ainult sellele, mis oli eesmärgi saavutamiseks vajalik. Nii algas selle inimese sõjatee, kes oli hiljem oma võimaluste ja tavade piires sama kuulus kui paljud kangelased, kelle nimed kaunistavad hoopis kuulsamate teoste lehekülgi kui meie lihtne jutustus.

Jõudnud umbes saja jardi kaugusele kaldast, tõusis Hirvekütt kanuus püsti, tegi kolm-neli tugevat aerulööki, et paat jõuaks kaldale välja, heitis siis aeru kiiresti käest ja haaras sõjariista. Ta tõstis parajasti püssi, kui kõlas vali pauk, mida saatis kuuli vingumine – see lendas noormehe kehast nii lähedalt mööda, et ta tahtmatult võpatas. Järgmisel hetkel Hirvekütt komistas ja kukkus täies pikkuses kanuu põhja pikali. Sedamaid kostis läbilõikav kisa, indiaanlane kargas põõsastest välja neemenukal asuvale lagendikule ja hüppas lootsiku poole. Noormees oligi seda silmapilku oodanud. Ta kargas püsti ja sihtis püssiga kaitsetut vaenlast. Kuid tema sõrm peatus enne päästikule vajutamist. See väike viivitus arvatavasti päästiski indiaanlase elu, kes hüppas tagasi varju niisama kärmelt, nagu oli sealt välja karanud. Selle ajaga lähenes Hirvekütt kiiresti maale ja kanuu jõudis neemele just hetkel, kui vaenlane kadus. Kuna keegi ei juhtinud kanuud, siis randus see mõne jardi teisest paadist eemal. Kuigi indiaanlane polnud veel arvatavasti jõudnud oma püssi laadida, oli Hirvekütil liiga vähe aega, et oma saaki kinni haarata ja see ohutusse kaugusse viia, enne kui kõlab teine lask. Seetõttu tormas jahimees hetkekski peatumata metsa ja otsis varju.

Päris neeme tipul oli väike, osalt rohtukasvanud, osalt liivane lagendik, mille üht külge palistasid tihedad põõsad. Kui see kitsas kidurate taimede vöönd jäi seljataha, satuti kohe kõrgete ja süngete metsavõlvide alla. Kallas oli mõnesaja jardi ulatuses ühtlaselt laugjas ja kerkis siis järsu mäeküljena. Kõrged jämedad puud, mille all põõsaid ei kasvanud, meenutasid ebaühtlaselt paigutatud hiigelsambaid, mis lehevõlvi ülal hoidsid. Kuigi nad seisid oma vanuse ja mõõtmete tõttu küllalt tihedasti üksteise kõrval, ulatus silm nägema üsna kauge maa peale, ja kel oli terav silm ja küllalt vilumust, see võis suurema vaevata näha isegi puude varjus seisvaid inimesi.

Hirvekütt teadis, et tema vastane laeb praegu püssi, kui ta põgenenud pole. See oletus osutus tõeks, sest noormees ei jõudnud veel puu taha varjuda, kui nägi viivuks suure tamme taha peitunud indiaanlase kätt, mis parajasti kuuli püssirauda lükkas. Kõige lihtsam oleks olnud edasi tungida ja relvitule vaenlasele sealsamas lõpp peale teha, kuid Hirveküti südametunnistus hakkas niisuguse sammu vastu mässama, hoolimata sellest, et teda ennast oleks äsja maha lastud. Ta polnud veel harjunud metslaste halastamatute sõjakommetega, millest ta teadis vaid kuulu järgi, ja talle tundus ebaaus relvata vaenlasele kallale tungida. Puna oli tõusnud tema näkku, kulmud kortsus ja huuled kokku surutud, oli ta valmis tegutsema; kuid selle asemel, et kiiremini tulistada, seadis ta püssi laskevalmis ja pomises endamisi, märkamata isegi oma lausutud sõnu:

“Ei-ei! Nii võivad sõdida küll punanahad, kuid ristiinimese väärikusega see kokku ei sobi. Las see pagan laeb oma püssi ja siis võitleme nagu mehed, sest kanuud ei pea ta saama ega saagi. Ei-ei, las ta laeb, ja jumal ise otsustagu, kellel on õigus!”

Kogu selle aja oli indiaanlane nii süvenenud oma tegevusse, et ei märganud isegi seda, et vaenlane oli metsas. Ta kartis ainult, et äkki viiakse lootsik kaldalt ära, enne kui temal õnnestub seda takistada. Ta oli harjumusest otsinud varju, kuid asus ainult mõne jala kaugusel põõsastikust ja võis ainsa silmapilguga olla metsas, niipea kui püssi laskevalmis saab. Vaenlane oli temast umbes viiekümne jardi kaugusel, ja puud nende kahe vahel, mille taga kumbki seisis, oli loodus asetanud niiviisi, et vaateväli oli avatud.

Jõudnud lõpuks püssi laadimisega valmis, vaatas metslane enda ümber ja hakkas oma vaenlasele lähenema, kuid tegi seda siiski ettevaatamatult. Hirvekütt astus puu tagant välja ja hõikas talle:

“Siia, punanahk, siia, kui sa mind otsid! Ma olen sõjamehena alles roheline, kuid siiski küllalt vana, et jääda lagedale kaldale, kus mind võib maha lasta nagu öökulli päevavalgel. Ainult sinust üksinda oleneb, kas meie vahel on rahu või sõda, sest ma tunnen enda kui valge inimese väärtust ja ma pole nende hulgast, kes peavad metsas seljatagant tapmist vapruseks.”

Metslane kohkus tublisti, kui taipas ohtu, millesse ta oli sattunud. Ta oskas siiski pisut inglise keelt ja sai sõnade mõttest aru. Lisaks oli ta ka liialt hästi välja koolitatud, et oma kohkumust mitte reeta, niisiis toetas ta püssilae maha ja tegi käega tervitusliigutuse. Seejuures ei kaotanud ta meelekindlust ja enesevalitsust, mis on omane inimesele, kes on harjunud ennast kõige kõrgemaks pidama. Kuid tema rinnas raevutsev vulkaan pani ta silmad leegitsema ja sõõrmed laienema nagu mõnel metsloomal, keda on ootamatult segatud saatusliku hüppe tegemisel.

“Kaks kanuud,” ütles ta madala kurguhäälega, mis on omane tema rassile, ning sirutas igasuguse eksituse ärahoidmiseks kaks sõrme välja: “Üks mulle, teine sulle.”

“Ei, ei, mingo, see ei lähe läbi! Lootsikud pole sinu omad ja sa ei saa neist kumbagi, niikaua kui mina saan seda takistada. Ma tean, et praegu on sõda sinu ja minu rahva vahel, kuid see pole veel põhjus, et inimesed peaksid üksteist tapma nagu metsloomad. Mine sina oma teed ja las mina lähen oma teed. Maailmas on küllalt ruumi meie mõlema jaoks, aga kui meie kohtume ausas lahingus, las siis vanajumal ise otsustab meie saatuse.”

“Hea küll!” hüüdis indiaanlane. “Minu vend misjonär olema. Palju rääkima. Muudkui manitust30.”

“Ei, ei, sõjamees. Ma ei ole Moraavia vennaks küllalt hea, kuid hulkuriks, kes metsi mööda ringi jutlustab, olen ma jälle liiga hea. Ei, ei, seni olen ma ainult jahimees olnud, kuigi enne rahutegemist tuleb ehk mulgi kogemta mõni sinu suguharu mees maha lüüa. Kuid ma tahaksin seda teha siiski ausas võitluses, mitte mingi tühise kanuu pärast tülitsedes.”

“Hästi! Minu vend väga noor, kuid väga tark. Vilets sõdur, aga hästi rääkima. Mõnikord nõupidamise pealik.”

“Seda ma ei tea, indiaanlane,” vastas Hirvekütt, punastades indiaanlase sõnades peituva halvasti varjatud pilke pärast. “Ma tahaksin kogu oma elu rahulikult metsas elada. Kõik noored mehed peavad käima sõjateed, kui sõda lahti läheb, kuid see ei pea olema mõttetu tapmine. Täna öösel nägin ma seda juba küllalt ja mõistsin, et saatus mõistab selle hukka. Sellepärast ma soovitan sul minna oma teed ja mina lähen oma teed, ja ma loodan, et me lahkume sõpradena.”

“Hästi! Minu vennal kaks skalpi – hallid juuksed mustade all. Vana tarkus, noor keel.”

Siinjuures lähenes metslane usaldava ilmega, käsi välja sirutatud ja naeratus näol ning kogu ta käitumine väljendas sõprust ja lugupidamist. Hirvekütt võttis tema pakutud sõpruse vastu samas vaimus, nad raputasid südamlikult teineteise kätt ning kumbki püüdis teisele kinnitada oma siirust ja rahusoovi.

“Igaühel olgu oma,” ütles indiaanlane, “minu kanuu minu oma, sinu kanuu sinu oma. Lähme vaatame: kui sinu oma, võta endale, kui minu oma, võtan endale.”

“Olgu nii, punanahk, kuigi sa eksid, mõeldes, et kanuu võib sulle kuuluda. Eks oma silm ole kuningas. Läki kaldale ja seal võid näha oma silmaga, kui sa mind ei usu.”

Indiaanlane hüüatas uuesti “Hästi!” ja nad sammusid kõrvuti kalda poole. Kumbki neist ei väljendanud teise suhtes vähimatki umbusaldust; indiaanlane läks ees, nagu oleks soovinud oma kaaslasele näidata, et ta ei karda talle selga pöörata. Kui nad jõudsid lagedale kohale, osutas metslane Hirveküti kanuule ja ütles rõhuga:

“Pole minu – kahvanäo – kanuu. See punanaha oma. Ei tahtma võõra mehe kanuu – oma tahtma.”

“Sa eksid, punanahk, sa eksid rängasti. See kanuu oli jäetud vana Hutteri peidukohta ja kuulub kõigi valgete ja punaste seaduste kohaselt temale, kuni omanik tuleb seda tagasi nõudma. Heida pilk istepinkidele ja tohuõmblustele, need kõnelevad ise enda eest. Keegi pole veel kuulnud, et indiaanlased oleksid niisuguse valmis teinud.”

“Hästi! Minu vend pole mitte vana, aga väga tark. Indiaanlased ei tee niisugust. Valge mehe töö.”

“Mul on hea meel, et sa nii mõtled, sest muidu oleks see tekitanud meie vahele paksu verd. Aga nüüd on igaühel oma, ja ma lükkan kohe kanuu vaidluspiirkonnast kaugemale, kuna see on kõige kiirem viis, kuidas tüli lõpetada.”

Nende sõnadega pani Hirvekütt jala vastu kerge paadi nina ja lükkas selle tugeva tõukega järvele saja või rohkemgi jala kaugusele, kus see voolust haaratuna pidi neemest mööduma ega olnud enam kaldale sattumise ohus. Metslane võpatas seda otsustavat sammu nähes. Hirvekütt märkas, kuidas indiaanlane heitis kiire ja raevuka pilgu teisele paadile, milles olid aerud. Punanaha nägu muutus muide ainult hetkeks, siis tegi irokees uuesti sõbraliku näo ja naeratas rahulolevalt.

“Hästi!” kordas ta veelgi väljendusrikkamalt. “Noor pea, vana aru. Teab, kuidas tülisid lahendada. Hüvasti, vend. Sõida oma veemajja, Piisamroti pessa. Indiaanlane läheb oma laagrisse, ütleb pealikule: ei leidnud kanuu.”

Hirvekütt kuulas seda ettepanekut suure mõnuga, maldamata enam oodata, millal saab tütarlaste juurde, ning võttis indiaanlase pakutud käe meelsasti vastu. Lahkumissõnad olid sõbralikud, ja samal ajal kui punanahk sammus rahulikult tagasi metsa poole, püssi kaenla all kandes ja kordagi rahutult või umbusklikult tagasi vaatamata, liikus valge mees paadi poole, kandes püssi sama rahulikul moel, kuid jälgis teraselt indiaanlase igat liigutust. See usaldamatus näis siiski ebakohasena ja nagu häbenedes pöördus noormees ümber ja astus muretult oma paadi juurde. Siin hakkas ta kanuud kaldalt eemale tõukama ja tegema teisi lahkumisettevalmistusi. Nii võis mööduda ligi minut, kui ta pööras näo juhuslikult maa poole ja ta kiire eksimatu pilk märkas kohe hirmsat ohtu, mis ähvardas tema elu. Metsmehe mustad julmad silmad, mis olid nagu hüppevalmis tiigril, vaatasid teda põõsast vahel ja püssisuu oli juba laskunud nooruki kehaga ühele joonele.

Siin osutasid Hirveküti pikaajalised jahimehekogemused talle tubli teene. Olles harjunud põtru jooksu pealt tulistama, kusjuures looma keha täpne asend tuli määrata sageli pigem sisetunde järgi, kasutas Hirvekütt ka nüüd sedasama võtet. Ainsa hetke jooksul ja ainsa liigutusega tõstis ta püssi ja tõmbas kuke vinna, tulistades peaaegu sihtimata põõsasse, kus tema teada pidi asuma keha, mis kandis õlgadel seda kohutavat nägu. Polnud enam aega püssi kõrgemale tõsta või täpsemalt sihtida. Ta liigutused olid nii kiired, et mõlemad pooled tühjendasid oma püssid ühel ja samal hetkel ning kahe paugu tümakas liitus samaks heliks. Mäed muidugi vastasid ainult ühe kajaga. Hirvekütt langetas püssi ja seisis püstipäi, kindlalt nagu mänd tuulevaiksel juunihommikul, ja ootas oma lasu tulemusi; samal ajal karjatas indiaanlane läbilõikavalt, oma kohutava mõju poolest kurikuulsaks saanud häälega. Ta kargas põõsaste tagant välja ja jooksis tomahooki vibutades üle lagendiku. Hirvekütt seisis ikka veel liikumatult, laadimata püss vastu õlga, kuna ta käed kobasid jahimeheharjumusest masinlikult püssirohusarve ja laadimisvarrast. Lähenenud vaenlasele umbes neljakümne jala kaugusele, viskas metslane tema pihta terava kirve, kuid mingo pilk oli juba nii tuhmunud, käsi nii nõrk ja värisev, et noormees püüdis temast möödalendava tomahoogi vartpidi kinni. Siis hakkas indiaanlane vaaruma ja prantsatas kogu pikkuses maha.

“Ma teadsin seda, ma teadsin!” hüüdis Hirvekütt, kes valmistus uut kuuli püssirauda lükkama. “Ma teadsin, et see sellega lõpeb, niipea kui tabasin selle tõpra pilgu. Inimene märkab kõike silmapilkselt ja tulistab väga osavalt, kui tema elu on ohus. Jah, ma teadsin, et see sellega lõpeb. Ma jõudsin temast ühe sajandiku sekundi võrra ette, muidu oleks mul räbalasti läinud! Kuul vaid riivas mind. Öelge, mida tahate, kuid punanahk ei käi püssirohu ja kuulidega iial nii osavasti ümber nagu valge inimene. Nähtavasti puudub tal selleks anne. Isegi Tšingatšguk, olgu ta muudes asjades nii osav kui tahes, ei taba alati märki.”

Selleks ajaks oli püss laetud ja Hirvekütt viskas tomahoogi kanuusse. Ta astus oma ohvri juurde ja seisis tema kohal kurvas mõtiskluses, nõjatudes püssile. Esmakordselt nägi ta lahingus langenud inimest ja see oli esimene ligimene, kelle vastu ta oli käe tõstnud. Tunne oli täiesti uudne ja võidurõõmuga segunes kahetsus. Indiaanlane polnud veel surnud, kuigi kuul oli läbinud ta keha. Ta lamas liikumatult selili, kuid tema silmad jälgisid võitja igat liigutust, nagu kinnipüütud linnu silmad jälgivad ahnelt linnupüüdja liigutusi. Ta ootas tõenäoliselt, et vaenlane annab talle surmahoobi, enne kui hakkab skalpi maha võtma; või ehk kartis, et see julm tegu toimub enne, kui ta hinge heidab. Hirvekütt aimas tema mõtteid ja leidis nukrat rahuldust abitu metslase lohutamisest.

“Ei, ei, punanahk,” ütles ta, “sul pole enam tarvis midagi karta. Skalpe võtta pole mul kombeks. Ma olen ristiinimene ja skalbivõtmine ei sobi minu väärikusega. Ma korjan ainult sinu püssi üles ja siis tulen tagasi ning teen sinu heaks kõik, mis suudan. Muuseas, ma ei tohi siia liiga kauaks jääda, kuna kolm pauku järjest meelitavad arvatavasti mõnegi teie kuradi minu kallale.”

Viimased sõnad lausus noormees endamisi, kui läks otsima mahakukkunud püssi. Ta leidiski selle sealtsamast, kuhu omanik oli selle pillanud, ja viis selle kohe kanuusse.

Asetanud oma püssi indiaanlase püssi kõrvale, pöördus Hirvekütt surija juurde tagasi.

“Igasugune vaen meie vahel on lõppenud, punanahk,” ütles ta. “Su süda võib rahule jääda skalbi või muude tooruste suhtes. Loodan, et oskan käituda nõnda, nagu on valgele sünnis.”

Kui pilk oleks võinud väljendada kõiki mõtteid, siis oleks Hirveküti süütule hooplemisele oma nahavärviga saanud osaks väike etteheide, kuid tema luges sureva metslase silmist välja ainult tänulikkust ega märganud kibedat pilget, mis võitles õilsama tundega.

“Vett!” hüüdis janunev õnnetu olend. “Anna vaesele indiaanlasele vett!”

“Noh, vett pead sa saama, kui sa jooksid kas või terve järve tühjaks. Ma viin su kohe järve äärde ja siis joo niipalju kui tahad. Mulle on räägitud, et vesi olevat haavatuile suurim lohutus ja rõõm.”

Seda öeldes tõstis Hirvekütt indiaanlase sülle ja viis ta järve äärde. Siin aitas ta kõigepealt tal kustutada piinavat janu, siis istus kivile, pani haavatud vaenlase pea oma põlvele ja püüdis tema piinu vaigistada, kuidas oskas.

“Patt oleks ütlemata jätta, et sinu aeg on täis saanud, sõjamees,” alustas ta. “Sa oled juba üle keskea ja sinu eluviise silmas pidades oled küllap nii mõndagi korda saatnud. Nüüd on peamine mõelda sellest, mis sind ees ootab. Punanahad nagu enamik valgeidki ei mõtle igavesele unele – mõlemad loodavad teises ilmas edasi elada. Igaühe üle mõistetakse selles ilmas kohut tema tegude järgi. Ma arvan, et sa tead seda hästi ega vaja jutlusi, kui hetk kätte jõuab. Sina leiad oma õnnelikud jahimaad, kui oled olnud õiglane indiaanlane, aga kui mitte, siis aetakse sind kõrbesse. Minul on küll natuke teistsugune arusaamine ses asjas, kuid sina oled liiga vana ja kogenud selleks, et vajada minusuguse noore mehe õpetusi.”

“Hästi,” pomises indiaanlane, kelle hääl säilitas jõu isegi siis, kui elu hakkas kustuma. “Noor pea, vana aru.”

“Kui lõpp kätte jõuab, siis on vahest lohutav teada, et inimesed, kellele me oleme kurja teinud või oleme kavatsenud kurja teha, meile andestavad. Ma arvan, et iga inimene tahab kuulda, et talle on maa peal andeks antud, sest kas jumal andestab, seda saame teada alles viimsel kohtupäeval. Lohutav on andestust saada, see on kogu saladus. Noh, mis minusse puutub, siis mina olen täiesti unustanud, et sa mu elu kallale tungisid: esiteks sellepärast, et sa ei saanud mulle teha mingisugust kurja; teiseks sellepärast, et sulle pole midagi muud õpetatud ja ma poleks tohtinud sind üldse usaldada, ja lõpuks – ja see on kõige tähtsam – sellepärast, et ma ei saa ühegi surija vastu viha kanda, olgu ta pagan või kristlane. Nii et olgu su süda rahul, mis minusse puutub; seda aga tead sa ise paremini kui mina, mis su südant vaevab või mis sulle sel raskel silmapilgul tröösti toob.”

Arvatavasti oli indiaanlane varemgi näinud vaimusilmas pilte sellest tundmata ilmast, kuid vastavalt indiaani kommetele ja kujutlustele. Nagu enamik tema rahva inimesi ja paljud meie seast, mõtles surija pigem sellele, kuidas surra nõnda, et ära teenida nende heakskiitu, kelle hulgast ta lahkus, kui saatusele, mis teda hauataguses elus ootab. Kui Hirvekütt kõneles, oli indiaanlane pisut hämmeldunud, kuigi mõistis jahimehe häid kavatsusi. Ja kui ta vaikis, siis kahetses indiaanlane, et keegi tema suguharust ei ole tunnistamas, kui mehiselt ta talub kehalisi piinu ja missuguse meelekindlusega läheb ta vastu möödapääsmatule lõpule. Ta püüdis oma tänulikkust väljendada sünnipärase viisakusega, mis on nii sageli omane indiaani sõjamehele, kuni seda pole jõudnud ära rikkuda liigne läbikäimine halvemat liiki valgete inimestega; andes Hirvekütile ühtlasi mõista, et ta tema häid kavatsusi hindab.

“Hästi!” kordas ta – seda ingliskeelset sõna tarvitavad indiaanlased väga sageli. “Hästi! Noor pea ja noor süda. Vana süda kõva, ei vala pisarad. Kuula indiaanlast, kui sureb ja kui ei taha valetada. Kuidas on su nimi?”

“Praegu kannan Hirveküti nime, kuigi delavaarid on ütelnud, et kui sellelt sõjateelt tagasi pöördun, siis saan mehisema hüüdnime, lootuses, et ma selle ära teenin.”

“See on hea nimi poisile – paha nimi sõjamehele. Saad parema. Ära karda!” Indiaanlane sai tugevast erutusest küllalt jõudu, et tõsta kätt ja patsutada noormehele vastu rinda. “Terav silm, sõrm kui välk, sihtimine on surm… Varsti suur sõjamees… Mitte Hirvekütt, vaid Haukasilm…Haukasilm… Haukasilm… Haukasilm… Surun su kätt.”

Hirvekütt ehk Haukasilm, nagu indiaanlane teda esmakordselt nimetas – aga seda hüüdnime kandis ta hiljem aastaid – võttis metslase käe. Too tõmbas viimast korda hinge, vaadates imetlusega näkku võõrale, kes oli ilmutanud niipalju kärmust, osavust ja kindlust talle nii raskes ja uudses olukorras. Kui lugeja mäletab, et suurim tasu, mida indiaanlane võib saada, on see, kui ta näeb oma vaenlast nõrkust ilmutamas, siis oskab ta paremini hinnata indiaanlase käitumist sel hetkel.

“Ta hing on ära lennanud,” ütles Hirvekütt vaikse ja kurva häälega. “Häda mulle! Noh, meie kõigiga juhtub see varem või hiljem, ja kõige õnnelikum on see, kes oma nahavärvile vaatamata läheb sellele silmapilgule väärikalt vastu. Siin lamab kahtlemata vapra sõjamehe keha, aga tema hing lendab juba taevasse või põrgusse. Olgu need siis õnnelikud jahimaad, mis on rikkad jahiloomadest, õndsate maa, nagu õpetab Moraavia vendade usutunnistus, või tuleleegid! Juhtub vahel sedagi! Vana Hutter ja Harry Välejalg sattusid täbarasse olukorda; neid ähvardab võibolla piinamine ja surm – ja kõik sellesama tasu pärast, mida juhus mulle praegu pakub nii mõnegi arvates kõige seaduspärasemal ja ausamal viisil. Kuid ei! Mitte ainsat krossigi niisugust raha ei pea minu käest läbi käima. Valgena olen ma sündinud ja valgena tahan ma surra; sellest pean ma kinni viimse hingetõmbeni, kuigi tema kuninglik majesteet, tema kubernerid ja kõik nõunikud nii oma kodumaal kui ka koloonias unustavad, milleks nende nahavärv neid kohustab, ja kõike seda pisikasude pärast sõjas. Ei-ei, sõjamees, minu käsi ei puuduta sinu skalpi ja sinu hing võib puhata rahus, sest sa võid ilmuda oma vaimuderiiki viisaka välimusega.”

Hirvekütt tõusis püsti, niipea kui ta oli seda öelnud. Siis seadis ta surnu istuma seljaga vastu väikest kivi ja püüdis hoolitseda selle eest, et ta ei kukuks, või anda talle asendit, mis ei tunduks ebasündsana indiaanlaste ses suhtes väga tundlikule, kuigi veidrale arusaamisele. Selle kohuse täitnud, seisis noormees kurvas mõtiskluses ja vaatles langenud vaenlase sünget nägu. Olles harjunud elama metsas täielikus üksinduses, hakkas ta jällegi valjusti kõnelema teda erutavatest mõtetest ja tunnetest.

“Ma ei tahtnud sinu elu, punanahk,” ütles ta, “kuid sa ei jätnud mulle muud valikut: kas tappa sind või saada ise tapetud. Kumbki meist tegutses minu arvates oma tavade kohaselt ja kumbki ei saa teisele etteheiteid teha. Sa tegutsesid äraandlikult, vastavalt teie sõjakommetele, aga mina olin pisut ettevaatamatu, sest usun inimesi liialt kergesti. Hüva, see on minu esimene, kuigi tõenäoliselt mitte viimane lahing teise inimesega. Ma olen võidelnud peaaegu kõigi metsloomadega – karude, huntide, pantrite ja puumadega – aga nüüd tuli algust teha punanahaga. Kui ma oleksin sündinud indiaanlasena, võiksin ma sellest lahingust jutustada ja tuua skalbi ning kiidelda oma vägiteoga terve suguharu ees; või kui vaenlane oleks olnud ainult karu, olnuks loomulik ja sünnis jutustada kõigile, mis toimus. Aga nüüd ma tõtt-öelda ei tea, kuidas ma pühendan isegi Tšingatšguki sellesse saladusse, et ta ei peaks seda valge inimese hooplemiseks. Ja miks peaksin ma sellega üldse kiitlema? Kas sellepärast, et ma tapsin inimese, kuigi see oli metslane; ja kust ma tean, kas ta oligi õige indiaanlane või kas ta ei sattunud äkki kuhugi mujale kui õnnelikele jahimaadele? Senikaua kui pole selge, kas on tehtud head või kurja, on kõige õigem mitte uhkustada, aga siiski tahaksin ma, et Tšingatšguk teaks, et ma ei ole häbi teinud delavaaridele, kes mind on kasvatanud!”

Osa sellest oli ta lausunud valjusti, osa aga oli pomisenud ainult oma nina alla; ta enesekindlatele sõnadele sai osaks esimene saatus, seevastu kahtlusi avaldas ta ainult viimasel kombel. Selle monoloogi ja mõtiskluse katkestas teise indiaanlase ootamatu ilmumine järvekaldale neemenukast mõnesaja jardi kaugusel. See mees, nähtavasti samuti luuraja, kelle olid meelitanud siia arvatavasti püssipaugud, väljus metsast nii julgelt, et Hirvekütt nägi teda esimesena. Kui metslane sekund hiljem jahimeest märkas, tõi ta kuuldavale läbitungiva kisa, millele vastas tosin valju häält mäenõlvalt. Enam ei tohtinud viivitada; hetk hiljem eemaldus paat kaldalt pikkade ja tugevate aerutõmmete jõul.

Niipea kui Hirvekütt uskus end olevat ohutus kauguses, lakkas ta aerutamast ja jättis lootsiku voolu hoolde, ise aga hakkas ruttamata ringi vahtima. Esimesena lahti lastud kanuu triivis temast veerand miili eespool ja oli kaldale lähemal kui ta soovis, praegu, mil indiaanlased olid läheduses. Kanuu, mille ta oli neemelt jalaga eemale tõuganud, asus kõigest mõne jardi kaugusel, ja ta ise oli kaldalt lahkudes võtnud kursi selles suunas. Surnud indiaanlane istus sünges rahus endisel kohal; sõjamees, kes oli end metsast näidanud, oli juba kadunud, ja mets ise oli vaikne ja paistis tühi, nagu loomise esimesel päeval. See sügav vaikus kestis muide ainult mõne hetke. Kui vaenlase luurajad olid jõudnud ümbruse läbi vaadata, tormasid nad tihnikust lagedale neemele ja hakkasid oma surnud sõpra nähes raevunult halama. Karjetele järgnesid kohe rõõmuhõiked, kui indiaanlased olid jõudnud surnukeha juurde ja ta ümber piiranud. Hirvekütt tundis hästi indiaanlaste kombeid ja mõistis kohe nende meeleolumuutuse põhjust. Halamine väljendas kaastunnet sõjamehe surma puhul, aga hõisked väljendasid rõõmu, et võitja polnud jõudnud skalpi võtta, ja ilma selle võidumärgita loeti võit poolikuks. Kanuud asusid nii kaugel, et paganad ei teinud katsetki võitlejale kallale tungida, sest nagu oma kodumetsade pantergi, tungib indiaanlane harva vaenlasele kallale, kui ta pole juba ette edus kindel.

Noormehel polnud enam mingit mõtet neeme lähedal viibida ja ta valmistus kanuusid kokku korjama, et need lossi juurde pukseerida. Lähim paat oli peagi slepis, ja Hirvekütt püüdis järele jõuda teisele, mis oli kogu aja järvel triivinud. Jahimees üllatus, kui oli terasemalt vaadanud: talle tundus, et paat on kaldale hoopis lähemal, kui ta kergest tuulevinest aetuna oleks pidanud olema. Noormees hakkas arvama, et selles kohas on mingisugune nähtamatu veealune voolus, ja hakkas kiiremini sõudma, et kanuud kätte saada, enne kui see jõuab metsale liiga lähedale. Lähenedes märkas Hirvekütt, et kanuu liigub silmnähtavalt kiiremini kui vool ja, pööranud külje vastu tuult, suundub maa poole. Paar tugevat aerutõmmet viisid Hirveküti kanuule veel lähemale, ja mõistatus oligi lahendatud: kanuu teisel küljel nagu liigutas miski; lähemal vaatlusel selgus, et see on alasti inimkäsi. Paadi põhjas lamas indiaanlane ja sõudis seda aeglaselt, kuid kindlalt kalda poole, kasutades kätt aeruna. Hirvekütt taipas silmapilkselt kogu kavalust. Sel ajal kui tema õiendas neemel oma vaenlasega, oli teine metslane ujunud paadi juurde, selle kinni võtnud ja püüdis nüüd seda kaldale viia.

Veendunud, et indiaanlasel pole kanuus relva, sõudis Hirvekütt rahulikult peaaegu eemalduva paadi kõrvale, ilma et oleks pidanud vajalikuks püssigi tõsta. Niipea kui lamav indiaanlane kuulis sõudmisest tekkinud veesulinat, kargas ta jalule ja hüüatas ehmunult, mis näitas, kui üllatatud ta oli.

“Kui sa oled kanuus küllalt lõbutsenud, punanahk,” ütles Hirvekütt külmavereliselt ja peatas oma paadi just parajal hetkel, et ära hoida kahe paadi kokkupõrget, “kui sa oled kanuus küllalt lõbutsenud, siis on sinust kõige targem tegu uuesti järve hüpata. Ma olen arukas inimene ega janune sinu verd, kuigi paljud oleksid näinud sinus pigem maksutähte raha saamiseks skalbi eest kui inimest. Hüppa silmapilk järve, või muidu läheb tüliks!”

Metslane ei mõistnud sõnagi inglise keelt, kuid taipas Hirveküti jutu mõtet tema žestide ja pilgi järgi. Võibolla lisas ka kahvanäo käe all lamava püssi nägemine indiaanlasele kiirust. Igal juhul ta tõmbus küüru nagu hüppeks valmistuv tiiger, karjatas, ja järgmisel hetkel kadus ta alasti keha vette. Kui ta vee peale tõusis, et hingata, oli ta kanuust juba mitu jardi eemal ja üle õla tagasi heidetud põgus pilk näitas, kuidas ta kartis saatuslikku läkitust oma vaenlase püssist. Kuid noormees ei ilmutanud mingeid vaenulikke kavatsusi. Sidunud selle kanuu tugevasti teiste külge, hakkas ta eemale sõudma ja selleks ajaks, kui indiaanlane jõudis kaldale ja end veest välja ronides spanjeli kombel raputas, asus tema kardetud vaenlane väljaspool püssilasu ulatust ja sõitis lossi suunas. Harjumuse kohaselt ei lasknud Hirvekütt mööda juhust, et iseendaga kõigest juhtunust kõnelda.

“Hüva, hüva,” alustas ta, “olnuks vale tappa inimene ilma igasuguse põhjuseta. Skalbid mind ei veetle ja elu on selleks liiga kallis, et teda inimeselt halastamatult võtta. Tõsi küll, see metslane oli mingo ja ma ei kahtle, et ta on praegu ja tulevikus, niikaua kui elab, elajas ja hulkur. Kuid see pole veel põhjus, et ma peaksin oma väärikuse ja nahavärvi unustama. Ei, ei – las ta läheb. Kui me kunagi uuesti kohtume, püssid käes, eks siis vaatame, kellel on kõvem süda ja kärmem silm. Haukasilm! Pole sugugi halb nimi sõdurile ja kõlab hoopis mehisemalt ja suursugusemalt kui Hirvekütt. Algatuseks pole see mitte halb hüüdnimi ja ma olen selle täiesti ära teeninud. Kui Tšingatšguk oleks olnud minu asemel, oleks ta koju tagasi minnes hoobelnud oma vägiteoga ja pealikud oleksid otsekohe andnud talle nimeks Haukasilm. Kuid minul kui valgel ei ole sünnis hoobelda, sellepärast on raske öelda, mil viisil see asi võiks teatavaks saada, kui ma ise ei räägi. Nojah, kõik on saatuse kätes, nii see kui teised asjad, ja seepärast usaldan ma kõik tema hoolde.”

Ilmutanud neis sõnades oma iseloomu nõrka kohta, jätkas noormees sõudmist usinasti ja nii kiiresti, kui see oli võimalik kahe puksiiris oleva paadi tõttu. Selleks ajaks oli päike juba ammu tõusnud ja kerkinud idapoolsete mägede kohale, puistates särava valgusega üle seni veel nimeta veevälja. Ümbrus lausa pimestas oma iluga, ja võõras, kes polnud tavalise metsaeluga harjunud, poleks iial uskunud, et siin oli alles äsja toimunud julm ja metsik kuritöö. Kui Hirvekütt lähenes vana Hutteri elamule, mõtles ta, või pigemini tundis, et selle välimus on kummalisel viisil ümbrusega kooskõlas. Kuigi ehitaja polnud silmas pidanud midagi muud peale tugevuse ja ohutuse, oleksid jämedad, massiivsed koorimata palgid, etteulatuv katus ja ehitise kuju paistnud igas olukorras maalilistena, lisaks andis hoone asukoht talle uudsust ja ilmekust.

Ent kui Hirvekütt lossile lähenes, köitsid teised asjad tema tähelepanu ja varjutasid silmapilkselt kogu järve ja ehituse ainulaadse ilu. Judith ja Hetty seisid ukse ees platvormil, mida Välejalg oli õueks nimetanud, ja ootasid teda murelikult. Judith vahtis aeg-ajalt sõudjat ja kanuusid vana laevapikksilmaga, millest on juba juttu olnud. Arvatavasti polnud see tütarlaps kunagi paistnud nii pimestavalt ilus kui sel hetkel. Murest ja ärevusest tekkinud puna leegitses eredalt ta põskedel, sellal kui mahe pilk, mis oli omane ka vaesele Hettyle, oli ärevusest ja murest veelgi sügavamaks muutunud. Nii vähemalt näis noormehele, kui kanuud laeva kõrvale jõudsid. Siin sidus Hirvekütt kõik kolm paati hoolikalt kinni, enne kui platvormile astus.