Читать книгу Hirvekütt - James Fenimore Cooper - Страница 3

Meie kahel sõbral ei tulnud enam kaua käia. Välejalg teadis suunda, niipea kui ta oli leidnud metsalagendiku ja allika, ja nüüd liikus ta edasi kindla sammuga nagu inimene, kes teab, kuhu ta läheb. Mets oli küll pime, kuid põõsastik ei tõkestanud enam teed ja jalgrada oli kõva ning kuiv. Käinud umbes miili19 maad, March peatus ja hakkas ümbruskonda küsiva pilguga silmitsema, uuris hoolikalt ümbrust ja peatas vahetevahel pilgu ümberkukkunud puutüvedel, mis katsid üleni maad, nagu seda Ameerika metsades sageli esineb, eriti seal, kus puit pole veel hinda läinud.

“See peaks olemagi seesama koht, Hirvekütt,” tähendas March lõpuks, “siin on pöökpuu kanada kuuse kõrval, kolm mändi käeulatuse kaugusel, ja seal murdunud ladvaga valge kask; aga ometi ei näe ma mingisugust kaljut ega ühtki allapoole painutatud oksa, millest ma sulle rääkisin.”

“Murtud oksad on ebakindlad teetähised, kuna ka kõige väiksemate kogemustega inimene teab, et oksad murduvad harva iseenesest,” vastas teine, “ja nad panevad kahtlema ning juhivad jälgedele. Delavaarid usaldavad murdunud oksi ainult rahu ajal ja lahtisel teerajal. Mis puutub aga pöökpuudesse ja mändidesse ning kanada kuuske, siis võib neid näha igal pool, ja mitte ainult kahe- ja kolme-, vaid ka kümne- ja sajakaupa.”

“Täitsa tõsi, Hirvekütt, kuid sa ei arvesta kunagi nende asendit. Siinsamas on ju pöökpuu ja kanada kuusk.”

“Jah, ja seal kasvavad teine pöökpuu ja kanada kuusk armsalt teineteise kõrval nagu kaks venda või vist – õigemini öeldes – armsamalt kui nii mõnedki vennad; ja seal on jällegi teised, sest siitkandi metsades pole kumbki puu mingi haruldus. Ma kardan, Välejalg, et sa oled osavam piibrit püüdma ja karu laskma kui säärasel pilkasel rajal teed juhtima… Ahaa! Seal on siis lõpuks ometi see, mida sa otsid!”

“Noh, Hirvekütt, see on jälle sinu delavaari uhkustamine. Poo mind kasvõi üles, kui ma näen siin midagi muud peale nende puude, mis näivad meie ümber kerkivat kõige imelikumal ja meelisegavamal viisil.”

“Vaata, Harry – siin, ühel joonel musta tammega – kas sa ei märka kõverat puuvõsu, mis on kinni jäänud niinepuu okstesse selle lähedal? Noh, see puuvõsu oli ükskord lumekoorma all ja vajus selle raskuse all kõverasse; ta ei ajanudki end enam sirgu ja kinnitas end pärnapuu okste vahele, nagu sa näed. Inimkäsi tegi talle selle heateo.”

“See oli minu käsi!” hüüdis Välejalg. “Ma leidsin õrna noore puukese kummardumas maadligi, otsekui mõne õnnetu olendi, kelle on mure surunud vastu maad, ja tõstsin ta püsti, nõnda nagu sa teda praegu näed. Kõige järgi otsustades, Hirvekütt, pean ma tunnistama, et metsas on sul ebatavaliselt terav silm.”

“Ta areneb, Välejalg – ta areneb pikkamööda, olen nõus; kuid mul on ainult lapse silm, võrreldes mõne teisega, keda ma tunnen. Võtame kas või Tamenundi; noh, kuigi ta on nüüd juba nii vana mees, et ainult vähesed veel mäletavad teda ta parimas meheeas – Tamenund ei lase millelgi mööda libiseda oma pilgust, mis sarnaneb rohkem jahikoera haistmisele kui inimese nägemisele. Siis Unkas, Tšingatšguki isa ja mohikaanide seaduslik pealik, on teine niisugune, kelle pilgu eest on peaaegu lootusetu märkamatult mööduda. Ma teen edusamme, ma tunnistan seda – ma teen edusamme – kuid olen praegu veel kaugel täiuslikkusest.”

“Ja kes on see Tšingatšguk, kellest sa nii palju räägid, Hirvekütt?” küsis Välejalg, liikudes kättenäidatud puuvõsu suunas. “Mitte rohkemat kui hulkuv punanahk, ma parem ei küsigi?”

“Mitte just päris, Harry – ta on parim hulkuvaist punanahkadest, nagu sina neid kutsud. Kui tema saaks kätte oma seaduslikud õigused, oleks ta suur pealik, kuid praegu on ta ainult vapper ja õiglane delavaar; tõsi küll, ta on kõigi poolt lugupeetud ja mõnes asjas võetakse isegi tema sõna kuulda, kuid ta on väljasurevast suguharust ja kuulub kaduva rahva hulka. Ah! Harry March, südamel hakkab soe, kui istud talveööl nende vigvamis20 ja kuulad jutte mohikaanide muistsest suurusest ja jõust.”

“Kuule, sõber Nathaniel,” ütles Välejalg peatudes ja vaatas oma kaaslasele otse silma, et sõnad omandaksid suurema kaalu, “kui inimene usuks kõike, mida teised inimesed arvavad heaks omaenda kasuks kõnelda, siis võiks ta hakata neist liiga palju lugu pidama ja endast liiga vähe. Punanahad on tuntud suurustlejad, ja minu arvates on üle poole nende juttudest lihtsalt loba.”

“Sinu sõnades on omajagu tõtt, Välejalg, ma ei eita, sest ma olen saanud selles veenduda ja usun seda. Nad tõesti suurustlevad, kuid see on neil siiski looduse and ja patt on looduse ande takistada. Näe, see ongi koht, mida me otsime!”

See märkus katkestas kõneluse ja mõlemad mehed pöörasid nüüd kogu tähelepanu nende ees olevale puule. Hirvekütt näitas kaaslasele hiiglasuure pärna tüve, mis oli oma aja ära elanud ja iseenda raskuse mõjul ümber kukkunud. Nagu miljonid teised tema suguvennad, lamas seegi puu seal, kuhu ta oli kukkunud, ja mädanes aastaaegade aeglase, kuid kindla mõju käes. Mädanemine oli siiski haaranud puu südant juba siis, kui ta oli seisnud sirgena oma täies uhkuses; õõnestanud tema südame, nagu mõni salahaigus hävitab mõnikord inimese elujõu, samal ajal kui kõrvaltvaataja näeb ainult toredat välimust. Nüüd lamas tüvi maas, ligi sada jalga21 pikk, ja jahimehe terane pilk uuris tema iseärasusi ning tundis mõningate tunnuste järgi, et see ongi see puu, mida March otsis.

“Ahaa, siin ongi see, mida meil vaja,” hüüdis Välejalg, vaadates pärna jämedamast otsast sisse. “Kõik on niisama korralikult seatud nagu vanaeide kapis. Tule aita mind, Hirvekütt, ja poole tunni pärast oleme vee peal.”

Selle hõike peale ühines temaga jahimees ja mõlemad asusid tööle otsustavalt ning osavasti nagu inimesed, kes on sellises töös vilunud. Kõigepealt eemaldas Välejalg mõned kooretükid, mis katsid suurt avaust puutüves ja mis Hirveküti ütluse järgi olid pandud nii, et see oleks rohkem tähelepanu äratanud kui midagi varjanud, kui mõni hulkur oleks siit mööda läinud. Siis tõmbasid nad kahekesi välja puukoorest tehtud kanuu, millel olid istmed, aerud ja muud vajalikud esemed, isegi õnged ja ridvad. Sõiduk polnud kaugeltki väike, kuid võrdlemisi kerge, ja Välejalg oli nii jõuline, et võttis kanuu kergelt õlale, keeldudes igasugusest abist isegi siis, kui ta pidi tõstma kanuu loodis asendisse ja seda nii hoidma.

“Mine sina ees, Hirvekütt,” ütles March, “ja lükka põõsad laiali, kõige muuga tulen ma isegi toime.”

Teine kuulas sõna ja mehed asusid teele. Hirvekütt rajas kaaslasele teed ja keeras kord paremale, kord vasakule, nii kuidas viimane juhatas. Umbes kümne minuti pärast sattusid nad äkki säravasse päikesepaistesse, madalale kruusasele liivasäärele, mida peaaegu pooles pikkuses uhtus vesi.

Üllatushüüd pääses Hirveküti huultelt – tõsi küll, tasane ja ettevaatlik, sest ta oli hoolikam ja ettevaatlikum kui hulljulge Välejalg – kui ta järve äärde jõudes märkas silme ees ootamatult avanevat pilti. See oli niivõrd rabav, et väärib lühikest kirjeldamist. Neemega ühel tasapinnal laius avar vetepind, nii rahulik ja läbipaistev, et paistis puhta mägiõhu sängina, mis oli surutud küngaste ja metsade raamistusse. Järve pikkus oli umbes kolm penikoormat, kuna laius oli ebaühtlane, paisudes poole penikoormani22 või neeme vastas veel rohkemgi, ja ahenedes lõuna pool vähem kui poolele nimetatud vahemaast. Järve piirjooned olid muidugi ebakorrapärased, moodustades hulga lahtesid ja palju esiletungivaid, madalaid neemi. Järve põhjapoolses või lähemas otsas piiras teda üksik mägi, millest ida ja lääne poole laius madalam maa, muutes vaatepildi meeldivalt mitmekesiseks. Ometi oli maa üldiselt mägine, kõrged künkad või madalad mäed tõusid veest järsult tervelt üheksa kümnendiku rannajoone ulatuses. Erandid tegid maastiku ainult pisut vaheldusrikkamaks, ja isegi nendes kohtades, kus kallas oli võrdlemisi laugjas, oli taamal mõni küngas.

Kuid selle vaatepildi kõige üllatavam iseärasus oli tema pidulik üksindus ja meeldiv rahu. Kõikjal, kuhu silm iganes ulatus, ei leidnud ta muud kui peegelsileda järvepinna ja selge taeva tihedate metsade raamistuses. Metsa piirjooned olid nii lopsakad, et vaevalt oli näha ühtki lõhet, kõikjal ümaraist mäetippudest kuni veepiirini laius üks katkematu roheline vaip. Kuid taimestik poleks nagu veelgi leppinud nii täieliku võiduga, puud rippusid koguni järve kohal, sirutudes valguse poole; ja idakaldal oleks võinud paat tervete miilide kaupa sõita tumedate rembrandtlike kanada kuuskede, värihaabade ja nukrate mändide all. Ühesõnaga, inimese käsi polnud veel eales rikkunud ega muutnud seda metsikut loodust, mis uppus päiksevalgusse; seda suurejoonelist pilti ülevoolavast metsailust, mida pehmendas juunikuu mahedus ja rõhutas nii avara vetevälja kaunis mitmekesisus.

“See on suurepärane! See on pühalik! Ise muutud paremaks, kui seda näed!” hüüdis Hirvekütt, toetudes oma püssile ning vaadates paremale ja vasemale, põhja ja lõunasse, üles taevasse ja alla maa peale, igasse suunda, kuhu ta pilk aga küündis. “Isegi punanaha käsi pole puutunud ühtki puud, niipalju kui mina näen, vaid kõik on jäetud elama ja surema, nii kuidas jumal selle oma tahtmist ja seadusi mööda on korraldanud! Välejalg, sinu Judith peaks olema vooruslik ja arukas neiu, kui ta on viibinud pool eluaega, nagu sa mainisid, niisuguses õnnistatud paigas.”

“See on sulatõsi, ja ometi on plikal omad vigurid. Mitte kogu aja ei ela ta siin, kuna vanal Tomil on komme – ja oli juba enne, kui mina teda tundma õppisin – minna talveks asunike naabrusse või kindluse kahurite kaitse alla. Ei, ei, Jude on õppinud asunikelt rohkem, kui talle kasuks tuleb, ja eriti kergatslikelt ohvitseridelt.”

“Kui see nii on – kui see tõesti nii on, Välejalg, siis see iseenesest on kool, mis paneb talle jälle aru pähe. Kuid mis see on, mis mulle siit paistab, otse meie kohal? Saareks näib liiga väike ja paadiks liiga suur, kuigi ta seisab keset järve?”

“Noh, peenutsev aadlik kindlusest kutsub seda Piisamroti lossiks; ja vana Tom ise irvitab seda nime kuuldes, mis iseloomustab nii hästi tema harjumusi ja iseloomu. See on tema alaline pesapaik; seal on neid kaks: see, mis kunagi paigalt ei liigu, ja teine, mis ujub ja on vahel järve ühes ja vahel teises osas. Viimast nimetatakse Noa laevaks, kuigi selle sõna tähendus on laiem, kui mina oskan sulle seletada.”

“See sõna peab pärit olema misjonäridelt, Välejalg, keda minagi olen kuulnud rääkivat ja lugevat niisugusest asjast. Nad räägivad, et maailm olevat kunagi olnud üleni vee all ja et Noa pääsenud oma lastega uppumisest sel teel, et ehitanud laeva, mille pardale ta õigel ajal asus. Osa delavaare usub seda pärimust, teised eitavad, kuid meil kui valgetel meestel on sünnis seda uskuda. Kas sa ei näe kuskil sellest laevast jälgi?”

“See on kahtlemata all lõunas või seisab mõnes lahes ankrus. Kuid meie kanuu ongi valmis, ning kaks niisugust aerupaari nagu minul ja sinul viivad meid viieteistkümne minutiga lossi.”

Selle ettepaneku peale aitas Hirvekütt kaaslasel paigutada nende asjad kanuusse, mis oli juba vette lastud. Seejärel istusid mõlemad kanuusse ja lükkasid kerge veesõiduki tugeva tõukega kaheksa või kümme küünart kaldast eemale. Välejalg võttis nüüd istet päras, kuna Hirvekütt asus ettepoole ja paat libises aeglaselt, kuid tugevate aerutõmmetega üle vaikse veepinna ebatavalise välimusega ehitise suunas, mida Välejalg oli kutsunud Piisamroti lossiks. Mehed peatasid sõudmise mitmel korral ja silmitsesid ümbritsevat maastikku, kui uued vaatepildid avanesid neemede tagant ja võimaldasid neil näha kaugemale järvele või saada avarama ülevaate metsaga kaetud mägedest. Muutusid siiski ainult küngaste kuju, lahtede kaared, kaugele lõunasse ulatuv org; kogu maa näis olevat rüütatud lehtede piduehteisse.

“See vaatepilt soojendab tõesti südant!” hüüdis Hirvekütt, kui nad olid nõndaviisi neljandat või viiendat korda peatunud. “Järv näib olevat nagu loodud selleks, et me võiksime vaadata ülevate metsade sügavusse; ja maa ning vesi tõendavad ühteviisi jumaliku ettenägelikkuse ilu! Kas sa ütlesid, Välejalg, et keegi ei nimeta end kogu selle ilu seaduslikuks omanikuks?”

“Ei keegi muu peale kuninga, mu poiss. Temal võib olla mõningaid õigusi sellele loodusele, kuid ta on nii kaugel, et tema nõuded ei vaeva iialgi vana Tom Hutteri südant, kes on hakanud selle peremeheks ja kavatseb peremees olla senikaua, kui elupäevi on. Tom pole mitte mõni skvotter23, kuna ta ei ela maa peal; mina kutsun teda vee-elanikuks.”

“Ma kadestan seda meest! Tean, et see on vale, ja ma püüan selle tunde maha suruda, kuid ometi kadestan ma seda meest! Ära arva, Harry, et ma hauduksin mõnd plaani, kuidas tema asemele asuda, sest sellist mõtet ei mahu mulle pähe; kuid ma ei saa midagi parata väikese kadeduse vastu. See on loomulik tunne – parimailgi meist on niisugused tunded ja nad annavad neile mõnikord voli.”

“Sul tarvitseb ainult Hettyga abielluda, et pärida pool mõisat,” hüüdis Välejalg naerdes. “Plika on väga armas, ei, kui tal poleks kõrval kaunist õde, võiks ta olla isegi kena; kuid aru on tal nii napilt, et sa võid teda panna igas asjas mõtlema nii, nagu sina tahad. Kui sa Hetty ära võtad, võin mina vanduda, et vanamees loovutab sulle õiguse igale hirvele, mis sa suudad maha lasta viie miili raadiuses järvest.”

“Kas jahiloomi on siin ohtrasti?” küsis Hirvekütt, kes ei pannud Marchi nöökamist tähelegi.

“Ümbrus on siin igal pool jahiloomade päralt. Vaevalt on kunagi ühtki pauku nende suunas lastud; ja mis puutub trappereisse, siis seda piirkonda külastavad nad harva. Ma ise ei peaks samuti nii palju siin viibima, kuid Jude veab ühele poole ja koprad teisele poole. Rohkem kui sada Hispaania dollarit on see olevus mulle viimase kahe aasta jooksul maksma läinud ja ometi ei suuda ma vabaneda soovist vaadata veel kord tema näokest.”

“Kas punanahad külastavad seda järve sageli, Välejalg?” küsis Hirvekütt, jätkates oma mõttekäiku.

“Nad tulevad ja lähevad, mõnikord hulgiti ja mõnikord üksinda. Maa ei kuulu nähtavasti ühelegi pärismaalaste suguharule ja seepärast ongi ta sattunud Hutteri kätte. Vanamees rääkis, et mõned kavalad mehed olevat püüdnud mohoki hõimult mingit indiaanlaste lepingutähte välja meelitada, et saada koloonialt sellele maale õigust, kuid sellest ei olevat midagi välja tulnud, kuna senini pole leidunud ühtki meest, kes oleks olnud küllalt vägev, et oma nina sellesse asjasse pista. Küttidel on siinsetes ürgmetsades tänapäevani vaba voli.”

“Seda parem, seda parem, Välejalg. Kui mina oleksin Inglismaa kuningas, saadaksin ma iga inimese, kes raiub siin ühegi puu, ilma et tal oleks kibedat tarvidust puude järele, kõige mahajäetumasse ja üksikumasse paika, kus ükski neljajalgne pole iial kõndinud. Ma olen päris rõõmus, et Tšingatšguk määras meile kokkusaamise sellele järvele, sest seni pole minu silm veel niisugust toredat vaatepilti näinud.”

“See tuleb sellest, et sa oled elanud nii kaua delavaaride hulgas, kelle maal ei ole järvi. Noh, kaugemal põhja ja lääne pool on niisuguseid veekogusid külluses, sina oled noor ja võid veel neidki näha. Aga kuigi võib olla teisi järvi, Hirvekütt, ei ole ühtki teist Judith Hutterit!”

Tema kaaslane naeratas selle märkuse peale ja vajutas siis oma aeru vette, nagu mõistes armastaja tõtlikkust. Mõlemad sõudsid nüüd täiest jõust, kuni jõudsid sajakonna jardi kaugusele lossist, nagu Välejalg pilkamisi oli Hutteri maja kutsunud. Siin nad peatusid; Judithi austaja talitses oma kärsitust seda hõlpsamini, et nägi ehitise praegu tühja olevat. See uus peatus võimaldas Hirvekütil silmitseda ainulaadset ehitist, mis oli oma laadilt nii eriline, et väärib kirjeldamist.

Piisamroti loss, nagu keegi peiar ohvitser oli maja naljatledes nimetanud, seisis keset lahtist järve veerand miili kaugusel lähimast kaldast. Teistes külgedes ulatus vesi hoopis kaugemale, põhjapoolse otsani oli kaks miili ja idakaldani terve miil, kui mitte enam. Siin polnud vähimatki jälge saarest, maja seisis vaiadel ja vesi loksus selle all. Hirvekütt oli juba märganud, et järv on väga sügav, ja palus selle imeliku asjaolu kohta selgitust. Harry selgitas mõistatuse, öeldes talle, et selles kohas kerkib pikk, kitsas liivaleede, mis ulatub mõnisada jalga põhja ja lõuna suunas, veepinnast arvates kuue või kaheksa jalani, ja et Hutter oli ramminud sellesse vaiad ja ehitanud neile oma eluaseme, julgeoleku pärast.

“Indiaanlased ja kütid põletasid vanamehe kolmel korral puupaljaks; ja ühes kokkupõrkes punanahkadega kaotas ta oma ainukese poja; sellest ajast peale asuski ta kindluse mõttes vee peale. Teda saab siin rünnata ainult paadist ja saak ning skalbid on vaevalt väärt kanuu õõnestamist. Pealegi ei ole sugugi kindel, kes selles kähmluses peale jääb, sest vana Tom on relvade ja laskemoonaga hästi varustatud, ja lossi seinad, nagu sa ise näed, on küllalt tugevad, et kaitsta kuulide eest.”

Hirvekütil oli mõningaid teoreetilisi teadmisi piirialade sõjakunstist, kuigi tal polnud kunagi olnud vajadust tõsta vihas kätt kaasinimese vastu. Ta nägi, et Välejalg ei hinnanud sugugi üle selle positsiooni tugevust sõjalisest seisukohast võttes, kuna seda oleks olnud raske rünnata, ilma et ründajad ise poleks sattunud ümberpiiratute tule alla. Suur osavus paistis ka sellest, kuidas olid asetatud palgid, millest hoone oli ehitatud, pakkudes seetõttu hoopis suuremat kaitset kui tavaline piiriasuka palkmaja. Külje- ja otsaseinad olid püstitatud umbes üheksa jala pikkustest jämedatest männitüvedest, mis olid asetatud püsti, mitte aga rõhtsalt, nagu siinkandis kombeks. Palgid olid kolmest küljest tahutud ja nende mõlemas otsas olid suured tapid. Massiivsetesse alustaladesse, mis olid kinnitatud vaiade ülemiste otste külge, olid tahutud õnarad, ja neisse olid tugevasti kinnitatud püstpalkide alumised tapid. Püstpalkidele olid asetatud plangud, mis püsisid paigal samal viisil. Hoone nurgad olid tappide ja neetidega hästi kinnitatud plankude ja aluspalkide külge. Põrandad olid tehtud väiksematest kandiliseks tahutud palkidest ja katus oli valmistatud kergetest lattidest, mis olid tugevasti ühendatud ja puukoorega kaetud. Kogu selle leidlikkuse tulemusel sai omanik maja, millele sai läheneda ainult vett pidi. Seinad koosnesid tihedasti kokkukiilutud palkidest, mille läbimõõt kõige õhemast kohast oli kaks jalga ja mida võis lahutada ainult inimkäte pingeline töö või ajahammas. Väliselt oli ehitis jäme ja näotu, kuna palgid olid erineva jämedusega; kuid seestpoolt siledaks tahutud seinte ja põrandate pinnad olid küllalt tasased nii käega katsudes kui ka silmaga vaadates. Ahi ja korsten olid lossi tähelepanuväärsused, mida Välejalg oma kaaslasele näitas, samal ajal selgitades, kuidas need olid ehitatud. Materjaliks oli sitke, korralikult läbisõtkutud savi, mis oli tambitud vitstest vormi ja lastud kõvaks kuivada, jalg või kaks korraga, alustades korstnajalast. Kui kogu korsten oli niiviisi üles ehitatud ja välistaladega korralikult seotud, tehti alla tugev tuli ja hoiti see alal, seni kui ahi oli muutunud punase tellise taoliseks. See polnud kerge töö ja polnud ka täielikult õnnestunud, kuid pragusid värske saviga täites saadi lõpuks tugev kolle ja korsten. See osa ehitisest seisis palkpõrandal, mida toetas altpoolt lisavai. Elamul oli paar muudki omapärasust, millest on parem kõnelda edaspidi.

“Vanal Tomil on kavalad plaanid,” ütles Välejalg, “ja ta andus kogu südamega oma korstna ehitamisele, mis ähvardas mitu korda täiesti kokku variseda, kuid visadus viib võidule, ja nüüd on tal mugav onn, olgugi et kunagi võib see süttida nagu takukoonal.”

“Sa näid tundvat kogu lossi ajalugu, Välejalg, kõige tema korstna ja seintega,” ütles Hirvekütt naeratades. “Kas armastus on nii võimas, et sunnib meest uurima isegi oma kallima eluaseme ajalugu?”

“Osalt nii, poiss, ja osalt olen ma oma silmaga näinud,” vastas heasüdamlik hiiglane naerdes. “Sel suvel, kui vanamees ehitas, oli meid järvel koos suur hulk, ja me abistasime teda töös. Suur osa nende püstpalkide raskusest on minu õlgadel kantud, ja ma võin sulle kinnitada, master Natty, et kirved välkusid õhus, kui me askeldasime kaldal puude keskel. Vanamees pole toiduga kitsi ja kuna me olime nii sageli tema kolde ääres söönud, siis otsustasime, et ehitame talle mugava eluaseme, enne kui oma karusnahkadega Albanysse läheme. Jah, hulga toidupoolist olen minagi õginud Tom Hutteri onnis; ja kuigi Hetty on nõdravõitu, käsitseb ta imehästi panni ja küpsetusvarrast!”

Sedaviisi vesteldes jõudis kanuu lossile nii lähedale, et piisas ainsast aerutõmbest, ja nad olidki lautri ääres. Lautri ülesannet täitis umbes kahekümne ruutjala suurune põrandataoline platvorm sissekäigu ees.

“Vana Tom kutsub seda lautrit oma õueks,” tähendas Välejalg kanuud kinni köites, pärast seda, kui oli ühes kaaslasega sellest välja astunud, “aga kindluse keigarid on ristinud selle lossi kohtukojaks, ehkki ma ei oska sulle öelda, mis on siin kohtukojaga pistmist, kuna siin pole mingeid seadusi… Ongi nii, nagu ma arvasin, ühtki hinge pole kodus, kogu pere on läinud uurimisretkele.”

Seni kui Välejalg askeldas “õuel”, uurides ahinguid, õngeritvu, võrke ja muud taolise piiriäärse maja varustust, astus Hirvekütt, kelle kombed olid üldse paremad ja tasasemad, hoonesse ja laskis pilgul ringi käia uudishimuga, mida ei avalda tavaliselt need inimesed, kes on pika aja jooksul indiaanlaste kommetega harjunud. Lossi sisemus oli niisama laitmatult puhas, nagu selle välimus oli harjumatu. Üks ruum, umbes nelikümmend korda kakskümmend jalga suur, oli jaotatud mitmeks väikeseks magamistoaks; ruum, millesse Hirvekütt kõigepealt astus, oli elanikele ühtaegu elutoaks ja köögiks. Mööbel oli väga mitmekesine, nagu seda sageli esineb sisemaakolgastes. Enamik esemeid olid rohmakad ja ülimal määral algelised; kuid nurgas oli muide kell kenas tumedast puust kastis, kaks või kolm tooli, söögilaud ning kummut, mis olid ilmselt pärit mõnest peenemast majast. Kell tiksus usinasti, kuid selle tinavärvi osutid näitasid üheteistkümnendat tundi, kuigi päikese järgi oli selge, et aeg oli juba kaugelt üle keskpäeva. Toas seisis ka tume massiivne kirst. Kööginõud olid kõige lihtsamat sorti ja iga ese, kuigi neid oli üsna kasinalt, oli omal kohal ja tunnistas, et tema eest oli korralikult hoolitsetud.

Pärast seda, kui Hirvekütt oli eestoa põgusalt üle vaadanud, tõstis ta puust pööra ja astus kitsasse koridori, mis jagas maja sisemuse kaheks võrdseks pooleks. Piiriasukate kombed ei ole just väga peened, ja kuna noormehe uudishimu oli kõvasti üles kruvitud, siis avas ta ukse ja leidis end magamistoast. Esimesest pilgust oli selge, et siin elavad naisterahvad. Jämedal koikul, mis kerkis ainult jala võrra põrandast kõrgemale, lebas metshanesulgedega lõhkemiseni täidetud voodikott. Ühel pool voodit rippusid puuvarnades kleidid, mis olid ehitud lintide ja teiste kaunistustega ja olid hoopis uhkemad kui taolises kohas oleks võinud oodata. Ei puudunud siin ka peened kingad kenade hõbepannaldega, nagu neid tollal kandsid jõukamad naised, ja tervelt kuus kirevat lehvikut seisid pooleldi avatuina, paeludes pilku oma kuju ja värvidega. Isegi padi voodi siinpoolsel küljel oli kaetud peenema püüriga kui ta kaaslane ja oli ehitud väikeste satsidega. Selle kohal rippus edvistavalt lintidega ehitud tanu ja paar pikki kindaid, selliseid, mida töörahva hulka kuuluvad naised tollal harva kandsid; need olid kinnitatud nõelaga voodi peatsisse, otsekui näitamiseks, kuna neid ei saanud näha omaniku käes.

Kõike seda nägi Hirvekütt ja pani tähele niisuguse täpsusega, mis oleks teinud au tema sõprade delavaaride tähelepanuvõimele.

Samuti ei jäänud tal märkamata erinevus kahe voodipoole välimuse vahel. Äsjakirjeldatud voodi vastaspoolel oli kõik lihtne ja tavaline, välja arvatud selle piinlik puhtus. Paar kleiti, mis rippusid samuti varnas, olid jämedamast materjalist ja väga lihtsa tegumoega, ja miski ei paistnud olevat valmistatud näitamise jaoks. Lehvikuid polnud üldse, samuti mitte tanu ega rätte, isegi mitte niisuguseid, mida Hutteri tütardel oleks olnud täielik õigus kanda.

Sellest oli juba mitu aastat, kui Hirvekütt oli viimati astunud ruumi, mis oli määratud tema nahavärvi ja rassi naisterahvastele. See pilt äratas temas lapsepõlvemälestuste tulva ja ta viibis ruumis õrnustundega, millest oli juba kaua võõrdunud. Ta mõtles oma emast, kelle lihtsaid rõivaid ta oli näinud varnades rippumas samuti nagu need, mis arvatavasti kuulusid Hetty Hutterile, ja ta mõtles oma õest, kelle tekkiv ja loomupärane ehtimisiha oli avaldunud samal viisil nagu Judithil, kuigi vähemal määral. Need sarnased pisijooned äratasid kaua peidetud heldimuse ja ta lahkus ruumist kurval ilmel. Ta ei uurinud enam edasi, vaid pöördus aeglaselt ja mõtlikult õue.

“Vana Tom on valinud endale uue ameti ja hakanud püünistega osavust proovima,” hüüdis Välejalg, kes oli asjalikult uurinud piiriasuka tööriistu. “Kui ta sellega nõus on ja sinul endal on tahtmist siia jahile jääda, siis võime suve veeta üpris lõbusalt – senikaua kui mina vanamehega kopraid luuran, võid sina kalastada ja põtru maha kõmmutada, et hoida keha ja vaimu ärkvel. Me anname alati kõige kehvemalegi kütile vähemalt pool osa, kuid sinutaolisel tublil ja osaval kütil on õigus saada terve saak.”

“Tänan sind Välejalg, tänan sind kogu südamest – kuid minagi tahan kopraid püüda, kui selleks avaneb paras juhus. Tõsi küll, delavaarid kutsuvad mind Hirvekütiks, kuid mitte niivõrd sellepärast, et ma olen üsna ohtlik kütt, kui sellepärast, et ma olen tapnud nii palju hirvi ja põtru, kuid pole veel üheltki inimeselt elu võtnud. Nad ütlevad, et nende pärimustes ei kõnelda ühestki teisest, kes oleks valanud niipalju loomade verd, kuid kes pole valanud tilkagi inimese verd.”

“Ma loodan, et nad ei pea sind argpüksiks, poiss? Ara südamega mees on nagu sabata kobras.”

“Ma ei usu, Välejalg, et nad peaksid mind teab kui araks, kuigi nad võibolla ei pea mind ka teab kui vapraks. Kuid ma pole riiakas, ja kui elad küttide ja punanahkade hulgas, on see parim viis, kuidas mitte määrida oma käsi verega; pealegi, Harry March, ei määri sa niiviisi ka oma südametunnistust verega.”

“Noh, minu meelest on jahiloom, punanahk ja prantslane kõik üks ja sama. Ometi olen mina ise nii rahuarmastav inimene, et teist säärast pole kogu meie koloonias. Ma põlgan riiukukke samuti nagu õuekrantsi; kuid inimene ei pea olema liiga hella südamega, kui on aeg päästikule vajutada.”

“Mina suhtun sellesse nagu enamik inimesi, kes talitavad õigluse järgi, Harry… Kuid see on imeilus paik ja mu silmad ei väsi iial seda vaatamast!”

“See on sinu esimene tutvus järvega ja taolised mõtted haaravad meid kõiki niisugustel puhkudel. Järved on kõik üldiselt ühesugused, kõikjal on palju vett ja maad, neemi ja lahti.”

Kuna need sõnad ei vastanud kuidagi tunnetele, mis täitsid noore küti südant, siis ei vastanud ta kohe, vaid seisis ja vaatas vaikses naudingus tumedaid künkaid ja peegelsiledat vett.

“Kas kuberneri või kuninga ametnikud on andnud sellele järvele juba mõne nime?” küsis ta äkki, otsekui rabatud uuest mõttest. “Kui nad pole hakanud siin veel oma teibaid püsti panema ja oma kompasse üles seadma ega oma kaarte joonistama, pole nad ka tõenäoliselt veel mõelnud loodust mõne nimetusega rikkuda.”

“Nad pole veel niikaugele jõudnud; ja viimane kord, kui ma käisin seal nahku müümas, päris üks kuninga maamõõtja minult pikalt-laialt siinsete piirkondade kohta. Ta oli kuulnud, et siinkandis olevat järv, ja oli kuulnud selle kohta üht-teist üldist, nagu et siin on vett ja künkaid, ent kui palju on kumbagi, ei teadnud ta rohkem kui sina mohoki24 keelt. Ma ei avanud suud põrmugi laiemalt kui vaja, andes talle ainult mõista, et farmide rajamise ja metsaraiumise lootused on siin viletsad. Lühidalt, ma jätsin talle sellest maast niisuguse mulje, nagu inimene saab mudase vee allikast, mille juurde viib nii porine rada, et läheneja määrib jalad, enne kui sellele teele asubki. Ta ütles mulle, et nad pole seda kohta veel oma kaartidele märkinud, kuigi ma nägin, et see pole tõsi – ta näitas mulle pärgamenti, millel oli kujutatud järv kohal, kus tegelikult pole mingisugust järve. See on viiskümmend miili kohast, kus peaks järv olema, kui nad ikka seda järve mõtlesid. Ma ei usu, et minu jutt paneks teda mingeid parandusi tegema.”

Siinkohal puhkes Välejalg südamest naerma; sellised vigurid olid eriti meeltmööda inimestele, kes pidasid tsivilisatsiooni lähenemist oma seadusteta kuningriigi kärpimiseks. Jämedad vead, mis esinesid tolleaegsetel kaartidel – need kõik olid valmistatud Euroopas – olid nende alalised pilkeobjektid. Kuigi nad polnud küllalt haritud, et ise paremaid kaarte valmistada, oli neil küllaldaselt kohapealt hangitud andmeid, et märgata suuri vigu olemasolevatel kaartidel. Igaüks, kes võtab vaevaks lähemalt uurida seda vaieldamatut tõde ja võrrelda meie isade möödunud sajan – he, et kolonistidel oli täielik õigus suhtuda kriitiliselt koloniaalvalitsuse oskustesse, kuna kõhklemata asetati mõni jõgi või järv kraadi või kahe võrra nihkesse, isegi kui see oli asustatud paigast päevateekonna kaugusel.

“Mul on hea meel, et sellel järvel pole veel nime,” lõpetas Hirvekütt, “või vähemalt mingit kahvanägude poolt antud nime, sest nende ristimine ennustab alati rüüstamist ja hävingut. Ometi nimetavad seda mingit moodi punanahad, kütid ning trapperid; nendele meeldib anda kohtadele mõistlikke ja sobivaid nimesid.”

“Mis puutub indiaanlaste suguharudesse, siis on igal neist oma keel ja igaüks neist nimetab järve omamoodi, ja selle maanurgakesega talitavad nad samuti nagu kõigi teistegagi. Omavahel oleme me hakanud seda kohta kutsuma Vilkuvaks Peegliks, sest kogu ta pinda ääristab sageli kaldaäärsete mändide peegeldus; paistab, otsekui ripuksid künkad tippudega allapoole.”

“Järvel peab olema väljavool; ma tean, et kõigil järvedel on olemas väljavoolud, ja kalju, mille juures ma pean kokku saama Tšingatšgukiga, on väljavoolu lähedal. Kas ka sellele pole koloonia veel seni mingit nime andnud?”

“Ses suhtes on nad meist ette jõudnud. Hoides üht otsa – ja pealegi kõige suuremat – enda käes, on nad andnud talle nime, mis on leidnud endale tee üles kuni allikani; nimed siirduvad alati vastuvoolu üles. Sina, Hirvekütt, oled kahtlemata näinud Susquehannah’ jõge delavaaride maal?”

“Olen küll, ja olen tema kallastel sadu kordi küttinud.”

“See on tegelikult seesama jõgi, ja ma arvan, et ta kannabki sama nime. Mul on hea meel, et nad on sunnitud säilitama punanahkade antud nimesid, sest oleks liiga karm röövida neilt nii maa kui ka nimed!”

Hirvekütt ei vastanud midagi, kuid seisis püssi najale toetudes ja silmitses rõõmustavat vaatepilti. Lugeja ei tohi siiski arvata, et see oli üksnes maalilisus, mis tema tähelepanu nii tugevasti köitis. Paik oli tõesti väga ilus ja seda vaadati ka kaunil hetkel, mil järvepind oli parajasti sile nagu peegel ja läbipaistev nagu puhas õhk, peegeldades vastu kogu idakalda pikkuses mägesid, mis olid rüütatud tumedatesse mändidesse; puud rippusid neemedel peaaegu rõhtsalt vee kohal ning moodustasid siin ja seal lehtedest ja okstest võlve, mille alt paistis sädelevaid õõnsusi. See oli sügav rahu, üksildus, mis vestis inimkätest puutumata mägedest ja metsadest – ühesõnaga looduse kuningriik, mis valmistas Hirvekütile nii palju siirast rõõmu, sobides hästi tema harjumuste ja meelelaadiga. Ühtlasi tundis ta samal ajal, võibolla isegi alateadlikult, sama, mida tunneb luuletaja. Talle valmistas naudingut tundma õppida metsade salapära ja vormiderikkust, nii ääretute ja ebaharilikena, nagu need talle avanesid. Igaüks oleks võlutud, vaadeldes piiritut avarust, mis on kaua tema meeli köitnud, nii haaras tedagi selle maastiku sisemine hurm ja ta tundis seda vaikset lohutust, mida looduse püha rahulik vaatepilt tavaliselt pakub.