Читать книгу Targu Talita nipiraamat - Jana Rand - Страница 11

Õige viljavaheldus ja külvikord võimaldavad taimekahjustajaid ning umbrohtumist tugevasti vähendada, mõnikord isegi vältida. Eri kultuuridel kasutatavad mullaharimisviisid aitavad vähendada mitmetoiduliste kahjurite – naksurlaste, öölaste ja nälkjate – esinemist.

Viljavaheldusel on tähtis, et samale maalapile järgnevat kultuuri külvates ei ohustaks seda samad kahjurid-haigused mis eelvilja. Näiteks ei sobi järjestikku kasvatada ristõielisi ja sarikaõielisi kultuure. Arvestama peab ka mõne kultuuri haigusetekitaja pikaajalise säilimisega mullas – näiteks kapsanuutri tekitaja püsib mullas 5–8 aastat.

Lisaks saastab sama kultuuri järjestikune kasvatamine mulda taime juurte eritatavate ja talle enesele mürgiselt mõjuvate ainetega, mis hakkavad pidurdama selle taimeliigi kasvu ja arengut. Seepärast on mõistlik järjestada köögiviljad külvikorda nii, et nad ei korduks kasvukohal enne 3–4 aastat.

Peenramaa külvikorra näidis:

1. aasta – sõnnikuga väetatud maalapil kapsas, kurk, kõrvits, kartul ja maasikas;

2. aasta – samal maalapil porgand, kaalikas, redis, sibul, salat, seller, petersell, till jt maitsetaimed, maasikas eelmisest aastast;

3. aasta – hernes, aed- ja põlduba, söögipeet, maasikas üle-eelmisest aastast;

4. aasta – sõnnikuga väetatud maalapil kapsas, kurk ja kartul ülesvõetud maasika kohale, maasikas 1. aasta kartuli kasvukohale.

Kasvukoha valikul tuleb arvestada veel köögiviljade valguse- ja niiskusenõudlusega. Palju valgust ja päikesepaistet tahavad kurk, kõrvits, aeduba ja aedhernes. Natuke vähem nõudlikud ja kerget varju taluvad on sibul, küüslauk, peet, porgand ning eri kapsaliigid.

Mulla reaktsiooni suhtes köögiviljad väga tundlikud pole, kuid paremini sobib neile kergelt happeline või neutraalne muld. Happelist mulda taluvad kartul, porgand, naeris, redis ja kõrvits, nõrgalt happelist kaalikas, aedhernes, kurk, sibul ning aeduba. Tuleb meeles pidada, et happelise reaktsiooniga ei lepi kapsad ja söögipeet.

Osa köögivilju kasutavad sügisel antud orgaanilist väetist juba järgneval vegetatsiooniperioodil intensiivselt. Teised, nagu porgand, pastinaak, kaalikas, naeris, redis, rõigas, mustjuur, sibul, spinat, salat, petersell ja seller, eelistavad maad, millele anti sõnnikut eelmisel aastal ning kus on kasvanud sõnnikut hästi kasutavad taimed. Osad köögiviljad aga kasvavad hästi alles 3. ja 4. aastal pärast sõnnikuga väetamist, need kasutavad paremini ka mineraalväetisi.