Читать книгу Targu Talita nipiraamat - Jana Rand - Страница 18

On teada, et kevadel õitsevaid püsililli istutatakse ümber sügisel ja sügisel õitsevaid kevadel. Õitsemise ajal on iga taim imeilus ning teda ei maksa häirida.

Sügisel vajavad ümberistutamist suvega suureks ja lopsakaks kasvanud taimed ning liiga tihedaks muutunud puhmikud, mistõttu taim ei jõua õitseda või õitseb vähe. Samuti võib ümber istutada need taimed, mis kevadel said ebasobivasse kohta (liiga varju või päikesepaistesse) istutatud, ja need, mis on jäänud suuremate või kiirekasvuliste varju.

Istutusauk peaks olema nii sügav ja lai, et juured sinna vabalt ära mahuvad.

Istutussügavus sõltub juurestiku suurusest: istutusauk peaks olema nii sügav ja lai, et juured sinna vabalt ära mahuvad.

Ärge istutage liiga sügavale – juurekael jäägu vaid 2–3 cm maapinnast allapoole (näiteks pojengid). Madalate püsilillede jaoks piisab tavaliselt 15–20 cm sügavusest augukesest. Keskmistele ja kõrgetele püsililledele tehke kuni poole meetri sügavune auk.

Sügavamale (juurekael 8–10 cm maapinnast allapoole) võib istutada püsililli, mis annavad rikkalikult maa-aluseid võsusid (longus metsvits, virgiinia füsosteegia ehk tonditupik).

Küllaltki kõrgeks kasvavate (1,5–2 m ja rohkemgi) taimede (aedvaak, kaelus-vaigulill) juurekael võib jääda samuti kuni 10 cm sügavusele. Taimi, mille juurekael kerkib kasvades üle mullapinna (nt maarja-sõnajalad), ei pea sellepärast kohe ümber istutama, piisab ka freesturbaga multšimisest.

Aediiriseid istutades jälgige, et risoom jääks ⅓ ulatuses mullapinnale – siis saab see rohkem päikest ja taimed õitsevad rikkalikumalt.