Читать книгу Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu - Janne Kütimaa - Страница 11

Mariehamn on nõnda idülliline linnake, et võiks arvata, et selles linnas ei ole politseil suurt midagi teha. Siiski on politseijaoskond olemas lausa kesklinna juures bussijaama ja raamatukogu vahetus läheduses. Politseimajast on vaade üle Idasadama, kuhu turistid oma jahtide ja paatidega saabuvad ning kus konverentsidel osalejad õdusaid jalutuskäike ette võtavad.

Klara on naispolitseinik, kel teadmisi maast taevani. Tema jutule lähengi, sest olen reisisaginas oma raha maha unustanud. Sain sellest teada Turust Mariehamni sõitval laeval, kui valjuhääldist hüüti minu nime. Mu hea sõber oli helistanud laeva infosse. Mind kutsuti kohale ja sain teada, et minu raha oli tema kotti jäänud. Mariehamni jõudes tundsin end nii rahatuna kui teadmatuses. Minu raha ei ole minuga ja mu tööluba tuleb ümber teha. Kuidas selle kõigega nüüd läheb?

Ahvenamaa on üks suur kodu neile, kes on seal oma juured lasknud maapinda juurduda. Politseinik Klara ja Gunnar, kes mind Kökarile appi ootab, loomulikult tunnevad teineteist.

„Hei, kas sina oled Janne?“ küsib Klara varahommikul politseimaja fuajees mind kohates.

„Jah, ja mul ei ole markagi raha, et maksta!“ Aastal 1998 on Soomes kasutusel veel margad.

„Ma tean, rääkisime Gunnariga. Ta maksab sinu eest ära. Pärast arveldate omavahel.“

Teatasin enne juba Gunnarile, et Kökarile on saabumas üks rahatu hing, kel pole maksta vajalikku tööloamuutmise maksu.

„Sobib hästi,“ vastan ja olen tänulik lahendatud olukorra eest.

„Jäta pass siia, teeme tööloa ümber ja saadame selle sulle postiga Kökarile,“ seletab politseiproua.

Ahvenamaa tundub usaldusväärsena. Jätan passi politseiniku kätte ja astun esimesele bussile. Mariehamnist tuleb sõita 30 kilomeetrit Långnäsi sadamasse Mandri-Ahvenamaa ühes idatipus ning seal ootab mind valge laev. Just toosama praam, mida Soome finantseerib, nii et mina, vaene reisija, kel rahakotis tühjus, saan ka sellega sõita. Tasuta. Nagu kõik teisedki. Laevaga sõites tuleb tasuda üksnes sõiduki eest.

Istun laeva ja tõeline seiklus võib alata! Just selline tunne on. Mind ootab ees midagi harukordselt põnevat, seiklusrikast ja uut. Ma jõuan vaevu ära oodata seda aega kahe ja poole tunni pärast, mil Kökari saarele pärale jõuan. Seniks püüan laevapardalt nii palju ümbritsevat nautida kui võimalik. Mööduvad Viking Line ja Silja Line, kumbki küll eri suunal, kuid ikkagi – hirmutavalt lähedalt. Väikese praami kapten ei tee teist nägugi, sest just nii asjad saarestikus käivadki. Et Turust Mariehamni jõuda, või tänapäeval ka Stockholmist, Kapellskärist, Helsingist ja Tallinnast, tuleb laevadel läbida keeruline teekond. Sõita tuleb mööda skääridest, laidudest ja saarekestest, mida riivata oleks nii suurte laevade ja nõnda kitsaste veeteeolude puhul väga kerge.

Praami salongist leian Kökarit tutvustava bukleti. Võtan selle endaga ja lähen laevatekile päikest nautima. Kiikan tutvustavasse materjali, et saarest rohkem aimu saada. Kahe ja poole tunni vältel jõuab inimene ühest saarest juba mitu ettekujutust silme ette manada. Mida üldse rääkida kahest ja poolest tunnist, kui isegi sekundi või paari jooksul suudame sageli oma ettekujutuses selge pildi luua. Kasvõi siis, kui heliseb telefon ja küsitakse, kas tunned seda või toda inimest, ja teatatakse, et kõne tuleb politseilt. Inimfantaasial ei näi olevat piire. Nii lihtne on lasta mõttel õhku tõusta ja fantaasialennul ei tea kuhu rännata. Kasvõi sinnamaani, et näha vaimusilmas enda ees kaunil saarel ootavat imekaunist hotelli ja seda lukstuba, kuhu peagi kohvrid paigutan, et paariks kuuks kogu seda mugavust nautima jääda.

Juba ootan, mil saan taas oma sekretäritöö aegadest tuttava valge pluusi ja sinise pintsaku selga panna, et tööd teha. Kuigi tean, et mu töökoht asub looduse keskel, aiman, et tegemist on millegi imeilusa ja toredaga, kus palka makstakse rohkem, kui ma ette oskan kujutada. See kõik meelitab ja on kuidagi ülendav. Olen teel millegi poole, mis pole mu unistusteski olnud. Ja ma olen selle üle tohutult rõõmus ning ootusärev.

Föglö ja Sottunga. Neil saaril teeb praam lühikese peatuse. Mõned autod sõidavad maale, teised praamile. Visiir lastakse taas alla ja sõit võib jätkuda. Husö ja Kyrkogårdsö saarel peatub praam vaid teatud väljumistel. Turistidel on neid praame kasutades võimalus kogu Ahvenamaa saarestikus nõndaviisi „surfata“. Saaresurfamine ehk rootsi keeli öluffa (hääldus: [öölüffa]) on ka paljude selliste reisiraamatute teema, mida näiteks Kreeka saarestiku kohta on avaldatud. Mida rohkem liikuda edasi äärealade poole, seda enam sarnaneb Ahvenamaa saarestikupilt suures osas just kreekapärase kaljusaaremaastikuga.

Juba paistab saar, mille nimeks on Kökar. Näen eemalt ühel kaljul paistmas punakat majakatust ja selle kõrval madalat torni, mille tipus midagi vahel vilksatab. Laev podiseb, nagu ta seda kogu reisi vältel on teinud. Kajakad laulavad oma kilkavat viit. Õhkkond on karge ja merene. Kõikjal vesi, kaljud ja vähe puid ning rohelust. Lokkav loodus ja rohelus jäid kuhugi Ahvenamaa peasaare kanti. Mida meremiil edasi, seda hallimaks ja kiduramaks muutub üldpilt. Selle keskpäevase päikese käes vaatavad mulle mittemidagiütlevalt ja tummalt vastu tuhmid kaljud. Minagi vaatan laevatekil seistes neile tummalt vastu, kuigi naeratus kipub vägisi näole – olen varsti kohal!