Читать книгу Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu - Janne Kütimaa - Страница 12

„Kökar!“ kõlab praami valjuhääldist. Enamjaolt seda ei tehta, kuid praegu hõigatakse. Olen tänulik, sest mind hirmutaski see, et sõidan õigest peatusest mööda. Järgmisest peatusest nii lihtsalt tagasi tulla ju ei saa, sest sinna, juba Soome mandril asuvasse Galtby sadamasse on sama pikk tee kui Ahvenamaa mandrilt Kökarile – paar tundi ja veerand. Praamile ongi Kökar viimane peatuspaik enne Soome mandrile jõudmist ja esimene, kus sealt Ahvenamaale suunduv valge laev peatuse teeb.

Olengi seepärast veidi pinges olnud ja laeva liikumiskulgu hoolega jälginud, et teada, millal kohver võtta ning uue seikluse pinnale astuda. Nüüd on see hetk käes.

„Tere, kas sina oled Janne?“ küsib naine sadamakail.

„Jaa, olen...“ vastan veidi ebalevalt.

„Mina olen Agneta, Gunnari õde. Tulin sulle vastu,“ selgitab tumedapäine naine. „Gunnar ei saanud tulla, sest selle praamiga saabuvad ka turistid. Kuidas reis sujus?“ küsib Agneta.

„Reis läks hästi,“ vastan lühidalt ja sammume koos tema auto poole.

Agneta ei ole paljusõnaline. Ta istub enesekindlalt autorooli ning vajutab gaasi. Auto on täis kõiksugust kraami, justkui väikene ladu. Sõidame mööda ainsat üksildast teed. Kõik, mida autoaknast näen, on punane looklev autotee ning mõnel kaljul asetsev majake – samuti punane ja valgete nurkadega. Kõik on punane – tee graniidikruusast ja majad tavapärasest Rootsi punasest värvist.

„Huhh, päris üksildane paigake,“ mõtlen endamisi.

„Kökar on ju väike saar,“ ütleb Agneta justkui mu mõtteid lugedes.

„Ah nii...?!“

„Jah, siin elab vaid kolmesaja inimese ringis. Suvel tulevad paljud küll oma suvilatesse ja sugulastele külla, aga talvel on siin üpris vähe rahvast,“ kirjeldab Agneta.

Ta ise on pärit Kökari saarelt, kuid elab siin nüüd üksnes suviti. Kannab hoolt Sandviki jahisadama eest, mis asuvat kohe selle külalismaja vahetus läheduses, kuhu tööle lähen. Talvel töötab Agneta õpetajana. Temast kiirgab rahulikkust ja kannatlikkust, kindlakäelisust ja stabiilsust. Ta on kuidagi kinnine ja samas ka avatud. Ta on mu esimene aken sellesse saarde, kuhu mõneks ajaks otsustasin tulla.

Peagi jõuame T-kujulise ristmikuni. Agneta keerab rooli paremale ja autogi käändub pööramise järgi. Kui inimesed oleksid alati nõnda koostöövalmis ka tema heaks, kes neid siin maapealses elus teele juhib! Et kui too juht hüva nõu annab, siis inimesed selle järgi ka suunduvad. Pean silmas Jumalat. Aimasin ta olemasolu juba lapsena kevadpäikese käes lendlevaid tolmukübemeid vaadates, küsides endalt, kas meie maailm on kellelegi sama väike kui minule tolmukübe. Juba noorena küsisin temalt ikka oma valikutes nõu ja sain seda ka, kuid alati ei osanud ma seda kuulda võtta. Kui auto parempööret teeb, mõtisklen sellest, kas praegune samm oli hüvale nõule järgnemine või mitte. Kogen sel hetkel siiski, et saarele sõit oli juhtimisele järgnemine.

Äkitselt peatab Agneta auto järjekordse punase majakese juures. Jõuan mõelda, et küllap elab siin mõni tema tuttav, kelle juurest on vaja läbi minna.

„Nii, ja kohal me olemegi!“ kõlab Agneta hääl.

„Kohal...?“ imestan.

„Jah, Gunnar peaks ka varsti tulema,“ jätkab Agneta.

Ma ei saa mitte millestki aru. Kas see on maja, kuhu ma elama asun, või mis? Kus siin see h o t e l l on? Kahtlane...

„Hej, Janne!“ tuleb majast peagi välja rõõmsameelne, veidi lokkis juustega mees.

„Mina olen Gunnar. Tere tulemast Kökarile! Kuidas reis läks?“ küsib ta hoogsalt.

„Tere, Gunnar!“ Surume kätt. „Reis läks hästi!“

„Kas saite Klaraga asjad klaariks?“ uurib ta tööloa muutmise kohta.

„Jah, sellega on korras.“

„Tore! Aga viime su pagasi üles. Näitan, kus sa elama hakkad,“ on Gunnar entusiastlik.

Haaran poole oma pagasist kaasa ja järgnen talle. Gunnar sammub mööda puust treppi nagu mööda redelit ühe kõrvalhoone teisele korrusele. Vean oma kohvri üles, teadmata veel, et mind ootab ees üks ahastamapanev hetk.

„See siin on sinu tuba,“ teatab Gunnar võidurõõmsalt esimesena katusekorrusele sisenedes, justkui oleksin saanud lotovõidu osaliseks. Ta avab ukse ühte pisikesse pugerikku.

„Siin saad magada ja hommikusööki saad süüa peamajas. Ma tutvustan pärast teist maja ka. Sea end sisse. Võib-olla tahad veidi puhata?“

„Jah, puhata tahaks küll, olen päris väsinud...“ nõustun nüüdse ülemusega.