Читать книгу Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu - Janne Kütimaa - Страница 6

Esimest korda 1998. aasta juunikuus Ahvenamaale ja Kökari saarele saabudes ei osanud ma loomulikult aimata, et ühel päeval panen saarel avastatut ja kogetut kirja ning tunnen suurt tänumeelt kõige üle, mida siiatulek on endaga kaasa toonud. Olen Ahvenamaale sõitnud lugematuid kordi ja üha uuesti tõdenud – see paik on mu südamele väga armas ja siin tahan ma aeg-ajalt olla. Kasvõi mõne nädala või kuu aastas. Siin kosub mu hing. Siinse erilise looduse ja inimeste kaudu olen kildhaaval saanud üha enam aimu ka iseendast ja kõige Loojast.

Olen palju kordi mõelnud, et võiksin Ahvenamaale punkti panna ja mõnda teise kohta sõita. Punktidest on seni siiski vaid komad või mõttekriipsud saanud. Minu Ahvenamaaks sai saarestiku kõige lõunapoolsem saar ja vald Kökar koos oma paljude saarekestega. See ei ole lihtsalt üks paik paljudest, vaid siin on minu juured. Mitte füüsilised ega vaimsed, vaid täiskasvanulik-kogemuslikud. Siin on minust suures osas saanud see, kes olen praegu. Raamatu kirjutamine on samuti mulle palju õpetanud, nii kirjutamise kui iseenda kohta. Selle käigus on saanud selgeks, et kõike kogetut-nähtut kirja panna ei õnnestu. Olen siiski rõõmus, et saan käesoleva killukese Sulle, armas lugeja, edasi anda, ja loodan, et see Sinu südamesse midagi tähendusrikast lisab!

Käesoleva raamatu kirjapanemine on saanud omaette teekonnaks. Kirjutamine on viinud uute kohtumiste, tegemiste ja valikute jalamile, millest on võrsunud täiesti uued peatükid nii elus kui raamatus. Alguse sai see teekond aastal 2006, mil pärast kaheksat aastat õppimist ja töötamist Soomes ja Ahvenamaal tundsin suurt igatsust kogetu kirja panna. Kui mõni aeg hiljem mõtteis raamatule pealkirja otsisin, mis sellest, et veel ühtki rida ei olnud kirjas, kõlas seal vaid üks – „Minu Ahvenamaa“. Raamatusarjast ei olnud ma siis veel teadlik. Kuna pealkiri ei tundunud midagi erilist olevat, püüdsin leida midagi originaalsemat. Ühel pimedal õhtul aastal 2009 pidasin taas iseendaga raamatu pealkirja üle arutelusid. Tookord leppisin nimega, mis iga kord kajama jäi, kui pealkirja olin otsinud. Saagu raamatu pealkirjaks „Minu Ahvenamaa“! Seejärel astusin suurde ostukeskusesse, mille sissekäigu juurde olid virnadena laotud „Minu Islandi“ raamatud. Ühtäkki mõistsin, et tegu on raamatusarjaga. Sealt hakkasid asjad edasi hargnema.

2010. aasta suvel sõitsin kaheks nädalaks pisikesele Källskäri saarele Kökari saarestikus, kus raamatu kirjapanemine alguse sai. Sügisest jäi kirjutamine uute tööde ja tegemiste tõttu mõneks aastaks soiku. Et selleks rohkem mõtteruumi luua ja raamat valmis kirjutada, sõitsin 2013. aasta sügisest taas Ahvenamaale, sedakorda pealinna Mariehamni^[1.]. Seal võttis elu taas täiesti uue pöörde. Nüüd olen Ahvenamaal olnud mõnes mõttes rohkem kui kunagi varem. Selle aja jooksul on minu arusaam sellest maast taas avardunud ning armastus saareriigi ja eriti Kökari saare suhtes süvenenud veelgi.

Olen tänulik ahvenamaalastele, eriti Kökari saare elanikele, kes on mind aastate jooksul soojusega vastu võtnud, jaganud oma lugusid ja elu saarestikus ning mindki sellesse haaranud. See on olnud rikastav ja hindamatu kogemus! Eriliselt tänan Antoni külalismaja peret, kes mind läbi aastate on saatma jäänud. Aitäh Ahvenamaa maavalitsusele stipendiumi eest, tänu millele sain 2010. aasta suvel viibida ja kirjutada Källskäri saarel asuvas külalisresidentsis. Olen tänulik Kökari luterlikule kogudusele võimaluse eest pühendada 2015. aasta suvi kirjutamisele kiriku kõrval asuvas kogudusemajas. Eriliselt tänan kirjastuse Petrone Print usinat tiimi paindlikkuse ja vastutulelikkuse eest kirjutamisprotsessi käigus. Väga olulise panuse andis raamatu valmimisse Terje Metsavas, keda tänan pühendumise ja asjatundliku toimetamise eest – raamatu sisu sai tänu sellele kuldääre! Olen südamest tänulik ka kirjanik Hille Karmile, kes oli mind alati valmis hüva nõuga toetama. Tänan kõiki abivalmis inimesi, kes kirjutamisteekonnal ühel või teisel viisil kaasa on aidanud – tänu teile on raamat valmis!

Ma ei ole seda raamatut kirjutanud üksi. Minu kõrval on olnud ka väsimatud sõbrad, kes ei ole hetkekski kaotanud lootust, et raamat ilmub. Nad on minusse uskunud ja nende usk on aidanud ka minul uskuda. Tänangi kogu südamest igaüht teist, kes on sel teel julgustava sõna või innustava mõttega toeks olnud – need on olnud asendamatud! Tänan oma isa ja ema ning venda perega, kes on vist lihtsalt lootnud, et ma selle raamatu ükskord valmis saan, vahel võib-olla mõistmata, millega ma ikka täpselt tegelen. Aitäh teile kannatlikkuse eest! Suurim tänu Loojale, kes on mu ellu Ahvenamaa, siinsed inimesed ja seigad toonud, andnud võimaluse elada, õppida ja avastada ning nüüd ka viisi, kuidas osakest sellest kõigest ka lugejaga jagada.

Kui raamatut lugedes tekib küsimusi või mõtteid, võib neid saata aadressile janne.kutimaa@gmail.com

1 Soomerootsi aladel ehk Soome lõuna- ja läänerannikul on kohanimedel enamjaolt olemas nii soome- kui ka rootsikeelne variant. Näiteks rootsikeelne Mariehamn on soome keeles Maarianhamina. Käesoleva raamatu rootsikeelsest kontekstist lähtuvalt olen valinud rootsikeelsed kohanimed. [ ↵ ]