Читать книгу Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu - Janne Kütimaa - Страница 8

Olen sündinud ja kogu oma senise elu elanud Tallinnas, kus akna taga sõidavad trollid ja bussid. Müra on kuulda nii päeval kui hilistel õhtutundidel. Kronoby rahvaülikooli aladel tekitab suurimat müra mööduv rong. Algul häirib see mind väga, aga peagi ei kuule ma rongist midagi. Kahtlustan, et ei sõidagi enam. Sõidab.

Olen lihtsalt rongiga, mis vahel mööda lipsab, nõnda harjunud, et ei pane seda enam tähele. Akna taga põllul sõitev traktor äratab aga alati mu tähelepanu. Traktor ja künd seostuvad lapsepõlvesuvedega, mil sain maatöid põlluveerelt jälgida. Palju toredam oli muidugi see, kui tehti heina ja sain nõbudega koos koorma otsas kõikudes koormakinnitusvööst kinni hoida, et mitte maha libiseda, kui laadung üle kivise põlluvahetee küüni poole suundus. Ka minu elukoha akna taga Soomes on heina mäletsemas ja päeva õhtusse saatmas musta-valgekirjud lehmad. Need sarnanevad Eesti lehmadega, keda lapsepõlves Setomaal kalliks pidasin ning kellele sõimes istudes omaloomingut laulsin, seda siis, kui kogu perekond mind juba lootusetult kadunuks oli arvanud. Lehmad mulle meeldisid. Seal Soomeski nad seisavad ja vahel on kuulda nende ammumist.

Rongi- ja traktorimüra ning lehmade ammumine on selles soomerootsi asulas nii haruharv, et nende vahele jääv vaikus ähvardab ajud süüa. Ma ei suuda taluda vaikust! Kõrvus kumiseb, süda puperdab ja vaikus on lausa lämmatav. Tunnen, et ma ei saa aru, kas vaikus on heli või helitus. On see midagi, mida vältida või milles õppida olema? Nii süvitsi ma sel ajal veel mõelda ei oskagi. Lihtsalt panen raadio mängima, sest nii on kindlam. Ei ole vähemalt vaikust.

Raadioga kaasneb turvatunne. Raadio mängis ju kogu aeg kõikjal, kus ma kodulinnas Tallinnas olin harjunud olema. Muusika oli saatjaks bussis, autos, kodus, köögis, kaupluses, tööl ja külas... Ei tea kohta, kus tol ajal minu elus muusika või hääled oleksid puudunud. Mingi müra ikka oli. Enamasti tekitatud, mitte looduslik. Võiksin öelda, et olin müra laps. Müras olin sündinud ja müras olin kasvanud, müras ka oma kooliteed ja esimest tööaastat käinud. Ja nüüd ühtäkki ahistav vaikus! Olen ülimalt tänulik, et saan sisse lülitada raadio ja seda kuulata. See saab päästjaks neil minu arvates mõttetutel vaikushetkedel ning viib mõtted ükskõik millele muule, vaid mitte millelegi sügavale.

Kui aastane rootsi keele õpe rahvaülikoolis on läbi saamas ja suvi juba koitmas, tuleb leida järgmise sammu jaoks sobiv paik. Elus ei tea kunagi ette, mis edasi juhtub. Ja see, mis juhtub, võib muuta väga palju sinus eneses, maailmanägemuses ning arusaamises. See võib jätta jälje kogu eluks. Juhtunu võib saada ka hüppelauaks uutele ettevõtmistele ja olla niiviisi väga kaaluka tähendusega kogu sinu olemasolemise loos. Kes edasi minna soovib, leiab alati järgmise kivi, kuhu hüpata. See on justkui rannakividel käimine – astud sammu siis, kui järgmine kivi, kuhu astuda, on näha. Nii otsin minagi seda järgmist kivi.