Читать книгу Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu - Janne Kütimaa - Страница 7

Kui ma 1990ndate keskpaiku Tallinna Õismäe humanitaarkeskkooli lõpetan ja end sekretäriks luban koolitada, on mu garderoobis vaid kontskingad ja pintsakud, seelikud ning mantlid. Isegi täiesti tavalised teksapüksid puuduvad, sest ei ole sellist aega, mil need jalga panna.

Esimeses töökohas sekretärina hakkab vaikselt tuult purjedesse koguma keskkooli ajal tekkinud mõte – sõita välismaale ja kaeda maailma. Minu tööülesanded – protokollida koosolekuid, keeta kohvi, ühendada sadu telefonikõnesid ja samal ajal tegeleda probleemidega, milles mul vähimatki osa ei ole – elavad ühel hetkel oma aja ära ning ma tean, et nüüd on õige hetk. Ühel päeval, kui olen saanud õppeloa ning esitanud lahkumisavalduse rahvusvahelises transpordifirmas, annavad kolleegid mulle kingiks südamega kuldkee ja saadavad mind kaunilt teele. Põnevusega astun tundmatusse.

Alates 1997. aasta sügisest kuni järgmise aasta kevadeni õpin rootsi keelt Kronoby rahvaülikoolis Soome läänerannikul. Juba jõuludeks meisterdan rootsikeelse luuletuse, mida kooli jõulupeol ka deklameerin. Meie õpetaja on andekas, seltskond vahva ja eriti tore on noormees Somaaliast, kes ei suuda elada küsimuseta „Mitu kaamelit su isa endale tahab, kui ma su endale naiseks võtan?“. Näeme palju vaeva, et talle lääne ühiskonna abielutavasid selgitada ning kahe inimese vabast tahtest pajatada. Minu meelest ta sellest aru ei saagi.

Kool on kui väike perekond, kokkuhoidev ja soe kasvukeskkond. Rahvaülikooli esimene ühine reis viib Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra aladele koos loodusgiididega, kes samas koolis teadmisi ja oskusi omandavad. Loodusreisile sekretärile omase riietuse – seeliku, valge pluusi ja kontskingadega – minna ei saa. Seisangi ühel päeval kaupluse peegli ees, jalas matkasaapad ja seljas soome rahvale iseloomulik matkapuku ehk matkaülikond. Peeglist vaatab vastu karumõmm! Kontsade sihvakusest ja pintsaku-seeliku elegantsusest ei ole kõssugi. Olen riietunud millessegi, mis peab mul looduse keskel aitama hästi hakkama saada. Kahetsen, et seda pilti peeglist vaatasin. Mul tekib tahtmine kogu kupatus seljast kiskuda ja taas oma sekretärikostüüm selga seada, sest enda arvates näen selles palju parem välja. Hoolimata niisugusest uitmõttest on aeg seada koos koolikaaslastega sammud põhja poole, et kogeda midagi uut; näha puutumatut loodust, õppida esimesed sõnad rootsi keeles kohe täiesti selgeks, laskuda kitsastest avadest sügavatesse kaljukoobastesse, voolida puulusikaid, tõusta matkates läbi vihma mäetippudesse ja istuda ümber lõkke. Reis on imeline ja loodus lummav. Kõik kõnetab mind oma suurejoonelisuses.