Читать книгу Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu - Janne Kütimaa - Страница 13

Gunnar läheb. Mina jään. Jään kahekesi toaga, millest peab saama mu kaaslane järgnevaks kaheks kuuks. Jään kahekesi oma mõtetega. Ja need mõtted on hirmuäratavad, sest tuba, mis mu ees „laiub“, on uberik. Pisike pime katusealune.

Voodi on kahe tala vahel, mis muudab toa veelgi väiksemaks. Peale voodi mahub tuppa vaid üks tool. Seinal on peegel. Ainsaks valgusallikaks on õlgade kõrguselt algav ruudukujuline väike aken. Tuba on üks eraldatud osake suurest katusekorrusest, mis on täis madratseid, mida kasutatakse kooliõpilaste majutamiseks.

Ma ei mäleta, kas ma hakkan kohe nutma või võtab see veidi aega, kuid mingil hetkel tunnen, et põskedele valguvad pisarad. See ei saanud ju ometi minuga juhtuda! Ma tulin lootusega ja ootustega, et mind ootab ees hotell koos korralike tubadega, millest ühes saan elada; et liigun mööda puhtaid koridore ja söön rikkalikku hommiku-, õhtu- ja lõunasööki koos külastajatega, koristan seejärel nende kaunid toad taas korralikuks ja võtan siis vastu uued öömajalised. Mu kohver on täis sellele vastavaid riideesemeid ja jalanõusid. Mu vaim on valmis ja virge, et teenindada kõrgetasemelist klientuuri. Kuhu see unistus jäi? Mis sellest sai? Kas laeva randudes purunes mingi illusioonipilveke või ei olnudki keegi mulle midagi säärast lubanud ja ma olen ise selle pildi loonud? Pea küsimustest tulvil, istun voodile ning küsin: Jumal, mis on selle kõige mõte? Vastuseni viib teerada, mille palistuseks saan nutta pisaraid, sõita kordi ja kordi ära ja tulla sama palju kordi tagasi sellele teistmoodi saarele. Tean sel hetkel üht – siin ma olla ei taha! Ükskõik kus mujal, kuid mitte selles toas ja külalismajas. Mul ei ole veel aimugi, milleks see kõik võiks hea olla. Tahan siit võimalikult kiirelt tagasi sinna, kust tulin.

Jumalaga tekkis mul suhe juba mõne aja eest. Tänu klassiõele, kes mind ühel päeval Tallinnas kirikusse kutsus. Sinnamaani olid kirikuuksed mulle olnud vägagi suletud. Nõukogude ideoloogia sulges need uksed päris paljudele ja alles Eesti taasiseseisvudes avas vabadusevõti need jälle. Ma olin sageli ka ainult kirikuust näinud – tollesama kiriku ust, kust ühel päeval sõbrannaga koos sisse astusime. Kui bussis ema süles istudes seda kaarjat ust Tallinnas Mere puiesteel Vene kultuurikeskuse kõrval nägin, küsisin temalt alati, mis maja see on. Ema vastus oli, et see on hiireurg. Tõepoolest, see tume kaarjas uks heledas kirikuseinas meenutab tänaseni hiireurgu ühest laste muinasjutust. Emal oli hea fantaasia ja ta oskas lapsele tol ajal keelatud asjast jutustada kui millestki muinasjutulisest.

Kirikutega oli mul üldse oma lugu. Setomaal, kust mu isa on pärit ning kus sai pikemalt või lühemalt veedetud ka kõik lapsepõlvesuved, on levinud õigeusk. Värska kirikus sai ikka perega käidud ja sealt ka mingi oluline seeme minu sisse jäi. Mäletan päeva, mil mamma kogus äikese ajal kõik lapselapsed ühte tuppa ja luges palveraamatust äikeseilma korral loetava palve – maja ja meie kõigi kaitseks. Tol hetkel tajusin tõenäoliselt esimest korda elus, et pöördume vanaema eestvedamisel kellegi suurema ja võimsama poole. Tajusin, et a s i o n t õ s i n e. See oli eriline hetk, mis on tänini meeles. Meid kaitsti tormis. Tänu mammale õppisin tundma killukest millestki, mis on me kõigi üle ja ümber, kuigi ma seda siis veel aduda ei osanud. Värska kirikus, kus aeg-ajalt käisime, vaatasid laemaalingult vastu inglid ja kuskil vaheseina taga laulis koor kirikulaule. Usun, et mamma palvetas minu pärast aeg-ajalt. See kõik jättis minusse sügava jälje, nagu ka pilt, mis tänini Seto talule iseloomuliku püha nurga ehk pühäsenurga lähedal ripub – mäe otsas risti jalamil põlvitav pikajuukseline noor naine, taamal laiuv tuledes linn. Seda pilti silmitsesin ainiti siis, kui nõbudega koos televiisori ees istusime ja minu pilk sageli hoopis sellel peatus.

Tallinnas, ses suures linnas, kuhu ma Setomaalt enamjaolt vastumeelselt naasin ja mis võrreldes maal valitseva rahu ja looduslähedusega nii lärmakas ja asfaldine tundus, oli ka üks kirik, mida pidasin kuningalossiks. Küllap tutvustas ema sedagi maja nõndaviisi muinasjutuliselt, kui mina oma pärimisi tegin. See kirikuhoone oli tõesti majesteetlik seal rahvusraamatukogu vahetus läheduses ja iga kord kui sealt mööda sõitsime, heitsin otsiva pilgu kirikuhoone poole, et näha mõnd printsi, kes on julgenud lossiseinte vahelt välja tulla. Ühtki printsi näha ei õnnestunud, kuid lootus säilis. Ehk järgmisel korral?

Kui mu hea sõber Merje mind kirkusse kaasa võttis, ei olnud mul vähimatki aimu, kuhu mind see teekond viib. Viis aga selleni, et õppisin ära rea tähtsaid termineid, sündmusi, isikuid ja traditsioone ning lasin koos kõigi teiste omavanustega end ristida. Kirikus oli vahva. Käisime laagrites ja osalesime põnevatel üritustel. Kõige selle vahva sees jäi mul midagi väga olulist siiski leidmata ja adumata. Minu hinge sigines tasapisi rahulolematus. Küllap oli seegi üks minu välismaale mineku põhjustest – tahtsin leida midagi, mis täidaks tervenisti mu hinge ja südant.

Nõndaviisi seal Kökari saarel olles – häda silme ees, rahatus taskus ja nõutus südames – ma Jumala poole pöördun ja abi palun. Mul on endast nii kahju, et olen end sellisesse olukorda lubanud viia ja mul pole vähimatki aimu, mida edasi teha. Tean, et kes palub, see saab; kes otsib, see leiab; ja kes koputab, sellele avatakse. Seda olen Piiblist lugenud ja kantslist kuulnud. Südames olen kindel, et nendele sõnadele tasub loota. See lootus valgustab iga pimedamat päeva ses kesksuviselt heledas ajas ning annab julgust edasi minna. Uskudes, et peagi on ka minu südames taas valgem ja selgem.