Читать книгу Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu - Janne Kütimaa - Страница 14

Külalismaja omanik ja minu ülemus Gunnar on sõbralik ja asjalik kökarlane. Järgmisel hommikul asun tema kõrval kätt proovima. Kuna tegemist ei ole hotelli, vaid külalismajaga, kuuluvad minu tööülesannete hulka kõikvõimalikud toimetused.

Päeva avalöögiks on hommikusöök. Turistid on enamasti üllatunud rikkaliku toiduvaliku üle ega koonerda kiidusõnadega. Ühel hommikul kiidavad rootslased kaerahelbeputru.

„Aitäh maitsva hommikusöögi eest! Puder oli eriliselt hea,“ sõnavad nad rahulolevalt. „Mis retsept see on?“

„Ega seal midagi keerulist ole. Kaerahelbed piimaga potti, juurde veidi soola ja suhkrut ning muidugi võid,“ tutvustan rõõmsalt retsepti. „Mu ema tegi alati sellist putru.“

„Tõesti väga maitsev! Sellist võiks isegi kodus valmistada. Aitäh veel kord ja ilusat päeva!“ jätavad külalised hüvasti, et jätkata oma teekonda.

Paljud rootslased ei lisa pudrule soolateragi, et toit võimalikult tervislik oleks. Soomlaste ja ahvenamaalastega on sama lugu. Mina, tervislikkuse koha pealt veel teadmatu hing, tulen Eestist kohale ja keedan kõigile kokku pudru, milles on nii sool, suhkur kui ka taluvõi. Turistidele see maitseb ja keegi ei oska kurta ebatervislikkuse üle. Vähemalt mitte sel suvisel hommikul, mil ees ootab uus ja tegemisterohke päev ning lisaenergia kulub igati ära. Kui millegi üle kurta tahetakse, osatakse seda teha viisakalt ja sõbralikult. Näiteks ükskord, kui piim on tilgastanud, tuleb üks rootslasest mees seda vaikselt ütlema, mitte ei hüüa kõva häälega üle kogu söögisaali ega räuska raevust. Siin maal osatakse viisakalt tagasisidet anda.

Toidukaupasid transporditakse kaugemate saarteni vaid mõnel korral nädalas ja seda toob p i i m a a u t o. Mitte selline, millel on tsistern ja sellel tekst „piim“. Kökari piimaauto tähendab furgoonautot, millega tuuakse saarele kolm korda nädalas piima ja muid toiduaineid ning tellimuskaupu pealinnast Mariehamnist ja selle lähedal asuvatest ettevõtetest. Tolle piimaauto eelkäija on aga just säärane auto, millel oli tsistern ja sellel tekst. Vanasti koguti sellega saartelt kokku piima, kuid toimetati ka saarelt saarele kaupu.

Kökar on Ahvenamaa saarestiku kõige eraldatum ja lõunapoolsem vald. Kaugele lõuna poole ulatuva saarestikuga on see ka kogu Soome lõunapoolseim vald. Üks Ahvenamaa väikesaarte oluline eripära on see, et kui toit või kaup otsa lõpeb, tuleb ilma hakkama saada või linna uue järele sõita. Mariehamni on Kökari saarelt kokku umbes nelja tunni pikkune tee, teine sama palju läheb tagasisõidu peale. Seepärast tuleb kaubad varakult tellida, et need ka õigel ajal kätte saada, sest pärast juurde võtta pole kuskilt. Kaup on saarestikus üldjuhul kallim kui Ahvenamaa mandril ja seal taas kallim kui naabermaades. Vahemaa ja eraldatus maksavad. Nii käivad paljud kaubareisidel Soomes või Rootsis või Mariehamnis. Seetõttu ei saa kohalik pood aga sissetulekut. Saarestikuteadlikud inimesed ostavad kauba kohapealt, et toetada kaupluse olemasolu käeulatuses.

Kökaril töötades tuleb mul lisaks toiduvalmistamisele ja vahel ka toidu tellimisele turiste vastu võtta ja hiljem taas teele saata, ning vahepeal toad korda teha. Koristustööd on toredad. Saab liikuda ja omaette mõtteid mõlgutada. Tööl tuleb olla nädal korraga ja selle nädala jooksul ööpäev ringi olemas olla. Vahel saabuvad turistid alles südaööl või pärast seda. Hiljemalt kella kuue paiku hommikul tuleb aga pudrukatel tulele seada. Samas annab valveloleku kohustus võimaluse keset päeva telefon kaasa võtta ja end mõnele lähedal asuvale mereäärsele kaljule päikese kätte seada. Need hetked lõõgastavad kiirete tööde keskel ja annavad taas jõudu.

Iga teise reede õhtul sõidan saarelt ära. Pean ära saama sellest üksikust, vaiksest, mittemidagiütlevast paigast, et naasta taas. Inimene ei ole tehtud igiliikuriks, vaid vajab puhkust. Iga nädal ja regulaarselt, aga vahel ka veidi pikemalt. Nagu rootsi kirjanik Tomas Sjödin^[1.] oma raamatus „Det händer när du vilar“ ehk „Midagi toimub, kui sa puhkad“ on öelnud: „Ka inimese hing peab vahel saama hommikumantlis ringi käia ja jalgu enda järel vedada.“ Enamasti sõidan Kökarilt nii kaugele, kui see vaba nädal võimaldab – kas koju Eestisse või mõnda Soome linnakesse oma tuttavale või sõbrale külla. Ükskõik kuhu, kuid Kökarile jääda on minu jaoks mõttetu. Nõnda tugev on mu vastumeelsus selle saare üksluisuse vastu.