Читать книгу Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek - Страница 12

I

Švejki Odysseuse-teekond algas uuesti kahe täägiga sõduri auvalve saatel, kes pidid ta välipreestri juurde toimetama.

Tema saatjateks olid mehed, kes teineteist vastastikku täiendasid. Kui üks neist oli pikk ja peenike, siis teine oli paks ja lühike. Kõrend lonkas paremat jalga, väike sõdur vasakut. Kuna nad enne sõda üldse olid kroonuteenistusest vabastatud, siis teenisid nüüd mõlemad tagalas.

Nad astusid tõsiselt kõnnitee kõrval ja sihtisid aeg-ajalt silmanurgast Švejki poole, kes kõmpis keskel ja andis au kellele juhtus. Švejki erariided olid garnisoni vangimaja laos ära kadunud, samuti tema sõduri müts, millega ta oli sõjaväekomisjoni läinud. Enne kui ta välja lasti, anti talle selga vana sõdurimunder, mis oli kuulunud kellelegi Švejkist peajagu pikemale paksmaole.

Pükstesse, mis tal jalas olid, oleks mahtunud veel kolm Švejki. Loendamatud kortsud alt pöidadest kuni rinnuni, kuhu püksid ulatusid, äratasid kõrvaltvaatajais tahtmatult imestust. Päratu suur küünarnukkidest lapitud võidunud ja määrdunud sõduripluus lotendas Švejkil seljas nagu kuuenäru hernetondil. Püksid tolknesid tal ümber nagu tsirkuseklouni kostüüm. Sõdurimüts, mis tal samuti garnisoni vangimajas ära vahetati, vajus üle kõrvade.

Kõrvaltvaatajate naerule vastas Švejk leebe muheluse ja oma heasüdamlike silmade sooja ning õrna pilguga.

Niiviisi mindi Karlíni linnaosa poole, kus välipreester elas.

Esimesena tegi Švejkiga juttu väike paks sõdur. Nad olid parajasti Malá Stranas arkaadi all.

“Kust sa pärit oled?” küsis väike paksmagu.

“Prahast.”

“Ega sa meie käest plehku ei pane?”

Nüüd segas end kõnelusse ka kõrend. See on iseäralik nähtus, et väikesed ja paksud inimesed on suuremalt jaolt heatahtlikud optimistid, pikad ja kõhnad aga vastupidi skeptikud. Ning seepärast ütles kõrend väikesele:

“Kui saaks, paneks küll.”

“Miks ta’s plehku peaks panema?” küsis väike paksuke. “Ise on sama hästi kui vaba mees, vangimajast välja lastud. Siin on ju kiri.”

“Aga mis selles kirjas välipreestrile seisab?” küsis vibalik.

“Seda ma ei tea.”

“Näed sa, ei tea, aga seletad.”

Üle Karli silla läksid nad sõnagi lausumata. Karli tänaval küsis väike paks Švejkilt uuesti:

“Ega sa ei tea, miks me sind välipreestri juurde viime?”

“Pihile,” vastas Švejk hooletult. “Homme puuakse mind üles. Nii tehakse alati, ja nimetatakse seda hinge ülendamiseks.”

“Aga mispärast sind siis noh…?” poetas kõrend ettevaatliku küsimuse, kuna paksuke Švejki kaastundlikult silmitses.

Mõlemad sõdurid olid külast pärit käsitöölised ja perekonnaisad.

“Ma ei tea,” vastas Švejk heasüdamlikult naeratades. “Ma ei tea mitte kui midagi. Küllap see on minu saatus.”

“Oled vist õnnetu tähe all sündinud,” tähendas väike mees teadjalikult ja kaasa tundes. “Me;l Jasennás Josefovi lähedal poodi Preisi sõja ajal kah üks sihuke mees üles. Tuldi järele, ei öeldud mitte sõnagi ja tõmmati Josefovis oksa.”

“Mina arvan, et inimest ei pooda üles niisama asja ees, teist taga,” lausus kõrendik skeptiliselt, “selleks peab ikka alati miski põhjus olema, ikka miski alus.”

“Kui pole sõda, siis peab küll alus olema,” tähendas Švejk, “aga sõja ajal ei tehta ühest inimesest väljagi. Ta kas saab väeliinil surma või puuakse kodus üles. Üks kama kõik.”

“Kuule, äkki oled sa mõni poliitiline?” päris kõrend. Tema küsimise toonist võis välja lugeda, et ta hakkas Švejki poole hoidma.

“Ma olen rohkem kui poliitiline,” muheles Švejk.

“Ega ometi rahvasotsialist*?”

Nüüd muutus väike paks juba ettevaatlikuks. Ta segas end jutusse, öeldes:

“Mis meil sellega pistmist. Ümberringi on palju rahvast ja meid vaadatakse. Kui saaksime kuskil kangi all vähemalt täägid maha võtta, et nii väga silma ei hakkaks. Ega sa meie käest plehku ei pane? Meil läheks muidu räbalasti. Eks ole tõsi, Toník?” pöördus ta kõrendi poole, kes tähendas vaikselt:

“Täägid võiksime küll maha võtta. Ta on ikkagi oma poiss.”

Skeptitsism kõrendist oli kadunud ja ta süda täitus kaastundest Švejki vastu. Nad otsisidki sobiva väravaaluse, kus võtsid täägid püsside küljest ära, ja paks lubas Švejkil enda kõrval kõndida.

“Paneksid ehk suitsu, sest teab kas…?” ütles kõrend. Ta tahtis ütelda: “Teab kas sulle antaksegi enne suitsu, kui üles puuakse.” Kuid ta ei lõpetanud lauset, arvates, et see oleks taktivaene.

Nad panid suitsud ette ja Švejki saatjad hakkasid pajatama oma perekonnast Hradec Králově maakonnas, naistest, lastest, maalapikesest, ainukesest lehmast…

“Mul on janu,” tähendas Švejk.

Kõrend ja väike mees vahetasid pilke.

“Ka meie võiksime kusagil kruusi õlut teha,” arvas väike, lugedes kõrendi silmist nõusolekut. “Aga kusagil sihukeses kohas, kus me nii väga silma ei torka.”

“Lähme “Silmakirjateenrisse”,” soovitas Švejk. “Püssid võib kööki jätta. Peremees Serabona on sookol*, teda pole vaja karta.”

“Seal mängib viiul ja lõõtsmoonik,” jätkas Švejk, “seal käib ka linnukesi ja igasugust muud toredat rahvast, keda “Representakki”* sisse ei lasta.”

Pikk mees ja väike mees vaatasid jälle teineteisele otsa ja siis ütles pikk:

“Lähme pealegi, Karlínisse on veel tükk maad.”

Teel rääkis Švejk neile igasuguseid anekdoote ja nad saabusid “Silmakirjateenrisse” kõigiti heas tujus ning toimisid nii, nagu Švejk oli soovitanud. Püssid pandi kööki ja astuti kõrtsituppa, kus viiul ja lõõtsmoonik täitsid ruumi lemmiklaulu helidega:

Üks preilike, kes istus blaseerunud näo ja siledaks lakutud peaga noorhärra põlvel, laulis käheda häälega:

Ühe laua juures tukkus purjus sardiinimüüja, tõstis vahetevahel pead, põrutas rusikaga vastu lauda ja uratas: “See nõks ei lähe läbi!” ning tukkus edasi. Piljardi taga peegli all istusid kolm preilnat ja hõikasid mingile trammikonduktorile: “Noorhärra, käristage meile vermutit välja!” Orkestri lähedal jagelesid kaks meest selle üle, kas politseipatrull oli eile kellegi Mařka kinni nabinud või ei. Üks oli seda omaenese ihusilmaga pealt näinud, teine aga kinnitas, et Marka läinud ühe sõduriga “Valeši” võõrastemajja magama.

Kohe ukse juures istus üks sõdur mitme eraisiku seltskonnas ja pajatas neile oma haavatasaamisest Serbias. Tal oli käsi sidemes ja taskud lauakaaslaste kingitud sigarette täis. Ta ütles, et ei jaksa enam juua, kuid üks lauakaaslastest, kiilaspäine vanamehenäss, ajas talle väsimatult peale:

“Jooge ometi, sõdur, kes teab, kas näeme enam kunagi. Või lasen ma teile midagi mängida? Kas “Vaenelaps” peaks teile meeldima?”

See oli nimelt kiilaspäise vanamehe enda lemmiklaul ja natukese aja pärast alustasidki viiul ja lõõtsmoonik “Vaestlast”, kusjuures vanamehel tulid pisarad silma ja ta laulis väriseval häälel kaasa:

Teisest lauast karjuti talle vastu:

“Jätke juba! Kerige koju magama! Pidage lõuad! Käige põrgu oma vaeselapsega!”

Ja vaenulik laudkond laskis viimse trumbina lahti laulu:

“Noorhärra!” hüüdsid nad haavatud sõdurile, kui “Lahkumine” oli “Vaesestlapsest” üle karjudes lõpuni lauldud. “Jäta need kus see ja teine ja tule istu meie juurde! Sülita neile ja käruta oma sigaretid siia! Ära ole loll, et sa nendega lobised.”

Švejk ja tema saatjad jälgisid kõike huviga.

Švejk hakkas mälestusi heietama, kuidas ta enne sõda oli siin tihtilugu istunud, kuidas politseikomissar Drašner oli siin kontrollimas käinud, kuidas prostituudid teda kartsid ja kuidas nad olid tema kohta pilkelaulu sepitsenud. Kuidas nad ükskord parajasti kooris olid laulnud:

Just sel silmapilgul oli Drašner oma meestega sisse astunud, hirmuäratav ja halastamatu. Oli aga pilt, – nagu oleks keegi põldpüüde sekka paugu pannud. Tsiviilpolitseinikud ajasid nad kõik ühte troppi kokku. Ka tema, Švejk, oli tookord sellesse punti sattunud, sest ta oli oma õnnetuseks komissar Drašnerilt küsinud, kui Drašner talt isikutunnistust nõudis: “On teil selleks politseivalitsuse luba?” Siis meenutas Švejk ühte luuletajat, kes istunud harilikult peegli all, kirjutanud selles “Silmakirjateenri” üleüldises käras, laulu ja lõõtsmoonika helide saatel värsse ning lugenud neid samas prostituutidele ette.

Švejki saatjail aga polnud vastupidi mingeid taolisi mälestusi. Nende jaoks oli see kõik midagi täiesti uut ja hakkas neile meeldima. Esimene, kes siit täielikku rahuldust leidis, oli väike paksuke, sest seda laadi inimestel on peale optimismi veel tugevat kalduvust epikuurlusse. Kõrend pidas endaga mõnda aega võitlust, aga kui ta oli kaotanud oma skeptitsismi, hakkas ta pisitasa kaotama ka oma tagasihoidlikkust ja kaalukuse viimaseid riismeid.

“Lähen teen õige ühe tantsu,” ütles ta pärast viiendat õlut, vaadates, kuidas paarikesed “šlapakit”* tantsivad.

Väike mees andus täielikult elunautimisele. Tema kõrval istus keegi preilike ja ajas nilbet juttu. Paksukese silmad aga lausa põlesid peas.

Švejk rüüpas õlut. Kõrend tantsis tantsu lõpuni ja tõi oma tantsukaaslase lauda. Švejki saatjad jorutasid laulda, lõid tantsu, jõid vahetpidamata ja patsutasid oma preilisid. Müüdava armastuse, nikotiini ja alkoholi atmosfääris hõljus nähtamatult vana lööklause: “Pärast meid tulgu või veeuputus!”

Õhtupoolikul tuli nende juurde keegi sõdur ja ütles, et võib neile viie krooni eest flegmooni* teha ja veremürgituse tekitada. Tal olevat prits kaasas ja ta võivat neile kätte või jalga petrooleumi pritsida35. Sellega võib vähemalt kaks kuud lamada, kui aga haava süljega määrida, siis koguni pool aastat, võib isegi sõjaväest päriselt pääseda.

Kõrend, kes oli igasuguse vaimse tasakaalu juba täiesti kaotanud, laskiski sõduril endale peldikus jalga naha alla petrooleumi pritsida.

Kui aeg kaldus õhtusse, soovitas Švejk välipreestri poole teele asuda. Väike paks mees, kes hakkas juba lällutama, meelitas Švejki veel natukeseks jääma. Kõrend oli samal arvamusel, et välipreester võib oodata. Švejki aga hakkas “Silmakirjateenris” viibimine juba tüütama ja seepärast ähvardas ta oma saatjaid, et läheb üksipäini.

Niisiis asutigi minekule, kuid Švejk pidi neile lubama, et nad astuvad veel kuhugi sisse.

Peatuti “Florencia” taga väikeses kohvikus, kus paks mees müüs maha oma hõbeuuri, et võida edasi lõbutseda.

Sealt viis Švejk juba oma saatjaid, hoides neil käe alt kinni. See maksis talle palju vaeva. Lakkamatult kadusid sõduritel jalad alt ja nad tahtsid ikka veel kuhugi sisse astuda. Väike paksuke oleks välipreestrile määratud kirja peaaegu ära kaotanud, nii et Švejkil tuli kiri enda kätte võtta.

Švejk pidi neid ühtepuhku turgutama, kui mõni ohvitser või unter vastu sattus. Üleinimlike pingutuste hinna ja vaevaga läks Švejkil lõpuks korda oma saatjad Královská tänava majani tirida, kus välipreester elas.

Švejk ise pistis neil täägid püssi otsa ja sundis neid ribikontide vahele togides, et nad viiksid teda, mitte tema neid.

Teisel korrusel, kus korteriuksel oli nimekaart “Otto Katz, Feldkurat”, tuli avama keegi sõdur. Elutoast kostis hääli, pudelite ja klaaside kõlinat.

“Wir… melden … gehorsam, Herr … Feldkurat,” teatas kõrend vaevaliselt ja andis sõdurile au, “ein… Paket … und ein Mann gebracht.”36

“Ronige edasi!” ütles sõdur. “Kus te ennast nii täis olete kaaninud? Härra feldkuraat on samuti…” Sõdur sülitas.

Siis võttis ta kirja ja kadus. Mehed said kojas kaua oodata, kuni uks läks lahti ja välipreester ei astunud, vaid lausa lendas eeskotta. Ta oli ainult vestiväel ja hoidis sigarit käes.

“Oletegi juba siin,” ütles ta Švejkile. “Ah teid toodi. Ee … on teil tikku?”

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, ei ole!”

“Ee… ja miks ei ole teil tikku? Igal sõduril peab olema tikku, et tuld anda. Sõdur, kellel pole tikku, on … Mis ta on?”

“Teatan alandlikult, on ilma tikkudeta,” vastas Švejk.

“Väga hea. Ta on ilma tikkudeta ega või kellelegi tuld anda. Nõndaks, see oleks esiteks, ja siis teiseks – ega teil jalad ei haise, Švejk?”

“Teatan alandlikult, ei haise!”

“Nõndaks, see oleks teiseks. Ja nüüd kolmandaks – kas viina võtate?”

“Teatan alandlikult, viina ei võta, joon ainult rummi!”

“Tubli. Vaadake seal seda sõdurit. Selle laenasin ma tänaseks ülemleitnant Feldhuberilt, see on tema tentsik. See ei joo tilkagi, see on ka-ka-karsklane ja läheb sellepärast marsirooduga rindele. Se-sest sihukest meest pole mul tarvis. See pole kellegi tentsik, vaid lehm. Too joob ka ainult vett ja mõmiseb nagu härg.”

“Sa oled ka-ka-karsklane,” pöördus ta siis sõduri poole, “kas sul hä-häbi ei ole, mühkam. Sulle kuluks paar täit vastu kõrvu.”

Siis pööras välipreester oma tähelepanu neile, kes olid Švejki kohale toonud ja kes hoolimata püüdest sirgelt seista kõikusid jalgadel, otsides asjatult tuge oma püssidelt.

“Te olete ju-juua täis,” põrutas välipreester, “olete teenistuses juua täis! Selle eest lasen ma teid pu-puuri pista. Švejk, võtke neilt püssid, viige nad kööki ja valvake neid, kuni tuleb patrull, kes nad ära viib. Ma h-he-helistan kohe kasarmusse.”

Ja nii leidsid Napoleoni sõnad “sõjas muutub olukord iga silmapilk” ka siin täielikku kinnitust.

Hommikul olid need kaks toonud Švejki tääkide vahel ja kartnud, et ta nende käest plehku paneb, seejärel oli Švejk nad ise toonud ja lõpuks pidi neid nüüd ka ise valvama.

Esialgu ei saanud need kaks sellest pöördest asjaloos kuigi hästi aru, ent kui nad köögis istusid ja Švejki püssi ja täägiga ukse juures seismas nägid, hakkasid nad taipama.

“Tahaksin midagi juua,” ohkas väike optimist. Kuid kõrendit haaras uuesti skeptitsism ja ta ütles, et see kõik on alatu äraandmine. Ta hakkas Švejki valjult süüdistama, et too on neid säärasesse olukorda tõuganud, ja heitis Švejkile ette, miks Švejk oli neile lubanud, et ta homme üles puuakse, nüüd aga tuleb välja, et see lugu pihileminekust ja ülespoomisest on puha nali.

Švejk ei lausunud sõnagi ja kõndis ukse juures edasi-tagasi.

“Olime aga eeslid!” karjus kõrend.

Kui Švejk oli lõpuks kõik süüdistused ära kuulanud, teatas ta:

“Nüüd te vähemalt näete, et sõda pole meelakkumine. Ma täidan oma kohust. Mina sattusin selle jama sisse nagu teiegi, kuid nagu ütleb rahvasuu – mulle naeratas õnn.”

“Tahaksin midagi juua,” kordas optimist meeleheitlikult.

Kõrend tõusis ja astus vankuval sammul ukse juurde.

“Lase meid koju,” ütles ta Švejkile, “ära jända, sõber.”

“Mine eemale,” kuulutas Švejk. “Ma pean teid valvama. Nüüd ei tunne me enam üksteist.”

Uksele ilmus välipreester.

“Ma-ma ei saa kuidagi kasarmuga ühendust. Minge koju ja pi-pidage meeles, et teenistuses ei tohi lakkuda. Marss minema!”

Härra välipreestri auks peab ütlema, et ta ei püüdnudki kasarmusse helistada, sest tal ei olnud kodus telefoni ja ta rääkis lihtsalt laualampi.

II

Švejk oli juba kolmandat päeva välipreester Otto Katzi tentsikuks, kuid välipreestrit ennast oli ta selle aja sees ainult ühe korra näinud. Kolmandal päeval tuli ülemleitnant Helmichi tentsik ütlema, et Švejk tuleks ja koristaks oma välipreestri ära.

Teel jutustas ta Švejkile, et välipreester oli ülemleitnandiga riidu läinud ja klaveri puruks peksnud, ise aga on maani täis ega taha koju minna. Ülemleitnant Helmich on samuti porujommis, visanud teine välipreestri koridori ja see istub nüüd ukse kõrval maas ning magab.

Kui Švejk kohale jõudis, hakkas ta välipreestrit raputama, ja kui too mõminat tegi ning silmad lahti lõi, tõstis Švejk käe kõrva äärde ja ütles:

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, olen siin.”

“Aga mis te siit… tahate?”

“Teatan alandlikult, ma pidin teile järele tulema, härra feldkuraat.”

“Ah te pidite mulle järele tulema? Aga kuhu me siis läheme?”

“Koju, härra feldkuraat.”

“Aga miks ma koju peaksin minema? Kas ma pole siis kodus?”

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, te olete võõra maja koridoris.”

“Aga .. . kuidas … ma … siia sattusin?”

“Teatan alandlikult, et käisite võõrsil.”

“Võ-võõrsil… ma … ei kä-käinud. Te-teie … ek-eksite.”

Švejk upitas välipreestri üles ja pani seina najale püsti. Välipreester vankus ta käes ühte külge ja teise külge ning vajus Švejkile peale, öeldes seejuures:

“Ma kukun teie käest maha.”

“Kukun maha,” kordas ta ja naeris totakalt.

Lõppude lõpuks läks Švejkil korda välipreestrit seina najale suruda. Välipreester jäi oma uues asendis uuesti tukkuma.

Švejk äratas ta üles.

“Mis te tahate?” küsis välipreester, tehes asjatu katse seina mööda alla libiseda ja maha istuda. “Kes te olete?”

“Teatan alandlikult, olen teie tentsik, härra feldkuraat,” vastas Švejk, litsudes välipreestri uuesti vastu seina.

“Mul ei ole mingit tentsikut,” mõmises välipreester suure vaevaga, tehes uue katse Švejki najale langeda. “Ma pole mingi feldkuraat. Ma olen siga,” lisas ta joobnu otsekohesusega. “Laske mind lahti, härra, ma ei tunne teid.”

Lühike heitlus lõppes Švejki täieliku võiduga. Ta kasutas oma võitu selleks, et välipreestrit trepist alla ukse juurde lohistada. Kuid ukse juures osutas välipreester vastupanu, et mitte uulitsale sattuda.

“Ma ei tunne teid, härra,” kordas ta aina Švejkiga rüseldes. “Kas te tunnete Otto Katzi? See olen mina.”

“Ma olen käinud piiskopi enda juures,” röökis välipreester paraaduksest kinni hoides. “Vatikan tunneb mind, kas saate aru?!”

Švejk jättis “teatan alandlikult” sinnapaika ning jätkas välipreestriga juttu täiesti sõbramehelikul toonil. Ta põrutas:

“Lase lahti, ütlen ma, või ma virutan sulle! Lähme koju, ja loril lõpp. Ja mitte üks piuks enam!”

Välipreester laskis uksest lahti ja vajus Švejkile selga.

“Lähme siis pealegi kuskile. Ainult “ Šubi” juurde ma ei lähe, seal olen ma võlgu.”

Švejk litsus ta uksest välja, tõukas tänavale ja hakkas teda mööda trotuaari kodu poole tassima.

“Mis isand see on?” küsis keegi pealtvaataja tänaval.

“See on mu vend,” kostis Švejk. “Sai puhkust, tuli mind vaatama ja tegi suurest rõõmust väikesed napsid, – ei arvanud, et leiab mind elavate kirjast.”

Välipreester, kes oli kuulnud viimaseid sõnu, hakkas ümisema mingit operetiviisikest, mida keegi poleks ära tundnud, ajas enda siis möödujate ees sirgeks ja küsis:

“Kes teist surnud on, ilmugu kolme päeva jooksul korpuse staapi, et tema laip saaks püha veega üle pritsitud.”

Ta jäi vait, püüdes kõnniteele ninali maha vajuda. Švejk tiris teda kaenla alt hoides kodu poole. Pea ettepoole kõikumas, jalad nagu katkilöödud selgrooga kassil tagant järele lohisemas, pomises välipreester endale habemesse:

“Dominus vobiscum, et cum spiritu tuo. Dominus vobiscum.”37

Voorimeeste seisukohal pani Švejk välipreestri seina najale istuma ja läks ise troskat kauplema.

Üks voorimeestest kuulutas, et ta tundvat seda härrat väga hästi, et ta on teda kord sõidutanud ega sõiduta enam iial.

“Oksendas mul kõik täis,” ütles ta otse välja, “ega maksnud sõidu eest pennigi. Vedasin teda rohkem kui kaks tundi ringi, enne kui leidis, kus ta elab. Alles nädala pärast, kui olin korda kolm ta juures käinud, maksis kogu selle nalja eest kõigest viis krooni.”

Pika kauplemise peale jäi üks voorimees nõusse teda koju viima.

Švejk läks välipreestri juurde tagasi. See magas. Keegi oli võtnud ta peast musta kõvakübara (välipreester käis harilikult erariides) ja ära viinud.

Švejk ajas ta üles ja toimetas voorimehe abil troskasse. Troskas läks välipreester peast täitsa jaburaks, pidades Švejki polkovnik Justiks seitsmekümne viiendast jalaväepolgust, ja kordas aina:

“Ära pahanda, sõber, et ma sulle sina ütlen. Ma olen siga.”

Silmapilguks näis, et troska rappumine tänävasillutisel toob ta mõistuse juurde. Ta ajas selja sirgu ja hakkas laulma katkendit mingist tundmatust laulust. Väga võimalik, et see oli ka tema oma fantaasia sünnitus:

Kuid juba järgmisel silmapilgul muutus ta jälle täiesti segaseks ja pöördus ühte silma pilgutades Švejki poole:

“Kuidas käib teie käsi, madaam?”

“Kas te kavatsete suveks ka kusagile maale sõita?” küsis ta veidi aja pärast, ja kuna ta nägi kõike kahekordselt, osutas ta sõrmega Švejkile ning lisas: “Teil on juba täiskasvanud poeg?”

“Kas sa istud paigal!” käratas Švejk, kui välipreester tahtis troskaistmel püsti ronida. “Ära arva, et ma sust jagu ei saa!”

Välipreester jäi vait ja vahtis ainult oma väikeste seasilmadega troskast välja, mõistmata mõhkugi, mis temaga õieti lahti on.

Siis kaotas ta igasuguse huvi ümbritseva vastu, pöördus Švejki poole ja lausus laisalt:

“Proua, andke mulle esimene klass.”* Ja samas katsus ta pükse maha lasta.

“Tõsta püksid kohe üles, siga!” käratas Švejk. “Sind teavad niigi juba kõik voorimehed, ühe troska sa oksendasid täis, nüüd tahad veel seda ka teha. Ära arva, et sa jälle maksmisest pääsed nagu viimane kord.”

Välipreester langetas pea melanhoolselt käe najale ja alustas laulu:

Äkki jättis ta oma laulu katki ja tähendas:

“Entschuldigen Sie, lieber Kamerad, Sie sind ein Trottel. Ich kann singen, was ich will.”38

Siis tahtis ta arvatavasti mingit viisi vilistada, kuid selle asemel kostis tema suust nii võimas “ptruu”, et troska jäi seisma.

Kui nad Švejki käsu peale jälle oma teed jätkasid, hakkas välipreester suitsule tuld panema.

“Ei võta tuld,” ütles ta ahastades, olles terve toosi tikke üles rapsinud. “Te puhute mul tule ära.”

Siis aga kaotas ta äkki jälle mõtteniidi ja pahvatas naerma:

“Küll on naljakas, ainult meie üksipäini olemegi trammis, eks ole, härra kolleeg.”

Ja ta hakkas taskutes tuhnima.

“Ma olen pileti ära kaotanud,” hüüdis ta. “Pidage kinni, pilet tuleb üles leida.”

Siis viskas ta tülpinult käega:

“Las sõidab …”

Seejärel hakkas ta pobisema:

“Enamikul juhtudel… Jah, kõik on korras… Igal juhul… Te eksite … Kolmandal korrusel? … Ärge ajage jama. Jutt pole minust, vaid teist, armuline proua … Arve!… Üks must kohv …”

Ta hakkas pooleldi tukastades vaidlema kellegi ettekujutatava vastasega, kes ei lasknud tal restoranis akna alla istuda. Siis hakkas ta troskat rongiks pidama, toppis pea välja ja kisendas üle tänava tšehhi ja saksa keeles:

“Nymburk, ümber istuda!”

Švejk tiris ta enda kõrvale tagasi ja välipreester unustas rongi, hakates igasuguste loomade ja lindude hääli järele aimama. Kõige pikemalt jäljendas ta kukke ja tema “kukeleegu” kõlas võidukalt troskast välja.

Mõneks ajaks muutus ta üldse väga agaraks ning püsimatuks, tegi katset troskast maha ronida ja sõimas inimesi, kes troskast möödusid, kaabakateks. Siis viskas ta ninarätiku sõidukist välja ja pistis röökima, et peetaks kinni, sest ta olevat oma pakid kaotanud. Siis hakkas ta pajatama:

“Budějovices oli keegi trummilööja. Ta võttis naise. Aasta pärast suri trummilööja ära.” Ja puhkes naerma. “Eks ole vahva anekdoot?”

Kogu selle aja kohtles Švejk välipreestrit halastamatu karmusega.

Iga kord, kui välipreester üritas mis tahes vempu, nagu troskast välja kukkuda või istet lõhkuda, virutas Švejk talle ribide vahele, millele välipreester reageeris ebatavalise ükskõiksusega.

Ainult ühe korra tegi ta katset vastu hakata ja troskast välja karata, kuulutades, et ei sõida edasi, sest ta teab, et nad sõidavad Budějovice asemel Podmoklysse. Kuid Švejk tegi vastuhakkamisele silmapilk lõpu, sundis välipreestrit istmel endist asendit võtma ja valvas ise, et ta magama ei jääks. Kõige viisakam, mis Švejk seejuures ütles, oli: “Ära jää magama, raibe!”

Äkki haaras välipreestrit mingi kurvameelsusetulv ning ta hakkas nutma, püüdes Švejkilt teada saada, kas tal on olnud ema.

“Ma olen üksi maailma peal, inimesed,” kisendas välipreester troskaaknast välja, “halastage mu peale!”

“Ära tee mulle häbi,” noomis teda Švejk. “Jäta järele, muidu ütleb igaüks, et sa oled juua täis.”

“Ma pole tilkagi võtnud, sõber,” vastas välipreester. “Ma olen täitsa kaine.”

Järsku tõusis ta püsti ja raporteeris:

“Ich melde gehorsam, Herr Oberst, ich bin besoffen.”39

“Ma olen siga,” mõmises ta korda kümme endamisi ahastades ja ühegi lootuseta.

Švejki poole pöördudes palus ja anus ta tungivalt:

“Visake mind autost välja. Misjaoks te veate mind kaasa?”

Siis vajus ta jälle istmetoe vastu ja pomises:

“Kuu ümber on ratas… Kas te usute hinge surematusse, härra kapten? Kas hobune võib taevariiki pääseda?”

Välipreester puhkes valjusti naerma, kuid juba hetke pärast muutus ta kurvaks, vaatas tardunud pilgul Švejkile otsa ja ütles:

“Vabandage, härra, ma olen teid varemalt kusagil näinud. Kas te pole olnud Viinis? Ma nagu mäletaksin teid seminarist.”

Järgmisel silmapilgul lahutas ta oma meelt sellega, et hakkas ladinakeelseid värsse deklameerima:

“Aurea prima satas aetas, quae vindice nullo.”*

“Edasi ei oska,” ütles ta. “Visake mind välja! Miks te ei taha mind välja visata? Minuga ei juhtu mitte midagi. Ma tahan ninali kukkuda,” nõudis ta rangelt.

“Härra,” jätkas ta siis anuvalt, “kallis sõber, andke mulle vastu kõrvu!”

“Üks või mitu korda?” küsis Švejk.

“Kaks korda.”

“Säh! …”

Välipreester luges kuuldavalt kõrvakiile, mis talle anti, ja naeratas seejuures õndsalt.

“See on seedimisele väga kasulik,” tähendas ta, “tekitab isu. Andke mulle veel kord vastu vahtimist!… Tänan südamest!” hüüatas ta, kui Švejk aega viitmata tema soovi rahuldas. “Ma olen väga rahul. Nüüd, olge hea, rebige mul vest puruks!”

Ta avaldas kõige iseäralikumaid soove. Ta tahtis, et Švejk tal jala välja väänaks, teda natuke kägistaks, tal küüsi lõikaks ja esimesed hambad välja tõmbaks. Ta ihkas kangesti märtrikannatusi, nõudes, et tal pea otsast kistaks ja koti sees Vltavasse visataks.*

“Mulle sobiksid hästi tähed ümber pea,”* teatas ta vaimustusega, “tükki kümme kuluks ära.”

Siis viis ta jutu traavivõistlustele, õige pea aga libises balletile, kuid ei püsinud kuigi kaua ka sellel teemal.

“Kas te tšaardašši tantsite?” küsis ta Švejkilt. “Kas “karutantsu” oskate? Näete, nii…”

Ta tahtis püsti karata, kuid prantsatas Švejkile sülle. See kukkus teda rusikatega võmmima ja pani ta siis jälle istuma.

“Ma tahaksin midagi,” kisendas välipreester, “kuid ma ei tea, mida nimelt. Ega te ei tea, mida ma tahan?” Ta laskis pea täielikus ükskõiksuses longu.

“Mis mul sellega pistmist, mis ma tahan,” märkis ta tõsiselt. “Ja teil, härra, pole sellega samuti mingit pistmist. Ma ei tunnegi teid. Mis asja te jõllitate mulle sedasi otsa? Kas te oskate vehelda?”

Ta muutus silmapilk agressiivseks ja katsus Švejki istmelt maha rabada.

Kui Švejk oli ta rahustanud, andes kõhklemata tunda oma füüsilist üleolekut, küsis välipreester:

“Kas täna on esmaspäev või reede?”

Samuti tundis ta selle vastu huvi, kas praegu on detsembri- või juunikuu, ja avaldas üldse suurt annet esitada kõige erinevamaid küsimusi, nagu: “Kas olete naisemees? Kas teile meeldib gorgonzola*? On teil korteris lutikaid? Kuidas elate? Kas teie koeral on pojad olnud?”

Siis muutus ta avameelseks. Ta jutustas, et on võlgu säärsaabaste, ratsapiitsa ja sadula eest, et oli mõni aasta tagasi tripperit põdenud ja arstinud seda hüpermangaanikumiga.

“Polnud mahti millelegi muule mõelda,” ütles ta lällutades. “Võib-olla näib see teile liiga masendavana. Aga öelge, õk-õk, mis ma peaksin tegema, õk? Andke mulle andeks.”

“Termoseks nimetatakse nõu,” jätkas ta, unustades, millest oli kõnelnud hetk tagasi, “mis säilitab jooki või sööki esialgse soojuse juures. Mis teie selle kohta arvate, härra kolleeg, kumb mäng on ausam, kas “mast” või “kakskümmend üks”?”

“Tõsijutt, ma olen sind kusagil varemalt näinud!” hüüatas välipreester, katsudes Švejki kaelustada ja talle oma ilase suuga musi anda. “Me oleme ju koos koolis käinud.”

“Sa oled tore poiss,” tähendas ta õrnalt ja silitas oma jalga. “Küll sa oled sellest ajast peale suureks kasvanud, kui ma sind viimati nägin. Sinu jällenägemise rõõm paneb mind unustama kõik kannatused.”

Ta sattus lüürilisse meeleollu ja hakkas rääkima õnnelike olendite ja leegitsevate südamete tagasipöördumisest päikesepaistelise valguse juurde.

Siis langes ta põlvili ja hakkas lugema palvet “Ole tervitatud, neitsi Maria,” naerdes seejuures täiest kõrist.

Kui nad tema korteri ees kinni pidasid, oli teda väga raske troskast välja saada.

“Me pole veel kohal!” röökis ta. “Appi! Mind röövitakse! Ma tahan edasi sõita!”

Teda tuli troskast sõna otseses mõttes välja urgitseda nagu keedetud tigu karbi seest. Hetkeks näis, et ta rebeneb tükkideks, sest ta oli end jalgade abil istme külge haakinud.

Seejuures möirgas välipreester naerda, et oli saanud neile vembu mängida.

“Te rebite mind puruks, härrad!”

Siis tiriti ta läbi paraadukse ning mööda treppi oma korterisse, korteris aga visati nagu kott diivanile. Ta teatas, et ei maksa auto eest, kuna pole autot tellinud. Kulus rohkem kui veerand tundi, kuni talle selgeks tehti, et see on voorimees.

Ka seejärel polnud välipreester nõus maksma ja kuulutas, et sõidab ainult kahehobusetõllaga.

“Te tahate mind tüssata,” seletas välipreester, pilgutades Švejkile ja voorimehele tähendusrikkalt silma. “Me käisime ju jalgsi!”

Äkki viskas ta oma kukru suuremeelsuse hoos voorimehe kätte:

“Võta kõik. Ich kann bezahlen.40 Üks kreutser ees või taga.”

Õieti oleks ta pidanud ütlema kolmkümmend kuus kreutserit ees või taga, sest kukrus polnudki rohkem, õnneks pani voorimees välipreestri juures toime põhjaliku läbiotsimise, seletades seejuures, et välipreestrit tuleks tublisti tümitada.

“Tümita pealegi!” vastas välipreester. “Arvad, et ma välja ei kannata? Ma kannatan sinu käest viis kõrvakiilu välja.”

Välipreestri vestitaskust leidis voorimees kümme hellerit ja läks ära, needes oma saatust ning välipreestrit, kes oli tema aega viitnud ja teenistuse nahka pannud.

Välipreester jäi pikapeale magama, haududes vahetpidamata mingisuguseid plaane. Ta tahtis igasuguseid asju ette võtta, klaverit mängida, tantsutundi minna ja endale kala praadida.

Siis lubas ta Švejkile oma õe, keda tal polnudki. Siis palus ta, et teda voodisse kantaks. Viimaks jäi ta magama, teatades oma soovist, et teda ikka inimeseks peetaks, kes olla niisama palju väärt kui siga.

III

Kui Švejk hommikul välipreestri tuppa astus, leidis ta viimase diivanil lamamas ja selle üle pingsalt järele mõtlemas, kuidas võis juhtuda, et keegi oli ta säärasel erilisel viisil täis teinud, nii et ta püksepidi nahkdiivani külge kinni kleepus.

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat,” ütles Švejk, “et te öösel…”

Ja mõne sõnaga tegi ta välipreestrile selgeks, kui rängalt ta eksib, arvates, et keegi teine on ta täis teinud.

Välipreestrit, kelle pea oli väga-väga raske, valdas masendatud meeleolu.

“Mitte ei tule meelde,” ütles ta, “kuidas ma voodist sohvale sattusin!”

“Voodis te pole olnudki. Kohe, kui me koju jõudsime, panime teid diivanile ja kaugemale enam ei saanud.”

“Mis ma olen teinud? Olen ma üldse midagi teinud? Ega ma ometi juua täis olnud?”

“Ropult täis,” vastas Švejk, “maani täis, härra feldkuraat, te nägite isegi väikestviisi kuradeid. Ma usun, et see aitab, kui te ennast pesete ja endale midagi muud selga panete.”

“Mul on säärane tunne, nagu oleks keegi mu läbi kolkinud,” kurtis välipreester. “Ja peale muu on mul veel janu. Ega ma eile ei kakelnud?”

“Nii hulluks asi ei läinud, härra feldkuraat. Aga janu on eilse janu tagajärg. Sellest ei saa inimene nii kergesti lahti. Ma teadsin ühte tislerit. See võttis esimest korda nina täis tuhande üheksasaja kümnenda aasta vana-aasta õhtul. Esimese jaanuari hommikul aga oli tal sihuke janu ja nõnna sant olemine, et ta pidi poest heeringa ostma ja jälle jooma, ja nüüd teeb ta seda tänase päevani juba neljat aastat järjest ja mitte üks hing ei oska teda aidata, sest igal laupäeval ostab ta heeringad alati terveks nädalaks valmis. See on kohe nagu karussell, nagu ütles keegi vana veltveebel üheksakümne esimesest polgust.”

Välipreestril oli erakordne kassiahastus ja täielik surmameeleolu. See, kes sel silmapilgul tema juttu oleks kuulnud, poleks põrmugi kahelnud, et ta on sattunud doktor Alexander Batéki* loengule “Kuulutame sõja elu ja surma peale alkoholi deemonile, kes tapab meie parimaid mehi” või et loeb tema “Sadat eetilist sädet”, tõsi küll – pisut muudetud kujul.

“Oleks et inimene jooks veel mingisuguseid õilsaid jooke,” arutles Otto Katz, “nagu arakki, maraskinot või konjakit, kuid mina jõin ju eile kadakaviina. Imelik lugu, kuidas ma seda üldse juua võin? Sellel on ju vastik maitse. Oleks vähemalt kirsiviingi olnud. Inimesed mõtlevad ka igasugust solki välja ja joovad seda nagu vett. Tollel saatana kadakaviinal polegi mingit maitset, pole ka mingit värvi, ainult kõrvetab kurgus. Oleks ta vähemalt korralikult puhastatud olnud, nagu ma ükskord Määrimaal jõin. Aga see eilne kadakaviin oli mingi puupiirituse ja puskariõli segu. Näete, kuidas ma rohitsen.”

“Puskar on mürk,” otsustas ta. “Viin peab olema ikka üks ehtne ja õige viin, aga mitte mõni juutide kodutehtud sodi. Viinaga on sama lugu mis rummiga. Mõistlik rumm aga on haruldane asi.”

“Oleks nüüd ehtsat pähkliviina,” ohkas välipreester, “see teeks mu kõhu korda. Niisugust pähkliviina, nagu on kapten Šnáblil Brusekis.”

Ta hakkas taskuid sorima ja uuris rahakotti.

“Mul on kõigest kolmkümmend kuus kreutserit. Mis oleks, kui ma müüksin diivani maha?” arutas ta. “Mis te sellest arvate? Kas keegi ostaks? Peremehele ütleksin, et laenasin selle kellelegi välja või et keegi on ta meilt ära varastanud. Ei, diivani jätan alles. Ma saadan teid kapten Šnábli juurde, et ta laenaks mulle sada krooni. Ta võitis üleeile kaardimängus. Kui teil seal ei vea, siis minge Vršovice kasarmusse ülemleitnant Mahleri juurde. Kui seal kah ei näkka, siis minge Hradčanysse kapten Fischeri juurde, öelge talle, et ma pean mahajoodud hobusemoona kinni maksma. Aga kui teil ka seal ei vea, paneme klaveri panti, tulgu mis tuleb. Ma kirjutan teile igaühe jaoks paar rida. Ärge laske ennast välja visata. Rääkige, et on väga vaja, et ma olen lausa lage. Mõelge välja, mis tahate, kuid ärge tulge tagasi tühjade kätega, muidu saadan teid väeliinile. Küsige kapten Šnáblilt, kust ta ostab seda pähkliviina ja võtke kaks pudelit.”

Švejk täitis oma ülesande hiilgavalt. Tema lihtsameelsus ja aus nägu tagasid talle täieliku usalduse ja kõike, mis ta rääkis, võeti puhta kullana.

Švejk ei pidanud sobivaks kapten Šnáblile, kapten Fischerile ega ka ülemleitnant Mahlerile sõnakestki hingata, et välipreester peab hobusemoona kinni maksma, vaid toetas välipreestri palvet jutuga, et välipreester peab õiendama alimendid. Ja igalt poolt sai ta raha.

Kui Švejk oma kuulsusrikkalt teekonnalt tagasi jõudis ja kolmsada krooni ette näitas, oli juba pesta ja ümber riietuda jõudnud välipreester lausa rabatud.

“Võtsin korraga kõigi käest,” seletas Švejk, “et meil homme-ülehomme raha pärast jälle muret poleks. Kõik läks päris ladusasti, ehkki kapten Šnábli ees tuli mul põlvili lasta. On see aga metslane! Aga kui ma talle ütlesin, et me peame alimente maksma …”

“Alimente?!” küsis välipreester kohkunult.

“Alimente jah, härra feldkuraat, lepitusraha tüdrukutele. Te ise ütlesite, et ma midagi välja mõtleksin, ja mul ei tulnud muud pähe. Meil maksis keegi rätsep korraga viiele naisele alimente ja oli sellepärast lausa meeleheitel. Ta laenas samuti selle jaoks raha ja kõik uskusid hea meelega, et ta on kole raskes olukorras. Nad küsisid mult, mis plika see on, ja ma rääkisin neile, et on väga kena plika, et ta ei ole veel viieteistkümne aastanegi. Siis küsisid nad tema aadressi.”

“Olete aga toreda supi keetnud, Švejk,” ohkas välipreester ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima. “Missugune hirmus häbi!” ütles ta ja haaras peast-kinni. “Kuidas mu pea küll lõhub!”

“Ma andsin neile ühe kurdi vanaeide aadressi meie tänavast,” seletas Švejk edasi. “Ma tahtsin asja nagu kord ja kohus joonde ajada, sest käsk on käsk. Ma ei tahtnud lasta ennast välja visata ja pidin ometi midagi välja mõtlema. Ja siis veel – eestoas oodatakse selle klaveri pärast. Ma tõin mehed kaasa, et klaver pandimajja viia, härra feldkuraat. Ega see halb ole, kui klaver ära on. Siin saab rohkem ruumi ja meil on palju rohkem raha. Ja mõneks ajaks pole meil miskit muret. Kui aga peremees peaks pärima, mis me selle klaveriga teha tahame, siis ütlen, et tal on keeled katki ja me saatsime ta töökotta parandada. Kojanaisele ma juba rääkisin, et ärgu tehku väljagi, kui klaver alla kantakse ja vankrile pannakse. Ja niisamuti on mul ostja ka diivani jaoks. See on üks mu tuttav vanakraamikaupmees, astub pärast lõunat sisse. Tänapäeval on nahkdiivanid heas hinnas.”

“Millega te veel hakkama olete saanud, Švejk?” küsis välipreester pead käte vahel hoides, endal silmad täis meeleheidet.

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, tõin kahe pudeli asemel viis pudelit pähkliviina, sedasama, mida ostab kapten Šnábl, et meil oleks väike tagavara ja alati, mida juua. Kas võin nüüd selle klaveri asjas minna, enne kui pandimaja kinni pannakse?”

Välipreester viskas lootusetult käega ja juba mõne minuti pärast upitati klaver vankrile.

Kui Švejk pandimajast tagasi jõudis, leidis ta välipreestri avatud pähkliviina pudeli juures istumas ja kirumas, et ta on saanud lõunaks pooltoore šnitsli.

Välipreestril oli nina jälle õline. Ta kuulutas Švejkile, et homsest peale alustab uut elu, et alkoholi pruukimine olevat närune materialism, kuid elada tuleb ideelist elu.

Nii ta filosofeeris oma pool tundi. Kui ta kolmanda pudeli lahti lõi, tuli vanamööbliga kaubitseja ja välipreester müüs diivani võileiva hinna eest maha. Ta mangus kaubitsejat, et see istuks ja ajaks temaga juttu, ja sai väga pahaseks, kui kaupmees ütles talle, et ta peab veel ühte öölauda ostma minema.

“Kahju, et mul öölauda pole,” tähendas välipreester kurvalt, “inimene ei taipa ka kunagi kõigele mõelda.”

Kui vanakraamikaupmees oli läinud, alustas välipreester Švejkiga sõbramehejuttu ja tühjendas koos temaga järgmise pudeli. Osa jutust oli pühendatud välipreestri intiimsetele suhetele naistega ja kaardimängule.

Nad istusid kaua. Õhtu leidis Švejki ja välipreestri sõbralikus vestluses.

Kuid ööseks vahekorrad muutusid. Välipreester saavutas oma eilse taseme, vahetas Švejki kellegi teisega ära ja rääkis talle:

“Ei mingil juhul, ärge minge ära. Kas mäletate seda punapäist moonavoori kadetti?”

Säärane idüll kestis seni, kuni Švejk ütles viimaks välipreestrile:

“Nüüd aitab! Tee, et saad voodisse ja jääd magama! Said aru?”

“Lähen, kullake, lähen… Miks ma ei peaks minema?” lällutas välipreester. “On sul meeles, kui käisime koos kvintas ja ma kirjutasin sulle kreeka keele ülesandeid? Teil on siis Zbraslavis* villa? Te võite sõita sinna laeval mööda Vltavat. Kas teate, mis on Vltava?”

Švejk sundis teda saapad jalast võtma ja riided seljast kiskuma. Välipreester pöördus protestiga tundmatute isikute poole.

“Näete nüüd, härra,” kaebas ta kapile ja viigipuule, “kuidas käituvad minuga mu sugulased!”

“Ma ei taha tundagi oma sugulasi,” otsustas ta äkki sängi heites. “Ka siis, kui kõik taevas ja maa peaksid olema minu vastu, ei taha ma neid tunda …”

Ning toas hakkas kostma välipreestri norskamine.

IV

Samasse aega langes ka Švejki külaskäik oma korterisse vana virtina proua Müllerová juurde. Švejk leidis korteris eest proua Müllerová sõtsetütre, kes talle nuttes teatas, et proua Müllerová võetud juba samal õhtul kinni, kui Švejk sõjaväekomisjoni viidud. Vanaeit oli antud sõjakohtu alla, kuna tema vastu aga mingeid süütõendeid ei leitud, saadetud ta Steinhofi koonduslaagrisse. Tema käest oli juba tulnud postkaart.

Švejk võttis selle perekonna reliikvia ja luges:

Kallis Aninka! Meil on siin väga hea, oleme kõik terved. Minu naabril kõrval koikus on plekiline ja mõnel on ka mustad. Muidu on kõik korras. Süüa on meil küllalt ja me korjame kartuli supi jaoks. Sain kuulda, et härra Švejk on juba , nii et katsu teada saada, kuhu ta on maetud, et me võiksime pärast sõda tema hauda ehtida. Unustasin sulle ütelda, et pööningul pimedas nurgas kirstu sees on üks väike koerakutsikas. Nüüd saab juba mitu nädalat sellest ajast, kui mind ja ta pole teragi süüa saanud. Ma arvan, et nüüd on juba hilja ja kutsikas on ammu hinge

Üle kogu kaardi ilutses roosa tempel: “Zensuriert. K. u. k. Konzentrationslager Steinhof”41.

“Ja kutsikas oli tõepoolest juba surnud,” nuuksus proua Müllerová sõtsetütar, “ja oma korterit ei tunne te ka enam ära. Mul elavad seal nüüd õmblejad. Nad tegid sellest daamide salongi. Igal pool on moelehed seinte peal ja lilled akendel.”

Proua Müllerová sõtsetütar ei suutnud kuidagi rahuneda.

Aina nuuksudes ja hädaldades avaldas ta viimaks kartust, et Švejk on sõjaväest plehku pannud ja tahab nüüd ka talle häda ja õnnetust kaela tõmmata. Lõpuks rääkis ta Švejkiga nagu hukkaläinud õnnemängijaga.

“See on ikka kole naljakas,” ütles Švejk, “see meeldib mulle hullupööra. Teate mis, proua Kejřová, teil on täitsa õigus, et ma olen jalga lasknud. Kuid selleks pidin ma viisteistkümmend vahtmeistrit ja veltveeblit maha lööma. Ainult ärge sellest kellelegi sõnakestki hingake …”

Ja Švejk lahkus omaenda kodust, kus teda vastu ei võetud, sõnadega:

“Proua Kejřová, mul on pesumajas mõned kraed ja maniskid, tooge nad ära, et siis, kui ma sõjast tagasi tulen, oleks erariided selga panna. Ja siis vaadake veel selle järele, et koid kapis mu riiete sisse ei läheks. Neid preilikesi aga, kes mu voodis magavad, tervitage minu poolt.”

Siis läks Švejk “Karikasse”. Kui proua Palivcová teda nägi, teatas ta, et ei anna Švejkile mitte tilkagi õlut, sest Švejk on kindlasti väejooksik.

“Minu mees,” hakkas ta vana lugu üles soendama, “oli väga ettevaatlik, kuid istub nüüd, vaeneke, mitte millegi eest. Aga niisikesed hulguvad vabalt ringi ja lasevad sõjaväest jalga. Alles mineva nädal otsiti teid jälle taga.”

“Me olime hoopis ettevaatlikumad kui teie,” lõpetas ta jutu, “kuid siiski tuli õnnetus kaela. Ega igaühel sedasi vea nagu teil.”

Seda juttu juhtus pealt kuulama keegi vanem mees, lukussepp Smíchovist*, kes astus Švejki juurde ja ütles talle:

“Palun teid, härra, oodake mind väljas, mul oleks teiega rääkimist.”

Tänaval jätkas ta Švejkiga juttu, pidades teda kõrtsinaise Palivcová sõnade järgi desertööriks.

Ta seletas Švejkile, et tal on poeg, samuti sõjaväest plehku pannud, ja redutab vanaema juures Jasennás Josefovi ligidal.

Hoolimata sellest, et Švejk kinnitas, ta pole väejooksik, toppis lukussepp talle kümnekroonilise pihku.

“Alguseks aitab,” ütles ta, tirides Švejki nurgal asuvasse veinikeldrisse. “Mina mõistan teid, mind pole teil vaja karta.”

Švejk jõudis koju hilja öösel, kuid välipreester polnud veel tulnud.

Ta tuli alles hommikul, ajas Švejki üles ja ütles:

“Homme sõidame välimissat pidama. Keetke musta kohvi rummiga. Või veelgi parem, tehke grokki.”