Читать книгу Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek - Страница 3

„Nii nad tapsidki meie Ferdinandi,” ütles virtin härra Švejkile, kes oli aastate eest vabanenud sõjaväeteenistusest, kui kroonuarstide komisjon ta lõplikult lolliks tunnistas, ja elatas ennast nüüd sellega, et müütas mingeid jõledaid segaverelisi koerapeletisi, võltsides nende sugupuud.

Peale selle tegevuse vaevas teda veel reumatism ja ta hõõrus parajasti opodeldokiga oma põlve.

“Missuguse Ferdinandi, proua Müllerová?” küsis Švejk, katkestamata põlve masseerimist. “Ma tunnen kahte Ferdinandi. ühte, kes teenib rohukaupmees Průša juures ja jõi seal ükskord kogemata pudelitäie miskit juukseõli, ja siis tunnen ma veel Ferdinand Kokoškat, kes korjab koerasitta. Pole mul kummastki põrmugi kahju.”

“Oh ei, armuline härra, ertshertsog Ferdinandi*, sellesinatse Konopiště* Ferdinandi, selle paksu ja jumalakartliku.”

“Issand jumal!” karjatas Švejk. “Säh sulle lugu! Kus see juhtus siis temaga, selle ertshertsogi-härraga?”

“Sarajevos kõmmutasid maha, armuline härra, teate, kohe levolvriga. Sõitis teine seal koos oma ertshertsoginnaga autos.”

“Olge lahked, proua Müllerová, või kohe autos. Nojah, sihuke saks võib enesele säärast lõbu lubada ega mõtlegi, kui sandisti võivad lõppeda niisugused autoga sõitmised. Pealegi veel Sarajevos. Sarajevo on ju Bosnias, proua Müllerová. Selle tüki tegid muidugi türklased. Mis häda meid ajas neilt seda Bosniat ja Hertsegoviinat ära võtma*. Eks ole, proua Müllerová? Härra ertshertsog on siis juba taevariigis. Kas tal olid ka pikad piinad?”

“Härra ertshertsog oli paugupealt valmis, armuline härra. Ise teate, ega levolver ole mänguasi. Meie pool Nusles* mängis hiljuti ka üks mees levolvriga ja laskis maha kogu perekonna ja kojamehe tagant otsa, kui see läks vaatama, et kes seal neljanda korra peal põmmutab.”

“Mõnest revolvrist, proua Müllerová, mine või hulluks, ei saagi pauku kätte. Sihukest süsteemi revolvreid on musttuhat. Kuid ertshertsogi jaoks ostsid nad kindlasti midagi paremat ja ma võin kihla vedada, proua Müllerová, et see mees, kes seda tegi, pani ennast selleks puhuks hästi riidesse. Teadagi, et ertshertsogile pihta saada on väga raske asi. See pole nii lihtne, nagu mõnel salakütil metsavahi pihta kärtsutada. Kogu asi seisab selles, kuidas sa ertshertsogile ligi pääsed, sest sihukesele härrale ära katsugi miskites kaltsudes juurde saada. Peab minema, tsilinder peas, et politsei teid enne kinni ei nabiks.”

“Armuline härra, räägivad, et neid olnud mitu.”

“Iseenesestki mõista, proua Müllerová,” tähendas Švejk, lõpetades põlve masseerimise, “Kui teie tahaksite näituseks ertshertsogit või keisrihärrat tappa, siis peaksite ilmtingimata kellegagi nõu. Uks pea on hea, mitu pead parem. Uks soovitab ühte, teine teist, ja “kõik tööd meil korda lähevad”, nagu lauldakse meie hümnis. Kõige tähtsam on tabada silmapilku, kui sihuke isand mõõda sõidab. Nagu see härra Luccheni, kui te mäletate, kes meie õndsa Elisabethi* viiliga surnuks torkas. Ta kais ju temaga koos patseerimas. Usu siis veel kedagi. Sellest ajast peale ei lähe enam ükski keisriproua patseerima. Seda võib veel paljudegagi juhtuda. Saate näha, proua Müllerová, et sama saatus tabab ka Vene tsaari ja tsaariprouat, aga võibolla – hoidku jumal selle eest – ka meie keisrihärrat, kui nad alustasid juba tema onuga*. Meie vanal on palju vaenlasi, rohkem veel kui Ferdinandil. Nagu üks mees teadis alles hiljuti kõrtsis rääkida, et küll tuleb aeg, kus kõik need keisrid üksteise järel uppi lendavad ja neid ei saa aidata isegi riigi prokuratuur. Pärast aga tuli välja, et mehel polnud maksta ja kõrtsmik pidi laskma ta kinni võtta, tema aga andis kõrtsmikule kõrvalopsu ja politseinikule kaks. Siis pandi ta “korvi”* ja viidi soolaputkasse, et ta end välja magaks. Jah, proua Müllerová, juhtub tänapäeval aga asju. Austriale on see jälle vägev lops. Kui ma alles kroonuteenistuses olin, laskis keegi jalaväelane kapteni maha. Lükkas kuuli rauda ja läks kantseleisse. Talle öeldi küll, et pole tal seal miskit tegemist, kuid tema ajab ikka oma joru, et ta peab härra kapteniga rääkima. Kapten kargaski välja ja soolas mehele silmapilk kasarmuaresti. Mees võttis püssi ja kõmmutas kaptenile otse südamesse. Kuul lendas kaptenil seljast välja ja tegi kantseleis veel kahjugi: lõi tindipoti puruks ja tint määris kõik kroonupaberid ära.”

“Ja mis tollest sõdurist sai?” päris proua Müllerová mõne aja pärast, kui Švejk ajas palitut selga.

“Poos enese traksidega üles,” ütles Švejk, puhastades oma kõvakübarat. “Traksid polnud pealegi tema omad. Ta laenas need arestimaja prohvuselt*, ütles, et püksid langevat rebadele. Pidi ta siis ootama, millal ta maha lastakse? Sest vaadake, proua Müllerová, sihukeses situatsioonis läheb igaühel pea segi. Prohvus tehti selle eest kohalt lahti jä anti talle Jcuus kuud, tema aga ei istunudki oma aega ära, vaid põgenes Šveitsi ja on nüüd seal kuskil kirikus jutlustajaks. Tänapäeval on vähe ausaid inimesi, proua Müllerová. Ma kujutan enesele ette, et ka härra ertshertsog Ferdinand eksis Sarajevos selles inimeses, kes ta pihta laskis. Nägi kedagi härrat ja arvas, et küllap on korralik inimene, kui ta mulle elagu hüüab. Aga see võttis ja pani talle põmaka, Kas ta laskis ühe või mitu pauku?”

“Seitungis seisab, armuline härra, et härra ertshertsog oli nagu s õelapõhi. Ta oli levolvrist kõik kuulid tema pihta välja lasknud.”

“Sihuke asi, jah, käib kole kähku, proua Müllerová, hirmus kähku. Mina ostaksin endale sihukese asja jaoks brauningu: on väljanägemise poolest nagu välgumihkel, kuid temaga võib kahe minutiga kakskümmend ertshertsogit vagaseks teha, olgu nad siis paksud või peenikesed. Muide, omavahel ütelda, proua Müllerová, paksu ertshertsogit trehvate palju kindlamini kui peenikest. Ehk mäletate veel, kuidas nad omal ajal Portugaalias omaenese kunnga maha lasksid?* See oli ka sihuke paks. Teadagi, egas kuningad ometi kõhnad ole. Ma lähen siis nüüd „Karikaˮ kõrtsi, ja kui keegi peaks tulema selle pinšeri järele, mille eest ma käsiraha sain, siis ütelge talle, et ta on mul maal koerakasvanduses. Ma lõikasin tal hiljuti kõrvad lühemaks ja teda ei saa enne vedada, kui otsad kinni kasvavad, muidu võtab külm nad ära. Võti andke kojanaise kätte.ˮ

„Karikaˮ kõrtsis istus ainult üks külaline. See oli tsiviilpolitseinik* Bretschneider, kes seisis riigipolitsei teenistuses. Kõrtsmik Palivec pesi õllekannualuseid ja Bretschneider püüdis talle tagajärjetult asjalikku juttu peale sundida.

Palivec oli tuntud oma ropu suu poolest, iga tema teine sõna oli perse või sitt. Seejuures oli ta lugenud inimene ja soovitas igaühel järele vaadata, mida viimase asja kohta on ütelnud Victor Hugo, kui ta jutustab Napoleni vana kaardiväe viimasest vastusest inglastele Waterloo lahingus.*

„Ilus suvi on meil,ˮ sundis Bretschneider peale oma asjalikku juttu.

„Üks sitt puha,ˮ kostis Palivec ja asetas kannualused klaaskappi.

„Keetsid meile ilusa supi selles Sarajevos,ˮ teatas Bretschneider jälle nõrga lootusega.

„Missuguses „Sarajevosˮ?ˮ küsis Palivec „Kas selles Nusle veinipoes või? Seal kakeldakse iga päev – teadagi, see on ju Nusle.ˮ

„Bosnia Sarajevos, härra peremees. Lasksid seal ertshertsog Ferdinandi maha. Mis te selle kohta ütlete?ˮ

„Mina oma nina niisikestesse asjadesse ei topi, minupärast sõitku nad kõik sitale,ˮ vastas härra Palivec viisakalt ja pani piibu põlema. „Igaüks, kes tänapäeval ennast sihukestesse asjadesse segab, võib kaelaluu murda. Mina olen äriinimene: kui keegi sisse astub ja õlut tellib, siis kallan ma talle õlut, aga mingisugune Sarajevo, poliitika või taevariiki läinud ertshertsog, see ei puutu meiesugustesse, see lõhnab juba Pankraći* järele.ˮ

Bretschneider jäi vait ja silmitses pettunult tühja õlletuba.

„Seal rippus kunagi keisrihärra pilt,ˮ jätkas ta natukese aja pärst, „just seal, kus praegu ripub peegel.ˮ

„Jah, teil on õigus,ˮ vastas härra Palivec, „rippus küll. Kui kärbsed sittusid pildi täis ja ma koristasin ta ära pööningule. Sest teate, kui mõni arvab heaks nihukese asja kohta paha sõna ütelda, võib veel räbalasti minna. Õige mul seda vaja!ˮ

„Seal Sarajevos pidi asi küll palav olema, härra peremees.ˮ

Sellele lausa salakavalalt esitatud küsimusele vastas härra Palivec erakordse ettevaatlikkusega:

„Jah, sel ajal on Bosnias ja Hertsegoviinas tõesti kole kuum. Kui ma seal kroonut teenisin, pidime oma ülemleitnandile järjest jääd pea peale panema.ˮ

„Mis polgus te teenisite, härra peremees?ˮ

„Niisikest tühja-tähja ma ei mäleta, ma pole ealeski sihukeste sittade asjde vastu huvi tund ega millaski uudishimulik olnd,ˮ vastas härra Palivec. „Ülearune uudishimu heaga ei lõpe.ˮ

Tsiviilpolitseinik Bretschneider vaikis lõplikult ja tema pilves nägu muutus rõõmsamaks alles Švejki tulekul, kes astus kõrtsi, tellis endale musta õlut ja tähendas seejuures:

“Viinis on täna kah lein.”

Bretschneideri silmad lõid lootusrikkalt põlema ja ta lisas kähku:

“Konopištěs on kümme musta lippu väljas.”

“Neid peaks kaksteist olema,” ütles Švejk, kui oli sõõmu õlut rüübanud.

“Miks te arvate, et kaksteist?” päris Bretschneider.

“Et oleks ümmargune arv – tosin täis. Kergem on rehkendada ja tosinaviisi tuleb alati odavam kah,” vastas Švejk.

Sigines vaikus, mille katkestas Švejk ise, ohates:

“Nüüd puhkab ta siis taevariigis, ja andku jumal talle igavest rahu. Ei jõudnud ära oodata, kuni oleks keisriks saanud. Kui ma veel kroonuteenistuses olin, kukkus meil keegi kindral hobuse seljast maha, ja oligi valmis. Tahtsid teda uuesti hobuse selga aidata, panidki sadulasse ja nägid siis, et mees on ju hoopis surnud. Aga kindralil endal oli tahtmine feldmarssaliks saada. Juhtus see lugu sõjaväe paraadil. Ega nendest paraadidest kunagi midagi head tule. Sarajevos oli ju ka miski paraad. Mul on meeles, et ükskord nihukesel paraadil puudus mul mundri eest kakskümmend nööpi ja mind pisteti selle eest kaheks nädalaks üksikkongi ja kaks päeva sellest lamasin ma nagu vaene Laatsarus “kitseks” kinni seotuna.* Mis teha, sõjaväes peab valitsema distsipliin, muidu sülitaksid kõik kõige peale. Meie ülemleitnant Makovec ütles meile ikka: “Distsipliin, te igavesed lollid, peab olema, muidu roniksite* te kõik nagu ahvid puu otsa. Kroonu aga teeb teist mehed, te totrad tõprad.” Eks ta ole õige jah. Kujutage enesele ette puiestikku, ütleme Karli platsil, ja iga puu otsas mõnda distsipliinita sõdurit. Selle ees olen ma alati kõige suuremat hirmu tundnud.”

“Sarajevos oli kõik serblaste tegu,” katsus Bretschneider juttu juhtida.

“Eksite,” kostis Švejk, “seda tegid türklased, Bosnia ja Hertsegoviina pärast.” Ja Švejk ladus välja oma arvamused Austria välispoliitika kohta Balkanil: “Türklased kaotasid 1912. aastal sõja Serbia, Bulgaaria ja Kreeka vastu. Nad tahtsid, et Austria neid aitaks, aga kui seda ei sündinud, lasksid nad Ferdinandirnaha.”

“Sallid sa türklasi,” pöördus Švejk kõrtsmik Paliveci poole, “sallid sa neid uskmatuid koeri? Ega ei salli?”

“Kunde on kunde,” ütles Palivec, “olgu ta või türklane. Meil, ärimeestel, pole poliitikaga miskit pistmist. Maksa oma õlle eest, istu kõrtsis ja plära, mis tahad. See on minu põhimõte. Kas kõmmutas meie Ferdinandi maha serblane või türklane, katoliiklane või muhameedlane, anarhist või noortšehh*, – mul üks kama kõik.”

“Seda küll, härra peremees,” tähendas sekka Bretschneider, kelle lootus hakkas jälle kahanema, et üks neist kahest vahele jääks. “Kuid te peate tunnistama, et see on Austriale suur kaotus.”

Kõrtsmiku asemel vastas Švejk:

“Kaotus muidugi, seda ei saa salata. Hirmus kaotus. Ega siis Ferdinandi asemele saa iga tõbrast panna. Ta oleks pidanud ainult veel paksem olema.”

“Mis te sellega tahate öelda?” elavnes Bretschneider.

“Mis ma öelda tahan?” kostis Švejk meeleldi. “Ainult seda, et kui ta oleks paksem olnud, oleks ta juba ammugi rabanduse saanud, kui ta Konopištěs vanu eitesid taga ajas*, kes käisid tema maa pealt hagu ja seeni korjamas, ja tal poleks tulnud sihukest närust surma surra. Kui ainult mõtelda – ise keisri onu ja lastakse maha! Häbilugu küll, kõik lehed lärmi täis. Meil Budějovices* pisteti mõne hea aasta eest ühe väikese laadalöömingu ajal surnuks üks parisnik, keegi Břetislav Ludvík. Sellel oli poeg Bohuslav, ja kuhu ta ka ei läinud põrssaid müüma, keegi ei ostnud temalt midagi ja igaüks ütles: “See on tolle poeg, kes surnuks pisteti. Küllap ise on samasugune peenike suli.” Tal ei jäänud muud üle kui Krumlovis* pea ees sillalt Vltavasse* hüpata, ja ta tuli välja tassida ja siis ellu äratada, ja temast vesi välja pumbata, ja siis viskas ta arsti käes ikkagi vedru välja, kui see talle miski pritsi pani.”

“On teil aga imelikud võrdlused,” ütles Bretschneider tähendusrikkalt. “Enne räägite Ferdinandist ja siis parisnikust.”

“Mitte sugugi,” kaitses end Švejk. “Jumal hoidku, et ma tahaksin kedagi kellegagi võrrelda. Härra kõrtsmik teab mind. Eks ole, ma pole kunagi kedagi kellegagi võrrelnud? Ma ei tahaks ainult ertshertsogi lese nahas olla. Mis see nüüd peale hakkab? Lapsed on isata, Konopiště härrata. Mõnele teisele ertshertsogile uuesti mehele minna? Mis ta sellestki saaks. Sõidab temaga jälle Sarajevosse ja jääb teist korda leseks. Zlivis Hluboká lähedal elas kord aastate eest keegi metsavaht, kellel oli sihuke-inetu nimi nagu Pindour1. Salakütid tapsid ta ära ja maha jäi lesk kahe lapsega. See võttis aasta pärast endale jälle metsavahi, Pepík Šavlovici Mydlovaryst. Ja ka see lasti tal maha. Siis läks ta kolmandat korda mehele, jälle metsavahile, ja ütles: “Kolm on kohtu seadus. Kui ka nüüd ei vea, siis enam ei tea, mis teha.” See lasti tal muidugi jälle maha ja tal oli nende metsavahtidega juba ühtekokku kuus last. Ta läks Hluboká vürstihärra enda kantseleisse ja kurtis seal, missugune häda ja õnnetus on tal nende metsavahtidega. Talle soovitati Ražice kalatiigi vahti Jarešit*. Ja mis te ütlete: selle uputasid nad kalapüügi ajal ära ja sellega oli naisel samuti kaks last. Siis võttis ta endale ühe ruunaja Vodňanyst, kuid see lõi naise ühel ööl kirvega surnuks ja läks andis enese ise üles. Kui teda siis Písekis* maakonnakohtu juures üles poodi, hammustas ta papil nina otsast ja ütles, et ei kahetse midagi, ja lisas veel miskit õige vänget keisrihärra kohta.”

“Ega te ei tea, mis ta tema kohta ütles?” päris Bretschneider lootusrikkal häälel.

“Seda ma ei või öelda, sest mitte keegi pole julgenud seda korrata. Räägitakse, et tema sõnad olid midagi hirmsat ja koledat, et keegi kohtunõunik, kes oli seal juures, läks sellest hulluks ja teda hoitakse tänase päevani eraldi, et midagi avalikkuse ette ei tuleks. Ega see olnud mõni lihtne keisrihärra teotamine, nagu võib juhtuda pommis peaga.”

“Ja missuguseid keisrihärra teotamisi juhtub siis pommis peaga?” päris Bretschneider.

“Palun teid, härrased, pöörake teine lehekülg,” anus kõrtsmik Palivec. “Teate, see ei meeldi mulle. Juhtub keel vääratama ja ongi inimesel pahandus kaelas.”

“Ah et missuguseid keisrihärra teotamisi juhtub pommis peaga?” kordas Švejk. “Mitmesuguseid. Tõmmake nina täis, laske endale Austria hümni mängida ja küll siis näete, mis te suust välja ajate. Te räägite keisrihärrast nii palju igasugust jama kokku, et kui sellest poolgi tõsi oleks, jätkuks talle häbi terveks eluajaks. Aga õigust öelda pole vanahärra seda ära teeninud. Mõtelge ise: poja Rudolfi kaotas ta siis, kui see oli õitsvas eas, täis mehejõudu*, naine Elisabeth torgati tal viiliga surnuks, siis kaotas ta Jan Orthi*, Mehhiko keisrist veli* lasti tal kuskil kindluses mingisuguse seina ääres maha. Nüüd, tema vanas eas kõmmutati maha ta onu. Sellel mehel peavad tõesti raudsed närvid olema. Ja siis tuleb veel mõnel lakekrantsil pähe teda mustata. Kui nüüd midagi peaks juhtuma, lähen vabatahtlikult ja teenin oma keisrihärrat viimse veretilgani.”

Švejk rüüpas tubli sõõmu ja jätkas:

“Te arvate, et keisrihärra selle asja sedasi jätab? Siis tunnete teda halvasti. Sõda türklastega on kindel. “Ah et tapsite mu onu, no siis saate vastu molu.” Sõda on möödapääsematu. Serbia ja Venemaa tulevad meile selles sõjas appi. Küll tuleb verevalamine!”

Švejk nägi sel prohvetlikul silmapilgul tore välja. Tema lihtsameelne nägu säras vaimustusest nagu naerune täiskuu. Talle oli kõik nii selge.

“Võib-olla,” jätkas Švejk Austria tuleviku maalimist, “tungivad meile sõja puhul koos Türgiga kallale sakslased, sest sakslased ja türklased hoiavad kokku. Need on seandsed kõrilõikajad, et teisi sihukesi maailmas pole. Kuid me võime astuda liitu Prantsusmaaga, kes seitsmekümne esimesest aastast saadik ihub hammast Saksamaa peale, – siis läheb kõik libedasti. Sõda tuleb, rohkem ma teile ei ütle.”

Bretschneider tõusis ja kuulutas pidulikult:

“Teil polegi vaja rohkem ütelda. Tulge minuga koridori, seal ütlen mina teile midagi.”

Švejk astus tsiviilpolitseiniku järel koridori, kus teda ootas väike üllatus, kui tema õllekaaslane näitas talle kotkast* ja kuulutas, et areteerib Švejki ja viib ta kohe politseivalitsusse. Švejk katsus seletada, et härra vististi eksib, et ta on issanda süütu ega ole lausunud sõnakestki, mis oleks võinud kedagi haavata.

Kuid Bretschneider ütles Švejkile, et ta on sooritanud tegelikult mitu kuritegu, mille hulgas on ka riigi reetmine.

Siis tulid nad mõlemad kõrtsi tagasi ja Švejk ütles härra Palivecile:

“Mul oli viis õlut ja üks sarvesai paari viineriga. Andke mulle nüüd veel üks slivovits ja siis ma pean minema, sest ma olen areteeritud.”

Bretschneider näitas härra Palivecile kotkast, silmitses teda pisut aega ja küsis siis:

“Olete naisemees?”

“Olen.”

“Kas teie naine võib teie äraolekul äri pidada?”

“Võib küll.”

“Siis on kõik korras, härra peremees,” ütles Bretschneider rõõmsalt. “Kutsuge oma naine siia, andke talle kõik üle, ja õhtul, tullakse teile järele.”

“Ära tee sellest väljagi,” trööstis teda Švejk, “mina lähen sinna ainult riigi reetmise eest.”

“Aga mina mille eest?” halises härra Palivec. “Ma olin ometi nii ettevaatlik.”

Bretschneider irvitas ja tähendas võidurõõmsalt:

“Selle eest, et ütlesite, et kärbsed sittusid keisrihärra täis. Küll nad teil selle keisrihärra peast välja peksavad.”

Ja Švejk lahkus “Karikast” salapolitsei nuhi saatel. Kui nad tänavale astusid, vahtis Švejk talle oma heasüdamliku naeratusega otsa ja küsis:

“Kas ma pean sõiduteele astuma?”

“Misjaoks?”

“Ma arvan, et kui ma olen areteeritud, siis pole mul õigust kõnniteel käia.”

Kui nad politseivalitsuse väravasse jõudsid, tähendas Švejk:

“Meie aeg läks lõbusasti. Kas te sageli käite “Karikas”?”

Sel ajal kui Švejk ooteruumi viidi, andis Palivec “Karikas” asjad oma nutvale naisele üle, püüdes teda omapärasel kombel lohutada:

“Ära nuta ega ulu! Mis nad mulle ühe täissitutud keisrihärra pildi pärast ikka teha võivad.”

Ja nii kisti vahva sõdur Švejk armsal, otse üliarmsal viisil maailmasõtta. Ajaloolastele võiks huvi pakkuda, kuidas ta nii kaugele ette nägi. Kui sündmused arenesidki hiljem teisiti, kui Švejk oli neid “Karikas” seletanud, siis peame seda arvesse võtma, et tal puudus ju vajalik diplomaatiline haridus.