Читать книгу Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek - Страница 15

Välipreester Otto Katz istus mõtlikult ringkirja taga, mis oli just äsja kasarmust toodud. See oli sõjaministeeriumi salajane ettekirjutus:

“Sõjaministeerium muudab sõja ajaks ära kõik sõjaväelaste viimse võidmise kohta käivad määrused ja paneb sõjaväe vaimulikkudele täitmiseks maksma järgmise korra:

§ 1. Viimne võidmine rindel muudetakse ära.

§ 2. Raskesti haigetel ja haavatutel on keelatud viimse võidmise saamiseks tagalasse minna. Sõjaväe vaimulikud on kohustatud niisugused inimesed edasiseks uurimiseks otsekohe vastavate sõjaväeasutuste käsutusse andma.

§ 3. Tagalas asuvates sõjaväe hospidalides võib viimset võidmist hulgaliselt jagada sõjaväe arstide otsuse alusel, kuivõrd viimsel võidmisel pole vastavate sõjaväeasutuste tööd segavat iseloomu.

§ 4. Sõjaväe hospidalide valitsus võib üksikisikute viimset võidmist tagalas lubada erandjuhtudel.

§ 5. Sõjaväe vaimulikud on kohustatud sõjaväe hospidalide valitsuse kutsel jagama viimset võidmist nendele, kellele valitsus seda soovitab.”

Seejärel luges välipreester veel ühe kirja läbi, milles nõuti, et ta läheks homme Karli platsil asuvasse sõjaväe hospidali, kus üks raskelt haavatu tahab viimset armulauda saada.

“Kuulge, Švejk, kas see pole sigadus!” hüüdis välipreester. “Nagu oleksin mina terves Prahas ainuke välipreester. Miks ei saadeta sinna kas või seda jumalakartlikku preestrit, kes viimati meie juures magas. Meil tuleb minna Karli platsile viimset jumalaarmu andma. Mul on juba meelestki läinud, kuidas seda tehakse.”

“Eks ostame endale katekismuse, härra feldkuraat, seal on sees,” ütles Švejk. “Katekismus on hingekarjasele seesama, mis reisijuht väljamaalasele. Emmause kloostris töötas keegi aedniku abiline, ja kui ta tahtis teenijaksmungaks astuda ja mungarüüd saada, et ei peaks oma riiet kulutama, pidi ta katekismuse ostma ja ära õppima, kuidas risti ette lüüa, kes ainsana pärispatust puutumata on jäänud, mis tähendab puhas südametunnistus ja muud sihukest tühja-tähja. Aga siis müüs ta kloostri aiast altkäe pooled kurgid ära ja visati häbiga kloostrist välja. Kui ma temaga kokku juhtusin, kurtis ta mulle: “Kurke oleksin võinud müüa ka ilma katekismuse abita”.”

Švejk läks ostis katekismuse, välipreester lehitses seda ja ütles:

“Paistab, et viimset võidmist võib toimetada ainult preester ja sedagi ainult piiskopi poolt pühitsetud õliga. Tuleb välja, Švejk, et teie üksipäini ei tohigi viimset võidmist toimetada. Lugege mulle, kuidas toimetatakse viimset võidmist.”

Švejk luges:

“… toimetatakse nii: preester võiab õliga haige kõiki meeleorganeid ja loeb ühtaegu palvet: “Selle püha võidmise läbi ja oma suures helduses annab jumal sulle andeks kõik, mis pattu sa oled teinud oma nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, rääkimise, kompamise ja käimise läbi”.”

“Ma tahaksin kangesti teada, Švejk,” tähendas välipreester, “mis pattu saab inimene teha kompamise läbi. Kas võite mulle seletada?”

“Mitut moodi, härra feldkuraat. Ütleme, et kompab võõrast taskut või jälle tantsuõhtul… Saate ise aru, mis tempe seal tehakse.”

“Aga käimisega, Švejk?”

“Kui keegi hakkab lonkama, et inimesed tema peale halastaksid.”

“Aga haistmisega?”

“Kui miski hais ei meeldi.”

“Aga maitsmisega, Švejk?”

“Kui kellelgi on isu kellegi järele.”

“Aga rääkimisega?”

“Noh, see käib juba kuulmisega kokku, härra feldkuraat. Kui keegi liiga palju latrab ja teine teda kuulab.”

Nende filosoofiliste arutluste peale oli välipreester mõnda aega vait, siis aga ütles:

“Meil on järelikult tarvis piiskopi poolt pühitsetud õli. Võtke kümme krooni ja ostke poest üks väike pudelitäis. Intendantuuris arvatavasti niisugust õli pole.”

Švejk läkski piiskopi poolt pühitsetud õli otsima. See töö oli rängem kui eluvee otsimine Božena Nemcová* muinasjuttudes.

Švejk käis mitmes rohukaupluses, ent vaevalt sai ta küsida: “Palun üks pudel piiskopi poolt pühitsetud õli,” kui mõnes kohas hakati irvitama, mõnes jälle poeti hirmuga puldi varju. Seejuures esines Švejk väga tõsise näoga.

Siis otsustas ta apteekides õnne proovida. Esimesest lasti laborandil ta välja visata. Teises taheti helistada esmaabijaama, kolmandas aga ütles talle proviisor, et firma Poláki õli- ja lakikaupluse laos Pikal prospektil on kindlasti nõutavat õli.

Firma Polák Pikal prospektil oli tõepoolest väga ettevõtlik firma. Sealt ei lastud ühtegi ostjat tema soovi rahuldamata välja. Tahtis keegi kopaivapalsamit*, kallati talle tärpentini ja käis küll.

Kui Švejk poodi tuli ja kümne krooni eest piiskopi poolt pühitsetud õli nõudis, ütles peremees sellile:

“Kallake, härra Tauchen, sada grammi kanepiõli number kolm.”

Poesell keeras pudelikese paberisse ja ütles Švejkile ehtsa ärimeheliku lahkusega:

“See on kõige paremat sorti õli. Kui teil on vaja pintsleid, lakki, värnitsat – olge lahke ja pöörduge ikka meie poole. Teenime teid alati soliidselt.”

Samal ajal istus välipreester katekismuse taga ja kordas seda, mis kunagi seminari päevist polnud meelde jäänud. Talle meeldisid väga harukordselt vaimukad väljendid, mille üle ta lausa naeris: “Nimetus “viimne võidmine” tuleb sellest, et see võidmine on harilikult viimne kõigist pühadest võidmistest, mida kirik inimesele jagab.”

Või: “Viimse võidmise osaliseks võib saada iga katoliku usku kristlane, kes on lootusetult haige ja tulnud juba mõistusele.”

“Haige võib viimset võidmist vastu võtta võimalikult täie mõistuse juures.”

Siis tuli käskjalg ja tõi kirja, milles teatati välipreestrile, et homme viibib hospidalis viimse võidmise juures ka “Sõdurite Vaimuliku Kasvatuse Eest Hoolitseva Aadlidaamide Seltsi” esindus.

Nimetatud selts koosnes hüsteerilistest vanamuttidest, kes levitasid hospidalides lamavate sõdurite seas pühakute pilte ja lugu katoliiklikust sõdurist, kes sureb oma keisrihärra eest. Raamatukese kaanel oli värviline pilt, mis kujutas lahinguvälja. Kõikjal vedelevad inimeste ja hobuste laibad, voorivankrid on kummuli ja suurtükkidel lafetid püsti. Silmapiiril põleb küla ja lõhkevad šrapnellid, eespool lamab surev sõdur, kellel on jalg ära rebitud. Sõduri kohale kummardub ingel, ulatades talle pärga, mille lindil on kiri: “Veel täna pead sa minuga paradiisis olema.” Surija aga naeratab õndsalt, nagu oleks talle jäätist pakutud.

Kui Otto Katz oli kirja läbi lugenud, sülitas ta ja mõtles endamisi: “Homme tuleb päev!”

Ta tundis seda lollikarja, nagu ta seltsi nimetas, juba Ignatiuse kiriku päevilt, kus ta mõned aastad tagasi oli sõduritele jumalateenistusi pidanud. Tookord oli ta jutlustega palju rohkem vaeva näinud, sest seltsi daamid istusid polkovniku selja taga. Kaks köögatsit naist, mustad rüüd seljas, roosikrantsid käes, olid kord pärast jutlust tema juurde tulnud ja tervelt kaks tundi sõdurite vaimulikust kasvatamisest jorutanud, kuni tal kannatus katkes ja ta ütles: “Vabandage, mu daamid, härra kapten ootab mind kaarte mängima.”

“Õli on meil nüüd olemas,” teatas Švejk pidulikult, kui ta firma Poláki juurest tagasi jõudis. “Kanepiõli number kolm, priima sort, võime sellega terve pataljoni ära võida. See on soliidne firma. Müüb ka värnitsat, lakki ja pintsleid. Nüüd on meil veel kellukest tarvis.”

“Misjaoks kellukest, Švejk?”

“Et tee peal helistada, sest siis, kui me sõidame koos jumalaga, härra feldkuraat, ja selle kanepiõliga number kolm, võtavad inimesed meie ees mütsi maha. Nii tehakse ikka ja kas on vähe inimesi olnud, kes pole sellest välja teinud, ja nad on kinni pandud, kui nad mütsi maha ei võtnud. Žižkovis* peksis keegi kirikuõpetaja ühe pimeda läbi, et see niisugusel puhul mütsi maha ei võtnud, ja pime pandi kinni, sest kohtus tehti kindlaks, et ta ei ole kurt, vaid ainult pime, ja oleks pidanud kellukest kuulma, nüüd aga tekitas teistes meelepaha, kuigi see asi juhtus öösel. Kõik peab olema nii nagu Kristuse ihu püha* ajal. Muidu ei paneks inimesed meid tähelegi, kuid nüüd võtavad mütsi maha. Kui teil, härra feldkuraat, pole midagi selle vastu, siis toon ma jalamaid kellukese.”

Saanud nõusoleku, tõi Švejk poole tunni pärast kellukese.

“See on “Risti” sissesõiduhoovi värava küljest,” teatas Švejk. “Maksis mulle viis minutit hirmu ja enne seda tuli tükk aega oodata, sest inimesed käisid ühtelugu edasi-tagasi.”

“Ma lähen kohvikusse, Švejk. Kui keegi peaks tulema, siis oodaku.”

Umbes tunni aja pärast tuligi üks halli pea, sirge kehahoiaku ja karmi pilguga vanahärra.

Kogu tema olemisest õhkus viha ja tigedust. Ta vaatas kõike nii, nagu oleks saatus ise läkitanud ta meie vaest planeeti hävitama ja isegi tolle jälgi ilmaruumist kaotama.

Ta rääkis järsult, kuivalt ja rangelt:

“On kodus? Ah läks kohvikusse? Ah et pean ootamal Hüva, ootan kas või hommikuni. Kohviku jaoks raha on, aga võlgu maksta – siis pole. Ise veel preester, ptüi, kurat!”

Ta sülitas köögi põrandale.

“Härra, ärge sülitage siin!” ütles Švejk ja silmitses võõrast uudishimulikult.

“Ja sülitan veel korra, näete, nii,” ütles vihane härra jonnakalt ja sülitas teist korda põrandale. “Et tal ka häbiraasu ei ole! Ise on sõjaväevaimulik, nurjatu niisugune!”

“Kui te olete haritud inimene,” hoiatas Švejk, “siis jätke see komme võõras korteris maha sülitada. Või arvate, et kui on ilmasõda, siis võite enesele ükskõik mida lubada? Pidage ennast viisakalt ülal, aga mitte nagu mõni pätt. Te peate käituma delikaatselt, kõnelema viisakalt, aga mitte laiutama nagu mõni huligaan, teie tsivilisti-näru.”

Kuri härra kargas toolilt püsti, hakkas vihast värisema ja kisendas:

“Mis te endale lubate! Kui mina ei ole haritud inimene, kes ma siis olen, ütelge …”

“Peldik olete,” vastas Švejk ja vaatas talle otse silma sisse. “Sülitate maha, nagu oleksite trammis, rongis või kuskil avalikus kohas. Ma olen järjest imestanud, miks seal ripuvad igal pool sildid, et maha sülitamine on keelatud, aga nüüd näen; et see on teie pärast. Küllap teatakse igal pool, mis lind te olete.”

Kurja härra nägu muutis värvi ja ta vastas sõimuvalinguga Švejki ja välipreestri aadressil.

“Kas olete oma jutuga valmis?” küsis Švejk rahulikult (kui oli kostnud viimane: “Mõlemad olete lurjused, nagu härra ees, nii tentsik tagant järele!”), “või tahate veel midagi juurde lisada, enne kui trepist alla lendate?”

Kuna kuri härra oli ennast nii tühjaks rääkinud, et tal ei tulnud enam ühtegi sobivat sõimusõna meelde ja ta pidi seepärast vaikima, arvas Švejk, et rohkemat on asjata oodata.

Ta avas ukse, tõukas kurja härra lävele, näoga trepi poole, ja andis hoobi, mida poleks häbenenud isegi rahvusvahelise meistermeeskonna parim jalgpallur.

Trepilt kurja härra selja tagant kõlas Švejki hääl:

“Järgmine kord, kui lähete viisakate inimeste juurde külla, pidage ennast ka viisakalt ülal.”

Kuri härra uitas tükk aega akende all ja ootas välipreestrit.

Švejk avas akna ja pidas teda silmas.

Viimaks ometi sai külaline välipreestri kätte. Välipreester viis ta oma tuppa ja pani enda vastu toolile istuma.

Švejk tõi sõnagi lausumata süljekausi ja asetas külalise ette maha.

“Mis te teete, Švejk?”

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, selle härraga oli siin juba põrandale sülitamise pärast väike pahandus.”

“Jätke meid üksi, Švejk, meil on mõned asjad õiendada.”

Švejk lõi käe kõrva äärde:

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, jätan teid üksi.”

Švejk läks ära kööki, toas aga algas väga huvitav kahekõne.

“Kui ma ei eksi, tulite selle veksli eest raha saama?” küsis välipreester oma külalise käest.

“Seda küll ja ma loodan …”

Välipreester ohkas.

“Inimene satub tihtilugu säärasesse olukorda, et tal jääb üle ainult loota. Oo, kui kaunilt kõlab sõna “looda” selles ristikheinalehes, mis tõstab inimese kõrgemale elu kaosest: usk, lootus, armastus …”

“Ma loodan, härra välipreester, et summa …”

“Jah, tõesti, lugupeetud härra,” katkestas teda välipreester, “ma võin veel kord kinnitada, et sõna “loodan” annab inimesele tema eluvõitluses jõudu. Ja ärge teiegi kaotage lootust. On üpris meeldiv, kui inimesel on selge ideaal, kui ta on süütu ja puhas olevus, kes laenab veksli vastu raha ja suudab loota, et see talle õigel ajal tagasi makstakse. Tuleb loota, väsimatult loota, et ma maksan teile ära tuhat kakssada krooni, kui mul pole taskus sadatki.”

“Te siis …” kogeles külaline.

“Ja-jah,” vastas välipreester.

Külalise nägu muutus jälle ähvardavaks ning vihaseks.

“Härra, see on pettus,” ütles ta püsti tõustes.

“Rahustuge, austatud härra…”

“See on petmine!” kisendas külaline jonnakalt. “Te olete minu usaldust kurjasti tarvitanud.”

“Härra,” ütles välipreester, “teile mõjuks kindlasti suurepäraselt õhuvahetus. Siin on liiga umbne. Švejk!” hüüdis ta kööki. “See härra soovib välja värske õhu kätte minna.”

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat,” kostis köögist, “olen selle härra juba kord välja visanud.”

“Korrata!” kõlas käsk, mis täideti otsekohe kiiresti, nobedalt ning karmilt.

“See on tore, härra feldkuraat,” ütles Švejk, kui ta trepilt tagasi tuppa tuli, “et tegime temaga enne sotid klaariks, kui ta oleks meile lamenti teinud. Malešices* oli keegi kõrtsmik, lugenud mees, kellel oli pühakirjast iga asja kohta oma ütlemine peas, ja kui ta kedagi härjakaraga peksis, ütles ta ikka: “Kes oma vitsa ei vääna, see vihkab oma poega, aga kes teda armastab, see võtab teda aegsasti karistada. Ma sulle näitan, kuidas minu kõrtsis kakeldakse.””

“Näete, Švejk, kuidas läheb niisugusel inimesel, kes ei austa hingekarjast,” naeris välipreester. “Püha Johannes Kuldsuu ütleb: “Kes austab preestrit, austab Kristust, kes alandab preestrit, alandab ka Kristust, kelle asemik on preester.” Me peame homseks hästi ette valmistama. Tehke munarooga singiga, keetke bordoopunši, siis aga pühendame end mõtisklustele, või nagu öeldakse õhtupalves: “Issand Jumal, hoia oma armuga seda koda kõigest vaenlase kurjusest.””

Maailmas on kangekaelseid inimesi, kelle kilda kuulus ka välipreestri korterist kaks korda välja visatud mees. Just siis, kui õhtusöök oli valmis, helistati. Švejk läks ust avama, tuli varsti tagasi ja teatas:

“Ta on jälle siin, härra feldkuraat. Ma panin ta vannituppa kinni, et me võiksime segamatult õhtust süüa.”

“Te ei toiminud hästi, Švejk,” ütles välipreester. “Tuleb külaline majja, tuleb ka jumal majja. Vanal ajal lasti narridel pidulauas nalja teha. Tooge ta siia, et ta meid lõbustaks.”

Švejk läks ja tuli varsti koos kangekaelse mehega tagasi, kes põrnitses süngelt enda ette.

“Võtke istet!” tegi välipreester lahke ettepaneku. “Me lõpetame parajasti õhtusööki. Merivähile ja lõhekalale tegime lõpu peale, nüüd asume singiga munaroa kallale. Mis meil viga elada, kui inimesed meile raha laenavad.”

“Usun, et ma pole siin naljapärast,” ütles sünge mees. “Ma olen täna juba kolmandat korda siin. Loodan, et seekord saab kõik selgeks.”

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat,” tähendas Švejk, “see on viimane tüütus, nagu keegi Boušek Libeňist. Ta visati ühe õhtu jooksul “Exnerist” kaheksateist korda välja, aga iga kord ronis ta jälle tagasi, sest ütles, et oli oma piibukaane maha unustanud. Ta ronis sisse aknast, uksest, köögi kaudu, tuli üle müüri kõrtsiruumi, läbi keldri õllebaari ja oleks ka korstna kaudu alla tulnud, kui pritsimehed poleks teda katuselt maha toonud. Ta oli nii kangekaelne, et oleks võinud saada ministriks või parlamendisaadikuks. Talle anti kah, nagu jaksati.”

Kangekaelne mees ei pannud nagu tähelegi, mis räägiti, ja kordas jonnakalt:

“Ma tahan selgust saada ja nõuan, et mind kuulda võetaks.”

“Seda te võite,” ütles välipreester, “rääkige, austatud härra. Rääkige nii kaua, kui tahate, meie aga jätkame seeaeg oma pidusööki. Loodan, et see teie juttu ei sega. Švejk, tooge lauale!”

“Nagu teil teada,” ütles kangekaelne mees, “käib praegu sõda. Raha laenasin ma teile enne sõda, ja kui poleks sõda, ei käiks ma ka maksmisega peale. Kuid mul on kurvad kogemused.”

Ta kiskus taskust märkmiku ja jätkas:

“Mul on kõik üles kirjutatud. Ülemleitnant Janata laenas mult 700 krooni ja arvas heaks Drina* ääres langeda. Leitnant Prášek sattus Vene rindel vangi, ta on mulle võlgu 2000 krooni. Kapten Wichterle, kes võlgneb mulle sama palju, laskis enese Rava-Russkaja* all omaenda sõdurite poolt maha tappa, ülemleitnant Machek langes vangi Serbias; ta võlgneb mulle 1500 krooni. Siin on niisuguseid inimesi palju. Üks saab Karpaatides koos mulle tasumata veksliga surma, teine satub sõjavangi, kolmas upub Serbias, neljas sureb Ungaris hospidalis. Saate nüüd aru minu kartusest, et see sõda võib mind põhja viia, kui ma ei ole energiline ja järeleandmatu. Te võite mulle vastu vaielda, et teid ei ähvarda mingi otsene oht. Kuid vaadake!”

Ta toppis oma taskuraamatu välipreestrile nina alla.

“Näete: välipreester Matyáš suri nädal tagasi Brno nakkushaigete hospidalis. Kisu endal või karvad peast. Ta jättis mulle 1800 krooni maksmata ja läks koolerahaigete barakki ühele mehele jumalaarmu andma, kellega tal ei olnud mingit tegemist.”

“See oli tema kohus, armuline härra,” tähendas välipreester. “Ma lähen homme samuti viimset jumalaarmu andma.”

“Ja samuti koolerahaigete barakki,” lisas Švejk. “Võite kaasa tulla, et näha, mis tähendab eneseohverdamine.”

“Härra välipreester,” ütles kangekaelne mees, “uskuge, ma olen meeleheitlikus olukorras. Kas sõda peetakse siis selleks, et kõiki minu võlglasi teise ilma saata?”

“Kuni ka teid sõjaväkke võetakse ja sõjaväljale saadetakse,” tähendas Švejk jälle, “ja meie härra välipreestriga peame püha missa ning palume taevast isa, et esimene granaat teid tükkideks kisuks.”

“Härra, see on tõsine jutt,” ütles tüütus välipreestrile, “ja ma nõuan, et teie tentsik ei segaks end meie jutuajamise vahele ja me võiksime selle otsekohe lõpetada.”

“Vabandage, härra feldkuraat,” palus Švejk, “olge lahke ja käskige tõepoolest, et ma ennast teie jutuajamise vahele ei segaks, vastasel korral tahan ma kaitsta teie huvisid nagu ühe korraliku sõduri kohus. Sellel härral on täiesti õigus, kui ta tahab siit ise ilma teiste abita ära minna. Ka mina ei salli miskit lamenti, sest ma olen seltskonnainimene.”

“Švejk, mind hakkab see jama juba tüütama,” ütles välipreester, nagu ei märkakski ta külalise sealolekut. “Ma arvasin, et see mees teeb meile nalja, jutustab meile mõne anekdoodi, aga tema nõuab, et ma käsiksin teil mitte vahele segada, kuigi teil oli temaga juba kahel korral tegemist. Niisugusel õhtul, kus mul seisab ees nii tähtis usutalitus, mille puhul ma pean kõik oma mõtted jumala poole pöörama, tülitab ta mind mingi totra jutuga tuhande kahesaja näruse krooni pärast, ei lase mind olla oma südame ja jumalaga ning tahab, et talle veel kord öeldaks, et ma ei anna talle praegu mitte punast krossigi. Ma ei taha temaga kauem rääkida, et seda püha õhtut mitte roojastada. Öelge talle ise, Švejk: “Härra feldkuraat ei anna teile punast krossigi.””

Švejk täitis käsu ja karjus külalisele otse kõrva sisse.

Kangekaelne külaline jäi siiski istuma.

“Švejk,” nõudis välipreester, “küsige talt, kui kaua ta mõtleb siin veel vahtida?”

“Ma ei liigu siit enne, kui olete mulle oma võla ära maksnud,” vastas tüütus jonnakalt.

Välipreester tõusis, astus akna juurde ja ütles:

“Sel juhul annan ma ta teie kätte, Švejk. Tehke temaga, mis tahate.”

“Lähme, härra,” ütles Švejk ja kahmas soovimatul külalisel turjast kinni, “kolm on kohtu seadus.”

Švejk kordas oma võtet kiiresti ja elegantselt. Samal ajal trummeldas välipreester aknale leinamarssi.

Mõtisklustele pühendatud õhtu kulges läbi mitme faasi. Välipreester püüdles nii hardalt ja kirglikult jumala poole, et veel kaheteistkümne paiku öösel kostis tema toast laulujorinat:

Temaga laulis kaasa ka vahva sõdur Švejk.

Viimset võidmist ihkasid sõjaväe hospidalis kaks meest: üks vana major ja üks tagavaraväeohvitser, endine pangaagent. Mõlemad olid Karpaatides kuuli kõhtu saanud ja lamasid kõrvuti. Reservohvitser pidas viimsest jumalaarmust osasaamist oma kohuseks sellepärast, et viimset võidmist nõudis ka tema ülemus, major, ja jumalaarmust keeldumine oleks tähendanud subordinatsiooni ignoreerimist. Jumalakartlik major tegi seda aga kavaluse pärast, uskudes, et jumala poole pöördumine võib haige terveks teha. Kuid mõlemad surid ööl enne viimset võidmist, ja kui välipreester hommikul koos Švejkiga kohale jõudis, lamasid mõlemad sõjamehed surilinade all, näod mustad, nagu ikka neil, kes surevad lämbumissurma.

“Kui pidulik see kõik oli, härra feldkuraat, ja nüüd on kõik nurja läinud,” ägestus Švejk, kui neile kantseleis öeldi, et kahel jumalaarmu tahtjal pole enam midagi tarvis.

See oli muidugi tõsi, et kõik oli nii pidulik olnud. Nad sõitsid troskaga, Švejk helistas kella ja välipreester hoidis käes suurätti mähitud õlipudelit, millega ta tõsisel ilmel õnnistas möödaminejaid, kes võtsid mütsi maha. Tõsi küll, neid ei olnud palju, kuigi Švejk püüdis oma kellukesega võimalikult suurt lärmi lüüa.

Troskale jooksis järele mitu poisijõmpsikat, mõned neist rippusid sõiduki taga, teised aga kisasid ühest suust: “Vaadake, ripuvad troska taga!”

Švejk aina helistas ja kutsar äigas piitsaga troska taga rippujaid. Vodičkova tänavas jooksis keegi kojanaine, Maarja koguduse õde, troskale järele, sai selle kätte, laskis end täie sõidu peal õnnistada, lõi risti ette ja sülitas siis higisena:

“Kihutavad issanda jumalaga nagu mõned kuradid! Nii võib inimene tiisikuse saada!”

Ja hingeldades läks ta joostud teed tagasi.

Kõige rohkem tegi kellahelin rahutuks voorimehe setuka, kellel selle heliga ühenduses meenus arvatavasti midagi minevikust. Ta vahtis alalõpmata selja taha ja katsus aeg-ajalt keset sõiduteed tantsu lüüa.

Selles seisiski kogu pidulikkus, millele Švejk viitas. Välipreester läks vahepeal kantseleisse viimse võidmise rahalist külge klaarima ja esitas majandusveltveeblile arve, mille järgi kroonu kassa pidi pühitsetud õli ja sõidu eest sada viiskümmend krooni maksma.

See kutsus hospidali ülema ja välipreestri vahel esile vaidluse, kusjuures välipreester põrutas mitu korda rusikaga lauale ja käratas:

“Ärge arvake, härra kapten, et viimset võidmist saab jumalamuidu. Kui ratsaväeohvitser komandeeritakse hobusekasvandusse hobuseid tooma, siis makstakse talle isegi päevaraha. Mul on tõsiselt kahju, et need kaks ei jõudnud jumalaarmu ära oodata, muidu oleks see lugu viiskümmend krooni kallimaks läinud.”

Švejk istus seeaeg all vahitoas ja ootas, käes pühitsetud õli pudel, mis sõdurite hulgas suurt uudishimu äratas.

Keegi arvas, et see õli sobiks suurepäraselt püsside ja tääkide puhastamiseks.

Roheline nooruk Määrimaalt, kes uskus veel jumalasse, palus niisugustest asjadest mitte kõnelda ja pühade sakramentide üle mitte vaielda, sest meie kui kristlased ei tohi lootust kaotada.

Tagavaraväest tulnud vanem mees vaatas kollanoka poole:

“Ilus lootus küll, et šrapnell su pea otsast ära kisuks! Meile aetakse ainult kärbseid pähe. Kunagi sõitis meie juurde üks klerikaalne parlamendisaadik ja rääkis jumalikust rahust, mis on laskunud maa peale, et issand jumal ei taha sõda ja soovib, et kõik inimesed elaksid rahus nagu vennad. Aga vaadake nüüd seda härga: nii kui sõda lahti läks, palutakse kõigis kirikutes võitu meie sõjariistadele ja issandast jumalast räägitakse nagu meie kindralstaabi ülemast, kes juhatab ja kamandab vägesid. Kas ma olen selles hospidalis vähe matuseid näinud ja äralõigatud jalgu ja käsi on siit koormate viisi välja veetud!”

“Sõdurid aetakse alasti hauda,” tähendas teine sõdur. “Surnu seljast kistud munder topitakse jälle elusale selga ja nii muudkui edasi.”

“Kuni me sõja võidame,” lisas Švejk.

“Sihuke konn tahab ka midagi võita!” hüüdis kapral nurgast. “Teid tuleks eesliinile ajada, kurat võtaks, kaitsekraavidesse tääkide otsa kihutada, traattõketesse, mürsuaukudesse ja miinipildujate tule alla. Tagalas oskab igaüks vedelda, kuid surma ei taha keegi minna.”

“Mina aga arvan, et see on väga ilus, kui sind täägiga läbi torgatakse,” ütles Švejk, “ja veel kaunim on kuuli kõhtu saada, ja veelgi ilusam on, kui granaat inimese tükkideks rebib ja inimene ise näeb, et tema jalad koos kõhuga vedelevad temast eemal, ja see on nii imelik, et ta sureb imestuse pärast veel enne, kui keegi talle seda ära jõuab seletada.”

Nooruke sõdur ohkas siiralt. Tal hakkas kahju oma noorest elust, sellest, et oli sündinud nii totral sajandil ja et teda võidi tappa nagu lehma tapamajas. Ja miks see kõik pidi nii olema?

Keegi sõdur, elukutselt kooliõpetaja, oleks nagu nooruki mõtteid lugenud ja ütles:

“Mõned õpetlased seletavad sõdade tekkimist päikeseplekkide ilmumisega. Niipea kui need plekid ilmuvad, tuleb alati midagi kohutavat. Kartaago vallutati…”

“Pidage oma tarkus endale,” lõikas kapral vahele, “ja minge pühkige parem põrandad puhtaks, täna on teie kord! Mis on minul asja nende lollakate plekkidega päikese peal! Kui neid oleks seal kas või kakskümmend tükki, ei oleks mul neist sooja ega külma.”

“Päikeseplekkidel on tõepoolest suur tähendus,” segas Švejk end kõnelusse. “Ükskord ka ilmus päikesele sihuke plekk ja veel samal päeval sain ma Nusles “Banzeti” kõrtsis peksa. Sellest ajast peale vaatan ma enne, kui kuskile lähen, ajalehest järele, kas ei ole päikesele jälle mõni plekk ilmunud. Ja kui on ilmunud, siis – jumal sinuga, neitsi Maarja – ei lähe ma kuskile ja ootan, kuni plekk ära kaob. Kui viimati Mont-Pelé tulemägi kogu Martinique’i* saare hävitas, kirjutas keegi professor “Národni Politikas”, et tema hoiatanud lugejaid juba ammu suure päikesepleki ilmumise eest. Kuid “ Národni Politika” ei jõudnud õigel ajal sinna saarele ja inimesed maksid selle eest oma nahaga.”

Vahepeal sai välipreester kantseleis kokku ühe daamiga “Sõdurite Vaimuliku Kasvatamise Eest Hoolitsevast Aadlidaamide Seltsist”. See oli vana ja vastik krook, kes käis juba hommikust saadik hospidalis ringi ja jagas kõikidele pühapilte, mis haavatud ja haiged sõdurid süljekaussidesse viskasid.

Hospidalis ringi käies vihastas ta kõiki oma rumala lobaga, et kahetsegu sõdurid puhtast südamest pattu ja parandagu ennast, et armuline jumal neile pärast surma igavest päästmist saadaks.

Ta oli näost valge, kui ta välipreestriga rääkis. Sõda tegevat sõduritest loomad, selle asemel et neid õilistada. All näidanud haiged talle keelt ja öelnud, et ta on hernehirmutis ja issanda vits. “Das ist wirklich schrecklich, Herr Feldkurat, das Volk ist verdorben.”48

Ja vanamoor hakkas seletama, kuidas tema kujutleb sõdurite vaimulikku kasvatamist. Sõdur võitleb vapralt oma keisrihärra eest ainult sel juhul, kui ta usub jumalasse ja kui teda täidavad usulised tunded, siis ei karda ta surma, sest ta teab, et teda ootab paradiis.

Lobisev daam rääkis muidki sääraseid lollusi ja oli näha, et ta ei suvatsegi välipreestrit ära lasta, kuid viimane jättis daami siiski äärmiselt ebaviisakalt jumalaga.

“Sõidame koju, Švejk!” hüüdis ta vahituppa.

Tagasi sõitsid nad ilma ühegi pidulikkuseta.

“Järgmisel korral sõitku kes tahab jumalaarmu andma,” ütles välipreester. “Inimene peab iga hinge pärast, keda ta päästa tahab, nii palju kauplema, enne kui raha kätte saab. Need majandusmehed on ka tõprad.”

Kui välipreester Švejki käes “pühitsetud” õli pudelit märkas, läks ta nägu pilve:

“Kõige parem oleks, Švejk, kui te selle õliga minu ja oma saapad sisse määriksite.”

“Ma katsun sellega ka lukku määrida,” lisas Švejk. “Lukk ragiseb koledasti, kui te öösiti koju tulete.”

Nii lõppes viimne võidmine, milleni ei jõutudki.