Читать книгу Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek - Страница 8

Politseivalitsuse ruumides lehvis võõra võimu hõng. Võimu ülesanne oli kindlaks teha, kui suur on rahva vaimustus sõja puhul. Välja arvatud mõned üksikud, kes ei salanud, et nad on selle rahva pojad, kes peab valama oma verd täiesti võõraste huvide eest, kujutas kogu politseivalitsus endast kõige ehtsamat bürokraatlikku kiskjajõuku, kes oli arvamisel, et ainult vangimajad ja võllas võivad kaitsta kõverate paragrahvide olemasolu.

Sealjuures kohtlesid need kiskjad oma ohvreid mürgise lahkusega, vaagides eelnevalt iga sõna.

“Mul on väga kahju,” tähendas üks neist musta- ja kollasevöödilistest kiskjatest*, kui Švejk tema juurde toodi, “et te jälle meie kätte sattusite. Me arvasime, et te parandate ennast, kuid eksisime.”

Švejk noogutas sõnatult pead ja tegi nii süütu näo, et must-kollane röövloom jäi teda küsivalt vahtima ning käratas:

“Ärge mängige lolli!”

Kuid samas võttis ta jälle lahke tooni ja jätkas:

“Meile ei ole tõepoolest põrmugi meeltmööda teid kinni pidada ja ma võin teile tõendada, et minu arvates polegi teie süü teab kui suur, sest teie madalat intelligentsi arvesse võttes pole kahtlust, et teid on väärale teele ahvatletud. öelge mulle, härra Švejk, kes teid õige ahvatles niisuguseid lollusi tegema?”

Švejk köhatas ja kostis:

“Vabandage, mul ei ole mingisugustest lollustest aimugi.”

“Aga kas see pole lollus, härra Švejk,” arvas mustkollane kiskja tehtult isaliku tooniga, “kui teie, nagu tõendab politseinik, kes teid siia tõi, põhjustasite rahva tungimise sõjamanifesti juurde, mis oli kleebitud tänavanurgale, ja ässitasite rahvast hüüetega: “Elagu keiser Franz Joseph! Sõda võidetakse!”?”

“Ma ei võinud niisama pealt vaadata,” teatas Švejk, suunates oma heasüdamliku vaate otse inkvisiitori silma sisse. “Mind ärritas, kui ma nägin, et kõik loevad sõjakuulutust ja ükski ei avalda miskit rõõmu. Ei elagu-hüüdeid, ei hurraad, ülepea mitte midagi, härra nõunik. Nagu ei läheks see inimestele üldse korda. Ja siis ei jaksanud mina, üheksakümne esimese rügemendi vana sõdur, enam rahuliku südamega pealt vaadata ja hüüdsingi need sõnad, ja ma arvan, et kui teie oleksite minu asemel olnud, oleksite teinud täpselt sama mis mina. Kui on sõda, siis peame me ka võitma ja keisrihärrale elagu karjuma, – selles ei saa mind keegi teisiti mõtlema panna.”

Vastu seina surutud ja löödud must-kollane kiskja ei talunud süütu tallekese Švejki pilku, langetas silmad ametipaberitele ja tähendas:

“Ma kiidaksin teie vaimustuse täielikult heaks, kui te oleksite väljendanud seda teises olukorras. Te teate ometi väga hästi, et te käisite politseiniku saatel, nii et säärane patriotismiavaldus võis mõjuda ja mõjuski inimestesse pigem naeruvääristavalt kui tõsiselt.”

“Käia politseiniku saatel,” vastas Švejk, “on inimese elus raske silmapilk. Ja kui inimene isegi sihukesel raskel silmapilgul ei unusta, mis on tema kohus, kui käib sõda, siis ei tohiks see inimene minu arvates sugugi halb olla.”

Must-kollane kiskja urahtas ja vaatas veel kord Švejkile otse silma sisse.

Švejk vastas oma süütu, leebe, alandliku, õrna ja sooja pilguga.

Nii vaatasid mõlemad mõne hetke teineteisele teravalt otsa.

“Käige kus kurat, Švejk!” põrutas viimaks kroonuhabe. “Kui te peaksite veel kord siia sattuma, ei küsi ma teilt enam midagi, vaid te astute otsemat teed Hradčanysse* sõjakohtu alla. Saite aru?”

Enne kui kroonumees jõudis taibatagi, lähenes Švejk talle, suudles ta kätt ja ütles:

“Tasugu jumal teile kõige hea eest! Kui teil peaks kunagi mõnda puhast tõugu koera tarvis olema, olge lahked ja pöörduge minu poole. Ma äritsen koertega.”

Nii sattus Švejk jälle vabadusse ja seadis sammud kodu poole.

Švejki kaalutlused, kas mitte kõigepealt “Karikast” läbi astuda, lõppesidki sellega, et ta avas sama ukse, kust ta mõne aja eest salapolitseinik Bretschneideri saatel oli väljunud.

Õlletoas valitses surmavaikus. Seal istus mõni üksik külaline, nende hulgas Püha Apolináři kiriku kellamees. Kõigi näod olid sünged. Õlleleti taga kössitas Paliveci naine ja vahtis tömbil pilgul õllevaatide vikke.

“Olengi tagasi,” ütles Švejk rõõmsalt. “Andke mulle kann õlut! Aga kus on siis härra Palivec, on ta kah juba kodus?”

Vastuse asemel puhkes proua Palivcová nutma ja pistis iga sõna rõhutades oma õnnetusest halisema:

“Talle … anti… nädal… tagasi… kümme … aastat …”

“Kas sa näe,” imestas Švejk, “siis on tal juba seitse päeva istutud!”

“Ta oli nii ettevaatlik,” nuttis Palivcová, “ise ta kinnitas alati, et on nii ettevaatlik.”

Külalised õlletoas vaikisid jonnakalt, otsekui oleks seal Paliveci vaim ringi hulkunud ja veel suuremale ettevaatusele manitsenud.

“Ettevaatus on tarkuse ema,” ütles Švejk ja istus laua taha oma õllekannu juurde, mille kobrutava vahu sisse olid otsekui väikesed augud torgatud. Need olid proua Palivcová pisarad, mis olid langenud vahu sisse, kui ta Švejki õlut lauale tõi. “Praegu on sihukesed ajad, et sunnivad inimest ettevaatlik olema.”

“Meil oli eile kaks matust,” pööras Püha Apolináři kiriku kellamees jutu mujale.

“Küllap siis suri keegi,” tähendas teine külaline, mispeale kolmas lisas:

“Kas maeti katafalgiga*?”

“Huvitav oleks teada,” ütles Švejk, “kuidas nüüd sõja ajal sõdureid matma hakatakse?”

Külalised tõusid, maksid arve ja lahkusid vaikselt. Švejk jäi proua Palivcovága üksi.

“Ma ei uskunud, et süütu inimene võidakse kümneks aastaks kinni mõista,” arutas Švejk. “Et ühele süütule inimesele anti viis aastat, seda olen kuulnud, aga et kümme, see on pisut palju.”

“Minu vanamees tunnistas ju üles,” nuuksus proua Palivcová. “See, mis tä siin nendest kärbestest ja sellest pildist rääkis, seda kordas ta ka politseivalitsuses ja kohtus. Mina olin sealjuures tunnistajaks, aga mis ma sain tunnistada, kui mulle öeldi, et ma olen oma mehega sugulusvahekorras ja võin sellepärast tunnistusest loobuda. Ma nii ehmatasin selle sugulusvahekorra pärast, et teab, mis sellest välja tuleb, ja loobusingi tunnistusest. Ja mu vaene vanamees vaatas mulle sedasi otsa, et ma ei unusta surmatunnini tema silmi. Ja pärast kohtuotsust, kui ta ära viidi, karjus ta neile seal koridoris, nagu oleks ta arust ära: “Elagu “Volná Myšlénka”*!”

“Aga kas härra Bretschneider ei käi enam siin?” küsis Švejk.

“Mõnel korral on käinud,” vastas perenaine, “joonud kannu või paar õlut, pärinud minu käest, kes siin käivad, ja kuulanud pealt, kui külalised jalgpallist kõnelevad. Kui Bretschneiderit näevad, kõnelevad alati ainult jalgpallist. Tema aga väriseb vihast, vaata, et hakkab iga silmapilk märatsema ja krampi kiskuma. Kogu selle aja jooksul võttis õnge ainult ühe tapetseerija Přičná tänavast.”

“Eks ta ole harjumuse asi,” arvas Švejk. “Küllap see tapetseerija oli rumal mees?”

“Just nagu minu mees,” vastas proua Palivcová nuttes. “Bretschneider küsis tapetseerijalt, kas ta laseks serblaste pihta või ei. Tapetseerija vastas, et ei oska lasta, et on ainult üks kord tiirul käinud ja seal krooni läbi kõmmutanud.* Härra Bretschneider tõmbas taskuraamatu välja ja me kuulsime kõik, kui ta ütles: “Ma näen, jälle üks tore riigireetmine!” Ja läks selle Přičná tänava tapetseerijaga ära ja see ei tulnudki enam tagasi.”

“Paljud neist ei tule enam tagasi,” tähendas Švejk. “Andke mulle üks rumm.”

Parajasti siis, kui Švejk tellis teise klaasikese rummi, astus õlletuppa salapolitseinik Bretschneider. Lasknud silmad tühjas õlletoas vilksti ringi käia, võttis ta Švejki juures istet, tellis kannu õlut ja jäi ootama, mis Švejk ütleb.

Švejk võttis seinalt mingi ajalehe, libistas pilgu üle tagumise kuulutustekülje ja ütles:

“Eks sa näe, see Čimpera Straškovi külast, nr. 5, Račiněvesi p-ag., müüb talu kolmeteistkümne koretsi* maaga; kool ja raudteejaam lähedal.”

Bretschneider hakkas närviliselt sõrmedega vastu lauda trummeldama, pöördus Švejki poole ja küsis:

“Imelik, miks see talu teid huvitab, härra Švejk?”

“A-ah, see olete teie,” ütles Švejk ja ulatas Bretschneiderile käe. “Ma ei tundnud teid kohe ära, mul on kaunis kehv meelespidamine. Kui ma ei eksi, läksime viimane kord lahku politseivalitsuse ootetoas. Mis te olete vahepeal ka teinud? Kas käite tihti siin?”

“Ma tulin täna teie pärast,” ütles Bretschneider. “Politseivalitsusest teatati mulle, et müüte koeri. Mul oleks mõnda ilusat taksi või spitsi või midagi selletaolist vaja.”

“Ma võin teile igasuguseid muretseda,” vastas Švejk. “Kas soovite puhast tõugu looma või ükskõik missugust rakapeni?”

“Ma arvan, et võtaksin puhast tõugu looma,” vastas Bretschneider.

“Aga miks te ei võta endale politseikoera?” küsis Švejk. “Sihukese, kes nuhib kõik kohe välja ja viib teid kuriteo jälgedele. Kellelgi lihunikul Vršovices on sihuke koer, kuid see veab tal vankrit. Too koer, nagu öeldakse, pole sattunud veel oma õigele alale.”

“Ma tahaksin spitsi,” ütles Bretschneider rahuliku enesekindlusega, “säärast špitsi, kes ei hammusta.”

“Te tahate siis hammasteta spitsi?” küsis Švejk. “Ma tean ühte, kellelgi kõrtsmikul Dejvices* on.”

“Siis parem juba taksikoera…” vastas Bretschneider nõutult; tema künoloogilised* teadmised olid üsna algelised ja ta poleks koertest iial midagi teada saanudki, kui talle politseivalitsuses vastavat käsku poleks antud.

Käsk aga oli täpne, selge ja vali: tutvuda Švejkiga põhjalikumalt tema koerteäri kaudu, missugusel eesmärgil anti Bretschneiderile õigus endale abilisi võtta ja koerte ostmiseks vastavad summad käsutada.

“Taksikoeri on suuremaid ja väiksemaid,” ütles Švejk. “Mul on teada kaks väiksemat ja kolm suuremat. Kõik viis on vagurad sülekoerad. Võin neid teile kõige soojemalt soovitada.”

“Niisugune juba sobiks mulle,” tähendas Bretschneider. “Ja mis üks koer maksab?”

“Oleneb suurusest,” vastas Švejk, “kõik oleneb suurusest. Taksikoer pole vasikas, taksikoera juures on asi just vastupidi – mida väiksem, seda kallim.”

“Ma võtaksin suurema, kes võiks ka maja valvata,” vastas Bretschneider, et riigipolitsei salafondile mitte liiga teha.

“Hüva,” ütles Švejk, “suuremaid võin müüa teile viiskümmend krooni tükk ja veel suuremaid nelikümmend viis krooni tükk, kuid me unustasime veel ühe asja: kas ta peab noor või vana olema, isane või emane?”

“Mul ükstapuha,” vastas Bretschneider, keda tundmatud probleemid olid tüüdanud. “Muretsege siis mulle koer ja ma astun homme kell seitse teie juurde sisse. Tehtud?”

“Tehtud, tulge pealegi,” vastas Švejk kuivalt, “ainult sel juhul olen ma sunnitud teilt kolmkümmend krooni käsiraha paluma.”

“Heameelega,” nõustus Bretschneider ja ladus raha lauale. “Nüüd aga teeme minu kulul kumbki kortli veini.”

Kui see oli joodud, tegi Švejk kortli veel omalt poolt, seejärel jälle Bretschneider, kes veenis Švejki, et see teda ei kardaks, sest täna polevat ta teenistuses ja seepärast võivat Švejk temaga täna ka poliitikast rääkida.

Švejk kuulutas, et kõrtsis ei rääkivat ta kunagi poliitikast ja et kogu poliitika on titade asi.

Bretschneider oli seevastu revolutsiooniliselt meelestatud ja ütles, et iga nõrk riik olevat määratud hukkumisele, ning päris Švejkilt, milline on tema arvamine selle kohta.

Švejk seletas, et tal pole iialgi riikidega tegemist olnud. Ainult kord olnud tal üks nigel bernhardiinikutsikas, keda ta toitnud kroonu suhkaritega, ja kutsikas kärvanud ära.

Kui kumbki oli joonud viienda kortli, kuulutas Bretschneider enda anarhistiks ja päris Švejkilt, millisesse organisatsiooni ta peaks astuma.

Švejk rääkis, et keegi anarhist ostnud talt järelmaksu peale sajakroonise leonbergeri ja on viimase osa siiamaani võlgu.

Kuuenda kortli juures rääkis Bretschneider juba revolutsioonist ja oli mobilisatsiooni vastu, mispeale Švejk kummardus tema poole ja sosistas talle kõrva sisse:

“Just praegu astus kõrtsi keegi külaline, hoidke, et ta teid ei kuuleks, muidu võib teil räbalasti minna. Näete, perenaine nutab juba.”

Proua Palivcová nuttis tõepoolest oma toolil õlleleti taga.

“Mis te nutate, perenaine?” küsis Bretschneider. “Kolme kuu pärast on sõda võidetud, seejärel antakse amnestia, teie mees tuleb tagasi ja siis tõmbame teie juures torud täis.”

“Või arvate, et me ei võida?” pöördus ta Švejki poole.

“Mis sest nii palju mäluda,” ütles Švejk. “Võidame ilmtingimata, ja asi nudi. Kuid nüüd pean ma koju minema.”

Švejk maksis arve ja läks tagasi oma vana virtina proua Müllerová juurde, kes ehmatas hirmsasti, kui nägi, et mees, kes avas võtmega korteriukse, oli Švejk.

“Ma arvasin, armuline härra, et tulete alles mitme aasta pärast tagasi,” ütles proua Müllerová oma hariliku otsekohesusega, “ja võtsin vahepeal oma haledast südamest ühe öölokaali uksehoidja korterisse, sest meil oli kolmel korral läbiotsimine, ja kui midagi ei leitud, siis öeldi, et te olete üks rahvineeritud ja teie laul on lauldud.”

Švejk veendus kohe, et tundmatu võõras oli end üsna mugavalt sisse seadnud. Ta magas Švejki voodis ja oli koguni nii suuremeelne, et leppis poole voodiga, sest teise poole oli ta andnud mingisugusele pikajuukselisele sorgsabale, kes tudus tänulikult, käsi uksehoidja kaela ümber. Mehe ja naise riietusesemed aga vedelesid segamini sängi ümber. Sellest segadusest võis järeldada, et öölokaali uksehoidja oli oma daamiga üpris lõbusas tujus koju tulnud.

“Härra,” ütles Švejk kutsumata külalist raputades, “ärge lõunat maha magage. Mul oleks väga kahju, küi te peaksite minu kohta ütlema, et ma viskasin teid välja, kui enam kusagilt midagi lõunaks ei saa.”

Öölokaali uksehoidja oli väga unine ja kulus enne tükk aega, kuni ta taipama hakkas, et voodi omanik on koju jõudnud ja nõuab oma tagasi.

Kõigi öölokaali uksehoidjate kombe kohaselt teatas ka see härra, et peksab läbi igaühe, kes julgeb teda äratada, ja keeras teise külje.

Švejk aga korjas vahepeal tema riidehilbud kokku, tõi need voodi juurde, raputas teda energiliselt ja ütles:

“Kui te ennast riidesse ei pane, siis katsun teid tänavale visata, nii nagu olete. Teile aga on palju kasulikum, kui te siit, riided seljas, välja lendate.”

“Ma tahtsin õhtul kella kaheksani magada,” vastas kohmetu uksehoidja pükse jalga kiskudes. “Ma maksan perenaisele voodi eest kaks krooni päevas ja mul on lubatud siia lokaalist preilisid tuua. Mařena, tõuse üles!”

Kui ta oli krae kaela saanud ja lipsu ette sidunud, oli ta ka sedavõrd toibunud, et võis Švejkile seletada, et öölokaal “Mimosa” on tõesti üks kõige viisakamatest joogikohtadest, kuhu pääsevad ainult niisugused daamid, kelle kollane pass on täiesti korras, ja palus Švejki lahkelt sisse astuda.

Seevastu polnud uksehoidja sõbratar Švejki suhtes kaugeltki nii leebe ja laskis kuuldavale mõne üpris viisaka väljenduse, millest kõige viisakam oli: “Sa molkuste molkus!”

Kui kutsumata külalised olid lahkunud, läks Švejk proua Müllerovága arveid õiendama, ei leidnud aga virtinast jälgegi peale ühe paberilehekese, kuhu proua Müllerová oli teinud pliiatsiga mõned kraakjalad, milles ta selle õnnetu juhtumi, nimelt Švejki voodi üürimise kohta öölokaali uksehoidjale, väga lihtsalt oma arvamust avaldas:

“Andke andeks, armuline härra, et ma teid enam ealeski ei näe, sest hüppan aknast alla.”

“Valetab,” mühatas Švejk ja jäi ootama. Poole tunni pärast hiilis õnnetu proua Müllerová kööki ja tema murest murtud näost oli näha, et ta ootab Svejkilt lohutussõnu.

“Kui tahate aknast alla hüpata,” ütles Švejk, “siis minge elutuppa, ma tegin seal akna lahti. Ma ei soovitaks teil köögiaknast hüpata, sealt võite aeda rooside peale kukkuda ja roosipõõsad puruks teha, pärast aga peate nad kinni maksma. Kuid toaaknast lendate kenasti kõnnitee peale, ja kui teil on õnne, murrate endal kaela. Aga kui teil ei vea, siis murrate ainult oma küljekondid, käed ja jalad ja peate maksma haigemajale.”

Proua Müllerová puhkes nutma, läks vaikselt tuppa, tõmbas akna kinni, tuli tagasi ja ütles:

“Tuul tõmbab, see ei ole armulise härra reumatismusele hea.”

Siis läks ta voodit üles tegema ning seadis kõik erakordse püüdlikkusega korda. Švejki juurde kööki tagasi tulles aga tähendas ta, endal pisarad silmas:

“Need kaks kutsikat, armuline härra, kes olid hoovis, kärvasid ära. Bernhardiin aga pani läbiotsimise ajal plehku.”

“Jeesus Kristus!” karjatas Švejk. “Sellest tuleb üks igavene supp. Seda hakkab nüüd politsei taga otsima.”

“Ta hammustas ühte härrat politseikomissari, kui see läks teda läbiotsimise ajal voodi alt välja tirima,” jätkas proua Müllerová. “Üks neist härradest ütles enne, et keegi on voodi all, ja nad käskisid bernhardiinil seaduse nimel välja tulla, aga kui see ei tahtnud tulla, siis tiriti ta lagedale. Koer tahtis kõiki maha murda, siis aga tormas uksest välja ega tulnudki enam tagasi. Mind kuulasid nad ka üle, küsisid, kes meil käivad, kas me ei saa välismaalt raha, ja tegid tähendusi, et ma olen rumal, kui ma neile ütlesin, et raha saame välismaalt väga harva, viimane kord kuuskümmend krooni sellelt valitsejahärralt Brnost* angoora kassi eest, kelle kohta te “Národní Politikasse” kuulutuse panite ja kelle asemel te talle datlikasti sees pimeda foksterrierikutsika saatsite. Siis rääkisid nad minuga väga lahkelt, ja et ma korteris üksi olles hirmu ei tunneks, soovitasid siia selle öölokaali uksehoidja, sellesamase, kelle te välja lõite…”

“Mul kohe ei vea selle politseiga, proua Müllerová, küll te näete, kui paljud tulevad nüüd koeri ostma,” ohkas Švejk.

Ei tea, kas need härrad, kes uurisid pärast riigipööret* politsei arhiivi, suutsid lahti šifreerida riigipolitsei salafondi – neid lahtreid, kuhu oli märgitud: B – 40 kr., F – 50 kr., L – 80 kr. jne., kuid nad eksisid kindlasti, arvates, et B, F ja L on mõnede härrade nimetähed, kes müüsid tšehhi rahvast 40, 50, 80 jne. krooni eest must-kollasele kotkale.

B tähendas bernhardiini, F – foksterrieri ja L – leonbergerit. Kõik need koerad vedas Bretschneider Švejki juurest politseivalitsusse. Need olid koledad murjanid, kellel ei olnud midagi ühist nende puhast tõugu koertega, kelle pähe Švejk neid Bretschneiderile kaela sokutas.

Bernhardiin oli segaverelise puudli ja mingi hoovikoera ristsugutis, foksterrieril olid taksikoera kõrvad, ise oli ta lihunikukoera kasvu ja jalad olid tal rangis nagu inglise haigust põdenul. Leonbergeri pea meenutas karjakrantsi karvast koonu, saba oli tal maha raiutud, kere taksikoera kõrgune ja tagumik paljas nagu kuulsatel siledatel ameerika koertel.

Ka salapolitseinik Kalous ise tuli Švejki juurde koera ostma ja lahkus koos haruldase peletisega, kes meenutas tähnilist hüääni šoti lambakoera turjaga. Salajase fondi lahtrisse aga ilmus uus sissekanne: D – 90 kr.

See peletis etendas dogi osa.

Kuid ka Kalousil ei õnnestunud Švejkilt midagi välja uurida, tema käsi käis samuti kui Bretschneiderilgi. Kõige peenemadki poliitilised kõnelused juhtis Švejk koerte ja kutsikate arstimisele ning püüniste panemine kõige osavamal ja salakavalamal viisil ei andnud muud, kui et Bretschneider viis Švejki juurest jälle kaasa uue uskumatult segatud verega värdja.

Ja see oli kuulsa detektiivi Bretschneideri surm. Kui ta korteris oli juba seitse säärast koletist, lukustas ta enda koos nendega tagatuppa ega andnud neile seni suutäit süüa, kuni nad Bretschneideri enda nahka panid.

Ta oli niivõrd aus, et säästis riigikassat matusekuludest.

Politseivalitsuses aga märgiti tema teenistuskirja “Teenistusalaste ülenduste” lahtrisse järgmised traagilised sõnad: “Omaenda koerte poolt nahka pandud.”

Kui Švejk hiljem sellest traagilisest juhtumist kuulda sai, tähendas ta:

“Ei minu mõistus küll kinni võta, kuidas ta viimsel kohtupäeval jälle kokku lapitakse.”