Читать книгу Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek - Страница 14

Juhtus, et Švejk ei näinud tervete päevade kaupa sõdurite hingekarjast. Välipreester jaotas kogu oma aja ametikohustuste ja pummeldamise vahel ning ilmus koju väga harva, tuli mustana ja räpasena nagu isakass, kellel on jooksuaeg ja kes kolab mööda katuseid.

Kui ta koju tulles oli üldse võimeline suud paotama, siis kõneles ta enne uinumist Švejkiga veel ülevatest eesmärkidest, hingetulest ja mõtlemisrõõmust.

Mõnikord üritas välipreester ka värssides rääkida ja Heinet tsiteerida.

Švejk pidas koos välipreestriga veel ühe välimissa sapööride juures, kuhu eksikombel oli kutsutud ka üks teine välipreester, endine katehheet*, erakordselt jumalakartlik mees, kes vaatas suure imestusega oma kolleegi, kui see pakkus talle suutäie konjakit Švejki plaskust, mida viimane sääraste usutalituste puhul alati kaasas kandis.

“See on hea mark,” soovitas välipreester Otto Katz. “Jooge ja minge ära koju. Küll ma ajan kõik asjad ise joonde, sest ma pean viibima värskes õhus, kuna mul täna pea valutab.”

Jumalakartlik välipreester läks pead vangutades ära, Katz aga täitis oma ülesande nagu alati hiilgavalt.

Seekord muutus Kristuse vereks soodaveega lahjendatud vein ja jutlus oli harilikust pikem, kusjuures iga kolmas sõna oli “ja nii edasi” ja “tõesti”.

“Sõdurid, te lähete täna rindele ja nii edasi. Pöörake nüüd oma hing jumala poole ja nii edasi ja tõesti. Te ei tea, mis ootab teid ees ja nii edasi ja tõesti.”

Ja altari ees käis ühtesoodu mörin “ja nii edasi” ja “tõesti” vaheldumisi jumala ja kõigi muude pühakutega.

Oma vaimustuses ja kõnelemishoos kuulutas välipreester isegi Savoia printsi Eugène’i pühakuks, kes pidi kaitsma sapööre, kui nad jõgedele sildu ehitavad.

Sellest hoolimata lõppes välimissa ilma igasuguste pahandusteta, kenasti ja lõbusasti. Sapöörid said kõvasti nalja.

Tagasiteel ei tahetud neid kokkupandava välialtariga trammi lasta.

“Vaata kui virutan sulle selle pühadusega vastu pead!” ähvardas Švejk konduktorit.

Kui nad viimaks koju said, avastasid nad, et on teel tabernaakli ära kaotanud.

“Ei sest ole lugu,” rahustas Švejk, “esimesed kristlased pidasid pühi missasid samuti ilma tabernaaklita. Kui me kuulutaksime lehes, et oleme kaotanud tabernaakli, siis tahab aus leidja meilt leiutasu. Kui see oleks olnud raha, oleks ausaid leidjaid vaevalt leidunud, kuigi sihukesed inimesed pole veel ilma pealt kadunud. Meil Budějovices oli rügemendis keegi sõdur, sihuke hea südamega oinas, kes leidis ükskord tänavalt kuussada krooni ja andis nad politseisse ära. Ajalehtedes kirjutati temast kui ausast leidjast ja tal tuli selle asja pärast veel igavest pahandust Keegi ei tahtnud temaga enam rääkida, igaüks ütles talle: “Sa lollide loll, mis tola tembuga sa küll hakkama said. Närigu see eluaeg su hinge, kui sul on raasugi enesest lugupidamist!” Tal oli pruut ja seegi ei rääkinud temaga enam sõnagi. Kui ta koju puhkusele sõitis, viskasid sõbrad ta selle rahaloo pärast kõrtsist tantsuõhtult välja. Poiss jäi norgu, vaevles hirmsasti ja heitis ennast viimaks rongi alla. Ükskord jälle leidis keegi rätsep meie tänavast kuldsõrmuse. Inimesed hoiatasid teda, et ärgu ta seda politseisse andku, kuid tema ei võtnud kedagi kuulda. Ta võeti politseis väga lahkelt vastu, et neile ongi juba ühe briljandiga kuldsõrmuse kadumisest teatatud, aga kui kivi vaatama hakati, öeldi talle: “Kulla mees, see on ju klaas, aga mitte briljant. Kui palju te saite briljandi eest? Sihukesi ausaid leidjaid me juba tunneme!” Viimaks selgus siiski, et veel üks inimene oli kaotanud kuldsõrmuse, mingi perekonna mälestuseseme, mis oli võltsbriljandiga, kuid rätsepal tuli ikkagi oma kolm päeva ära istuda, sest ta oli ägedast peast politseinikku haavanud. Ta sai kümme protsenti seaduslikku leiutasu, mis tegi kokku ühe krooni kakskümmend hellerit, sest see rämps maksis kaksteist krooni. Tema aga viskas seadusliku leiutasu tollele härrale näkku, härra kaebas rätsepa auhaavamise pärast kohtusse ja rätsepalt võeti veel kümme krooni trahvi. Pärast seletas rätsep igal pool, et kõik ausad leidjad on ära teeninud kakskümmend viis vastu istumist, niisuguse keretäie, et oleksid sinised, avaliku ihunuhtluse, et inimesed seda meeles peaksid ja õppust võtaksid. Ma arvan, et keegi ei too meile meie tabernaaklit tagasi, kuigi selle tagaküljel seisab rügemendi pitsat, sest kroonu asjadesse ei taha keegi oma nina pista. Parem viska nad kuskile vette, et veel miskit tüli ei tuleks. Ma ajasin eile “Kuldse Pärja” kõrtsis juttu ühe külamehega. Ta on juba viiskümmend kuus aastat vana ja läks Nová Paka ringkonnavalitsusest järele küsima, miks talt vanker rekvireeriti. Kui ta ringkonnavalitsusest välja visati ja koju tagasi läks, jäi ta teel ühte voori vahtima. See oli just tulnud ja seisis platsil. Voor vedas sõjaväele konserve ja keegi noorem mees palus teda, et ta hoiaks silmapilgu hobust. Noormees aga ei tulnudki enam tagasi. Kui voor liikuma hakkas, pidi ta kaasa minema ja sattus Ungarisse, kus ta palus samuti kedagi, et see tema vankrit valvaks. Ainult selle nõksuga pääseski tulema, muidu oleks veel Serbiassegi kaasa tiritud. Ta jõudis tagasi täitsa lööduna ega taha sõjaväe asjadega enam miskit tegemist teha.”

Õhtul tuli neile külla jumalakartlik välipreester, kes oli tahtnud hommikul sapööride juures välimissat pidada. See oli fanaatiline inimene, kes tahtis kangesti igaühte jumalale lähendada. Kui ta alles katehheet oli, arendas ta lastes kõrvakiilude abil jumalakartust ning vahetevahel ilmusid tema kohta mitmesugustes ajalehtedes sõnumid pealkirjadega, nagu “Julm katehheet” või “Katehheet, kes peksab”. Ta oli kindel, et lapsed õpivad katekismuse kõige paremini selgeks austria süsteemi abil.

Jumalakartlik välipreester lonkas pisut ühte jalga, mis oli selle tagajärg, et katehheet oli löönud ühte koolipoissi, kes oli kahelnud kolmainsuse olemasolus, selle koolipoisi papa aga oli katehheedi üles otsinud ja katehheedile kolm tohlakat andnud: ühe isa, teise poja ja kolmanda püha vaimu nimel.

Jumalakartlik välipreester tuli täna oma kolleegi Katzi juurde, et viimast õigele teele juhtida ja tema südametunnistusele koputada, mis algas sellega, et ta ütles:

“Ma panen imeks, teil pole seinal krutsifiksi. Kus te breviaari* loete? Ja ükski pühapilt ei ehi teie toa seinu. Mis teil seal voodi kohal on?”

Katz hakkas naerma:

“See on “Susanna suplemas” ja see alasti naine selle all on üks minu vana armuke. Paremal on üks jaapani akvarell, mis kujutab seksuaalakti geiša ja vana jaapani samurai vahel. Väga originaalne, eks ole? Breviaar on mul köögis. Švejk, tooge siia ja lööge kolmandalt leheküljelt lahti!”

Švejk läks ja köögist kostis kolm korda järjest veinipudeli korgilupsatus.

Jumalakartlik välipreester jäi keeletuks, kui lauale ilmusid kolm pudelit.

“See on lahja missavein, härra kolleeg,” ütles Katz, „väga hea riisling, meenutab maitselt mooselit.”

“Ma ei joo,” teatas jumalakartlik preester jonnakalt. “Ma tulin teie juurde hingeasjadest rääkima.”

“Kuid teil, härra kolleeg, kuivab ju kurk ära,” ütles Katz. “Teie jooge, aga mina kuulan. Ma olen väga kannatlik inimene ja võin ka võõraid arvamusi ära kuulata.”

Jumalakartlik preester rüüpas tilgakese ja ajas silmad pungi.

“Kuratlikult hea vein, härra kolleeg, eks ole?”

Fanaatik tähendas rangelt:

“Ma märkan, et te vannute.”

“Harjumuse asi,” vastas Katz. “Mõnikord taban end ka ise ja koguni jumalateotamise pealt. Kallake, Švejk, preestrihärrale veini. Võin teile kinnitada, et vahel tarvitan sõnu: “Himmelherrgott, kruzifix ja sakra!”47 Usun, et kui teie niisama kaua sõjaväes teenite kui mina, jõuate samuti sinnamaale. See pole põrmugi nii raske ega masendav ja meile, vaimulikkudele, on see kõik väga lähedane: taevas, jumal, rist ja pühadus, – kas ei kõla see ilusasti ja ametikohaselt. Jooge, härra kolleeg!”

Endine katehheet jõi masinlikult. Võis näha, et ta tahtis midagi öelda, kuid ei suutnud. Ta koondas mõtteid.

“Härra kolleeg,” jätkas Katz, “pea püsti, ärge istuge nii norus, nagu ootaks teid viie minuti pärast võllasse minek! Ma olen kuulnud, et sõite kord reedesel päeval restoranis eksituse pähe sealihakotletti, sest arvasite neljapäeva olevat, pärast aga ajasite väljakäigus sõrmed kurku, et rõvedust välja oksendada, sest kartsite jumala karistust. Mina aga ei karda paastu ajal liha süüa ega pelga isegi põrgut. Pardon, rüübake! Nii, kas läks paremaks? Või on teil progressiivsemad vaated põrgu kohta ja te sammute kaasa aja vaimu ning reformistidega? See tähendab, et patuste meeste praadimiseks on seal harilikkude väävlipadade asemel Papini* pajad, kõrgsurvekatlad, patuseid naisi aga praetakse margariini sees, praevardad pannakse keerlema elektri jõul, üle ketserite sõidetakse miljoneid aastaid moodsate teerullidega ja hammaste kiristamist tekitavad hambaarstid eriliste puurmasinatega, patuste ulgumine kirjutatakse üles grammofoniplaatidele, plaadid aga saadetakse üles paradiisi õndsate lõbustamiseks. Paradiisis töötavad kölni vee piserdajad ja harmoonium üürgab nii kaua Brahmsi, et parem on juba põrgu ja puhastustuli. Inglitel keerlevad tagumikus propellerid, et nad ei kulutaks nii palju oma tiibu. Proosit, härra kolleeg! Švejk, kallake talle konjakit! Mulle näib, tal on halb.”

Kui jumalakartlik preester jälle meelemärkusele tuli, ütles ta sosinal:

“Usk on mõistuslik nähtus. Kes ei usu kolmainsuse olemasolu …”

“Švejk,” katkestas Katz tema juttu, “kallake härra välipreestrile veel üks konjak, et ta mõistusele tuleks. Jutustage talle midagi, Švejk.”

“Vlašimis, teatan alandlikult, härra feldkuraat,” rääkis Švejk, “oli keegi praost, ja kui tema vana majapidajanna koos poisi ja rahaga plehku pani, võttis ta uue teenija. See praost hakkas vanast peast püha Augustinust uurima, kelle kohta öeldakse, et olla üks pühadest kirikuisadest, ja ta luges sealt välja, et see, kes usub antipoodidesse*, tuleb ära needa. Ta kutsus oma teenija ja ütles talle: “Kuulge, te rääkisite mulle, et teie poeg on lukussepp ja et ta sõitis ära Austraaliasse. Seega on ta antipood, püha Augustinus aga käsib kõik ära needa, kes usuvad antipoodidesse.” – “Auväärne härra,” ütles naine selle peale, “minu poeg kirjutab mulle Austraaliast ja saadab raha.” – “Need on saatana vembud,” ütles selle peale praost. “Püha Augustinuse järgi pole olemas mitte mingit Austraaliat. Vale-kristus kisub teid eksiteele.” Pühapäeval needis ta lukussepa avalikult ära ja karjus, et Austraaliat pole olemas. Ta viidi otse kirikust hullumajja. Paljude niisuguste koht peaks seal olema. Ursula nunnakloostris* on väike pudel neitsi Maarja piimaga, millega ta Jeesukest toitis, ja kui Benešovi* vaestelaste varjupaika toodi Lourdesi* püha vett, võttis see seal lastel kõhud nii lippama, et säherdust asja pole eluilmas veel nähtud.”

Jumalakartliku välipreestri silmade ees läks kõik jälle täitsa kirjuks ja ta toibus alles uue klaasitäie konjaki järel, mis lõi talle pähe.

Silmi pilgutades küsis ta Katzilt:

“Teie siis ei usu, et neitsi Maarja sai süütult käima peale, te ei usu ka seda, et Ristija Johannese sõrm, mida hoitakse piaristide juures*, on ehtne? Kas te üldse usute jumalasse? Ja kui ei usu, siis miks te olete välipreester?”

“Härra kolleeg,” vastas Katz, patsutades talle sõbramehena turjale, “seni kui riik peab tarvilikuks, et sõdurid, kes lähevad lahingusse surema, peavad saama jumala õnnistust, on välipreestri amet väga tasuv amet, mis ei kurna inimest kuigi palju. Mulle on see rohkem meelt mööda kui õppeplatsil ringi vantsida või manöövritel käia. Varemalt olin ma ülemuste käskida-keelata, nüüd aga teen, mis ise heaks arvan. Ma olen selle asemik, keda pole üldse olemas, ja mängin ise jumalat. Kui ma ei taha mõnele tema pattu andeks, anda, siis ei tee ma seda mitte, palugu ta mind kas või põlvili maas. Kuid neid leiduks pagana vähe.”

“Mina armastan jumalat,” vastas jumalakartlik välipreester ja hakkas luksuma. “Armastan teda väga. Andke mulle lonks viina! Ma austan jumalat,” jätkas ta. “Ma pean temast palju lugu ja austan väga. Mitte kedagi teist ei austa ma nii nagu jumalat.”

Ta virutas rusikaga vastu lauda, nii et pudelid hüppasid.

“Jumal on kõige kõrgem olevus, midagi ebamaist. Ta on täiuslik oma tegudes. Ta on just nagu päike. Ja keegi ei saa mind selles ümber pöörata. Ja püha Joosepit austan ma, austan kõiki pühakuid, ainult mitte püha Serapioni. Tal on ikka väga inetu nimi.”

“Ta peaks nõudma oma nime muutmist,” tähendas Švejk.

“Ma armastan püha Ludmillat ja püha Bernhardit,” jätkas endine katehheet. “Püha Bernhard on päästnud palju usurändajaid Sankt Gotthardi* mäekurus. Tal on konjakipudel kaelas ja ta otsib lume alla maetuid.”

Lõbus olemine võttis teise suuna. Jumalakartlik preester hakkas igasugust plära ajama:

“Ma austan süütuid lapsi, süütalastepäev on kahekümne kaheksandal detsembril … Ma vihkan Herodest … Kui kana magab, siis ei saa värskeid mune …”

Ta puhkes naerma ja laskis lahti laulu: “Võta nüüd issandat vägevat kuningat kiita …

Kuid äkki katkestas ta laulu, kargas püsti, pöördus Katzi poole ja küsis järsult:

“Te ei usu, et viieteistkümnendal augustil on neitsi Maria uinumise püha?”

Lõbus olemine oli täies hoos. Lauale ilmus veel pudeleid ja aeg-ajalt laskis end kuulda ka Katz:

“Ütle, et sa ei usu jumalasse, muidu ma ei vala sulle enam tilkagi.”

Näis, nagu oleks pöördunud tagasi esimeste kristlaste tagakiusamise aeg. Endine katehheet laulis mingit Rooma areenile minevate usukannatajate laulu ja ulus:

“Ma usun issandasse jumalasse ega jäta teda mitte maha. Ei ole vaja mul sinu viina! Ma võin lasta endale ise viina tuua.”

Viimaks viidi ta voodisse. Enne magamajäämist kuulutas ta, tõstes käe nagu vandeks:

“Mina usun isa, poja ja püha vaimu sisse. Tooge mulle breviaar!”

Švejk pistis talle mingi raamatu pihku, mis vedeles öölaual, ja jumalakartlik välipreester uinus, käes G. Boccaccio “Dekameron”.