Читать книгу Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek - Страница 16

I

Švejki õnn ei kestnud kaua. Halastamatu saatus purustas tema ja välipreestri sõbraliku vahekorra. Kui välipreester oli senini sümpaatne kuju, siis see, millega ta nüüd hakkama sai, kiskus temalt maha sümpaatsuse maski.

Välipreester müüs, või täpsemalt öeldes, mängis Švejki ülemleitnant Lukášile maha. Nii müüdi Venemaal vanasti pärisorje. Juhtus see lugu täiesti ootamatult. Ülemleitnant Lukáši juures oli koos kena seltskond, kus mängiti “kahtkümmend üht”.

Välipreester mängis kogu oma raha maha ja tal ei jäänud muud üle kui öelda:

“Kui palju te laenate mulle minu tentsiku vastu? Ta on täiuslik lambapea ja erakordselt huvitav kuju, midagi non pius ultra49. Niisugust tentsikut pole veel kellelgi olnud.”

“Laenan sulle sada krooni,” pakkus ülemleitnant Lukáš. “Kui sa ülehomseks ära ei too, saadad selle harulduse mulle. Minu tentsik on üks igavene vastik sell. Ohkab kogu aeg, kirjutab koju kirju ja varastab seejuures, mis aga näppu juhtub. Ma olen teda peksnud, kuid see ei aita mitte üks raas. Kui ta ette satub, annan alati tohlaka, aga abi ei ühtigi. Lõin tal paar esimest hammast kurku, kuid ka see ei teinud poissi paremaks.”

“Nõus,” ütles välipreester kergemeelselt, “saad ülehomme sada krooni või Švejki.”

Välipreester kaotas ka need sada krooni ja kõmpis kurvalt koju. Ta teadis hästi ega kahelnud põrmugi, et ei kraabi ülehomseks sadat krooni kokku ja on Švejki õigust öelda närusel ning alatul viisil maha müünud.

“Oleksin võinud küsida kakssada krooni,” kahetses ta. Ta astus trammi, mis pidi ta õige kiiresti koju viima, ja südametunnistus hakkas teda piinama ning haledus tuli peale.

“See ei ole minust sugugi ilus,” arutas ta, helistades oma korteri ukse taga. “Kuidas ma küll vaatan tema rumalatesse ja headesse silmadesse?”

“Kallis Švejk,” ütles välipreester toas, “täna juhtus midagi enneolematut. Mul ei vedanud kaardimängus kohe mitte kuidagi. Pihus oli äss ja ma lõin tervet panka, siis tuli mulle kümme, pangapidajal oli ainult soldat ja ta võttis ikkagi kakskümmend üks järele. Ma lõin mitu korda ässa või kümnega tervet panka ja ikka olid mul pangapidajaga samad silmad. Panin kõik oma raha tuksi.”

Ta vaikis viivu.

“Ja lõppude lõpuks mängisin ka teid maha. Laenasin teie peale sada krooni, ja kui ma seda ülehomseks tagasi ei maksa, siis ei kuulu te enam mulle, vaid ülemleitnant Lukášile. Mul on tõesti kole kahju …”

“Mul on veel sada krooni,” ütles Švejk. “Ma võin need teile laenata.”

“Andke siial” muutus välipreester erksaks. “Ma viin kohe Lukášile ära. Ma ei tahaks tõepoolest teist lahkuda.”

Lukáš oli kaunikesti üllatunud, kui ta jälle välipreestrit nägi.

“Ma tulin võlga maksma,” ütles välipreester ja vaatas võidurõõmsalt ringi. “Andke mulle kaart!”

“Pank!” põrutas välipreester, kui kord tema kätte tuli.

“Läksin lõhki,” teatas ta, “ühe silmaga.”

“Las tulla pank,” ütles ta teise ringi ajal, “las tulla – blind50.”

“Kakskümmend võtab,” teatas pangapidaja.

“Mul on ainult üheksateist,” häälitses välipreester vaikselt ja pani viimased nelikümmend krooni sellest rahast panka, mis Švejk talle oli laenanud, et ennast uuest orjusest lahti osta.

Koju minnes jõudis välipreester kindlale veendumusele, et nüüd on kõigel lõpp, et Švejki ei suuda enam miski asi päästa ja et talle on määratud ülemleitnant Lukáši teenida.

Kui Švejk ukse avas, ütles välipreester:

“Kõik oli asjata, Švejk. Oma saatuse eest ei pääse keegi. Mängisin teid ja teie sada krooni ikkagi maha. Ma tegin kõik, mis minu võimuses, kuid saatus oli tugevam kui mina. Saatus paiskas teid ülemleitnant Lukáši küüsi ja tuleb aeg, kus me peame teineteisest lahkuma.”

“Kas pank oli suur või olite ise eeskätt lööja?” küsis Švejk rahulikult. “Kui kaart ikka ei käi, siis on muidugi kole sant lugu, aga vahest on jälle hull, kui läheb juba üleliiga hästi. Zderazi tänavas elas keegi plekissepp Vejvoda ja see mängis ühtepuhku ühes kõrtsis “Saja-aastase kohviku” taga marjast. Ükskord kiusas vist kurat ise teda ütlema: “Mis oleks, kui lööksime kahtkümmend üht, kümme hellerit pangas.” Hakkasidki mängima seda kümne helleriga kahtkümmend üht ja tema ise pidas panka. Kõik läksid alt ja pank kasvas mitmekümneni. Vana Vejvoda tahtis lasta korraks ka teistel midagi saada ja rääkis aina: “Tulgu mulle väike ja vilets kaart!” Te ei oska ette kujutadagi, kui kehvasti tal vedas! Kohe kuidagi ei tulnud väikest ega viletsat kaarti, pank kasvas ja seal oli juba sada sees. Ühelgi mängijaist polnud nii palju, et oleks võinud kogu panga peale lüüa. Vejvoda ise oli aga üleni higine. Muud ütlemist polnud kui et: “Tulgu mulle väike ja vilets kaart!” Mehed lõid kümne helleri kaupa ja muudkui maksid. Keegi korstnapühkija läks nii vihaseks, et pani koju raha järele, ja kui pangas oli juba rohkem kui poolteistsada, lõi kogu panka. Vejvoda tahtis pangast lahti saada, ja nagu ta pärast seletas, tahtnud võtta kas või kolmekümneni, et korstnapühkija ainult võidaks, kuid sai selle asemel kaks ässa. Ta tegi näo, nagu oleks tal kehvasti käes ja ütles meelega: “Kuusteist võtab.” Aga sel korstnapühkijal oli kõigest viisteist. No kas see ei olnud räbal lugu? Vana Vejvoda oli täitsa valge ja kole õnnetu, ümberringi kiruti juba ja sosistati, et Vejvoda teeb sohki, et ta on ükskord juba sohitegemise eest naha peale saanud, kuigi ta oli kõige ausam mängija, ja kõik muudkui panid ühe krooni teise järel panka. Pangas oli juba viissada krooni. Kõrtsmik ei pidanud ka enam vastu. Ta oli raha õllevabrikule maksmiseks kõrvale pannud ja võttis selle, istus lauda ja sai alguses lahti kahest sajalisest, siis pööritas silmi, keeras tooli ringi, et see tooks õnne, ja ütles, et lööb kõike, mis pangas on. “Mängime lahtiste kaartidega!” Vana Vejvoda oleks ei tea mis andnud, kui ta nüüd oleks kaotanud. Kõik imestasid, kui ta kaardi ümber keeras, seitset näitas ja selle enesele jättis. Kõrtsmik itsitas habemesse, sest tal oli kakskümmend üks pihus. Siis tuli vanale Vejvodale teine seitse ja ta jättis selle samuti endale. “Nüüd tuleb veel äss või kümme,” ütles kõrtsmik mürgiselt, “annan pea, härra Vejvoda, et lähete lõhki.” Kõik olid vait ja vakka. Vejvoda keeras kaardi seljale ja see oli kolmas seitse. Kõrtsmik läks näost valgeks nagu kriit, sest see oli tema viimane raha. Ta kadus ära kööki, aga natukese aja pärast tuli joostes õpipoiss, et mehed tuleksid ja võtaksid peremehe maha – ta oli enda aknakonksu külge üles riputanud. Mehed võtsid ta silmusest välja, lõid risti ette ja mängisid edasi. Kellelgi ei olnud enam pennigi raha, kõik oli Vejvoda ees laual pangas. See kordas aina üht ja sedasama: “Tulgu mulle väike ja vilets kaart!” Ta oleks olnud õnnelik, kui oleks pangast lahti saanud, aga et ta pidi oma kaardid lahtiselt lauale selili panema, ei saanud ta mingit sohki teha ega ennast lõhki võtta. Kõik olid tema õnne pärast lausa segased ja nad leppisid kokku, et kuna neil raha enam pole, siis panevad nad panka oma allkirjaga võlakohustused. Mäng kestis juba mitu tundi ja vana Vejvoda ees kasvasid tuhandete hunnikud. Korstnapühkija võlgnes pangale juba üle poolteise miljoni, Zderazi tänava söemees umbes miljoni, “Saja-aastase kohviku” kojamees kaheksasada tuhat krooni, keegi arstiteaduse tudeng üle kahe miljoni, üksipäini rahavaagnal* oli paberitükkidena üle kolmesaja tuhande krooni. Vana Vejvoda katsus igat moodi. Ta käis järjest käimlas ja palus iga kord kedagi teist tema eest kaart võtta, aga kui ta tagasi tuli, teatati talle, et talle tuli kakskümmend üks ja ta on võitnud. Saadeti uusi kaarte tooma, aga ka sellest ei olnud mingit kasu. Kui vana Vejvoda jäi pidama viieteistkümnele, oli teisel ainult neliteist. Kõik vaatasid Vejvodat tigeda pilguga ja kõige rohkem sõimas keegi tänavasillutaja, kes oli panka pannud kõigest kaheksa krooni sularaha. Tänavasillutaja seletas kõigi kuuldes, et sihuke mees nagu Vejvoda ei tohiks mööda ilma ringi hulkuda, vaid ta tuleks läbi kolkida, välja visata, ära uputada nagu koerakutsikas. Te ei oska enesele ette kujutada vana Vejvoda meeleheidet. Viimaks tuli tal hea mõte. “Ma lähen peldikusse,” ütles ta korstnapühkijale, “võtke teie minu eest, härra meister.” Ja jooksis niimoodi, ilma mütsita, välja ja otse Myslíkova tänavasse politseiniku järele. Leidis patrulli ja teatas sellele, et selles ja selles kõrtsis mängitakse raha peale kaarte. Politseinikud nõudsid, et ta läheks ees, nemad aga tulevad talle järele. Kui Vejvoda tagasi jõudis, teatati talle, et arstiteaduse tudeng on kaotanud vahepeal üle kahe, kojamees aga üle kolme miljoni. Rahavaagnal oli juba viiesaja tuhande krooni eest võlakirju. Silmapilk hiljem kargasid politseinikud sisse ja tänavasillutaja karjus: “Päästke ennast, kes saab!” Kuid teha polnud enam midagi. Pank pandi aresti alla ja kõik mehed viidi politseisse. Zderazi tänava söemees hakkas vastu ja ta viidi “korvis” ära. Pangas oli rohkem kui poole miljardi eest võlakirju ja tuhat viissada krooni sularaha. “Ma pole eluilmas midagi niisugust näinud,” ütles politseiinspektor, kui nägi sellist pead pööritama panevat summat, “see on ju hullem kui Monte Carlo!” Kõik peale vana Vejvoda jäeti hommikuni sinna. Vejvoda kui kaebaja lasti lahti ja lubati, et ta saab tasuks seaduses ettenähtud kolmandiku konfiskeeritud pangast, üle saja kuuekümne miljoni krooni, kuid vanamees läks enne hommikut hulluks, hakkas hommikul mööda Prahat ringi käima ja endale tosinate viisi tulekindlaid, rahakappe tellima. Vaat mis tähendab kaardimängus vedamine…”

Seejärel läks Švejk grokki keetma ja kõik lõppes sellega, et välipreester, keda Švejkil läks vaevu korda asemele toimetada, valas pisaraid ja halises:

“Müüsin su maha, kamraad, häbitult müüsin maha! Nea mind, peksa mind, – ma olen seda väärt! Viskasin su kiskjate kätte. Ma ei julge sulle silma sissegi vaadata. Piina mind, hammusta mind, tapa mind ära! Ma ei ole midagi muud väärt. Tead sa, mis ma olen?”

Välipreester peitis äranutetud näo padja sisse, laskis vaiksel, õrnal ja haledal häälel kuuldavale: “Olen selgrootu lontrus,” ning vajus sügavasse unne nagu põhjatusse vette.

Järgmisel päeval lahkus välipreester väga vara kodunt, vältides Švejki pilku. Ta tuli tagasi alles öösel koos kellegi tüseda jalaväelasega.

“Näidake talle, Švejk,” ütles välipreester jällegi Švejki pilku vältides, “kus miski asi on, et ta teaks, ja õpetage talle, kuidas grokki keeta. Hommikul kandke ülemleitnant Lukášile ette, et olete kohal.”

Švejk ja uus mees veetsid groki keetmise juures mõnusa öö. Hommikuks seisis paks jalaväelane vaevu-vaevu jalul ja jorises omaette mingit uskumatut segu mitmesugustest rahvalauludest: “Jookseb jõeke Chodovis… kallab minu kallike… mulle õlut punast… oh sa mägi, mäeke, kõrge oled sa … läksid neiud mööda teed … Valge mäe külje all… künnab talumees …”

“Sinu pärast ma ei karda,” ütles Švejk. “Niisuguste võimetega pead sa välipreestri juures kindlasti vastu.”

Nii juhtus, et ülemleitnant Lukáš nägi enne lõunat esmakordselt vahva sõduri Švejki aupaklikku ja avameelset nägu. Švejk kandis ette:

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen seesama Švejk, kelle härra feldkuraat maha mängis.”

II

Tentsiku amet on igivana päritoluga. Võib arvata, et juba Makedoonia Aleksandril oli oma kannupoiss. Kindel on aga see, et feodalismiajastul esinesid selles osas rüütlite palgasõdurid. Kes oli Sancho Panza don Quijotele? Ma imestan, et siiani pole mitte keegi kätte võtnud ja tentsikute ajalugu kirja pannud. Me võiksime sealt leida, kuidas Almaviri hertsog* Toledo* piiramise ajal suures näljas oma tentsiku nahka pistis, ilma et oleks soolagi peale riputanud. Sellest jutustab hertsog ise oma mälestustes ja ütleb, et tema tentsikul oli õrn, pude ja mahlakas liha, maitselt midagi kana- ja eesliliha vahepealset.

Ühes vanas švaabi sõjakunstiraamatus leiame muide instruktsioone ka tentsikute kohta. Vana-aja tentsik pidi olema jumalakartlik, vooruslik, õiglane, tagasihoidlik, mehine, vapper, aus, töökas, lühidalt – ideaalne inimene. Uus aeg on seda tüüpi tublisti muutnud. Kaasaegne tentsik pole harilikult ei jumalakartlik, ei vooruslik ega õiglane. Ta valetab, petab oma isandat ja muudab väga tihti oma käskija elu lausa põrguks. Ta on salakaval ori, kes mõtleb välja igasuguseid alatuid nõkse, et oma isanda elu kibedaks teha. Tentsikute uue sugupõlve hulgas ei leidu nii ennastohverdavaid olevusi nagu Almaviri hertsogi õilsameelne Fernando, kes laseks ennast oma härral ilma soolata nahka panna. Teisest küljest näeme, et käskijad, kes võitlevad oma uusaegsete tentsikutega elu ja surma peale, võtavad kasutusele väga mitmesuguseid abinõusid, et hoida oma autoriteeti. Teinekord kujuneb see lausa hirmuvalitsuseks. 1912. aastal oli Steiermarki maakonnas Grazis* protsess, kus väljapaistvat osa mängis keegi kapten, kes oli oma tentsiku jalaga surnuks löönud. Kapten mõisteti tookord õigeks, sest ta oli sooritanud säärase teo alles teist korda. Niisuguste härrade arvates ei maksa tentsiku elu punast krossigi. Tentsik on ainult asi, tihtilugu vaid kott, mille kallal võib rusikaid harjutada, ori, kes peab iga tööd tegema. Siis pole imestada, et säärane olukord sunnib orja olema osav ja kaval. Tema olukorda meie planeedil võib võrrelda ainult vanaaegsete pikolote* kannatustega, kelle juures kõrvakiilude ja piinamise abil korralikkust kasvatati.

Juhtub ka nii, et tentsik saab oma härra pailapseks. Siis muutub ta hirmuks tervele roodule, pataljonile. Kõik allohvitserid katsuvad teda ära osta. Temast sõltuvad puhkused ja tema võib sõnakese poetada, et raporti puhul kõik hästi läheks.

Niisugused pailapsed saavad sõja ajal mehisuse ja vahvuse eest suuri ja väikesi hõbeaurahasid.

Üheksakümne esimeses polgus tundsin ma mitut säärast tentsikut, üks tentsik sai suure hõbeauraha selle eest, et oskas suurepäraselt hanesid praadida, mida ta varastas. Teine sai väikese hõbeauraha selle eest, et sai kodunt vägevaid padajännipakke ja tema ülemus võis ennast kõige suurema nälja ajal nii täis õgida, et ei suutnud enam käiagi.

Ja tentsikut auraha saamiseks esitades kirjutas ülemus temast järgmist:

“Selle eest, et ta näitas lahingutes üles harukordset mehisust ja vahvust, ei hoolinud oma elust ega jäänud pealetungiva vaenlase ägeda tule all oma ohvitserist sammugi maha.”

Samal ajal aga tühjendas tentsik kuskil tagalas kanakuute. Sõda muutis tentsiku ja tema isanda vahekordi ja tegi tentsikust kõige vihkamisväärsema olendi meeste hulgas. Tentsik sai alati terve purgi konserve, kuna muidu jaotati purk viie mehe vahel. Tema välipudel oli alati rummi või konjakit täis. Niisugune sell mugis kogu päeva šokolaadi ja järas ohvitseridele määratud magusaid kuivikuid, tõmbas oma ülemuse sigarette, praadis ja vaaritas tundide viisi ning kandis keha järele õmmeldud pluusi.

Tentsik oli parimas vahekorras käskjalaga ja jagas temaga kõiki paremaid palasid ning neid eeliseid, mida ta omas. Sellesse triumviraati võttis ta harilikult veel roodu veltveebli. See kolmik, elades ohvitseriga vahetus läbikäimises, teadis kõiki operatsioone ja strateegilisi plaane.

See jagu, kelle ülem sõbrustas ohvitseri tentsikuga, oli alati kõige paremini informeeritud, millal lahti läheb.

Kui tentsik ütles: “Kell kaks kolmkümmend viis paneme liduma,” siis hakkasid Austria sõdurid tõepoolest punkt kaks kolmkümmend viis vaenlase vägede eest taganema.

Tentsik oli kõige intiimsemates suhetes ka väliköögiga ja keerles suurima heameelega ikka katla ümber ning aina nõudis seda ja teist, nagu istuks ta restoranis, toidukaart ees.

“Ma tahan ribi,” ütles ta kokale, “eile sa andsid mulle saba. Ja pane mulle supi sisse tükk maksa, sa tead ju, et ma põrna ei söö.”

Ent kõige vägevam oli tentsik paanikat tekitama. Kui positsioone pommitati, langes tentsiku süda saapasäärde. Selleks ajaks ronis ta omaenda ja oma härra kimpsude-kompsudega kõige kindlamasse blindaaži ning peitis pea teki alla, et granaat teda üles ei leiaks, ega soovinud muud, kui et tema härra saaks haavata ja ta ise koos oma härraga tagalasse, sõja seljataha, sõjast võimalikult kaugemale pääseks.

Tentsik oli oma alalise salatsemisega paanikatekitaja. “Paistab, et hakkavad telefoni maha võtma,” seletas ta salapäraselt jagudes. Ja ta oli õnnelik, kui võis öelda: “Juba võtsidki maha.”

Keegi ei taganenud nii meelsasti kui tema. Sel silmapilgul unustas ta ära, et tema pea kohal vinguvad granaadid ja šrapnellid, ning tegi endale oma pampudega väsimust tundmata teed staabi poole, kus seisis voor. Tentsik armastas väga Austria sõjaväe voori ja laskis end suurima naudinguga vedada. Halvemal juhul kasutas ta sanitaarvankreid. Kui ta pidi jalgsi käima, jättis ta kõige närusema inimese mulje. Niisugusel juhul viskas ta oma härra pakid kaitsekraavi ja tassis kaasa ainult omaenda pampe.

Juhtus niisuguseid asju, et ohvitser päästis end vangivõtmisest põgenemisega, kuid tentsik sattus vangi. Säärasel juhtumil ei unustanud tentsik kunagi oma härra pakke kaasa võtmast. Härra pakid said tema omanduseks, mille küljes ta rippus kogu hingega.

Nägin ühte vangilangenud tentsikut, kes oli koos teiste vangidega käinud jalgsi Dubnost* Kiievi taha Darnitsasse. Tal oli peale oma seljakoti ka oma ohvitseri seljakott – ohvitser oli pääsenud vangilangemisest põgenemisega – ja veel viis mitmes suuruses käsikohvrit, kaks tekki ja padi, rääkimata mingisugusest pambust, mida ta kandis pea peal. Ta kaebas, et kasakad olevat tal kaks kohvrit üle löönud.

Ma ei suuda kunagi unustada seda meest, kes niisuguse põrguvaevaga läbi terve Ukraina ronis. Ta oli otsekui elav kaubavanker ja ma ei oska enesele seletada, kuidas ta suutis kõike seda mitusada kilomeetrit kanda ja siis kogu selle krempliga Taškenti sõita, hoides alles iga asja, et hiljem vangilaagris oma pampude otsas plekilisse soetõppe surra.

Tänapäeval on tentsikud üle kogu meie vabariigi laiali ja pajatavad oma kangelastegudest. Just nemad jooksid tormi Sokali, Dubno ja Niši all ning Piava* ääres. Igaüks neist on lausa Napoleon: “Ja siis ma ütlesin oma polkovnikule, las helistab staapi, et võiks juba peale hakata.”

Enamalt jaolt olid tentsikud reaktsionäärid ja mehed ei sallinud neid. Mõned tentsikud olid salakaebajad-nuhid ja neile tegi erilist lõbu, kui võisid pealt vaadata, kuidas kedagi ära viidi.

Tentsikutest kujunes eriline kast. Nende isemeelsusel polnud mingeid piire.

III

Ülemleitnant Lukáš oli koduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. Seltskonnas rääkis ta saksa keelt, kirjutas saksa keeles, kuid luges tšehhi raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult tšehhid, ütles ta neile usaldavalt:

“Jäägem tšehhideks, ainult keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh.”

Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida.

Muidu oli ta täitsamees, ei kartnud ülemusi ja hoolitses manöövritel oma roodu eest nagu kord ja kohus. Ta oskas oma roodu alati mõnusalt küünidesse majutada ja tegi tihtilugu oma tagasihoidliku palga arvel sõduritele vaadi õlut.

Talle meeldis väga, kui sõdurid rännaku ajal laulsid. Kui nad õppusele läksid või õppuselt tulid, pidid nad ikka laulma. Ja oma roodu kõrval käies laulis ülemleitnant Lukáš sõduritega kaasa:

Sõdurite hulgas oli ta lugupidamises, sest ta oli äärmiselt õiglane ja tal ei olnud kombeks kedagi kiusata.

Allohvitserid värisesid tema ees ja kõige julmemast veltveeblist tegi ta kuu ajaga tõelise lamba.

Tõsi küll, ta mõistis karjuda, kuid kunagi ei sõimanud. Ta tarvitas valitud sõnu ja väljendusi. “Teate, noormees,” ütles ta, “ma ei tahaks teid tõesti meeleldi karistada, kuid ma ei saa midagi parata, sest distsipliinile tugineb sõduri võitlusvõimelisus, karastatus; sõjavägi ilma distsipliinita aga on nagu kõikuv pilliroog tuule käes. Kui teie munder on korrast ära ja nööbid halvasti ette õmmeldud või mõni neist puudub, siis tähendab see seda, et olete oma kohustused sõjaväe vastu unustanud. Võib-olla ei saa te sellest aru, miks teid istuma pannakse, kui teil puudus eile ülevaatusel pluusi eest üks nööp, säärane väike ja tühine asi, mis võib eraelus vabalt kahe silma vahele jääda. Kuid sõjaväes, näete, toob niisugune hoolimatus oma välimuse vastu karistuse. Aga mispärast? Asi ei seisa selles, et teil puudub üks nööp, vaid selles, et te peate korraga harjuma. Täna te ei õmble endale nööpi ette ja hakkate laisklema. Homme tundub teile juba raskena püssi lahti võtta ja ära puhastada, ülehomme unustate täägi kuhugi kõrtsi ja lõppude lõpuks jääte postil magama, sest te hakkasite sellest õnnetust nööbist peale loodrielu elama. Nii on asjalood, noormees, ja sellepärast ma karistan teid, et hoida teid veel rängemast karistusest asjade eest, mida võiksite korda saata, kui hakkate oma kohustusi pisitasa, kuid järjekindlalt unustama. Ma annan teile viis päeva aresti ja tahan, et te vee ja leiva peal selle üle järele mõtleksite, et karistus ei ole mitte kättemaks, vaid ainult kasvatusvahend, mille eesmärgiks on karistatavat sõdurit õigele teele juhtida ja paremaks teha.”

Lukáš oleks pidanud juba ammugi kapten olema, kuid isegi tema ettevaatlikkus rahvusküsimuses ei aidanud teda, sest ta esines oma ülemuste suhtes liigse otsekohesusega ega harrastanud teenistusvahekordades mingit lipitsemist.

Ta oli sündinud Lõuna-Tšehhimaa tumedate metsade ja järvede keskel ning tema iseloomus oli säilinud midagi sealtkandi talupoegadest.

Kui Lukáš oligi sõdurite suhtes õiglane ega kiusanud neid, siis esines tema iseloomus ometi üks erisugune joon. Ta vihkas oma tentsikuid, sest talle olid sattunud alati kõige vastikumad ja alatumad.

Ta ei pidanud tentsikuid sõduriteks, peksis neid näkku, andis neile kõrvakiile ja katsus neid tegude ja sõnadega kasvatada. Ta võitles nendega mitu aastat tagajärjetult, vahetas neid alalõpmata ja jõudis lõpuks ikka otsusele: “Olen jälle ühe alatu lojuse saanud.” Ta pidas oma tentsikuid alamat tõugu olevusteks.

Loomi armastas Lukáš pööraselt. Tal oli harzi kanaarilind, angoora kass ja pinšer. Tentsikud, keda ta aina vahetas, ei käitunud nende loomadega halvemini kui ülemleitnant Lukáš oma tentsikutega, kui viimased said hakkama mõne alatusega.

Tentsikud ei andnud kanaarilinnule süüa, üks tentsik lõi angoora kassil silma peast, pinšer sai iga kord peksa, kui ta neile ette sattus, ja lõpuks viis üks Švejki eelkäija vaese looma Pankráci nülgija kätte, et see ta maha lööks, ja sel tentsikul polnud kahju kümnest kroonist, mis tal omast taskust välja tuli anda. Pärast teatas ta ülemleitnandile lihtsalt, et koer pistis jalutuskäigu ajal plehku. Järgmisel päeval marssis see tentsik roodu rivis õppeplatsile.

Kui Švejk saabus ja Lukášile ette kandis, et ta on teenistusse ilmunud, viis ülemleitnant ta tuppa ja ütles talle:

“Teid soovitas härra välipreester Katz ja ma tahan, et te ei teeks tema soovitusele häbi. Mul on juba tosin tentsikut olnud ja ükski neist pole mu juurde pidama jäänud. Hoiatan teid, et ma olen karm ja karistan rangelt iga alatust ja valet. Ma tahan, et te räägiksite alati tõtt ja täidaksite kõik minu käsud vastu vaidlemata. Kui ma ütlen: “Hüpake tulle!”, siis peate isegi sel juhul tulle hüppama, kui see teile ei meeldi. Kuhu te vahite?”

Švejk vaatas huviga seinale, kus rippus kanaarilinnu puur. Ta pööras oma heasüdamlikud silmad ülemleitnandi poole ning vastas mahedal ja südamlikul toonil:

“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, seal on harzi kanaarilind.”

Katkestanud sel viisil ülemleitnandi jutuvoolu, seisis Švejk sõjamehelikult sirgelt ja vaatas ülemleitnandile silma pilgutamata otsa.

Ülemleitnant tahtis midagi teravat öelda, kuid silmitsedes Švejki süütut nägu, tähendas ainult:

“Härra välipreester soovitas teid kui harukordset lolli ja ma arvan, et ta ei eksinud.”

“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, härra välipreester tõesti ei eksinud. Kui ma alles aega teenisin, sain ma vabaks kui idioot, pealegi kui ametlikult tunnistatud idioot. Meid oli kaks meest, kes sel põhjusel rügemendist ära saadeti, mina ja veel üks härra kapten von Kaunitz. See, kui te lubate, härra ülemleitnant, koukis ühtelugu nina, ja kui ta tänaval kõndis, uuristas ühtaegu vasaku käe sõrmega vasakut ninaauku ja teise käe sõrmega paremat ninaauku, ja kui ta meiega õppeplatsile tuli, rivistas ta meid nagu paraadil üles ja ütles: “Sõdurid, äh, pidage meeles, äh, et täna on kesknädal, äh, sest homme on neljapäev, äh.”“

Ülemleitnant Lukáš kehitas õlgu nagu inimene, kes ei tea ega leia oma mõtte väljendamiseks otsekohe sobivaid sõnu.

Ta astus ukse juurest vastas asuva akna alla, Švejki eest läbi, ja tuli tagasi, kusjuures Švejk tegi “paremale vaat!” ja “vasakule vaat!”, olenevalt sellest, kus ülemleitnant just asus. Ta tegi seda niivõrd süütu näoga, et ülemleitnant lõi silmad maha, vaatas vaipa enda ees ja lausus midagi, millel polnud mingit seost Švejki sõnadega lollaka kapteni kohta:

“Jah, minu juures peab valitsema kord ja puhtus ja mulle ei tohi valetada. Ma armastan ausust. Ma ei salli valet ja karistan selle eest halastamatult. Kas saite minust aru?”

“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, sain aru. Ei ole midagi halvemat, kui et inimene valetab. Kui inimene hakkab luiskama, siis on tema lips läbi. Ühes külas sealpool Pelhřimovit elas keegi kooliõpetaja Marek, kes jooksis metsavaht Špera tütre järele. Metsavaht käskis talle öelda, et kui too peaks tüdrukuga metsas trehvama ja õpetaja talle ette juhtub, laseb ta õpetajale laengu harjaseid ja soola tagumikku. Õpetaja laskis metsavahile öelda, et neist räägitakse ainult tühja juttu. Kuid ükskord, kui õpetaja jälle oma tüdrukut ootas, sattus metsavaht talle peale. Metsavaht tahtis tema kallal juba sellesinatse operatsiooni ära teha, aga õpetaja rääkis ennast välja, et ta korjab ainult lilli. Teine kord seletas õpetaja, et ta korjab mingeid sitikaid ja nii mässis ta ennast ikka rohkem sisse. Lõppude lõpuks tunnistas ta ükskord hirmsasti ehmudes üles, et tahtnud jänesepaelu panna. Eks metsavahisaks võtnud tal siis kraest kinni ja tassinud ta sandarmivalitsusse. Asi läks kohtusse ja ei puudunud palju, et ta oleks läinud istuma. Oleks ta aga sulatõtt rääkinud, siis oleks ta ainult laengu harjaseid ja soola saanud. Mina arvan sedasi, et alati on parem üles tunnistada, otsekohene olla, ja kui oled miski tembu teinud, tulla ja ütelda: “Teatan alandlikult, olen teinud seda ja seda.” Ja mis puutub aususesse, siis on see alati väga ilus asi, sest aususega jõuab inimene ikka kaugele. See on just nagu käimise võistlustel: kui keegi hakkab sohki tegema ja jookseb, võetakse ta kohe rajalt maha. Nii juhtus minu onupojaga. Ausast inimesest peetakse igal pool lugu, teda austatakse, ta enese süda on rahul ja ta tunneb ennast täitsa nagu süütu lapsukene, kui ta võib magama heites öelda: “Täna olin ma jälle aus.”“

Selle pika kõne ajal istus ülemleitnant Lukáš toolil, silmitses Švejki saapaid ja mõtles:

“Issand jumal, eks räägi minagi tihtilugu sääraseid lollusi. Vahe seisab ainult vormis, kuidas ma neid esitan.”

Sellest hoolimata ja selleks, et oma autoriteeti mitte kaotada, ütles ta, kui Švejk oli lõpetanud:

“Minu juures peate puhastatud saabastega käima, oma mundri korras hoidma, nööbid korralikult ette õmblema ja ehtsa sõjamehe, aga mitte mõne tsivilistinäru mulje jätma. See on imelik, et ükski teist ei oska sõjamehelikult esineda. Ainult ühel mu tentsikul oli sõjamehelik välimus, aga lõpuks varastas seegi minult mu paraadmundri ja müüs juudile maha.”

Lukáš vaikis hetke ja jätkas siis, selgitades Švejkile kõiki tema kohustusi. Seejuures ei unustanud ta rõhutamast, et Švejk peab olema ustav tentsik ja mitte välja lobisema, mis tema kodus sünnib.

“Mul käivad daamid külas,” tähendas Lukáš. “Vahel, kui mul pole hommikul teenistusse minekut, jääb mõni ka ööseks siia. Säärasel juhul toote meile, voodisse kohvi, kui ma helistan. Saite aru?”

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, sain aru, sest kui ma tuleksin ootamatult voodi juurde, võiks see ehk mõnele daamile ebameeldiv olla. Ükskord tõin ma ühe preilikese koju ja minu virtin tõi meile voodisse kohvi parajasti siis, kui ma temaga kenasti hullasin. Virtin ehmatas, kallas mulle kohvi selga ja ütles veel: “Tere hommikust!” Mina tean, kuidas olla ja mis teha, kui kuskil magab daam.”

“Hüva, Švejk, daamide ees peame alati väga taktiliselt käituma,” ütles ülemleitnant, kes oli nüüd heas tujus, sest jutt oli kaldunud ainele, mis täitis tema vaba aja kasarmu, õppeplatsi ja kaardimängu vahel.

Naised olid ülemleitnant Lukáši elu sisu. Nad lõid talle kodukolde. Neid oli mitu tosinat ja paljud neist püüdsid oma sealviibimise ajal tema korterit igasuguste pisiasjadega ehtida.

Keegi kohvikuomaniku naine, kes elas tervelt kaks nädalat ülemleitnant Lukáši juures, kuni tema härra abikaasa talle järele tuli, tikkis Lukášile imearmsa laualiniku, varustas kogu tema aluspesu nimetähtedega ja oleks ka seinavaiba lõpuni valmis tikkinud, kui tema mees poleks seda idülli ära rikkunud.

Teine daam, kellele vanemad kolme nädala pärast järele tulid, tahtis ülemleitnandi magamistoa lausa buduaariks muuta, asetades igale poole mitmesuguseid nippasju ja vaase ning riputades tema voodi kohale kaitseingli pildi.

Ülemleitnant Lukáši magamis- ja söögitoa igas nurgas oli naise kätt tunda. See oli tunginud ka kööki, kus võis leida igasuguseid suurepäraseid köögiriistu, mis olid kellegi armunud vabrikandinaise kingitud. See naine oli peale oma kirgliku armastuse kaasa toonud juurvilja- ja kapsalõikamise masina, saiapeenendamise masina, maksapasteedi hõõruja, kastruleid, nelinurkseid ja ümmargusi panne, vahukulpe ja jumal teab veel mida.

Ometi läks ta nädala pärast ära, sest ei suutnud harjuda mõttega, et ülemleitnandil on peale tema veel paarkümmend armukest, milline asjaolu kahandas tublisti selle mundris tõupulli võimeid.

Ülemleitnant Lukášil oli suur kirjavahetus, album oma armukeste piltidega ja mitmesuguste reliikviate kogu, sest viimase paari aasta jooksul oli temas ilmnenud kalduvust fetišismi. Tema kollektsioonis leidus näiteks mitmesuguseid naiste sukapaelu, neli paari imearmsaid tikandiga daamipükse, kolm läbipaistvat õrnõhukest naistesärki, üks batistkleit, siis veel üks korsett ja mitu sukka.

“Ma pean täna teenistusse minema,” ütles ülemleitnant Lukáš. “Tulen tagasi alles öösel. Hoolitsege kõige eest ja tehke toad korda. Minu viimane tentsik sõitis täna oma laiskuse pärast marsirooduga eesliinile.”

Ülemleitnant Lukáš andis veel mõned korraldused kanaarilinnu ja angoora kassi suhtes ning tegi minekut, unustamata ukse vahelt veel mõnd sõna aususe ja korralikkuse kohta ütelda.

Kui ta oli läinud, seadis Švejk korteri kõige paremasse korda. Kui ülemleitnant Lukáš öösel koju tuli, võis Švejk talle ette kanda:

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, et kõik on korras, ainult kass sai seatembuga hakkama ja pani kanaarilinnu nahka.”

“Kuidas nii?!” käratas ülemleitnant.

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, järgmisel viisil. Ma olen tähele pannud, et kassid ei armasta kanaarilinde ja teevad neile liiga. Ma tahtsin neid teineteisele tutvustada ja sel juhul, kui see elajas oleks tahtnud miski tembu teha, talle naha peale anda, nii et ta oleks seda surmatunnini meeles pidanud, kuidas kanaarilinnuga ümber tuleb käia, sest ma armastan väga loomi. Meil majas elab keegi kübarategija ja see õpetas oma kassi nii välja, et kass sõi esiotsa ära kolm kanaarilindu, aga nüüd ei söö enam mitte ühtegi ja kanaarilind võib talle kas või selga istuda. Ma tahtsin ka proovida ja võtsin linnu puurist välja ja andsin kassile nuusutada, aga tema, reo, napsas linnul pea maha, enne kui ma sain silmagi pilgutada. Ma ei oodanud tõepoolest temast niisugust häbematust. Kui see oleks olnud varblane, härra oberleitnant, ei ütleks ma sõnagi, aga niisugune ilus harzi kanaarilind … Ja missuguse ahnusega ta linnu sulgedega tükkis nahka pani ja kuidas ta seejuures rõõmu pärast nurru laskis! Kassid ei ole saanud muusikalist haridust ja need elajad ei saa midagi aru, kui kanaarilind laulab, ega või seda kannatada. Ma sõimasin kassi korralikult läbi, aga miskit paha ma talle jumalaeest ei teinud, vaid ootasin teie tulekut, et mis te otsustate, mis selle vastiku rajakaga teha.”

Seda jutustades vahtis Švejk ülemleitnandile nii puhtsüdamlikult silma sisse, et viimane, kes oli tahtnud astuda Švejki juurde teatava julma kavatsusega, taganes temast, istus toolile ja küsis:

“Kuulge, Švejk, kas te tõesti olete nii issanda loll?”

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen küll!” vastas Švejk tseremoniaalselt. “Mul ei vea kohe väikesest peale. Ma tahan alati midagi parandada, teha hästi, kuid sellest ei tule ealeski midagi muud välja kui ainult pahandusi mulle ja teistele. Ma tahtsin tõepoolest neid kahte teineteisele tutvustada, et nad teineteist mõistma hakkaksid, ja mis võisin mina parata, et ta kanaarilinnu nahka pani, ja oligi lõpp nende tutvusel. Mõne hea aasta eest sõi kass Stuparti võõrastemajas isegi papagoi ära, sest papagoi irvitas tema üle ja näugus kassi moodi… Kuid kassidel on visa hing! Kui käsite, härra oberleitnant, kassi ära tappa, siis tuleb ta ukse vahel surnuks pigistada, muidu ei tule sellest midagi välja.”

Ja Švejk hakkas ülemleitnandile väga süütu näo ja oma armsa südamliku naeratusega jutustama, kuidas kasse tapetakse, nii et tema jutt oleks võinud loomakaitseseltsi liikmed hullumajja viia.

Švejk ilmutas seejuures niisuguseid teadmisi, et ülemleitnant Lukáš unustas oma viha ja küsis:

“Te oskate loomadega ümber käia? Kas armastate loomi?”

“Kõige rohkem armastan ma koeri,” vastas Švejk, “sest see, kes oskab neid müüa, võib nendega kasulikku äri teha. Kuid minul ei ole koertega vedanud, sest ma olin alati aus. Inimesed aga tulid siiski mind kiruma, et ma olevat puhast tõugu ja terve koera pähe neile mingisuguse rajaka müünud, nagu peaksid kõik koerad ilmas puhast tõugu ja terved olema. Ja igaüks tahtis otsekohe tõutunnistust saada. Eks ma pidin siis neid tõutunnistusi trükkida laskma ja tegema mõnest Košiře* kandi krantsist, kes oli sündinud telliskivilöövis, kõige puhtamat tõugu aristokraadi Armin von Barheimi koerakasvandusest Baierist. Ja inimestel oli tõesti kohe hea meel, et neil nii hästi vedas ja nad puhast tõugu looma majja said. Ma oleksin võinud neile taksi pähe kas või Vršovicest leitud spitsi sokutada, nii et nad oleksid lausa imestanud, miks sihukesel haruldasel koeral, kes on Saksamaalt pärit, on nii sassis karv, jalad aga pole hoopiski kõverad. Seda tehakse kõigis koerakasvandustes. Kui te ainult teaksite, härra oberleitnant, missugust sohki tehakse tõutunnistustega, näiteks suurtes koerakasvandustes. Koeri, kes võiksid enda kohta öelda, et nad on puhast tõugu loomad, on tõesti vähe. Emba-kumba, kas unustas nende ema või siis vanaema ennast mõne peletisega või on neil jälle mitu isa ja nad on igaühelt midagi pärinud – ühelt kõrvad, teiselt saba, kolmandalt vuntsid, neljandalt koonu, viiendalt kõverad jalad ja kuuendalt kasvu. Ja kui neil oli sihukesi isasid mõni kaksteist, siis võite arvata, härra oberleitnant, kuidas niisugused koerad välja näevad, ükskord ostsin ma ühe Balabani-nimelise koera. See oli oma isade pärast nii inetu, et kõik koerad jooksid ta eest ära. Mina aga ostsin ta oma haleda südame pärast ära, sest ta oli väga mahajäetud. Ta istus mul kodus kogu aeg nurgas ja oli nii kurb, et ma pidin ta pinšeri pähe maha müüma. Kõige rohkem sain ma selle koera värvimisega vaeva näha, et ta pipra ja soola värvi tuleks. Hiljem sattus ta koos oma isandaga Määrimaale ja ma pole teda sellest ajast saadik näinud.”

Ülemleitnanti hakkas see künoloogiline jutt väga huvitama ja nii võis Švejk häirimatult jätkata:

“Koerad ei saa ise oma karvu värvida, nagu teevad seda naised, ja seepärast peab selle eest alati hoolitsema mees, kes neid müüa tahab. Kui koer on väga vana ja üleni hall, teie aga tahate ta aastase luru pähe maha müüa või sihukese rauga koguni üheksakuise pähe kellelegi kaela sokutada, siis peate rongahõbedat ostma, selle üles sulatama ja koera mustaks võõpama, ja ta näeb välja nagu uus. Et ta kopsakam oleks, andke talle nagu hobusele rotikihvti ja puhastage ta hambaid liivapaberiga, sihukesega, millega roostes nuge puhastatakse. Aga enne kui te ta mõne ostja ette viite, valage talle slivovitsi kurku, et koer oleks pisut purjus, ja ta on kohe keps, lõbus, haugub rõõmsasti ja tikub kõigiga sõbrutsema nagu joobnud raehärra. Kuid peaasi on see, härra oberleitnant, et inimestele tuleb auk pähe rääkida, tuleb nii kaua rääkida, kuni ostja on täitsa pehme. Kui keegi tahab teilt siidspitsi osta, teil aga pole kodus muud kui mingisugune jahikoer, siis peate oskama inimesele augu pähe rääkida, nii et ta võtaks siidspitsi asemel jahikoera; kui teil aga on kodus juhuslikult ainult siidspits ja keegi tuleb majavalvuriks kurja saksa dogi ostma, siis peate ta nii tümaks rääkima, et ta viib teilt dogi asemel taskus ära tillukese siidspitsi. Kui ma omal ajal loomadega äritsesin, tuli kord keegi daam ja kurtis, et tal lendas papagoi aeda, seal, villa ees, mänginud aga poisikesed parajasti indiaanlast ja püüdnud papagoi kinni, kiskunud tal sabast kõik suled välja ja ehtinud ennast sulgedega nagu politseinikud. Papagoi oli sellepärast, et tal saba pole, koledasti häbenenud ja haigeks jäänud, loomaarst aga oli ta mingite pulbritega surnuks söötnud. Daam tahtis endale uue papagoi osta, kuid mõistliku ja mitte mingi ropendaja, kes muud ei oska kui sõimata. Mis ma pidin tegema, kui mul ei olnud kodus ühtegi papagoid ja ühtegi polnud ka teada! Mul oli kodus ainult üks kuri buldog, seegi täitsa pime. Siis, härra oberleitnant, tuli mul prouake pehmeks rääkida ja ma rääkisin pärast lõunat kella neljast õhtul kella seitsmeni, kuni ta papagoi asemel pimeda buldogi ära ostis. See oli hullem kui mõni diplomaatiline situatsioon, ja kui prouake ära läks, ütlesin ma: “Las need poisiklunnid proovivad nüüd veel saba ära kiskuda!” Rohkem pole ma selle prouakesega rääkinud, – ta pidi buldogi pärast Prahast ära kolima, sest koer pures kõiki majaelanikke. Kas te usute, härra oberleitnant, et head looma on kole raske saada?”

“Ma armastan väga koeri,” ütles ülemleitnant. “Mõnel minu sõbral, kes on rindel, on koer kaasas ja nad kirjutavad mulle, et niisuguste truude ja ustavate loomade seltsis läheb sõdagi väga mõnusasti. Te tunnete järelikult hästi kõiki koeratõuge ja ma loodan, et kui mul oleks koer, hoolitseksite tema eest korralikult. Mis tõugu koer oleks teie arvates kõige parem? Ma mõtlen koera, kes võib seltsiks olla. Mul oli kord pinšer, aga ma ei tea …”

“Minu arvamist mööda, härra oberleitnant, on pinšer väga armas koer. Tõsi küll, igaühele ta ei meeldi, sest ta on karvane ja tal on suu ümber sihukesed karmid vuntsid, nii et ta näeb välja nagu ärakaranud vang. Pinšer on nii inetu, et lust vaadata, ja pealegi on ta tark. Temaga ei saa võrreldagi mingit lollakat bernhardiini. Ta on targem kui foksterrier. Ma teadsin ühte …”

Ülemleitnant Lukáš heitis pilgu kellale ja katkestas Švejki jutu:

“On juba hilja, mul on aeg magama minna. Homme pean jälle teenistuses olema, nii et te võite terve päeva selleks kulutada, et mulle mõni pinšer otsida.”

Ta läks magama. Švejk heitis kööki sohvale pikali ja luges veel ajalehte, mille ülemleitnant oli kasarmust kaasa toonud.

“Vaata-vaata,” ümises Švejk endamisi, uurides huviga päevasündmusi, “sultan on keiser Wilhelmile sõjaordeni annetanud, minul aga pole siiamaani isegi väikest hõbemedalit.”

Ta mõtles pisut ja kargas püsti:

“Oleksin peaaegu unustanud …”

Švejk läks juba raskesti magama uinunud ülemleitnandi magamistuppa ja äratas ta:

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, et mul ei ole miskit käsku kassi kohta.”

Unine ülemleitnant keeras end pooleldi ärgates teisele küljele ja urises:

“Kolm päeva aresti!”

Ja magas edasi.

Švejk lahkus vaikselt magamistoast, tiris õnnetu kassi sohva alt välja ja ütles sellele:

“Said kolm päeva aresti. Abtreten!”

Angoora kass aga ronis uuesti sohva alla.

IV

Švejk tahtis parajasti välja minna, et kuskilt mõnd pinšerit otsida, kui helistas keegi noor daam ja soovis ülemleitnant Lukášiga rääkida. Daami kõrval maas seisid kaks rasket reisikohvrit ja trepist kobis alla pakikandja, kelle mütsi Švejk jõudis veel ära näha.

“Ei ole kodus,” vastas Švejk rangelt, kuid noor daam oli juba eestoas ja andis Švejkile kategoorilise käsu:

“Tõstke kohvrid tuppa!”

“Ilma ülemleitnandi loata ei või,” ütles Švejk. “Härra ülemleitnant andis käsu, et ma ei tohi iialgi ilma temata midagi teha.”

“Te olete arust ära!” hüüatas noor daam. “Ma sõitsin härra ülemleitnandile külla.”

“Ma ei tea sellest mitte midagi,” vastas Švejk. “Härra ülemleitnant on teenistuses, ta tuleb tagasi alles öösel ja minul on käsk talle pinšer otsida. Mingisugustest kohvritest ega daamidest pole mul aimugi. Ma panen nüüd ukse lukku ja palun teid lahkesti ära minna. Mulle pole midagi öeldud ja ma ei tohi ühtegi võõrast isikut, keda ma ei tunne, üksinda korterisse jätta. Ükskord näiteks jäeti meie juures kondiiter Bělčický korterisse keegi mees, kes murdis riidekapi lahti ja pani lõikama. Ma ei taha sellega teie kohta midagi halba ütelda,” jätkas Švejk, kui ta märkas, et noor daam tegi ahastava näo ja hakkas nutma. “Kuid siia ei või te ühelgi juhul jääda. Saage ometi aru, et terve korter on usaldatud minu kätte ja mina vastutan iga väiksemagi asja eest. Seepärast palun teid veel kord kõige suurema lahkusega, ärge nähkegi vaeva. Kui mul pole härra ülemleitnandi käsku, ei tunne ma isegi oma venda. Mul on tõesti kahju, et pean teiega niiviisi kõnelema, kuid sõjaväes peab kord valitsema”“

Vahepeal oli noor daam pisut rahunenud. Ta võttis ridikülist nimekaardi, kirjutas sellele pliiatsiga paar rida, pistis väikesse imekaunisse ümbrikku ja ütles rusutult:

“Toimetage härra ülemleitnandile kätte, ma jään siia vastust ootama. Siin on teile viis krooni vaevatasuks.”

“Sellest ei tule midagi välja,” vastas Švejk ootamatu külalise järeleandmatusest puudutatuna. “Jätke need viis krooni endale, ma panen nad siia tooli peale, ja kui tahate, tulge kasarmu juurde kaasa, oodake mind seal, ma annan teie kirja ära ja toon vastuse. Aga et te siin ootaksite, see ei tule kõne allagi.”

Nende sõnade järel tiris Švejk kohvrid eestuppa, kõlistas võtmeid nagu mõni lossivaht ja ütles ukse juures oodates tähendusrikkalt:

“Paneme kinni…”

Noor daam astus lootusetult koridori, Švejk keeras ukse lukku ja astus ees. Külaline tippis talle nagu kutsikas järele ja sai ta alles siis kätte, kui Švejk sisenes tubakakioskisse sigarette ostma.

Siis kõndis daam Švejki kõrval ja püüdis juttu alustada:

“Kas te annate ikka kirja ära?”

“Annan, kui ütlesin.”

“Aga kas te leiate härra ülemleitnandi üles?”

“Ei tea.”

Nad astusid jälle vaikides kõrvuti, kuni Švejki saatja tüki aja pärast uuesti alustas:

“Te arvate siis, et ei leiagi härra ülemleitnanti üles?”

“Ei arva.”

“Aga mis te arvate, kus ta võiks olla?”

„Ei tea.”

Sellega oli jutt tükiks ajaks otsas, kuni algas jälle noore daami küsimusega:

“Ega te kirja ära ole kaotanud?”

“Siiamaani pole kaotanud.”

“Te annate selle ikka kindlasti härra ülemleitnandi kätte?”

“Muidugi.”

“Aga kas te leiate ta üles?”

“Ütlesin juba, et ei tea,” vastas Švejk. “Ma imestan, kuidas inimesed nii uudishimulikud võivad olla ja väsimatult üht ja sedasama pärida. See on sama hea, kui ma peaksin tänaval iga teise vastutulija kinni ja küsiksin, mis kuupäev täna on.”

Sellega oli igasugustele katsetele Švejkiga jutule saada lõpp tehtud ja edasine tee kasarmuni möödus täielikus vaikimises. Alles siis, kui nad kasarmu juurde jõudsid, käskis Švejk noort daami ootama jääda, ise aga hakkas väravas seisvate sõduritega sõjast vestlema. Noorel daamil pidi sellest suur heameel olema, sest ta käis närvitsedes mööda trotuaari edasi-tagasi ja tegi väga õnnetu näo, kui nägi, et Švejk aina pajatab oma lugusid – säärase lollaka ilmega, millist võis sel ajal näha üksnes ühel “Maailmasõja Kroonikas” ilmunud pildil: “Austria troonipärija vestleb kahe lenduriga, kes tulistasid alla Vene aeroplaani.”

Švejk istus värava juurde pingile ja seletas, et meie vägede pealetungid Karpaatides on nurja läinud, et Przemýsli* komandant kindral Kusmanek on teiselt poolt Kiievisse jõudnud, et Serbias on meile veel üksteist tugipunkti jäänud ja et serblased ei jaksa meie sõduritele enam kuigi kaua järele joosta.

Siis hakkas Švejk üksikuid tuntud lahinguid arvustama ja avastas Ameerika, väites, et igast küljest sissepiiratud väeosa peab alla andma.

Kui Švejk oli isu täis rääkinud, pidas ta vajalikuks meelt heitva daami juurde minna ja ütelda, et ta tuleb kohe tagasi ja ärgu daam kuhugi mingu. Siis läks Švejk üles kantseleisse, kust leidis ülemleitnant Lukáši, kes seletas parajasti ühele leitnandile mingit kaitsekraavide skeemi ning noomis teda, et leitnant ei oska joonestada ega taipa geomeetriast mitte mõhkugi.

“Näete, nii tuleb joonestada. Kui me antud sirgele peame joonestama risti oleva sirge, siis tuleb meil tõmmata niisugune sirge, mis moodustab teisega täisnurga. Kas saate aru? Sel juhul te rajate kaitsekraavid õigesti ega juhi neid vaenlase juurde. Te jääte temast kuussada meetrit eemale. Aga nii, nagu teie joonestasite, viiksite meie positsiooni vaenlase eesliini sisse ja me seisaksime oma kaitsekraavidega risti vaenlase vastas, teil aga on vaja nürinurka. Eks ole väga lihtne?”

Kuid tagavaraväest tulnud leitnant, kes oli eraelus panga kassapidaja, seisis lausa meeleheitel plaanide ees, ei saanud mitte mõhkugi aru ning hingas tõesti kergendatult, kui Švejk ülemleitnandi juurde astus.

“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, keegi daam saatis teile kirja ja ootab vastust.” Seejuures pilgutas Švejk tähendusrikkalt ning usaldavalt silma.

See, mis ülemleitnant luges, ei avaldanud kuigi soodsat muljet.

„Lieber Heinrich! Mein Mann verfolgt mich. Ich muss unbedingt bei Dir ein paar Tage gastieren. Dein Bursch ist ein grosses Mistvieh. Ich bin unglücklich. Deine Katy.”51

Ülemleitnant Lukáš ohkas, viis Švejki tühja kantseleiruumi, sulges ukse ja hakkas laudade vahel edasi-tagasi kõndima. Kui ta viimaks Švejki ette seisma jäi, ütles ta: “See daam kirjutab, et olete lojus. Mis te talle tegite?” “Teatan alandlikult, härra oberleitnant, ma ei teinud talle midagi, ma olin väga viisakas, kuid tema tahtis kohe meile jääda. Aga et mul ei olnud teie käest mingit käsku, siis ma teda ka korterisse ei jätnud. Kõigele lisaks tuli ta kahe kohvriga nagu oma koju.”

Ülemleitnant ohkas veel kord valjusti ja Švejk ohkas tema eeskujul samuti.

“Mi-is?!” käratas ülemleitnant ähvardavalt.

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, see on raske juhtum. Aastat paar tagasi tuli Vojtěšská tänavas ühe tapetseerija juurde keegi preilike ja tapetseerija ei saanud teda enam kuidagi korterist välja. Ta pidi viimaks preilikese ja iseenda valgustusgaasiga ära mürgitama, ja nii oligi lool lõpp. On häda nende naistega. Ma näen neid läbi.”

“Raske juhtum,” kordas ülemleitnant Švejki eeskujul. Ta polnud kunagi varem nii selget tõtt öelnud. Kallis Jindřich oli tõepoolest räbalas olukorras. Mehe poolt jälitatav naine sõidab just siis talle paariks-kolmeks päevaks külla, kui Třeboňist peab saabuma proua Micková, et korrata kolme päeva jooksul seda, mida too proua pakub talle regulaarselt iga kolme kuu tagant, kui ta sõidab Prahasse sisseoste tegema. Peale selle peab ülehomme tulema veel keegi preili. See preili oli talle pärast nädalapikkust järelemõtlemist kindlalt lubanud, et laseb end patuteele ahvatleda, kuna ta peab kuu aja pärast niikuinii ühele insenerile mehele minema.

Ülemleitnant istus nüüd laual, pea norus, vaikis ja mõtles endamisi, kuid midagi muud välja ei mõtelnud, kui et istus viimaks laua taha, võttis pliiatsi ja paberi ning kirjutas kantseleipoognale:

„Kallis Katy! Olen kella üheksani õhtul teenistuses. Jõuan koju kell kümme. Palun tunne end minu juures nagu oma kodus. Mis puutub minu tentsikusse Švejki, siis andsin talle juba käsu, et ta täidaks iga Su soovi.

Sinu Jindřich.”

“Andke see kiri armulisele prouale,” ütles ülemleitnant. “Käsin teid tema vastu viisakas ning taktiline olla ja täita kõik tema soovid, mis olgu teile käsuks. Te peate käituma galantselt ja teenima teda ausalt. Siin on teile sada krooni, mille kulutamise kohta annate mulle aru. Ta ehk saadab teid midagi ostma, tellige talle lõunasöök, õhtueine ja nii edasi. Siis ostate kolm pudelit veini ja karbi “Memphist”. Nõndaks. Esialgu muud midagi. Võite minna, ja ma panen teile veel kord südamele, et peate iga ta soovi tema silmadest lugema ja täitma.”

Noor daam oli kaotanud juba igasuguse lootuse veel kord Švejki näha ning oli väga üllatunud, kui märkas, et Švejk tuli, kiri käes, kasarmust ja suundus tema poole. Švejk lõi käe kõrva äärde, ulatas talle kirja ja teatas: “Härra ülemleitnandi käsul pean ma teie vastu, armuline proua, viisakas ning taktiline olema, teid ausalt teenima ja täitma iga teie soovi, mis ma loen teie silmadest. Ma pean teile süüa tooma ja ostma, mis te ainult soovite. Ma sain härra oberleitnandilt selle jaoks sada krooni, kuid sellest rahast pean veel kolm pudelit veini ja karbi “Memphist” ostma.”

Kui daam oli kirja läbi lugenud, tuli tema resoluutsus tagasi, mis väljendus selles, et ta saatis Švejki voorimeest võtma, ja kui see ülesanne oli täidetud, käskis tal voorimehe kõrvale pukki istuda.

Nad sõitsid koju. Kodus hakkas daam suurepäraselt majaproua osa mängima. Švejk pidi kohvrid magamistuppa tassima ja vaiba hoovis puhtaks kloppima. Väike ämblikuvõrk peegli taga tekitas daamis koledat viha.

Igast asjast võis näha, et ta kavatseb neil võitluspositsioonidel üsna kauaks ajaks sisse kaevuda.

Švejk oli higist märg. Kui vaip oli klopitud, tuli daamile meelde, et peaks ka kardinad maha võtma ja läbi kloppima. Seejärel sai Švejk käsu elutoa ja köögi aknad puhtaks pesta. Siis hakkas daam mööblit ümber sättima, mida ta tegi väga närvilisena. Kui Švejk oli kõik asjad ühest nurgast teise tassinud, ei meeldinud see daamile ja ta kombineeris uuesti ning mõtles välja uue paigutamisviisi.

Ta pööras korteris kõik segamini, kuid aegapidi hakkas tema energia armupesa sisseseadmisel vaibuma ning kole puistamine lõppes.

Ta võttis ainult veel kummutist puhta voodipesu, kattis ise madratsi ja pani patjadele uued püürid. Oli näha, et ta tegi seda kõike suure armastusega voodi vastu, mis kutsus esile ta ninasõõrmete meela värina.

Seejärel saatis ta Švejki lõunat ja veini tooma. Kui Švejk tagasi tuli, oli daamil seljas läbipaistev hommikumantel, mis tegi ta iseäranis kauniks ja ahvatlevaks.

Lõuna juurde jõi ta ära pudeli veini, tõmbas ohtrasti suitsu ja heitis siis voodisse. Švejk aga laskis seeaeg köögis sõdurileival hea maitsta, kastes seda klaasi magusa viina sisse.

“Švejk!” kostis magamistoast. “Švejk!”

Švejk avas ukse ja nägi noort daami patjadel kütkestavas poosis.

“Tulge lähemale!”

Švejk astus voodi juurde, daam aga mõõtis tema rässakat keha ja tugevaid reisi mingi iseäraliku naeratusega.

Ta heitis endalt kõike peitva ja varjava õrna riide ning ütles nõudlikult:

“Võtke saapad ja püksid jalast! Näidake…”

Kui ülemleitnant kasarmust koju jõudis, võis vahva sõdur Švejk talle ette kanda:

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen täitnud kõik armulise proua soovid ja teda ausalt teeninud, nii nagu käskisite.”

“Aitäh, Švejk!” ütles ülemleitnant. “Oli tal palju soove?”

“Umbes, kuus,” vastas Švejk. “Ta magab selle sõidu järel praegu nagu surnu. Täitsin kõik tema soovid, mis ma lugesin ta silmadest.”

V

Samal ajal kui Dunajetsi ja Raaba* äärsetesse metsadesse tõrjutud Austria väehulgad lamasid granaadisaju all, kui raskekaliibriliste suurtükkide tuli rebis Karpaatides terveid roode puruks ning mattis neid mulla alla ja kui kõigil lahinguväljadel lõõmas taevarand põlevate külade ja linnade tules, – samal ajal elasid ülemleitnant Lukáš ja Švejk üle ebameeldiva idülli daamiga, kes oli oma mehe juurest põgenenud ja mängis nüüd majas perenaist.

Kui daam läks jalutama, pidas ülemleitnant Lukáš Švejkiga sõjanõu, kuidas temast lahti saada.

“Kõige parem oleks, härra oberleitnant,” ütles Švejk, “kui tema mees, kelle juurest ta jalga laskis, teada saaks, kus ta naine asub, ja naisele järele sõidaks. Te ise ju ütlesite, et mees teda otsib, nagu seisis kirjas, mis ma teile tõin. Kui saadaksime mehele telegrammi, et naine on teie juures, siis võib mees ta siit kätte saada. Mineval aastal juhtus Všenorys* ühes suvilas samasugune lugu. Ainult et tookord saatis naine ise oma mehele telegrammi, mees tuli naisele järele ja andis mõlemale vastu vahtimist.

Mõlemad olid eraisikud, kuid praegusel juhul ei riskiks mees ohvitseriga niimoodi teha. Ja pealegi pole te milleski süüdi, sest te pole kedagi kutsunud, ja kui ta juba jalga laskis, siis tegi ta seda oma käe peal. Saate näha, et sihuke telegramm annab häid tagajärgi. Ja kui mees peakski paar kõrvakiilu andma …”

“Ta on väga intelligentne inimene,” katkestas ülemleitnant Lukáš Švejki kõnevoolu, “ma tunnen teda. Ta kaupleb humalatega en gros. Ma pean temaga kategooriliselt rääkima. Saadan telegrammi.”

Telegramm, mille ta saatis, oli äärmiselt lühike ja ärimehelikult asjalik:

“Teie abikaasa praegune aadress on …”

Järgnes ülemleitnant Lukáši aadress.

Nii juhtus, et proua Katyt tabas väga ebameeldiv üllatus, kui humalakaupmees uksest sisse tormas. Ta nägi välja väga mõistliku ja hoolitseva mehena, kui proua Katy, kaotamata sel hetkel enesevalitsemist, mõlemat härrat teineteisele tutvustas:

“Minu mees – härra ülemleitnant Lukáš.” Midagi muud prouale pähe ei tulnud.

“Olge lahke, võtke istet, härra Wendler,” palus ülemleitnant Lukáš viisakalt ja võttis taskust portsigari sigarettidega:

“Kas soovite?”

Intelligentne humalakaupmees võttis aupaklikult sigareti, ja kui ta suust suitsu puhus, küsis ta kaalukalt:

“Kas lähete varsti sõjaväljale, härra ülemleitnant?”

“Ma palusin, et mind viidaks üle üheksakümne esimesse polku Budějovices, kuhu ma sõidan arvatavasti siis, kui olen töö vabatahtlike koolis lõpetanud. Meil on tarvis väga palju ohvitsere, kuid me seisame tänapäeval kurva nähtuse ees, et noormehed, kellel oma hariduse poolest on õigus üheaasta-vabatahtlike kooli astuda, ei avalda selleks soovi. Nad jäävad parema meelega lihtsateks jalaväelasteks ega püüagi kadettideks saada.”

“Sõda on toonud suurt kahju humalakaubandusele, kuid ma arvan, et see sõda ei või kuigi kaua kesta,” tähendas humalakaupmees, vaadates kordamööda oma naist ja ülemleitnanti.

“Meie olukord on väga hea,” ütles ülemleitnant Lukáš. “Tänapäeval ei kahtle keegi, et sõda lõpeb keskriikide* relvade võiduga. Prantsusmaa, Inglismaa ja Venemaa on liiga nõrgad Austria–Türgi–Saksa kindluse vastu. Tõsi küll, mõningatel rinnetel on meil tühiseid ebaõnnestumisi olnud. Ent niipea kui murrame Vene rinde Karpaatide harjade ja Dunajetsi keskjooksu vahel läbi, pole enam mingit kahtlust, et see tähendab sõja lõppu. Samuti ähvardab prantslasi kõige lähemal ajal kogu Ida-Prantsusmaa kaotus ja Saksa vägede sissetung Pariisi. See on täitsa kindel. Peale selle jätkuvad meie manöövrid Serbias väga edukalt ja meie üksuste taganemist, mis on tegelikult ainult vägede ümberpaigutamine, kuid mida paljud seletavad hoopis teisiti, tingib lihtsalt sõjas vajalik külmaverelisus. Me saame kõige lähemal ajal näha, et meie ettearvestatud manöövrid Lõunarindel kannavad oma vilja. Palun vaadake siia …”

Ülemleitnant Lukáš võttis humalakaupmehel õrnalt õlast kinni, viis ta seinal rippuva sõjatandri-kaardi juurde, näitas talle üksikuid punkte ja seletas edasi:

“Meie kõige tähtsamaks tugipunktiks on Ida-Beskiidid*. Karpaatides, nagu näete, on meil tugev tugiala. Võimas löök sellel joonel – ja me ei peatu enne kui Moskvas. Sõda lõpeb varem, kui oskame arvata.”

“Aga mis teeb Türgi?” päris humalakaupmees, arutades endamisi, millest alustada, et jõuda asja tuuma juurde, mispärast ta siia oli sõitnud.

“Türklased on tublid,” vastas ülemleitnant ja viis külalise jälle laua juurde. “Türgi parlamendi eesistuja Hali Bei ja Ali bei saabusid Viini. Türgi Dardanellide armee ülemjuhatajaks on nimetatud marssal Liman von Sanders. Golz paša saabus Konstantinoopolist Berliini ja meie keiser annetas Enver pašale, viitseadmiral Usedon pašale ja kindral Dževad pašale aumärgi.* Küllalt palju aumärke selle lühikese ajaga.”

Nad istusid mõne aja vaikides teineteise vastas, kuni ülemleitnant pidas sobivaks lõpetada piinlik vaikus sõnadega:

“Millal te saabusite, härra Wendler?”

“Täna hommikul.”

“Mul on väga hea meel, et te mu üles leidsite ja kodunt kätte saite, sest ma lähen alati pärast lõunat kasarmusse öisesse teenistusse. Kuna mu korter on õigust ütelda kogu päeva tühi, siis võisin ma armulisele prouale külalislahkust osutada. Teda pole tema Prahas viibimise ajal keegi tülitanud. Vana tutvuse pärast…”

Humalakaupmees hakkas köhima.

“Katy on tõesti kummaline naine, härra ülemleitnant. Võtke vastu minu kõige südamlikum tänu kõige eest, mis te olete tema heaks teinud. Talle tuli asja ees, teist taga pähe Prahasse sõita, pidavat oma närve arstima. Mina aga olin reisil, tulin koju ja leidsin eest tühja maja. Katy kadunud …”

Proovides võimalikult siirast nägu teha, ähvardas ta naist näpuga ja küsis temalt sunnitud naeratusega:

“Küllap sa arvasid, et kui mina olen reisil, siis võid ka sina reisima minna? Sa muidugi ei mõtelnud …”

Ülemleitnant Lukáš nägi, et jutt kipub ebameeldivat pööret võtma ja viis intelligentse humalakaupmehe jälle sõjatandri-kaardi juurde, näitas allakriipsutatud kohti ning ütles:

“Ma unustasin juhtida teie tähelepanu ühele väga huvitavale asjaolule, sellele suurele, edelasse pöörduvale kaarele, kus mägede ahelik moodustab suure platsdarmi. Siia on suunatud liitlaste pealetung. Kui me suleme selle tee, mis ühendab platsdarmi vaenlase peamise kaitsejoonega, on ka ühendus parema tiiva ja Visla joonel asuva Põhjaarmee vahel paratamatult läbi lõigatud. On see nüüd teile selge?”

Humalakaupmees vastas, et talle on kõik täiesti selge, kuid kartes oma taktitundes, et seda, mis ta ütles, võidakse valesti mõista, pöördus ta oma kohale tagasi ja tähendas:

“Meie humal kaotas sõja tõttu välisturu. Prantsusmaa, Inglismaa, Venemaa ja Balkan on praegusel ajal meie humala jaoks kadunud. Me saadame humalat ainult veel Itaaliasse, kuid ma kardan, et ka Itaalia topib oma nina sõtta. Aga siis, kui me võidame, dikteerime kaupade hinnad meie.”

“Itaalia säilitab rangelt neutraliteeti,” lohutas teda ülemleitnant, “see tähendab …”

“Aga miks Itaalia ei taha tunnistada, et ta on seotud Austria-Ungari ja Saksamaa kolmikliiduga*?” ägestus äkki humalakaupmees, kellele korraga kõik pähe lõi: humalad, naine, sõda. “Ma ootasin, et Itaalia astub välja Prantsusmaa ja Serbia vastu. Siis oleks sõda juba lõppemas. Mul mädanevad humalad ladudes, realiseerimine kodumaal läheb viletsasti, eksport võrdub nulliga, kuid Itaalia säilitab neutraliteeti! Misjaoks uuendas see Itaalia siis veel tuhande üheksasaja kaheteistkümnendal aastal kolmiklepingut meiega? Kus on Itaalia välisminister markiis di San Giuliano? Mida see härra teeb? Vist magab? Kas te teate, kui suur oli mul enne sõda aastane läbikäik ja kui väike on see praegu? … Ärge arvake, et ma pole maailma asjadega kursis,” jätkas ta ja vaatas vihaselt ülemleitnandile, kes rahulikult suust suitsurõngaid puhus. Proua Katy jälgis huviga, kuidas üks rõngas teist taga ajas, ja purustas neid sõrmega. “Miks tõmbusid sakslased oma piiridesse tagasi, kui nad olid juba Pariisi all? Mispärast peetakse Maasi ja Moseli* vahel jälle ägedaid suurtükiväevõitlusi? Kas teil on teada, et Combres’s ja Woewris Marche’i juures* põles ära kolm õllevabrikut, kuhu ma saatsin iga aasta üle viiesaja koti humalaid? Ja Vogeesides* põles maha Hartmannsweileri õlletehas, Niederaspachis Mulhouse’i juures* on hiiglasuur õllevabrik maatasa tehtud. See tähendab minu firmale kahju tuhat kakssada kotti humalaid aastas. Sakslased pidasid kuus korda lahinguid Klosterhoecki* õllevabriku pärast, – see tähendab kahju kolmsada viiskümmend kotti humalaid aastas.”

Ta ei suutnud enam ärrituse pärast edasi rääkida, vaid tõusis püsti, läks oma naise juurde ja ütles:

“Katy, sa sõidad jalamaid minuga koos koju. Pane ennast riidesse.”

“Kõik need sündmused ärritavad mind väga,” ütles ta natukese aja pärast vabandaval toonil. “Varemalt olin ma täitsa rahulik inimene.”

Kui Katy läks end riidesse panema, ütles mees ülemleitnandile sosinal:

“Ega see pole tal esimest korda. Möödunud aastal sõitis ta koos ühe abiõpetajaga ära ja ma leidsin ta alles Zagrebist üles. Kasutasin juhust ja sõlmisin Zagrebi linna õllevabrikuga lepingu kuuesaja koti humalate peale. Jaa, lõunapoolne kant oli üldse üks suur kullaauk. Meie humalad läksid isegi Konstantinoopolisse. Praegu aga oleme pooleldi põhjas. Kui valitsus peaks veelgi õlletoodangut piirama, annaks see meile viimse hoobi.” Ta süütas pakutud sigareti ja ütles meeleheitega: “Ainuüksi Varssavi ostis kaks tuhat kolmsada seitsekümmend kotti humalaid. Kõige suurem on seal Augustinuse õllevabrik. Nende esindaja külastas mind varemalt iga aasta. See viib lausa meeleheitele. On hea, et mul pole lapsi.”

See loogiline järeldus Varssavi Augustinuse Õllevabriku esindaja iga-aastasest külaskäigust kutsus ülemleitnandi näol esile tagasihoidliku muige, mida märkas ka humalakaupmees, kes pajatas seepärast edasi.

“Ungari õllevabrikud Sopronis* ja Nagykanizsas* ostsid oma eksportõlle jaoks, mida nad isegi Aleksandriasse saatsid, minu firmalt keskmiselt tuhat kotti humalaid aastas. Nüüd loobuvad nad blokaadi tõttu igasuguste tellimuste andmisest. Ma pakun neile humalaid kolmekümne protsendi võrra odavamalt, kuid nad ei telli ühtegi kotti. Seisak, tagasiminek, viletsus ja kõigele lisaks veel kodused mured.”

Humalakaupmees vaikis. Vaikuse lõpetas alles proua Katy, kes oli reisiks valmis. “Mis me teeme minu kohvritega?”

“Neile tullakse järele, Katy,” ütles humalakaupmees rahulikult, olles õnnelik, et kõik lõppes ilma vahejuhtumite ja inetute stseenideta. “Kui tahad veel mingeid sisseoste teha, siis on ülim aeg minema hakata. Rong läheb kaks kakskümmend.”

Mõlemad jätsid ülemleitnandiga sõbralikult hüvasti ja humalakaupmees oli väga rõõmus, et kõik on möödas. Lahkudes ütles ta ülemleitnandile esikus:

“Kui peaksite sõjas haavata saama – hoidku selle eest jumal –, siis sõitke meie juurde tervist parandama. Meie juures leiate kõige parema hoolitsuse.”

Kui ülemleitnant Lukáš astus magamistuppa, kus Katy oli end teele seadnud, leidis ta pesulaualt nelisada krooni ja kirja:

“Härra ülemleitnant! Te ei kaitsnud mind selle ahvi, minu mehe, esimese numbri idioodi eest. Te lubasite, et ta tirib mu endaga kaasa nagu mõne asja, mille ta on teie korterisse unustanud. Peale selle pidasite sobivaks märkida, et osutasite mulle külalislahkust. Loodan, et ma ei teinud teile rohkem kulu kui nelisada krooni, mis ma jätan siia ja mida ma palun jagada oma tentsikuga.”

Ülemleitnant Lukáš seisis silmapilgu, kirjake käes. Siis aga rebis selle aeglaselt tükkideks. Ta vaatas muiates pesulaual lebavat raha, ja kui nägi, et Katy on oma erutuses, kui ta peegli ees juukseid kohendas, kammi lauale unustanud, pani selle oma fetišite kollektsiooni varasematele lisaks.

Švejk tuli tagasi pärast lõunat. Ta oli käinud ülemleitnandile pinšerit otsimas.

“Švejk, teil vedas,” ütles ülemleitnant. “Daam, kes elas minu juures, on läinud. Tema mees viis ta ära. Aga kõigi teenete eest, mis te talle osutasite, jättis ta teie jaoks pesulauale nelisada krooni. Te peate teda ilusasti tänama, samuti ka tema härra abikaasat, sest see on ju mehe raha, mis see daam reisile kaasa võttis. Ma ütlen ette, teie kirjutage!”

Ja ülemleitnant Lukáš ütles Švejkile ette:

“Väga lugupeetud härra! Lubage avaldada kõige südamlikumat tänu selle neljasaja krooni eest, mis teie proua abikaasa kinkis mulle teenete eest, mida ma osutasin talle tema külaskäigu ajal Prahasse. Kõik, mis ma tema heaks tegin, sai tehtud suurima heameelega ja seepärast ei või ma seda raha vastu võtta ja saadan selle…”

“No-noh, kirjutage aga edasi, Švejk, mis te kihelete! Kuhu me jäime?”

“…ja saadan selle…” ütles Švejk väriseval häälel, mis oli täis traagikat.

“Hea küll: “…saadan selle tagasi ja avaldan oma sügavaimat lugupidamist. Läkitan aupaklikke tervitusi teie armulisele prouale ja suudlen tema kätt. Josef Švejk, ülemleitnant Lukáši tentsik.” Kas on valmis?”

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, kuupäev puudub veel.”

““20. detsembril 1914.” Nii, ja nüüd kirjutage ümbrikule aadress, võtke need nelisada krooni, viige nad postile ja saatke sellel aadressil ära.”‘

Ja ülemleitnant Lukáš hakkas rõõmsalt vilistama aariat operetist “Lahutatud naine”.

“Veel midagi, Švejk,” ütles ülemleitnant, kui Švejk hakkas postile minema, “kuidas on lugu koeraga, keda te vaatamas käisite?”

“Mul on üks koer teada, härra oberleitnant, väga ilus loom. Kuid teda on kaunis raske kätte saada. Ma loodan, et toon ta homme siiski ära. Ta hammustab.”

VI

Viimast sõna ülemleitnant Lukáš ei kuulnud, kuid see oli siiski tähtis. “Lõi, sinder hambad kohe sisse,” tahtis Švejk veel kord ütelda, kuid mõtles viimaks ümber: “Mis on ülemleitnandil sellega õieti pistmist. Ta tahab koera ja ta saab selle!”

Lihtne on muidugi öelda: “Tooge mulle koer!” Koeraomanikud hoiavad oma koeri ju suure hoolega, kusjuures need koerad ei tarvitse sugugi puhast tõugu olla. Isegi karjakrantsi, kes ei kõlba muuks kui mõne vanamoori jalgade soojendajaks, armastab tema omanik ega lase talle paha teha.

Koer ise, eriti aga puhtatõuline, tunneb instinktiivselt, et ühel ilusal päeval lüüakse ta oma isandalt üle. Koer elab alatises hirmus, et ta varastatakse, varastatakse päris kindlasti. Kui koer jookseb näiteks jalutuskäigu ajal oma isanda juurest eemale, on ta algul rõõmus ja ülemeelik, mängib teiste koertega, ronib neile moraalivastaselt selga, teised jälle ronivad temale selga, nuusutab kuseposte, tõstab iga nurga ja ka turueide kartulikorvi juures jalga, lühidalt – tunneb elust suurt naudingut ning maailm näib talle kaunina nagu noorukile, kes on sooritanud õnnelikult lõpueksamid.

Kuid äkki võite märgata, et kogu tema ülemeelikus hajub ja koer tunneb, et tema laul on lauldud. Alles nüüd haarab teda tõeline meeleheide. Ta jookseb hirmunult tänaval siia-sinna, nuusib ninaga, vingub pöörases ahastuses, tõmbab saba jalgade vahele, laseb kõrvad lonti ja pistab keset sõiduteed teab kuhu minema.

Kui tal oleks kõnevõime, kisendaks ta:

“Issand jumal, keegi tahab mind varastada!”

Kas olete kunagi olnud koerakasvanduses ja näinud seal hirmu täis koeri? Need on kõik varastatud koerad. Suurlinn on aretanud erilise liigi kurjategijaid, kes elavad üksnes koerte varastamisest. On olemas väikest tõugu toakoeri, väikesi siidšpitse, kes pole labakindast suuremad ning mahuvad palitutaskusse või daamile muhvi sisse. Nii neid kaasas kantaksegi. Ka sealt vehitakse ta vaeneke teil sisse. Tige laiguline saksa dogi, kes valvab vihaselt linnalähedast suvilat, varastatakse öösel ära. Politseikoer viiakse nuhil otse nina alt minema. Kui teil on koer nööri otsas, siis lõigatakse nöör läbi ja koer ongi läinud, teie aga vahite nagu loll nöörijuppi. Viiskümmend protsenti koertest, keda te tänaval kohtate, on mitu korda isandat vahetanud, tihtilugu aga ostate tagasi omaenda koera, kes teilt mitme aasta eest kutsikana ära varastati, kui te temaga jalutasite. Kõige suurem oht varguse ohvriks langeda ähvardab koeri aga siis, kui te viite nad välja oma väikesi ja suuri ihulisi vajadusi rahuldama. Kõige rohkem läheb koeri viimatinimetatud akti sooritamise juures kaduma. Seepärast vahibki iga koer selle toimingu juures ettevaatlikult ringi.

On mitmesuguseid koerte varastamise viise. Varastatakse otse taskuvarga kombel või meelitatakse õnnetu loom petlikult ligi. Koer on truu loom, kuid ainult koolilugemikkudes või looduslooraamatutes. Andke või kõige truumale koerale praetud hobuselihavorsti nuusutada ja koer ongi kadunud. Ta unustab oma isanda, kelle kõrval ta käib, keerab ringi ja tuleb teile järele. Seejuures tilgub tal suust sülge, vorstist ette suurt rõõmu nautides vilab ta sabaga ja ajab sõõrmed suureks nagu rahutu täkk, keda mära juurde viiakse.

Malá Stranas on Lossitrepi lähedal väike õllepood. Ühel päeval istusid seal hämaras nurgas kaks meest. Üks oli sõdur, teine eraisik. Nad sosistasid saladuslikult, ninad koos. Nad nägid välja nagu Veneetsia vabariigi aegsed vandenõulased.

“Iga päev kell kaheksa,” sosistas eraisik sõdurile, “läheb teenija temaga Havlíčeki platsi parki. Kuid see on igavene tõbras, lööb kohe hambad sisse. Ei lase silitadagi.”

Mees kummardus sõdurile veelgi ligemale ja sosistas talle kõrva sisse:

“Isegi vorsti ei võta.”

“Aga praetud vorsti?” küsis sõdur.

“Isegi praetud vorsti ei võta.”

Mõlemad sülitasid.

“Mida see reo siis sööb?”

“Jumal seda teab! Mõni koer on ju nii peen ja ära hellitatud nagu peapiiskop ise.”

Sõdur ja eraisik lõid kannud kokku ning eraisik rääkis sosinal edasi:

“Üks must špits, keda oli vaja Klamovka* koerakasvanduse jaoks, ei tahtnud ükskord samuti mu käest vorsti vastu võtta. Käisin kolm tundi ta kannul, siis ei pidanud ma enam vastu ja küsisin proualt endalt, kes koeraga jalutas, et mida tema koer õieti sööb, et ta on nii ilus. Proua oli sellest meelitatud ja ütles, et kõige parema meelega kotletti. Ma ostsin talle siis šnitsli. Arvasin, et see on veelgi parem. Ja tead, see koeranäru ei nuusutanudki šnitslit, sest šnitsel oli vasikalihast. Koer aga oli harjunud sealihaga. Siis pidin talle sealihakotleti ostma. Andsin talle korraks nuusutada ja panin lõikama, koer mulle järele. Proua karjub: “Puntík! Puntík!” Aga mis Puntíkul enam prouast. Ta jooksis kotleti järel nurga taha, seal panin talle keti kaela, ja juba järgmisel päeval oli ta Klamovka koerakasvanduses. Tal oli kurgu all paar valget karvatutti, need värvisin mustaks, ja mitte ükski hing ei tundnud teda ära. Kõik muud koerad, ja neid on palju olnud, on hobuselihavorsti peale tulnud. Sa teeksid kõige targemini, kui küsiksid teenijalt, mida see koer kõige parema meelega sööb, sest sa oled sõdur, sul on figuuri ja sulle ütleb ta kergemini. Mina küsisin juba kord, aga tema vaatas mind sihukese pilguga, nagu tahaks ta mind läbi torgata, ja ütles: “Mis teil sellega pistmist?” See teenija pole just kuigi ilus, üks igavene pärdik, kuid sõjamees saaks temaga jutule.”

“On see tõesti ehtne pinšer? Minu oberleitnant muud ei taha.”

“Kõige ehtsam pinšer. Pipar ja sool*, tõejutt, niisama puhast tõugu nagu sina oled Švejk ja mina Blahník. Mul on vaja ainult teada, mida ta sööb, siis pistan selle talle nina alla ja toon ta sinu kätte.”

Mõlemad sõbrad lõid jälle kannud kokku. Kui Švejk enne sõda veel koertega äritses, oli Blahník see, kes talle neid hankis. Ta oli osav sell ja temast räägiti, et ta ostis koeratapjalt altkäe marutaudikahtlasi koeri ja müüs neid edasi. Ta olevat koguni ise kord marutaudi jäänud ja Viinis Pasteuri instituudis oli ta nagu oma kodus. Nüüd pidas ta oma kohuseks sõdur Švejkile omakasupüüdmatut abi anda. Ta tundis kõiki koeri terves Prahas ja selle ümbruses. Ta kõneles nõnda tasa ainult kartusest, et kõrtsmik võib teda ära tunda, sest ta oli poole aasta eest kõrtsi peremehe taksikutsika hõlma all välja viinud. Ta oli kutsikale lutist piima andnud, nii et rumal koerapoeg oli lutti ilmselt emaks pidanud ja ei niitsatanudki hõlma all olles.

Blahník varastas põhimõtteliselt ainult puhast tõugu koeri ja oleks võinud koerte alal kohtuekspert olla. Ta hankis koeri kõikidele koerakasvandustele ja ka üksikisikutele, nii kuidas nõuti. Kui ta tänaval käis, urisesid ta peale koerad, keda ta kunagi oli varastanud, ja kui ta mõne vaateakna ees seisatas, juhtus tihti, et mõni kättemaksuhimuline peni tõstis ta selja taga jalga ja niisutas tema püksisäärt.

Järgmisel hommikul kella kaheksa paiku võis vahvat sõdurit Švejki näha Havlíčeki platsi nurgal pargi juures. Ta ootas pinšeriga teenijat. Viimaks teenija tuligi ja Švejkist sörkis mööda habetunud koonuga, kareda turris karvaga ja mustade tarkade silmadega koer. Ta oli ülemeelik nagu kõik koerad, kui nad oma asjad ära on õiendanud, ja ajas taga varblasi, kes nokkisid tänaval hobusesõnnikut.

Siis möödus Švejkist see, kelle hoolde koer oli usaldatud. See oli vanapiiga, juuksed korralikult pea ümber pärjaks punutud. Ta vilistas koerale, viibutades ketti ja uhket koerapiitsa.

Švejk tegi vanapiigaga juttu:

“Vabandage, preili, kuidas pääseb siit Žižkovisse?”

Teenija seisatas ja vaatas Švejkile otsa, kas küsijal on ka ausad mõtted, kuid Švejki heasüdamlik nägu ütles talle, et see sõdur tahab tõepoolest Žižkovisse minna. Vanapiiga näolt kadus rangus ja ta seletas Švejkile vastutulelikult, kuidas Žižkovisse minna.

“Mind toodi alles hiljuti Prahasse üle,” ütles Švejk, “ma pole siit inimene, ma olen külast. Ega teiegi ole vist Prahast pärit?”

“Ma olen Vodňanyst.”

“Siis oleme peaaegu et ühest kandist,” kostis seepeale Švejk. “Mina olen Protivínist.”

Säärane Lõuna-TŠehhimaa geograafia tundmine, mille Švejk oli omandanud sealkandis manöövritel olles, täitis vanapiiga südame koduarmastuse soojusega.

“Te peaksite siis tundma ka lihunik Pejcharit Protivíni platsilt?”

“Miks ma siis teda ei tunne! See on mu vend. Temast peavad meil kõik lugu,” ütles Švejk. “Ta on laadna ja lahke mees, tal on alati hea liha ja ta ei tüssa kedagi.”

“Ega te ei ole üks Jarešitest?” päris vanapiiga, kellele võõras sõdur meeldima hakkas.

“Olen.”

“Aga kumma Jareši poeg, selle, kes elab Krčis Protivíni lähedal, või selle, kes elab Ražices?”

“Selle, kes elab Ražices.”

“On ta ikka veel õllevedaja?”

“Ikka.”

“No ta on kõvasti üle kuuekümne?”

“Kevadel sai kuuskümmend kaheksa,” vastas Švejk rahulikult. “Nüüd muretses endale koera ja muudkui sõidab. Koer istub tal vankri peal, just samasugune koer, nagu see seal, kes ajab varblasi taga. Kena koer, väga ilus koer.”

“See on meie koer,” teatas tema uus tuttav Švejkile. “Ma teenin siin härra obersti juures. Te ei tunne meie oberstit?”

“Tunnen küll. Ta on tore mees,” ütles Švejk. “Meil Budějovices oli ka üks sihuke oberst.”

“Meie härra on kuri, ja kui viimati tuli teade, et me Serbias vastu pükse saime, siis tuli ta nagu marus koju, pildus köögis kõik taldrikud puruks ja tahtis minugi minema kihutada.”

“Ah see on siis teie koer,” katkestas Švejk tema jutuvoolu. “Kahju, et minu oberleitnant ei või koeri silma otsaski sallida, mulle aga meeldivad koerad väga.”

Ta vaikis pisut aega ja pahvatas korraga:

“Iga koer ei söö kah kõike.”

“Meie Fox on ka hirmus pirtsakas, üksvahe ei läinud talle isegi liha alla, aga nüüd sööb jälle.”

“Aga mida ta sööb kõige parema meelega?”

“Maksa, keedetud maksa.”

“Kas vasika- või seamaksa?”

“See on talle ükskõik,” naeris Švejkiga “samast kandist” pärit vanapiiga, kes pidas viimast küsimust äpardunud katseks teravmeelset nalja heita.

Nad kõndisid veel pisut aega, siis tuli nende juurde ka pinšer, kellele pandi kett kaela.

Koer käitus Švejkiga väga sõbralikult, proovis talle igast küljest kallale karata ja kas või läbi suukorvi ta pükse puruks rebida. Kuid äkki, otsekui haistes, mis Švejk temaga teha mõtleb, jättis koer kargamise ning kõndis oma teed kurvalt ning löödult. Ta põrnitses altkulmu Švejki poole, tahtes nagu öelda: “Kas see saatus ootab ka mind?”

Vanapiiga rääkis Švejkile veel, et ta käib siin koeraga igal õhtul kella kuue ajal, et ta ei usalda Prahas ainsatki meest, sest andnud kord ajalehte kuulutuse ja selle peale tulnudki üks lukussepp kosjaplaanidega, meelitanud tema käest välja kaheksasada krooni mingisuguse leiutuse jaoks ja kadunud jäljetult. Maal on inimesed kindlasti palju ausamad. Kui ta peaks mehele minema, võtaks ta endale ainult maalt pärit kaasa ja pealegi alles pärast sõda. Sõjaaegseid abielusid peab ta rumaluseks, sest harilikult jääb säärane naine ikka leseks.

Švejk andis talle suuri lootusi, öeldes, et tuleb kell kuus siia, ja läks ära oma sõbrale Blahníkile teatama, et koer sööb iga sorti maksa.

“Ma pakun talle loomamaksa,” otsustas Blahník. “Sellega sain kord kätte vabrikant Vydra bernhardiini; harukordselt truu looma. Ma toon sulle homme koera tipp-topp kätte.”

Blahník pidas oma sõna. Hommikupoolikul, kui Švejk oli korteri koristamisega valmis, kostis ukse tagant haukumist ja Blahník tiris sisse tõrkuva pinšeri, kes oli palju rohkem turris, kui jumal teda loonud. Ta pööritas metsikult silmi ja vahtis vihaselt, meenutades näljast tiigrit puuris, mille ees seisab priske loomaaiakülastaja. Ta näitas hambaid ja urises, nagu tahaks öelda: “Kisun puruks, õgin ära!”

Nad sidusid koera köögilaua külge ja Blahník jutustas, kuidas asjad olid arenenud.

“Ma läksin temast meelega mööda, käes paberisse keeratud keedetud maks. Koer hakkas nuusutama ja mu ümber kargama. Ma ei andnud talle midagi ja läksin edasi. Koer mulle järele. Pargi juurest keerasin Bredovská tänavasse ja seal andsin talle esimese tükikese. Ta pani selle nahka käigu pealt, et ta mind silmist ära ei kaotaks. Ma keerasin Jindrišskä tänavasse, kus andsin talle uue portsu. Kuni ta sõi, panin talle keti kaela ja tirisin ta üle Václavi platsi Vinohradysse ja sealt edasi Vršovicesse. Teel tegi ta igasuguseid hulle tempe. Kui ma läksin üle trammitee, viskas ta pikali ega tahtnud liigutadagi. Lootis vist, et temast üle sõidetakse. Ma tõin kaasa ka puhta tõutunnistuse plangi, mille ostsin paberikaupmees Fuchsi juurest. Oskad sa tõutunnistust järele teha, Švejk?”

“Sa pead selle oma käega täitma. Kirjuta, et koer on Leipzigist von Bülovi koerakasvandusest. Isa – Arnheim von Kahlsberg, ema – Emma von Trautensdorf, kelle isa on Siegfried von Busenthal. Isa sai 1912. aastal Berliinis pinšerite näitusel esimese auhinna, ema on saanud Nürnbergi Tõukoerte Aretamise Seltsi kuldmedali. Mis sa arvad, kui vana ta on?”

“Hammaste järgi kahe aastane.”

“Kirjuta, et kahe ja poole aastane.”

“Ta on halvasti kärbitud, Švejk. Vaata ta kõrvu.”

“Seda saab parandada. Kärbime siis, kui ta meie juures ära on harjunud. Praegu teeks see teda aina tigedamaks.”

Varastatu urises vihaselt, nohises, rabeles laua küljes, heitis siis väsinult maha, keel suust väljas, ja jäi ootama, mis temast edasi saab. Aegapidi jäi ta rahulikumaks ja ainult vahetevahel vingatas kaeblikult.

Švejk pakkus talle ülejäänud maksa, mille Blahník oli tema kätte andnud. Kuid koer ei nuusutanudki seda, heitis maksatükile vaid trotsliku pilgu ja jäi mõlemat meest vahtima, nagu tahaks ta öelda: “Ma kukkusin selle maksaga kord juba sisse, nüüd sööge ise.”

Ta lamas ükskõikselt ja teeskles magamist. Siis tuli talle äkki midagi pähe, ta ajas enda üles, tõusis tagumistele jalgadele istuma ja hakkas esimestega paluvaid liigutusi tegema. Koer alistus.

See liigutav stseen aga ei avaldanud Švejkile vähematki mõju.

“Viska pikali!” karjus ta vaesekesele, kes laskuski kõhuli ja kiunus haledalt.

“Mis nime ma peaksin talle tõutunnistusse panema?” päris Blahník. “Tema nimi on Fox, peaks midagi sarnast olema, et ta kohe aru saaks.”

“Nimetame siis kas või Maxiks. Vaata, Blahník, kuidas ta kõrvu liigutab. Tõuse üles, Max!”

Õnnetu pinšer, kellelt oli võetud kodu ja nimi, tõusis ning jäi uusi käske ootama.

“Ma arvan, et võiks ta juba lahti lasta,” otsustas Švejk, “vaatame, mis ta teeb.”

Kui koer sai lahti, oli tema esimene tee ukse juurde, kus ta lõgistas käpaga kolm korda ukselinki, lootes arvatavasti nende kurjade inimeste suuremeelsusele. Kuid nähes, et inimesed ei mõista tema soovi välja pääseda, tekitas ta ukse juurde loigu, olles kindel, et teda selle eest välja visatakse, nagu oli tehtud kunagi, kui ta oli alles noor ja kui polkovnik õpetas teda valjult ja sõjamehelikult “zimmerrein”52 olema.

Väljaviskamise asemel tähendas Švejk:

“Ta on kaval koer, see on ju lausa jesuiidi temp.”

Švejk andis koerale rihmaga nähvaku ja toppis ta nina lõiku, nii et koeral ei läinud tükil ajal korda ennast puhtaks lakkuda. Ta kiunus häbi pärast ja kargles köögis ringi, nuusutades meeleheitlikult omaenda jälgi. Viimaks läks ta äkki heast peast laua juurde, sõi mahapandud maksatüki ära, heitis pliidi juurde pikali ja jäi kogu selle vahejuhtumi peale magama.

“Mis ma sulle võlgnen?” küsis Švejk Blahníkilt, kui see minekut tegi.

“See ei tule kõne alla, Švejk,” ütles Blahník tagasihoidlikult. “Vana sõbra heaks olen valmis kõike tegema, iseäranis siis, kui ta on sõjaväes. Ela hästi, semu, ja ära vii teda mitte kunagi Havlíčeki platsile, et õnnetus ja häda kaela ei langeks. Kui sul veel mõnda koera tarvis peaks tulema, sa ju tead, kus ma elan.”

Švejk laskis Maxil õige kaua magada, ostis vahepeal lihuniku juurest veerand kilo maksa, keetis selle ära, pistis Maxile sooja maksatüki nina alla ja jäi ootama, millal koer ärkab. Max hakkas une pealt keelt limpsama, ärkas siis, nuusutas maksa ja kugistas selle alla. Seejärel läks ta ukse juurde ja kordas oma katset ukselingiga.

“Max!” hüüdis Švejk koera. “Tule siia!”

Koer tuli kõheldes lähemale. Švejk tõstis ta sülle, silitas teda, ja esmakordselt liputas Max sõbralikult oma lühikeseks lõigatud sabakönti ja kahmas Švejki käest õrnalt kinni, hoidis seda lõugade vahel ja vaatas oma tarkade silmadega Švejkile otsa, nagu tahaks ta öelda: “Ei ole midagi parata, ma näen, et mu mäng on läbi.”

Švejk silitas koera ja jutustas talle mahedal häälel:

“Elas kord üks koer nimega Fox. Ja elas ta ühe polkovniku juures. Teenija viis koera jalutama ja siis tuli üks mees ja varastas Foxi ära. Fox sattus sõjaväkke ühe oberleitnandi juurde ja talle anti nimeks Max. Max, anna käppa! Näed sa, tõbras, me saame sinuga veel sõpradeks, kui sa hea ja sõnakuulelik oled. Aga muidu saad veel sõjaväes valu ja vaeva näha.”

Max hüppas Švejki sülest maha ja hakkas ta ümber ülemeelikult karglema. Õhtuks, kui ülemleitnant kasarmust koju sai, olid Švejk ja Max parimad sõbrad.

Švejk silmitses Maxi ja filosofeeris endamisi:

“Kui me asja ikka igast kandist võtame, eks siis ole iga sõdur niimoodi oma kodust varastatud.”

Ülemleitnant Lukáš oli väga meeldivalt üllatatud, kui nägi Maxi, kes avaldas samuti suurt rõõmu, nähes jälle mõõgaga meest.

Küsimuse peale, kust koer on saadud ja mis ta maksab, teatas Švejk suurima südamerahuga, et koera kinkis talle keegi sõber, kes alles hiljuti sõjaväkke võeti.

“Suurepärane, Švejk,” ütles ülemleitnant Maxiga hullates, “esimesel saate minult koera eest viiskümmend krooni.”

“Ma ei saa seda vastu võtta, härra oberleitnant.”

“Švejk,” ütles ülemleitnant karmilt, “kui te mulle tentsikuks tulite, seletasin teile, et peate sõnakuulelik olema. Kui ma teile ütlen, et saate viiskümmend krooni, siis peate need vastu võtma ja maha jooma. Mis te teete, Švejk, selle viiekümne krooniga?”

“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, joon maha nagu kästud.”

“Aga kui ma peaksin äkki unustama, Švejk, siis käsin teid mulle meelde tuletada, et pean teile koera eest viiskümmend krooni andma. Saite aru? Ega sellel koeral kirpe ei ole? Parem oleks ta puhtaks pesta ja läbi kammida. Homme olen teenistuses, aga ülehomme lähen temaga jalutama.”

Sel ajal kui Švejk Maxi vannitas, vandus polkovnik, Maxi endine peremees, oma kodus tulist kurja ja ähvardas selle, kes ta koera varastas, sõjaväljakohtu alla anda, ta maha lasta, üles puua, kahekümneks aastaks vangi pista ja tükkideks raiuda.

“Der Teufel soll den Kerl buserieren!”53 kõlas polkovniku korteris, nii et aknaklaasid värisesid. “Mit solchen Meuchelmördern werde ich bald fertig!”54

Švejki ja ülemleitnant Lukáši ähvardas lähenev katastroof.