Читать книгу Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek - Страница 4

Sarajevo atentaat oli toonud politseivalitsusse palju ohvreid. Neid toimetati sinna üksteise järel ja vana inspektor ütles neile vastuvõturuumis oma heatahtliku häälega:

“See Ferdinand läheb teile kalliks maksma.”

Kui Švejk pisteti ühte teise korruse paljudest kongidest, leidis ta sealt eest kuuemehelise seltskonna. Viis neist istusid laua ümber, üks keskmistes aastates mees aga konutas teistest otsekui eemale hoidudes nurgas naril. Švejk hakkas nende käest ükshaaval pärima, miks kedagi pokri on pandud.

Kõigilt viielt, kes istusid laua ääres, sai ta peaaegu ühe ja sama vastuse:

“Sarajevo pärast.”

“Ferdinandi pärast.”

“Ertshertsogi tapmise pärast.”

“Ferdinandi eest.”

“Sellepärast, et härra ertshertsog Sarajevos maha notiti.”

Kuues, kes neist viiest eemale hoidus, ütles: ta ei tahtvat neist midagi teada, et talle ei langeks mingit kahtlust, sest tema istuvat siin ainult sellepärast, et katsunud röövimise eesmärgil üht Holice talumeest tappa.

Švejk võttis istet laua ääres vandenõulaste seltskonnas, kes pajatasid juba kümnendat korda, kuidas keegi neist selle supi sisse sattunud.

Kõiki neid, peale ühe, oli kinni võetud kas kõrtsis, veinikeldris või kohvikus. Erandi moodustas üks iseäranis kõhukas, prillidega ja äranutetud silmadega härra, kes oli areteeritud oma kodus, sellepärast et ta oli kaks päeva enne Sarajevo atentaati “Brejškas”* kinni maksnud kahe serbia tehnikaüliõpilase arve; pealegi oli salapolitseinik Brix näinud teda joobnuna nende seltskonnas Řetězi tänavas “Montmartreʼis”, kus ta samuti nende eest maksnud, nagu ta ise oli protokollis oma allkirjaga tõendanud.

Eeluurimisel politseijaoskonnas oli ta kõigile küsimustele nuttes üht ja sama vastanud:

“Mul on paberikauplus.”

Selle peale sai ta samuti ikka ühe ja sama vastuse:

“See ei vabanda teie süüd.”

Väikest kasvu härra, kes nabiti kinni veinikeldris, oli ajalooõpetaja ja jutustanud veinikeldri omanikule mitmesuguste atentaatide ajalugu. Ta areteeriti just sel silmapilgul, kui ta lõpetas kõigi atentaatide psühholoogilise analüüsi sõnadega:

“Atentaadi mõte on niisama lihtne kui Kolumbuse muna*.”

“Niisama lihtne nagu see, et teid ootab Pankrác,” täiendas politseikomissar ülekuulamisel tema arvamust.

Kolmas vandenõulane oli heategeva seltsi “Dobromil” esimees Hodkovičkyst*. Sel päeval, kui toimus atentaat, oli “Dobromil” korraldanud kontserdiga aiapeo. Sandarmivahtmeister tulnud kohale ja nõudnud, et külalised laiali läheksid, sest Austrias valitseb lein. Selle peale vastanud “Dobromili” esimees sõbralikult:

“Oodake pisut, kuni “Hej, Slované”* lõpuni mängitakse.”

Nüüd istus ta siin, pea norus, ja kurtis:

“Augustis on meil uue eestseisuse valimine. Kui ma selleks ajaks kodus pole, võib juhtuda, et mind enam ei valita. Ja ma olen juba kümnendat korda esimees. Seda häbi ei ela ma üle.”

Naljaka vingerpussi oli õnnis Ferdinand mänginud neljandale arreteeritule, otsekohese iseloomuga ja puhta nimega mehele. Ta oli kaks päeva vältinud igasuguseid kõnelusi Ferdinandi üle, aga kui ta õhtul kohvikus marjast mängides lõi risti kuningat ruutu seitsmega, mis oli trump, põrutanud ta:

“Seitse kuuli2 nagu Sarajevos.”

Viiendal mehel, kes istus tema enda jutu järgi “sellepärast, et härra ertshertsog Sarajevos maha notiti”, olid juuksed veel praegugi hirmu pärast püsti ja habe sagris, nii et ta pea meenutas karjakrantsi.

See mees polnud restoranis, kus ta kinni võeti, ei musta ega valget lausunud ega isegi ajalehtedest midagi Ferdinandi tapmise kohta lugenud. Ta oli istunud omaette lauas, kui tema juurde astunud keegi härra, võtnud vastas istet ja küsinud järsult:

“Olete juba lugenud?”

“Ei ole.”

“Olete kuulnud?”

“Ei ole.”

“Aga teate, milles asi seisab?”

“Ei tea ega tahagi teada.”

“See peaks teid siiski huvitama.”

“Ei tea, mis mind peaks huvitama? Mina suitsetan oma sigarit, joon oma paar potti õlut, söön õhtust, kuid lehte ma ei loe. Lehed valetavad. Miks ma peaksin oma närve rikkuma.”

“Teid ei huvita siis isegi see mõrtsukatöö Sarajevos?”

“Mind ei huvita ülepea ükski mõrtsukatöö, olgu see Prahas, Viinis, Sarajevos või Londonis. Selleks on olemas kroonu, kohtud ja politsei. Kui keegi mõnikord kuskil maha lüüakse, siis on see talle paras, ärgu olgu mõlkus ja nii ettevaatamatu, et laseb ennast maha tappa.”

Need jäidki tema viimasteks sõnadeks selle jutuajamise käigus. Ja sellest ajast peale kordas ta iga viie minuti tagant valju häälega:

“Ma olen süütu, ma olen süütu!”

Neid sõnu kisendas ta politseivalitsuse väravas, neid sõnu kordab ta ka siis, kui teda Praha kaelakohtusse viiakse, ja samade sõnadega astub ta ka oma vangikongi.

Kui Švejk oli kõik need hirmsad vandenõulood ära kuulanud, pidas ta asjakohaseks meestele selgitada, kuivõrd lootusetu on nende olukord.

“Meie kõigi asi on kaunis räbal,” alustas ta oma lohutussõnu. “See pole õige, mis te räägite, et teiega ja meie kõigiga ei saa midagi juhtuda. Misjaoks on meil siis politsei, kui mitte selleks, et meid meie lõugade pärast karistada. Kni kord on kätte jõudnud sihuke kardetav aeg, et hakatakse ertshertsogeid maha kõmmutama, siis ärgu keegi ilmestagu, kui ta satub politseivalitsusse. Seda tehakse kõik toreduse tagaajamiseks, et Ferdinandile enne matust reklaami teha. Mida rohkem meid siia saab, seda parem meile enestele: läheb lõbusamaks. Kui ma alles kroonut teenisin, oli meil vahel pool kompaniid pogris. Kui palju on süütuid inimesi süüdi mõistetud, ja mitte üksi kroonukorras, vaid ka kohtute poolt. Mul tuleb meelde, ükskord mõisteti keegi naine süüdi, et ta oli oma vastsündinud kaksikud ära kägistanud. Ehkki ta vandus jumalakeeli, et ta ei saanud ju kägistada kaksikuid, sest ta oli sünnitanud ainult ühe plikakese. Sellegi olevat ta kägistanud täiesti ilma valuta. Kuid ta mõisteti ikkagi süüdi kahe tapmise pärast. Või võtame näiteks selle süütu mustlase Záběhlicest*, kes jõululaupäeva öösel vürtspoodi sisse murdis. Vandus küll, et läks sooja, kuid see ei aidanud midagi. Kui sa ikka kohtu kätte satud, on asi sant. Sant küll, aga nii peab olema. Võib-olla et kõik inimesed polegi sihukesed lurjused, nagu neist arvatakse, aga mismoodi sa teed tänapäeval vahet ausa ja kaabaka vahel, iseäranis praegu, säärasel tõsisel ajal, kus nad selle Ferdinandi maha nottisid? ükskord lasti meil, kui ma veel Budějovices kroonut teenisin, õppeplatsi taga metsas kapteni koer maha. Kui kapten sellest teada sai, kutsus ta meid kõiki kokku, võttis rivisse ja käskis igal kümnendal mehel ette astuda. Mina olin iseendastki mõista üks kümnes. Me seisime valvel ega pilgutanud silmagi. Kapten aga käib meie ees edasi-tagasi ja kärgib: “Oh te kaabakad! Lurjused! Rajakad! Kärnased hüäänid! Teid tuleks kõiki selle koera pärast kartsa pista! Nuudliteks raiuda! Maha lasta! Teist kotlette teha! Et te näeksite, et ma seda ei kingi, annan teile igaühele kaks nädalat kasarmuaresti!” Nagu näete, oli tookord tegemist tühipalja koeraga, kuid nüüd on tegemist ometi ertshertsogiga. Ja sellepärast tulebki inimestele hirm naha vahele ajada, et lein oleks ehtne.”

“Ma olen süütu, olen süütu,” kordas sagris juustega mees.

“Ka Jeesus Kristus oli süütu,” tähendas Švejk, “aga ometi löödi ta risti. Süütust inimesest pole ealeski hoolitud. “Maul halten und weiter dienen!”3 nagu öeldi meil Sõjaväes. Mis võib veel paremat ja kaunimat olla!”

Švejk heitis narile ja jäi rahulikult magama.

Vahepeal toodi sisse kaks uut meest. Üks neist oli bosnialane. Ta käis kongis nurgast nurka, kiristas hambaid, ja iga tema teine sõna oli “Jebentidušu!”. Meest piinas mõte, et tema kaubitsejakorv võib politseivalitsuses kaotsi minna.

Teine uustulnukas oli kõrtsmik Palivec. Kui ta oma tuttavat Švejki märkas, äratas ta selle ja hüüdis traagilise häälega:

“Ka mina olen juba siin!”

Švejk raputas südamlikult tema kätt ja ütles:

“Olen väga rõõmus. Ma teadsin, kui see härra teile ütles, et nad tulevad teile järele, siis peab ta ka oma sõna. Säärane täpsus on hea asi.”

Kuid härra Palivec avaldas arvamust, et säärane täpsus pole mitte sittagi väärt, jä küsis Švejkilt vargsi, kas teised areteeritud härrad pole ehk vargad, mis võib talle kui ärimehele kahjuks tulla.

Švejk seletas talle, et peale ühe, kes viibib siin sellepärast, et tahtnud kedagi Holice talumeest tappa ja paljaks röövida, kuuluvad kõik nende seltskonda ertshertsogi pärast.

Härra Palivec solvus ja ütles, et ta ei istu siin mingi tobeda ertshertsogi, vaid keisrihärra enese pärast. Ja kuna see hakkas teisigi huvitama, jutustas Palivec neile, kuidas kärbsed olid reostanud Tema Keiserliku Kõrguse.

“Mustasid teise mul ära, rajakad,” lõpetas ta oma loo, “ja tõid mu lõppude lõpuks vangi. Seda ma neile kärbestele ei jäta!” lisas ta ähvardavalt.

Švejk heitis uuesti magama, kuid ta ei saanud und kuigi kauaks, sest talle tuldi järele, et teda ülekuulamisele viia.

Nii kandis Švejk, minnes trepist üles kolmandasse osakonda ülekuulamisele, oma risti Kolgata mäele ega aimanud isegi, millised märtrikannatused teda ootavad.

Kui Švejk märkas koridoris silti, et maha sülitamine on keelatud, palus ta politseinikult luba süljekaussi kasutada, astus lihtsameelsusest särades kantseleisse ja sõnas:

“Soovin kõigile auväärsetele härrastele tere õhtust.”

Vastuse asemel andis keegi talle müksu ribide vahele ja tõukas ta laua juurde, mille taga istus külma ametnikunäoga härra, kelle ilme väljendas elajalikku julmust, nagu oleks ta just parajasti välja karanud Lombroso raamatust “Kurjategijate tüübid”.*

Ta vaatas Švejkile verejanuliselt otsa ja ütles:

“Ärge mängige lolli!”

“Ma ei saa sinna midagi parata,” vastas Švejk tõsiselt. “Mind vabastati sõjaväeteenistusest lolluse pärast ja spetsiaalne komisjon tunnistas mind ametlikult idioodiks. Ma olen ametlik idioot.”

Kurjategija väljanägemisega härra kiristas hambaid:

“See, milles teid süüdistatakse ja milles te süüdi olete, tõendab, et te olete täie aru ja mõistuse juures.”

Ja sealsamas luges ta Švejkile ette terve rea mitmesuguseid kuritegusid, alates riigi reetmisest ja lõpetades Tema Keiserliku Kõrguse ning keisrikoja liikmete teotamisega.

Selles kuritegude reas säras ka ertshertsog Ferdinandi tapmise heakskiitmine, millest hargnes uus kuritegude rodu, mille hulgast kerkis esile süüdistus mässule õhutamises, kuivõrd kõik oli sündinud avalikus kohas.

“Mis te selle kohta ütlete?” küsis elajalikult julmade näojoontega härra võidurõõmsalt.

“Sellest jätkub,” vastas Švejk süütult. “Ülearune teeks ainult kahju.”

“No näete, ise võtate omaks.”

“Ma võtan kõik omaks. Valjus peab valitsema, valjuseta ei saavutaks keegi midagi. Nagu siis, kui ma veel kroonut teenisin …”

“Pidage lõuad!” karjus politseikomissar Švejkile. “Rääkige siis, kui teilt küsitakse. Saite aru?”

“Miks ei saanud,” vastas Švejk. “Teatan alandlikult, et saan aru, ja kõiges, mida suvatsete ütelda, orienteerun vabalt.”

“Kellega te läbi käite?”

“Oma virtinaga, teie ausus.”

“Aga on teil tuttavaid siinsetes poliitilistes ringides?”

“On küll, teie ausus, ostan järjest “Národoní Politika” – “lita” – õhtust väljaannet*.”

“Välja!” röögatas elajaliku näoga härra Švejkile.

Kui Švejk kantseleist välja viidi, ütles ta: “Head ööd, teie ausus.”

Oma kongi tagasi jõudnud, teatas Švejk kõigile vahistatuile, et see pole ülekuulamine, vaid lausa naljategu. Karjutakse pisut teie peale ja visatakse lõpuks välja.”

“Ennemalt,” jätkas Švejk, “oli asi palju hullem. Ma lugesin ükskord mingisugusest raamatust, et süüalune pidi. kõndima mööda tulikuuma rauda ja jooma sula tina, kui taheti teada saada, kas ta on süütu. Või siis jälle, kui ta ei tahtnud üles tunnistada, aeti talle hispaania saapad* jalga ja tõmmati ta piinapingile, või kõrvetati põleva tõrvikuga ta külgi, nagu tehti püha Jan Nepomuckýga*. See olevat nii röökinud, nagu oleks teda tappa tahetud, ega jätnud enne järele, kui ta Eliška sillalt veekindlas kotis alla visati.* Sihukesi lugusid on palju olnud. Peale selle käristati inimesi neljaks või pandi kuskil muuseumi juures terava vaia otsa istuma. Ja kui inimene visati ainult auku, et ta seal nälga sureks, siis tundis sihuke inimene ennast otsekui uuestisündinuna. Praegusel ajal aga on vangisistumine lausa lust,” kiitis Švejk edasi. “Ei ole neljaks käristamist ega hispaania saapaid. Meil on narid, meil on laud, meil on pingid, ruumi on laialt, meile on lobi ette nähtud, leiba antakse, kannutäis vett tuuakse ja peldik on otse nina all. Igas asjas on näha progressi. Tõsi küll, ülekuulamisele minna on kaugevõitu – läbi kolme koridori ja üks kord üles, kuid selle-eest on koridorid puhtad ja rahvast täis. Seal viiakse üht sinna, teist tänna, noori ja vanu, mehi ja naisi. Ole rõõmus, et sul ei tule siin vähemalt üksi olla. Igaüks käib rahulikult oma teed ja pole vaja karta, et talle kantseleis öeldakse: “Me pidasime nõu ja homme, nagu ise soovite, kistakse teid neljaks tükiks või pannakse tuleriidale.” Ega see kerge olnud valida, ja ma arvan, mu härrad, et paljudki meist oleksid sihukesel momendil üsna pigis. Jaa, tänapäeval on asjalood muutunud meie kasuks.”

Švejk lõpetas parajasti kaitsekõnet moodsale vangispidamisele, kui valvur avas ukse ja hüüdis:

“Švejk, pange riidesse, lähete ülekuulamisele.”

“Kohe panen,” vastas Švejk, “mul ei ole midagi selle vastu, kuid ma kardan, et tegemist on miski eksitusega, sest mind visati kord juba ülekuulamiselt välja. Pealegi kardan ma, et teised härrad, kes minuga koos istuvad, saavad mulle pahaseks, et ma juba teist korda järjest ülekuulamisele lähen, nemad aga pole täna õhtul veel kordagi olnud. Nad võivad mulle kadedaks saada.”

“Ronige välja ja ärge lobisege,” vastati Švejki džentelmenlikkuse-avaldusele.

Švejk leidis enese jälle kurjategija-tüüpi härra eest, kes küsis talt ühegi sissejuhatuseta valjult ja kindlalt:

“Kas tunnistate end kõiges süüdi?”

Švejk tõstis oma heasüdamlikud sinised silmad halastamatu mehe poole ja ütles lahkelt:

“Kui soovite, teie ausus, et ma end süüdi tunnistan, siis ma teen seda, sest see ei või mulle kahju tuua. Kui te aga ütlete: “Švejk, ärge tunnistage end milleski süüdi!” siis puiklen vastu kuni viimse hingetõmbeni.”

Vali härra kirjutas midagi toimikusse, ulatas Švejkile sule ja käskis tal alla kirjutada.

Ja Švejk kirjutas alla Bretschneideri tunnistustele ning järgmisele juurdekirjutusele:

“Kõik ülalmainitud süüdistused minu vastu tunnistan õigeks.

Josef Švejk.”

Kui ta oli alla kirjutanud, pöördus ta valju härra poole:

“Kas tuleb veel midagi alla kirjutada? Või pean ma tulema hommikul?”

“Hommikul viiakse teid kaelakohtusse,” sai ta vastuseks.

“Mis kell, teie ausus? Et ma jumala pärast maha ei magaks.”

“Välja!” karjuti täna juba teist korda Švejkile teiselt poolt lauda, mille ees ta seisis.

Kui Švejk sammus tagasi oma uude trellidega kodusse, ütles ta teda saatvale politseinikule:

“Siin läheb kõik nagu lepase reega.”

Vaevalt oli uks Švejki taga lukku keeratud, kui kongikaaslased külvasid ta üle mitmesuguste küsimustega, millele Švejk andis selge vastuse:

“Just praegu tunnistasin üles, et mina vist olingi see mees, kes tappis ertshertsog Ferdinandi.”

Kuus meest tõmbusid kohkunult täitanud vaipade alla ja ainult bosnialane tähendas:

“Olge lahked!”

Sirutades end narile, ütles Švejk:

“Rumal lugu, et meil pole siin äratuskella.”

Hommikul löödi ta ilma äratuskellatagi maast lahti ning viidi täpselt kell kuus “Rohelises Antonis”* Tšehhimaa kaelakohtusse.

“Varased linnud lendavad kaugele,” ütles Švejk oma reisikaaslastele, kui “Roheline Anton” politseivalitsuse väravast välja veeres.