Читать книгу Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek - Страница 13

I

Alati on inimeste surmasaatmist ette valmistatud kas jumala või üldse mõne muu kujuteldava kõrgema olevuse nimel, kelle inimkond on endale välja mõtelnud ja kellele ta on oma fantaasiaga kuju andnud.

Enne kui vanad foiniiklased vangivõetu kõri läbi lõikasid, pidasid nad püha jumalateenistuse, nagu teevad seda mõni tuhat aastat hiljem uued põlvkonnad, kui nad lähevad sõtta oma vaenlasi tule ja mõõgaga hävitama.

Enne kui Ginea ja Polüneesia saartel elavad inimsööjad asuvad pidulikult õgima oma vange või tarbetuid inimesi, nagu misjonäre, maailmarändureid, igasuguste ärifirmade proovireisijaid või lihtsalt uudishimulikke ringilonkijaid, toovad nad oma jumalatele ohvreid ja sooritavad seejuures igasuguseid usutalitusi. Kuivõrd ornaadikandmise*-kultuur pole veel nendeni jõudnud, ehivad nad oma paljaid tagumikke kirevatest metslinnusulgedest vanikutega.

Enne kui püha inkvisitsioon oma ohvri tuleriidale saatis, pidas ta kõige pidulikuma jumalateenistuse – suure püha lauldava missa.

Alati on kurjategijate hukkamisest osa võtnud vaimulikud, kes tülitavad oma juuresolekuga surmamõistetuid.

Preisimaal viis vaeseid patuseid tapakirve alla luteri pastor, Austrias toimetas neid võllasse ja Prantsusmaal giljotiini alla katoliku preester, Ameerikas saadab vaimulik nad elektritoolile, Hispaanias viidi nad pingile, kus nad mingi keerulise riistapuuga ära kägistati, vanal Venemaal saatis revolutsionääre surma habemik papp jne.

Kõikjal topiti surmaminejale seejuures ristilöödud jumalapoja kuju nina alla, millega taheti nagu öelda: “Sulle ei tehta muud, kui raiutakse ainult pea maha või puuakse sind üles või kägistatakse ära või lastakse su kerest viisteistkümmend tuhat volti läbi, kuid mida jumalapoeg kõik pidi kannatama.”

Suur maailmasõja tapatalgu ei saanud samuti läbi ilma vaimulikkude õnnistuseta. Kõigi sõjavägede välivaimulikud palusid ja pidasid välijumalateenistusi nende võidu eest, kelle leiba nad sõid.

Preester oli kohal, kui oli vaja vastuhakanud sõdureid surma saata, ja preestrit võis näha, kui viidi hukkamisele tšehhi leegionäre.

Midagi pole muutunud sellest ajast saadik, kui röövel Vojtěch*, kes hiljem “pühaks” kuulutati, võttis, mõõk ühes ja rist teises käes, osa balti slaavlaste* tapmisest ja hävitamisest.

Inimesed läksid kogu Euroopas nagu loomad tapale, kuhu neid ajasid lihunikkudest keisrite, kuningate, presidentide ja muude võimumeeste ning väepealikute kõrval kõikide uskude vaimulikud, õnnistades neid ja sundides andma valevandeid, et nad maal, õhus, merel… jne.

Välimissat peeti kahel korral: kui väeosa läks rindele ja seejärel rindel enne verist taplust, surmaminemise eel. Mäletan, kuidas vaenlase lennuk pillas kord niisuguse välimissa ajal pommi otse välialtari peale ja välipreestrist ei jäänud muud järele kui mingid verised kaltsud.

Hiljem kirjutati temast kui märtrist, kuna meie lennukid kostitasid teise poole välipreestreid sama aupaistega.

Me tegime selle kulul veel kurja nalja ja ajutisele ristile, mille alla sängitati välipreestri jäänused, ilmus järgmiseks hommikuks säärane hauakiri:

II

Švejk keetis vägeva groki, mis andis silmad ette vanade meremeeste grokile. Säärast grokki oleksid võinud juua isegi kaheksateistkümnenda sajandi mereröövlid ja nad oleksid sellega täielikult rahule jäänud.

Välipreester Otto Katz oli vaimustuses.

“Kus te olete õppinud sihukest vahvat värki keetma?” uuris ta.

“Aastaid tagasi, kui ma mööda ilma hulkusin,” vastas Švejk, “Breemenis, ühe põhjakäinud meremehe käest, kes ütles, et grokk peab olema nii kange, et kui merre kukud, võid üle La Manche’i ujuda. Lahja grokiga upud ära nagu kutsikas.”

“Pärast niisugust grokki, Švejk, on hästi mõnus välimissat pidada,” arvas välipreester. “Ma arvan, et enne missat tuleb meestele mõni sõna jumalagajätuks ütelda. Ega välimissa ole säärane naljategemine kui missa garnisoni vangimajas ja jutluse pidamine neile varganägudele. Välimissa puhul peab inimene kõik oma viis meelt kokku võtma. Välialtar on meil olemas, kokkupandav, nii-ütelda taskuväljaanne… Issand jumal, Švejk!” haaras ta kahe käega peast. “Oleme meie aga tõprad. Teate, kuhu ma pistsin selle kokkupandava välialtari? Diivani sisse, mille me maha müüsime.”

“Jah, see on kole lugu küll, härra feldkuraat,” arvas ka Švejk. “Ma tunnen ju teda, seda vanamööblikaupmeest, kuid üleeile sain kokku tema naisega ja see rääkis, et mees istub mingi varastatud kapi pärast kinni, meie diivan aga on ühe õpetaja käes Vršovices. Selle välialtariga juhtus küll sant lugu. Kõige parem, kui joome groki ära ja läheme diivanit otsima, sest ma arvan, et ilma välialtarita ei saa ikka missat pidada.”

“Meil puudub tõepoolest ainult seesinane altar,” tähendas välipreester kurvalt, “muidu on õppeplatsil kõik tipp-topp korras. Puusepad on poodiumi kokku klopsinud. Monstrants laenatakse meile Břevnovist. Karikas on mul enesel olemas. Ainult kus ta võiks olla?”

Ta pingutas oma mälu.

“Oletame, et ta on mul kaotsi läinud. Sel juhul laename seitsmekümne viienda polgu ülemleitnandilt Witingerilt auhinnakarika. Ta sai selle aastaid tagasi “Sport-Favoriidi” võidujooksu võitmise eest. Hea jooksja oli. Tegi nelikümmend kilomeetrit Viinist Mödlingisse ühe tunni neljakümne kaheksa minutiga, nagu ta ühtepuhku kiitleb. Ma leppisin temaga juba eile selles asjas kokku. Olen ikka lojus, et jätan kõik viimasele minutile. Miks ma tohman küll diivani sisse ei vaadanud?”

Põhjakäinud meremehe retsepti järgi valmistatud groki mõjul hakkas välipreester ennast ropult sõimama, väljendades kõige erinevamais sententsides, mis mees ta õieti on.

“Kui me läheksime nüüd viimaks seda välialtarit otsima,” tegi Švejk ettepaneku. “Hommik on juba käes. Ma pean endale ainult mundri selga tõmbama ja veel ühe groki jooma.”

Viimaks läksid nad välja. Teel vanamööbliga kaubitseja naise juurde jutustas välipreester Švejkile, et võitnud eile “jumala abiga” kenakese summa ja kui tal edaspidi niiviisi veab, lunastab ta klaveri pandimajast välja. See meenutas kuidagi paganaid, kes tõotavad ohvri tuua.

Vanamööbliga kaubitseja uniselt naiselt said nad diivani uue omaniku, Vršovices elava kooliõpetaja aadressi. Välipreester näitas seejuures üles erilist lahkust, näpistades vanamööbliga kaubitseja naist põsest ja kõditades teda kurgu alt.

Vršovicesse läksid nad jalgsi, sest välipreester ütles, et peab värskes õhus jalutama ja oma pead lahutama.

Vršovices, kooliõpetaja, jumalakartliku vanahärra korteris, ootas neid ebameeldiv üllatus. Avastanud diivanis välialtari, arvanud vanahärra, et see on jumala näpunäide, ja kinkinud selle Vršovice kohalikule kirikule käärkambri jaoks, esitades tingimuse, et kokkupandava välialtari teisele küljele tehakse kiri: “Kingitud Jumala auks ja kiituseks õpetaja hr. Kolařiki poolt Issanda Aastal 1914.”

Kuna õpetaja sattus Švejki ja välipreestri kätte aluspesu väel, oli ta väga kohkunud.

Jutuajamisest selgus, et ta oli oma leidu imeks pidanud ja selles jumala näpunäidet näinud. Kui ta ostnud selle diivani, öelnud talle mingi sisemine hääl: “Vaata järele, mis on diivani kastis.” Samuti näinud ta unes mingit inglit, kes käskinud: “Tee diivani kast lahti!” Õpetaja kuulanud käsku. Ja kui ta näinud seal väikest kolme poolega kokkupandavat altarit nišiga tabernaakli* jaoks, langenud ta diivani ette põlvili, palvetanud kaua hardunult ning kiitnud jumalat ja pidanud seda taevaseks juhendiks kinkida altar Vršovice kiriku ehteks.

“See meid ei huvita,” ütles välipreester. “Niisuguse asja, mis ei kuulunud teile, oleksite pidanud politseisse, aga mitte mingisse neetud käärkambrisse viima.”

“Sihukese ime eest võib teil veel kehvasti minna,” lisas Švejk. “Te ostsite diivani, aga mitte altari, mis kuulub sõjaväele. Seande jumala näpunäide läheb veel kalliks maksma. Te ei oleks pidanud ingleid põrmugi kuulama. Keegi mees Zhořis kündis põllul välja mingi karika, mis oli kirikust varastatud ja maetud sinna paremaid päevi ootama, kuni asi oleks unustuse hõlma vajunud. Mees pidas seda samuti jumala näpunäiteks, ja selle asemel et karikat üles sulatada, läks sellega õpetajahärra juurde, et seda kirikule annetada. Õpetajahärra aga arvas, et südametunnistus hakkas meest piinama, ja kutsus külavanema, külavanem – sandarmid, ja pandigi mehike kirikuvarguse eest süütult istuma, sest ta lobises aina mingisugusest imest. Ta tahtis sellest supist pääseda ja sonis kah mingisugusest inglist ja mässis selle asja sisse isegi neitsi Maarja, kuid sai siiski kümme aastat. Te teete kõige paremini, kui tulete koos meiega siinse õpetaja juurde, et see annaks meile kroonu varanduse tagasi. Välialtar ei ole mõni kass või sukk, mida võite kinkida kellele tahes.”

Vanahärra värises riidesse pannes kogu kehast ja ta hambad plagisesid.

“Ma ei mõelnud ega tahtnud tõepoolest midagi kurja või halba. Ma arvasin, et võin niisuguse jumalast saadetud kingitusega meie vaest Vršovice jumalakoda kaunistada.”

“Muidugi mõista – kroonuvaranduse arvel,” lõikas Švejk järsult ning karmilt vahele. “Hoidku kõigevägevam sihukese jumaliku näpunäite eest. Keegi Pivoňka Chotěbořist pidas ka seda jumala kingituseks, kui talle ohelik võõra lehmaga pihku sattus.”

Õnnetu vanahärra läks sellistest juttudest lausa ähmi täis ega püüdnudki end enam kaitsta, katsudes võimalikult ruttu riidesse saada ja asja joonde ajada.

Vršovice õpetaja magas alles. Kärast äratatuna hakkas ta kiruma, sest unesegasena arvas ta, et tuleb minna mõnele viimset jumalaarmu andma.

“Ei anta ka rahu nende viimsete võidmistega,” torises ta, ajades vastumeelselt riideid selga. “On inimestel ka arus just siis surra, kui sul uni kõige magusam. Ja siis tingi nendega veel tasu pärast.”

Nad said eestoas kokku: tema, kõigekõrgema asemik Vršovice eraisikute-katoliiklaste hulgas, ja teine, jumala maapealne asemik kroonuametis.

Õigust ütelda oli see üksnes eraisiku ja sõjamehe vaheline tüli.

Kui õpetaja kinnitas, et välialtari koht pole diivani kastis, siis välipreester meenutas, et seda vähem põhjust oli teda diivanikastist ainult eraisikute poolt külastatava kiriku käärkambrisse tassida.

Švejk poetas seejuures vahele mitmesuguseid märkusi, et nii on ju lihtne vaest kirikut kroonu varanduse arvel rikkamaks teha. Sõna “vaest” hääldas ta jutumärkides.

Lõpuks mindi kiriku käärkambrisse ja õpetaja andis välialtari järgmise tõendi vastu välja:

Olen vastu võtnud välialtari, mis oli juhuslikult Vršovice kirikusse sattunud.

Välipreester Otto Katz.

Seesinane kuulus välialtar oli hangitud Viinist ühe juudi firma, Moritz Mahleri käest, kes valmistas kõikvõimalikke missatarbeid ja jumalikke tooteid, nagu roosikrantsid ja pühapildid.

Altar koosnes kolmest poolest, mis olid ohtralt kassikullaga ehitud nagu kogu püha kiriku kuulsuski.

Ilma fantaasiata oli võimatu kindlaks määrata, mida õieti kujutasid kolmele poolele maalitud pildid. Kindel oli ainult see, et sedasinast altarit oleksid võinud kasutada niisama hästi Zambesi* paganad või burjaadi ja mongoli šamaanid*.

Oma karjuvates värvides nägi altar välja nagu tabel, mille abil kontrollitakse raudteelaste silmanägemist, et kindlaks teha, kas nad pole värvipimedad.

Ainult ühte kuju võis selgelt seletada. See oli mingi alasti inimene püha paistega pea ümber ja rohetava kehaga nagu roiskuma läinud ja haisema hakanud hanekints.

Sellele pühamehele ei teinud keegi midagi halba. Vastupidi, mõlemal pool oli tal kaks tiibadega olevust, kes pidid kujutama ingleid. Kuid vaatajale jäi mulje, et alasti pühamees röögib hirmu pärast selle seltskonna ees, kes teda ümbritseb, sest inglid nägid välja nagu muinasjutupeletised, midagi tiibadega metskassi ja apokalüptilise koletise vahepealset.

Selle vastas oli pilt, mis pidi kujutama kolmainsust. Tuvi juures ei olnud maalija suutnud üldiselt midagi moonutada. Ta oli maalinud linnu, mis võis olla niisama hästi tuvi kui ka valge pärlkana.

See-eest oli vanajumal nagu röövel Metsikust Läänest, kelletaolisi serveerivad rahvale põrutavad õudusfilmid.

Jumalapoega seevastu oli kujutatud lõbusa noore mehena kenakese kõhuga, mida kattis midagi trussikute taolist. Üldiselt nägi ta välja sportlasena. Risti, mis tal käes oli, hoidis ta nii elegantselt, nagu oleks see olnud tennisereket.

Kaugelt vaadates sulas kogu kolmainsus ühte ja jättis mulje, nagu sõidaks rong jaama.

Kolmandast pildist ei võinud üldse aru saada, mis ta kujutas.

Sõdurid vaidlesid ühtesoodu, püüdes seda mõistatust lahendada. Keegi leidis lõpuks, et see olla Posázaví maastik.

Kuid pildi all seisis kiri: “Heilige Maria, Mutter Gottes, erbarme unser.”42

Švejk upitas välialtari õnnelikult troskasse, istus ise voorimehe kõrvale pukki, välipreester aga seadis end mugavalt tagaistmele ja asetas jalad kolmainsusele.

Švejk lobises voorimehega sõjast.

Voorimees osutus mässajaks, ta tegi mitmesuguseid märkusi Austria relva võitude kohta, nagu “Serbias saite vastu molu” ja muud säärast.

Kui nad toidulao väravast läbi sõitsid, küsis valvur, mida nad veavad.

Švejk vastas:

“Kolmainsust ja neitsi Mariat koos välipreestriga.”

Samal ajal ootasid marsiroodud kannatlikult õppeplatsil, ootasid kaua. Sest enne tuli sõita ülemleitnant Witingeri juurde auhinnakarika järele, siis aga monstrantsi, tsibooriumi* ja muude missa pidamiseks tarvisminevate esemete, sealhulgas ka pudeli kirikuviina järele Břevnovi kloostrisse. Sellest järeldub, et välimissa pidamine pole sugugi kerge asi.

“Küll me miskil moel toime tuleme,” ütles Švejk voorimehele.

Ja tal oli õigus.

Kui nad parajasti õppeplatsile puust lasilatega poodiumi juurde jõudsid, kus seisis laud, millele tuli asetada välialtar, selgus, et välipreester oli unustanud missateenriministrandi.

Seni oli talle missateenriks olnud alati üks jalaväelane, kes aga oli parema meelega telefonistiks hakanud ja rindele läinud.

“Ei sest ole lugu ühtigi, härra feldkuraat,” ütles Švejk, “ka mina võin tema aset täita.”

“Kas te oskate ministreerida?”

“Ma pole seda iialgi teinud, kuid proovida võib,” vastas Švejk. “Praegu on sõda ja sõjas saavad inimesed hakkama asjadega, millest nad varem undki pole näinud. Selle rumala “et cum spiritu tuo”43 oskan teie “dominus vobiscum”44 peale ikka ära ütelda. Ja ma arvan, et mis keerulist seal on käia teie ümber nagu kass ümber palava pudru, pesta teil käsi ja valada kannust veini…”

“Hea küll,” arvas välipreester, “ainult ärge mulle vett valage. Valage parem kohe ka teise kannu veini. Muide, ma annan teile iga kord märku, millal peate paremale, millal vasakule minema. Kui vilistan tasakesi ühe korra, siis tähendab see paremale, kui kaks korda, siis vasakule. Missaraamatut pole ka nii sageli vaja ulatada, üldse on see kõik käkitegu. Ega te ei karda?”

“Ma ei karda midagi, härra feldkuraat, isegi mitte missateenri ametit.”

Välipreestril oli õigus, kui ta ütles: “Üldse on see kõik käkitegu.”

Kõik läks väga ladusasti.

Välipreestri kõne oli üpris lühike.

“Sõdurid! Me tulime siia selleks kokku, et me enne ärasõitu lahinguväljale pööraksime oma südamed jumala poole, et ta saadaks meile võidu ja hoiaks meid puutumatuna. Ma ei hakka teid kaua kinni pidama ja soovin teile kõike head.”

“Ruht!”45 kamandas vana polkovnik vasakul tiival.

Välimissat nimetatakse välimissaks sellepärast, et tema kohta käivad samad seadused, mis kehtivad sõjataktika kohta lahinguväljal. Pikkade sõjaretkede ajal kolmekümne-aastases sõjas olid ka välimissad kole pikad.

Kaasaegse taktika juures, kui vägede liikumine toimub kärmelt ja kiiresti, peavad ka välimissad kärmed ja kiired olema.

See missa kestis täpselt kümme minutit ja need, kes seisid ligidal, imestasid väga, miks välipreester missa ajal vilistab.

Švejk taipas signaale kähku. Ta astus kord paremale poole altarit, oli siis jälle vasakul pool ja ütles ainult: “Et cum spiritu tuo.”

See meenutas indiaanlaste tantsu ohvrikivi ümber, kuid jättis hea mulje, sest peletas igavuse sellelt tolmuselt ja nukralt õppeplatsilt, mille tagaserva palistas ploomipuude allee ja peldikute rivi, kust tulvavad haisud asendasid gooti kirikute müstilist viirukilõhna.

Kõigil oli võrratult lõbus. Polkovniku ümber kogunenud ohvitserid jutustasid anekdoote. Nii kulges kõik oma rada. Siin-seal meeste hulgas võis vahetevahel kuulda: “Anna mulle ka üks mahv!”

Ja nagu ohvrisuits tõusid roodude kohale taeva poole sinised tubakatossu pilved. Kõik allohvitserid panid suitsud ette, kui nägid, et ka polkovnik oli hakanud tõmbama.

Lõpuks kõlas: “Zum Gebet!”46, tolmupilv kerkis üles ja sinelite hall nelinurk langes põlvili ülemleitnant Witingeri auhinnakarika ette, mille ta oli võitnud “Sport-Favoriidi” Viin–Mödlingi võidujooksu eest.

Karikas oli täis ja välipreestri talitusi jälgivate sõdurite ridu mööda liikuv üksmeelne otsus oli: “See on alles lonks.”

Seda toimingut sooritati kaks korda. Siis kõlas veel kord “Palugem!”, orkester põrutas “Jumal, kaitse meie keisrit” mängida, seejärel anti käsklus rivisse ning minema.

“Korjake kogu see krempel kokku!” ütles välipreester Švejkile, näidates välialtarile. “Me peame need sinna jälle tagasi viima, kust nad on võetud.”

Nad sõitsid sama voorimehega ja toimetasid kõik asjad ausalt tagasi, välja arvatud pudel kirikuviina.

Kui nad jõudsid koju ja saatsid õnnetu voorimehe komandantuuri oma pikkade sõitude eest tasu saama, küsis Švejk välipreestrilt:

“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, kas missateener peab olema sama usku kui seegi, keda ta teenib?”

“Muidugi mõista,” vastas välipreester. “Vastasel juhul kaotab missa oma jõu.”

“Siis on sündinud suur eksitus, härra feldkuraat,” teatas Švejk. “Ma olen uskmatu. Ei vea mul ka mitte kuidagi.”

Välipreester jõllitas Švejkile otsa, vaikis silmapilgu, patsutas siis talle õlale ja ütles:

“Jooge see missaviin, mis pudelisse jäi, ära ja mõtelge, et olete jälle kiriku rüppe tagasi tulnud.”