Читать книгу Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan - Страница 10

Järgmine asi, millest rääkima pean, on mu vend Edmund, kes allveelaevaga õhku lendas. Me peaksime leinama ja ma tunnen ennast kohutavalt seda öeldes, kuid ma ei igatse teda üldse. Ta oli vastik kiusupunn ja ma jälestasin teda. Ma pole talle kunagi andestanud, et ta mind kaevu kinni pani, kus jäine vesi mu suuni ulatus. Lõpuks leidis lapsehoidja Godwin mu üles. Või seda, kui ta kasutas mind vibusporti harjutades märklauana. Ta küll lubas mind autot juhtima õpetada, kui ma vanemaks saan, mis oli arvatavasti temast päris kena.

Ema on endast väljas ja meeleheitel lootusest, et sündiv laps oleks poiss. Samuti isa. Tema arvates on tüdrukud mõttetud, Venetia veidi vähem oma blondide juuste pärast. Mina olen täiesti mõttetu, minu arvates on ta mu olemasolugi unustanud, tulen talle vaid siis meelde, kui kedagi süüdistada on vaja. Mõnikord lähen ema juurde uurima, kas tema saaks takistada isal nii jube olemast, kuid ta ei suuda midagi teha. Ta ainult räägib mulle, et valiksin hoolega korraliku ja lahke mehe, kellega abielluda. Mõtlen siis, et ema on kohutavalt õnnetu.

Iga õhtusöögi ajal laseb ema teenijannal ka Edmundi jaoks koha katta, nagu oleks ta just sisse astumas, toolile istumas ja oma jalgu tavalisel ülbel moel välja sirutamas, tehes kellegi teise kulul mõnda julma nalja, harilikult on need minu või Venetia pihta sihitud. Siis tooks ta kuuldavale paar naeruturtsatust, siluks juukseid tagasi, nagu kogu õhtusöök tiirleks tema ümber. Vahel on raske uskuda, et ta on meie hulgast lahkunud. Eelmisel nädalal olid ta matused, kuid ilma surnukehata, mida matta. See tundub nii veidrana. Kuhu ta läks?

Mõtted surmale on mul sel nädalal taas esiplaanil, kuna David Tilling on Prantsusmaale minemas ega pruugi iialgi tagasi tulla, eriti seetõttu, et ta ei saa millegagi hakkama. Ma kuulsin prou B-d eile ütlemas, et David on seda tüüpi, kelle kuul leiab kiiremini kui mõne teise ja mind teeb murelikuks, et tal võib õigus olla.

Ma ei suuda uskuda, et kamp lapsi, kes me siin Chilburys üles kasvasime, on korraga laiali pillutatud – Edmund tapetud, David teel sõtta, Henry lendab hävituslennukil Spitfire üle Saksamaa, Victor Lovell on laevaga kuskil merel, Angela Quail elab Londonis ning ainult Hattie ja nurjatu Venetia on veel alles. Eriti igatsen ma Davidit. Tema oli alati see, kes mind ootas, et teistele järele jõuda, veidike nagu venna moodi, ainult toredam. Paari nädala pärast tuleb ta väljaõppelt tagasi koju ja kõik on kutsutud Tillingite juurde lahkumispeole, enne kui David rindele läheb. Ma tean, et peaksime neil päevil rõõmsad olema, kuigi teame, et keegi võib surma saada, kuid on ju raske unustada, et see võib olla viimane kord, mil teda näen.