Читать книгу Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan - Страница 15

Ma peaaegu unustasin. Mul on suurepärane uudis! Chil-burysse kolis uus muusikaõpetaja. Ta tuli Londonist, et hakata Litchfieldi ülikoolis õpetama. Ta nimi on preili Primrose Trent, kuid ta käskis meid end Primiks1 kutsuda, mis on naljakas, sest ta ei ole üldse pirtsakas, hoopis kohutavalt lohakas. Oma lokkis hallinevate juuste ja laia musta mantliga näeb ta pigem välja kortsus nõiana, kellel on kuhi noote kaenla all. Tema värv on tumeroheline nagu jalutuskäik varjulises metsas kesksuvisel õhtul.

Proua Tilling tutvustas mind talle eile, kui me poes kohtusime, ja mina tundsin ennast piisavalt vaprana, et rääkida talle oma unistusest kord kuulsaks lauljaks saada.

„Harjuta, mu armas!“ kõmatas ta. Naise muljetavaldav hääl pani konservipurgid riiulitel lõgisema. „Sa pead raskustele julgesti vastu astuma.“ Prim sirutas käsivarre graatsiliselt välja, nagu oleks suurel laval seisnud. „Võin sulle lisatunde anda, kui selleks aega leiad.“

Milline võimalus! „Ma palun emal kohe ühe korraldada. Teate, meil on kohutav uudis. Vikaar saatis külakoori laiali, nüüd ei ole meil kuskil laulda.“

„No see küll kena ei ole, tõepoolest! Koor laiali saata. Eriti sellisel raskel ajal!“

Loodan iga ihurakuga, et ta veenab vikaari koori taas kokku kutsuma, kuigi ma ei tea, mida kumbki neist teha saab. Meil on ilma meesteta vähe lootust. Vahepeal ootan väga laulutunde, sest ema nõustus. Nii jõuan ma rambivalgusesse. Seda ütlevad mulle Primi välkuvad silmad.

1 Prim (ingl) – pirtsakas