Читать книгу Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan - Страница 16

Chilbury mõis

Chilbury

Kent

Kolmapäev, 3. aprill 1940

Kallis Angela!

Kihlvedu on ikka veel jõus! Härra Slater väsitab mind, tõrjudes mu lähenemiskatseid. Olen kõik oma parimad nipid kasutusele võtnud, isegi koputanud ta uksele ja küsinud värvijääke, sest ma „proovin maalida ülirasket maastikku“, kuid tema vaid ulatas mulle veidi värvi ja saatis mind viisakalt minema. Olin veetnud terve päeva enda üleslöömisega, kandsin rohelist siidkleiti ja juuksed olid täiuslikult lokkis. Olen nõutu, mu armas.

Kuid sa ei saa veel võitu välja kuulutada, kuna peagi on ta minu. Noormees on tõepoolest kütkestav, Angie, ja ka romantiline kunstnik. Olen neist alati mõelnud kui nõtketest boheemlastest, kuid tema on rohkem sportlikku tüüpi, ta näeb välja nagu härrasmehelik vehkleja – kaitseasendis ja kõik muu peale selle. Ta sahisevate ülikondade all märkan lihaselisi käsivarsi ja isegi reisi. Kuidas ma igatsen oma sõrmi üle ta keha libistada. Kuid Angie, see ei ole kõik. Midagi tema juures paneb mind tundma, et oleme kokku loodud. Ta vaatab mind nii, nagu näeks minust läbi, kedagi teist mu sees.

Tahan, et oleksid siin, kuigi asjad liiguvad paremuse poole. Kõik on pärast Edmundi surma lõpuks maha rahunenud, kuigi ema on pisarais ja isa raevukas. Ma tunnen ka mingil moel temast puudust, neist tobedustest, mida me koos tegime. Naljakas, kuidas pärast inimese surma unustatakse, kui ebameeldiv ta oli. Arvatavasti ei kujuta ta endast enam ohtu.

Taastasin sõpruse Hattiega, olgugi et ta on rasedusest alates olnud tapvalt igav. Läksin eile tema juurde pärastlõunast teed jooma. Ta oli värvinud tulevase beebi toa võikalt roheliseks, justkui oleks see ainuke värv, mida ta leida suutis. Ta ridaelamukorter Church Rowl on piinavalt tilluke. Ma ei mõista, kuidas ta seda taluda suudab.

„Kuid ma elan ju preili Paltry kõrval, ta on ämmaemand!“ hüüatas ta, seletamatu rõõm kaunil näol. Ta pikad juuksed on alates rasedusest olnud eriti korratud. „Kas sa ei taipa, kui kasulik see on? Kuigi preili Tilling on sünnituse juures mu peamine abiline, ta on mulle pärast vanemate kaotust kui pereliige.“

„Ja härra Slater elab samuti sinu lähedal. See on palju erutavam.“ Ma naersin, muretsedes samal ajal, kas mitte kogu see igav vestlus ei aja mu huulepuna laiali. Ma tahtsin suurepärane välja näha, kui härra Slateriga juhuslikult kokku puutuma peaksin.

„Kuidas su kihlvedu edeneb?“ päris ta.

„Ei kuidagi. Ma tunnistan, et ei tea, mida temast arvata.“

„Saan aru, mida sa silmas pead. Mõtlen samuti, millega ta küll tegeleb. Näen teda alati väljumas, ta läheb kas jalgsi või autoga, maalimistarbeid tal pole ja ta ei tule niipea tagasi.“ Hattie käitub alati nagu vanem ja mõistlikum. Ta arvab, et kui on kaks aastat vanem, siis on ka targem. Beebiootus on ta lausa väljakannatamatuks muutnud.

„Võib-olla on ta tõesti filmitäht!“ naersin ma. „Tal on kindlasti selleks sobiv välimus.“

Hattie ei naernud. „Ehk oleks sulle parem, kui kedagi teist taga ajaksid.“

Vaatasin teda, ta kohutavat rasedakleiti, väikese umbse maja üksildast vaikust, kuid ma teadsin, et ta on kiretult õnnelik. Pean tunnistama, et tajusin hetkelist kadedust. Ära muretse, see läks peagi üle. Kes üldse tahakski Victor Lovelli? Kes tahaks olla rase, kui sõda toob endaga kaasa nii palju erutust? Tüdrukud võivad üht-teist uut ja huvitavat teha. Me poleks kunagi saanud kontoritööle, mina sõjaministeeriumisse, ja sind poleks iialgi saadetud omapäi Londonisse elama. Peod ja vabadus. Olen kuulnud, et Constance Worthing toimetab isegi lennukeid sihtpunkti, et sõjas kasulik olla.

Ma arvan, et Hattie on alati tundlik olnud, aga näib, et ta on end nii ärritavalt hästi sisse seadnud. Ma mäletan, kui me noored olime ja kõik kolmekesi kätest kinni hoides hüüdsime: Oleme sama tugevad kui maod, sama raevukad kui hundid ja sama vabad kui tähed.

„Ma olen ikka seesama inimene nagu varem,“ ütles ta äkki, nagu lugenuks mu mõtteid – veider, kuidas ta seda teeb –, ja ma teadsin, et ta ei ole üldsegi muutunud.

Mõtlesin koju jalutades, kuidas Hattie lapse saab. Ma arvan, et ei taha eriti ema olla, kuid võib-olla polegi see nii halb, kui endale ette kujutan.

Silvie tuli mu tuppa, kui juba kodus olin, ta vaiksed väikesed jalad astusid ettevaatlikult tualettlaua juurde. Ta korrastas seda aarete jaoks, küsides minult erinevate esemete kohta, mille otstarvet ta ei teadnud. Mõnikord mõtlesin neist jutu välja: kuskilt sügavalt pärit kaelakee, huulepulk, mille kaotas printsess.

„Kas sulle meeldib härra Slater?“

„Kuidas sina sellest tead?“

„Kitty rääkis mulle,“ ütles ta lihtsalt. „Ma loodan, et härra on lahke. Nagu sinagi.“

Naeratasin ja kaisutasin teda. Ma panen Kitty kahetsema, et ta mu saladusi välja lobiseb ‒ rohkem ta neid enam ei kuule.

Kirjuta mulle varsti, Angie, sest ma igatsen meie sulitempe taga. Soovin, et nad saadaksid mind Londonisse sinu juurde, ehkki nüüd, kui ma härra Slaterit pean õrritama, mitte otsekohe.

Armastusega

Venetia