Читать книгу Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan - Страница 14

Nüüd pean teile jutustama Silviest, meie kümneaastasest evakueeritud juuditarist. Natsid olid tunginud ta koju Tšehhoslovakkias, aga tüdruku vanematel õnnestus laps enne sõja puhkemist siia toimetada. Ta vanemad pidid talle võimaluse korral järgnema. Onu Nicky, ema noorim vend ja mu kõige lemmikum perekonnaliige, organiseeris laste evakueerimist ja tõi meile eelmisel suvel Silvie, just enne sõja algust.

„Me pidime evakueerimise lõpetama, kuna piirid on kinni ja see on nii kohutav nendele lastele, kes maha jäid,“ rääkis ta. „Natsid peremehetsevad nüüd juba pooles Ida-Euroopas. Seal valitseb meeleheitlik olukord. Nad on kõrilõikajad ja arreteerivad inimesi, kes nende seadustele ei allu. Nad teevad kõike, mida vaid tahavad. Inimesed on hirmust kanged.“

Issile ei meeldinud sugugi, et Silvie meil oli. Kuid paari kuu pärast kuulutati sõda välja ja sajad ebameeldivad Londoni evakueeritud ilmusid kohale ning nõudsid kodu. Ühtäkki muutus ta rõõmsaks, et meil oli armas, puhas ja vaikne Silvie, seega teistele ruumi ei jätkunud. Vikaar ja proua Quail võtsid endale ühe kohutava naise koos nelja räpase lapsega, kellel olid täid ja kirbud, aga ei mingeid lauakombeid. Naine vaidles alailma proua Quailiga. Ühel päeval pöördusid nad aga tagasi Londonisse, sest näis, et sõda ei tulegi. Ta isegi ei tänanud pererahvast.

Mul tuleb veel otsustada, mis on Silvie värv. Ta ei räägi kuigi palju ega naerata eriti sageli. Oleme püüdnud elu tema jaoks veidi lõbusamaks muuta ja aidanud tal inglise keelt harjutada. Ta ütles mulle, et tal on saladus, millest ei saa ühelegi hingele rääkida.

„Olen täiesti usaldusväärne,“ veensin teda. Kuid ta jäi endale kindlaks, hoidis väikesed huuled kõvasti kinni ega öelnud mulle midagi.

Kui ta saabus, polnud tal isegi kohvrit, mis oli ilmselt tee peal kaduma läinud. Piiriületus Hollandisse oli olnud raske ja nad lasti kiirustades läbi. Rühm koosnes umbes sajast lapsest, mõned neist vaid viie- või kuueaastased. Ta jutustas, et teekonna ajal nutsid nad kogu aeg oma emasid taga, kõik need kolm päeva. Kohvrite kaotsiminek oli sellepärast eriti valulik, et neis olid laste lemmikmänguasjad, kodused fotod, kõik, mis oli tuttav. Me andsime Silviele nuku, kui ta saabus, kuid ta asetas selle seina ääres olevale toolile ja vaatas riidekappi, justkui see oleks võlujõul avanev ukseava paremasse maailma.