Читать книгу Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan - Страница 6

Church Row 3

Chilbury

Kent

Teisipäev, 26. märts 1940

Valmista end üllatuseks, Clara, sest me saame rikkaks! Mulle pakuti kõige jultunumat tehingut, millest sa eales kuulnud oled! Ma teadsin, et see neetud sõda võib ka midagi head kaasa tuua – kes küll oleks võinud arvata, et ämmaemanda amet saab nii tulutoov olla! Kuid ma poleks iial osanud ette kujutada, et selline räpane ettepanek tuleb upsakalt brigaadikindral Winthropilt, kõrgklassi türannilt, kelle arvates kuulub see väike peenutsev küla ainuüksi talle. Ma tean, et sinu meelest on see moraalitu, isegi minu väärtushinnangute järgi, aga mul on vaja olla keegi muu kui kitsastesse raamidesse surutud ja alandatud ämmaemand. Ma tahan taas oma vanasse majja, kus saan vabana oma elu elada.

Kas sa ei mõista, Clara? Peagi saan tagasi maksta laenatud raha, nagu lubasin, ja sina taipad viimaks, kui tark ma olen ja minevikus tehtud vigu heastan. Me võime kõik seljataha jätta ega pruugi iial enam Billiga juhtunut mainida (kuigi jään selle juurde, et ma sinu tema käest päästsin). Siis ostan tagasi maja Birnham Woodis, kus me lapsepõlve veetsime, kõik põllud ja kaljud mere ääres ning me võime elada turvaliselt ja õnnelikult nagu enne ema surma. Ja ma teen lõpu sündide ning imikutega, samuti inimeste vastikute alakeha löövetega. Ka tüüpidega, kes mind kamandavad ja tagaselja minu üle naeravad. Ma saan taas iseendaks, kelle järele keegi ei valva.

Kuid las ma jutustan sulle sellest kokkuleppest algusest peale, sest tean, kui tähtsaks sa üksikasju pead. Olid brigaadikindrali põlastusväärse poja Edmund Winthropi matused. Ta allveelaev lendas õhku eelmisel nädalal. Mees oli vaid kahekümnene – ühel hetkel eemaletõukav limukas, teisel kalade pidusöök.

Matusepäeva hommik oli külm ja märg nagu kõrvakiil värskeltpüütud tursaga. Me oleks justkui ise Põhjamerel olnud, kuna puhus metsik tuul ja taevast katsid hirmuäratavad pilved, koletislik kull tiirutas ohvrit otsides meie peade kohal. „Üsna sobiv,“ kuulsin kedagi pomisemas, kui me päid vihmavarjude taga ettepoole hoides läbi ligase surnuaia hämara kopitanud kiriku poole tungisime.

Puupüsti täis kirikus sumisesid keeltpeksvad kohalviibijad. Kõige ees istusid Winthropid ja nende aristokraatlikud sõbrad, kõik uhkeldavad ja sätitud nagu rida musti luiki. Võis näha khakivärvi ja hallikassiniseid vormirõivaid nagu tavaliselt. Vormiriietes mehed arvavad, et neis on midagi erilist, kuigi on päris lollid. Ma ütlen alati: rumalamad kui lihtsalt piiratud inimesed.

Meie, ülejäänud kohalikud (peamiselt villastes mantlites naised, vastavalt ilmale) pidime kogunema kaares nende taha ja kuulama koori viletsat esitust. Mõned viisi mittepidavad hääled hüüdsid „püha, püha, püha“. Küla jõukad naised on pahased, et koor laiali saadetakse, aga pärast niisugust esitust nagu see kuulaksin pigem kassikontserti.

Kogu sünge jumalateenistuse kestel nuutsus surnud sõduri ema peopesadesse, värisedes oma musta mantli all. Ta on taas rase – kuigi on juba ligi nelikümmend aastat vana. Räägitakse, et ta vastik isa sundis tüdrukut brigaadikindraliga abielluma. Neiu oli vaevu kuueteistaastane. Sellest ajast alates on mees teda terroriseerinud.

Kuid kadunu ema oli ainus, kes pisaraid valas. Kõik teised ei olnud nii pimedad Edmundi jõhkra ja ülbe käitumise suhtes – ta oli olnud täpselt isa moodi. Olen kindel, et mõnedele kohalviibijatele tundus ta varajane hinguseleminek õigustatud kättemaksuna.

Üritades veidigi kurvana välja näha, istusid kaks õde, üks kaheksateist ja teine kolmteist aastat vana, kohusetundlikult oma leinava ema kõrval. Vanem neist, Venetia, kuldsete juustega koketeerija, huvitus enam ripsmete pilgutamisest uuele kenale kunstnikule kui matustest. Noor Kitty, kiitsakas nagu kasvav hirvevasikas, vaatas ringi pilgul, justkui oleks vaimu näinud. Ta kitsas nägu näis altari kohal kõrguva vitraaži lillakas kumas kuuluvat haldjale. Tema kõrval oli välismaalt evakueerunud tüdruk. Ta tundus olevat kivistunud, nagu oleks surma varemgi näinud ja mitte vaid korra.

Brigaadikindral jõllitas nagu võimukas raisakotkas, läikimalöödud medalid ja kõrgklassi mõjukus tõstsid ta kõigist kirikusviibijaist kõrgemale. Ta laksas hõbeotsaga hobusepiitsa rütmiliselt vastu oma saapaid. Mehe vägivaldne iseloom oli laialt tuntud ja keegi ei kavatsenud temaga täna vastuollu minna. Mõistad, ta ei kaotanud mitte ainult oma ainsat poega, vaid ka kogu perekonna omandi. Chilbury mõisavaldused peavad minema meessoost pärijale ja nüüd on perekonna saatus ebakindel. Brigaadikindral tembeldatakse lolliks, kui kogu perekonna varandus tema kaitse all olles käest libiseb. Kuid ma tunnen sedasorti mehi. Ta ei kavatse toimuvat käed rüpes vaatama jääda.

Pärast kurnavat jumalateenistust haarasime gaasimaskikarbid ja kõmpisime süngelt läbi jäise vihma Chilbury mõisa, selle georgiaanliku ebardi poole, mille mõni kunagine Winthrop kelleltki arvamust küsimata püstitada laskis.

Ma läksin ähkides trepist üles suure ukse juurde, lootes saada klaasikese kangemat ja istuda suurel mõnusal diivanil, aga ruum oli juba niiskelt lõhnavatest leinajatest ja märgadest vihmavarjudest pilgeni täis. Lärmi oli sama palju kui King’s Crossil. Marmorsammastega koridorides kajas naiste kontsaklõbin ja valjuhäälne jutuvada. Winthropid on vana ja jõukas perekond, kohalikud aga põlastusväärsed prahi sees tuhnijad, kes alati püüavad lähedal olla, kui avaneb võimalus oma kasimatuid käsi saagi järele sirutada.

Ja mina? Mu käsi ongi juba nende taskus ja minu asi on nüüd ennast kõige siin toimuvaga kursis hoida. Mõistad, brigaadikindral juba maksabki mulle, et ma tema tegevusest suu kinni hoiaksin, kaasa arvatud eelmise aasta soovimatust rasedusest ja ta vastikust pojast, kes levitas külas haigust kiiremini kui silmapilgutus. See sõda on minu võimalus. Iga ämmaemand, kes oma tööd hästi oskab, peab ära tundma võimaluse, mida selline olukord talle pakub, eriti kui tegu on niisuguste räpaste aristokraatidega, kes arvavad, et on väljaspool kahtlust. Nad on väljapressijaile kergeks saagiks – kakskümmend ühest kohast, nelikümmend teisest. Kokku tuleb korralik summa.

Sisenedes jäi mulle silma eemaletõmbunud teenjatüdruk, kes seisis rüselust vältides trepil, kandik šerriklaasidega ebakindlalt ühel käel. Tal oli kena sihvakas kael, kuid huuled kõverdusid, nagu oleks ta sidrunit maitsnud. Neiu oli minu juurde tripperit ravima tulnud, mille komandör Edmundilt eelmisel aastal sai, täpselt nagu pool seda neetud küla. Tüdruk rääkis mulle, et mees olevat lubanud temaga abielluda, talle raha ja vabaduse anda, teda armastada ja seejärel kohe sõja puhkedes mereväkke läinud. Mul oli temast kahju, sellepärast rääkisin tüdrukule kõigist mehe teistest naistest – eelmisest teenjatüdrukust, aedniku naisest, vikaari tütrest –, kes kõik põdesid sama haigust. Ma ravisin neid ja ka seda vastikut elajat Edmundit. Tüdruku nimi on Elsie. Arvan, et ta tundis ennast veidi rahutuna teiste saladustest teadasaamise ja kahtlemata ka iseenda pärast. Ütlesin talle, et rääkisin vaid seetõttu, et mina ja tema oleme sõbrad.

Ma naeratasin talle vandeseltslaslikult ja võtsin ta kandikult klaasi šerrit. Kunagi ei või teada, millal sellistest inimestest kasu võib olla.

Astusin kaastundeavaldajate rivis sünge proua Tillingi järel. Ta on medõde, koori liige ja haletsusväärne heategija. „Teda mäletatakse alati kui kangelast,“ sõnas ta parajasti ülimalt tundeküllaselt. Ta oli nii piinavalt härdameelne, et mul tekkis soov ta pikk nägu õlletünni suruda ja ta sel moel üles raputada.

„Seda poleks kunagi juhtuda tohtinud,“ nähvas proua B, veel üks koori liige, kõrgklassile omase kindlameelse tulisusega, mis oli oma kõrkuses talumatu. Naise tegelik nimi on proua Brampton-Boyd ja see ajab ta marru, et kõik teda proua B-ks kutsuvad.

Kui ma esile astusin, tõmbas proua Tilling pahameeles oma põsed lohku. Ta pole mind kunagi sallinud. Kui astusin tema õenduse pärusmaale, sain külakogukonnaga liiga lähedaseks. Ta on võinud ka kuulda mõnest mu taunimisväärsest teost sünnitusabis. Või pististest.

„See on nii traagiline,“ ütlesin ma kõige sobivama hääletooniga. „Ta võeti meilt nii noorena.“ Manades näole naeratuse, huuli paotamata, liikusin kiiresti eemale ja seisin omaette. Aeg-ajalt vaatasid inimesed minu poole, imestades, miks ma üldse tulnud olin.

Hetkel, kui mul tuli mõttesse avada paar ust ja veidi uudishimutseda, juhatas küüruga kääbusetaoline ülemteener mind külalistetuppa. Ma lootsin seal maitsta kõrgklassi matusteks valmistatud suupisteid, kuid avastasin, et olen üksinda suures vaikses ruumis.

Kaugelt kostis, kuidas keegi klimberdas kiirustades klaveril „Kuupaistesonaati“, mille meloodia tümpsus rahutult külluslikult kaunistatud lagede all, samal ajal kui minu sõrmed libisesid üle vanamoodsa kuldbrokaadist diivanikatte. Siis tõstsin üles alasti kreeklase pronksskulptuuri, mis oli mu käes nii raske nagu surmarelv. Priiskav toasisustus pimestas silmi oma põrandani langevate siniste siidkardinate, eemaletõukavate esivanemate majesteetlike portreede, portselanist kujude, antiikesemete ja ebavõrdsusega.

Ma ei saanud lahti mõttest, et kui minul nii palju raha oleks, teeksin kõik palju kenamaks, muudaksin toa rõõmsameelsemaks. Siin lõhnas surma järele, sama ammuse kui need surnud mehed seintel, ja elutute hirvesilmade pilgu järele, mis kehast eraldatud peast tammepaneelidest seinalt vastu vaatasid. Seina kattis tolm ja tuhk. Mulle meenus eelmine suur sõda, kui kogu maailma raha ei saanud sulle tagada surematust. Surm muutis kõik võrdseiks. Naljakas, kuidas kõik nii kiiresti tagasi oma kohale loksus – rikkad võimutsesid ja meie püüdsime seal allpool kuidagiviisi toime tulla.

Tõmbasin välja paki plärusid ja süütasin ühe. Kerge suitsuvine lookles end koduselt tundes kardinatesse.

Selja tagant kostis räme hääl. „Kas tohib paar sõna öelda?“ Käsi haaras mu küünarnukist ja enne kui arugi sain, tõugati mind toa tagaosas oleva ukse juurde. Ma pöördusin ja nägin brigaadikindralit, kelle lillakad veresooned meelekohtadel paisusid – ta pidi eelmisel õhtul kaua aega Šoti baaris veetma. Ta lükkas mind kabinetti, mis oli paksult täis meestele kuuluvaid asju – palju nahktoole ja paberikuhjasid ning dokumendimappe. Sigarilõhn segunes ebameeldivalt lehkava hingeõhuga.

Kui mees enda taga lukuaugus võtit keeras, teadsin kohe, et see peab raha tähendama.

„Minu kaastunne teie kaotuse puhul,“ laususin ma, uurides ümbritsevat ja püüdes hirmuvärinaid varjata. Brigaadikindral on tähtis mees, ta mõjuvõimas kohalolek on ülemuslik, tahumatu ja ebameeldiv, ka jõuline ja halastamatu. Ta on üks nende vanade hulgast, kes arvavad, et kõrgklass tungib kõigest läbi. Selline, kes mõtleb, et ta võib kõiki kamandada ja käitub nii, nagu kuuluks kogu maa talle.

„Ma teadsin, et sa tuled,“ pomises ta pahaselt, hääl joodud alkoholist ebaselge. „Ja ma lasksin Proggettil sind elutuppa viia. Sa pead mulle teene osutama. Aeg on äärmiselt oluline.“ Ta istus ärimehelikult oma ülisuure laua taha, jättes mind teisele poole mööblieset seisma nagu käsku ootava teenijanna. Ma pidasin aru, kas mitte tooli enda poole tõmmata, aga kujutlesin siis, et selle vastuhakuga peaks kaasas käima ka paar kniksu, niisiis kukutasin käekoti põrandale ja jäin ootama.

„Enne kui alustan, pean teadma, et saan sind täielikult usaldada,“ lausus ta, tõmmates silmad pilukile, nagu oleks tegu ametliku sõjatehinguga, kuigi teadsin täpselt, et jutt tuleb hoopis muust.

„Muidugi saate, olete alati saanud,“ valetasin teda pahaselt põrnitsedes, et ta üldse mu aususes kahtleb.

Ta ei hirmutanud mind oma kõrgklassi sõjaväelise käitumisega. „Ma olen elukutseline, härra brigaadikindral. Kui te seda silmas peate? Ma ei üllatu kunagi millegi üle, mida mul teha palutakse. Ja ma hoian alati oma suu lukus.“

„Mul on vaja, et töö saaks tehtud,“ sõnas ta järsult. „Olen kuulnud, et teed meeleldi ka neid asju, mis sinu töökohustuste raamidest väljuvad.“

„Oleneb sellest, milleks te mu abi vajate,“ vastasin ma. „Ja kui palju mulle makstakse.“

Sära ilmus ta silmisse ja ta ajas selja sirgu. Kõnelesin keeles, mida ta mõistis ja kuulda tahtis – rohkem pakkus talle huvi raha kui tegu ise. „Sa võid suure summa saada.“

„Mida te täpselt silmas peate?“

Nüüdseks hakkasin juba arvama, et ta tuleb lagedale millegi suurega, millegagi, mis korralikult mu taskuid täidab. Arvasin, et ta järjekordne armulugu on luhta läinud (võib-olla on asjasse segatud mõni silmapaistev naine, äkki keegi meie külast), seega ei iseloomusta sõna šokeeritud seda, kuidas ma ennast tundsin, kui ta oma ettepanekuga lagedale tuli.

„Meie sündiv laps peab olema poiss.“

Ma ei lausunud sõnagi, kuna kaalusin, mida ta õieti öelda tahtis. Ta jälgis mu reaktsiooni, silmad uurisid mind. Mees vaagis, kas mul on olemas vajaminev julgus, valmidus petta ja piisavalt ahnust.

„Meie laps ei ole ainus, kes sel kevadel külas sünnib,“ jätkas ta, käitudes nii, nagu jagaks rindejoonel keerulisi käsklusi. „Ja meie oma peab olema poiss. Kui oleks võimalik kindlustada, et just nii lähebki ...“

Ma sain ta mõttest aru. See oli ennekuulmatu. Ta tahtis, et ma vahetaksin ühe vastsündinud poisslapse tema omaga, kui see juhtub tüdruk olema. Imesin huuli ja nägin kõvasti vaeva, hoidmaks õhetavat naeratust vapralt näol. Olin kindel, et just seda ta silmas pidaski. Kuid minul tuli rahu säilitada. Pidin nii palju kui võimalik ettepanekut enda huvides ära kasutama.

„Minu arvates on see ülim risk, samuti suur enda ohtu seadmine,“ sõnasin kiiresti.

Ta nõjatus ettepoole, langetades hetkeks näo. Mehe silmamunad tungisid esile, verd täisvalgunud ja kerajad. „Kuid kas seda on võimalik teha?“

„Võib-olla,“ ütlesin põiklevalt. Aga ma teadsin, et saaksin sellega hakkama. Mul on üks taimne nõiajook, mis kiirendab sünnitust, ja kuna küla on väike, jõuab paari minutiga ühest majast teise.

„Ükskõik kes aitab asja korda ajada, saab selle eest hästi makstud,“ lausus ta tuimalt, mängides oma vuntsidega, justkui oleks see raskesti lahendatav mõistatus.

„Kui hästi?“

Ukse tagant kostis rüselust ja see pani mehe tagasi tõmbuma.

„Me võime seda arutada mujal ja teisel ajal.“ Ta tõusis ja läks klaasukse juurde. Sealt avanes vaade korratutele põldudele ja orgudele kuni Inglise kanalini, mille hall ja mäslev pind sarnanes musta nõudepesuveega.

„Kohtume ülejärgmisel neljapäeval kell kümme Peasepotteri metsas asuvas küünis,“ ütles ta vaikse häälega.

„Ma tulen,“ sosistasin mina.

„Võid nüüd lahkuda,“ lisas mees. Pöörates järsult pead, vaatas ta mind tungivalt, vastikust tekitava ähvardusega. „Ei ühtegi sõna kellelegi.“

Tundes end üliõnnelikuna, et minema sain, pöördusin ümber ja sööstsin ukse poole, keerasin lukuaugus võtit ja sulgesin selle õrnalt enda taga, enne kui rahvast tulvil saali suundusin. Mu samm muutus pikemaks, kui läbi musta rõivastatud leinajate, sõjaväevormide ja uudishimulike naabrite summa kiirustasin. Sammusin otse eesuksest välja ega jätnud kellegagi hüvasti. Ikka veel saabus inimesi suurejoonelisele sissesõiduteele, seega pidin rõõmust hüppamise vahele jätma ja sammusin reipalt küla poole tagasi.

Kui ma juba oma väikeses luitunud kodus olin, lasksin kuuldavale väljateenitud rõõmuhõiske, heitsin käed üles ja naersin ülima naudinguga. See plaan toimib.

Ma tõestan sulle, et võid mulle Billiga juhtunu eest andestada ja ka raha võtmise, kui me minema jooksime. Kuidas võisin ma teada, et ta raha endale haarab ja kaob niipea kui võimalik?

Me saame taas õnnelikud olla, sina ja mina, nagu siis, kui noored olime. Naljakas, et kunagi ei mõelda selle peale, kui hästi kõik on, kuni ühel päeval sellest ilma oled. Kõigepealt ema surm, siis vastiku onu Cyrili juurde jäämine, sest isa oli vanglas ja meie sinuga onu pööningul luku taga nagu orjad. Kuid aitab sellest. Jätame mineviku selja taha, Clara.

On aeg käised üles käärida. Külas on veel kaks naist, kelle sünnitus jõuab kätte umbes samal ajal kui proua Winthropil. Närtsinud taluproua Dawkins ootab juba neljandat, see saab lihtne olema. Veidi raskem on hästikasvatatud kooliõpetaja Hattie Lovelliga, kelle abikaasa on merel. Hattie sõbrustab ühe väiklase medõega, proua Tillingiga, kes on läbinud sünnitusabikoolituse ja peab sobilikuks oma nina minu sünnitustega seotud asjadesse toppida. Iga kord, kui ma Hattiet külastama lähen, passib tema seal nagu ülemõde ja teatab, et selle sünnituse võtab tema vastu. Ta lihtsalt ei saa aru. Selles külas on tööd vaid ühele ämmaemandale.

Kirjutan jälle pärast kohtumist brigaadikindraliga. Kes oleks võinud arvata, et selline kõrgklassi härrasmees võib sedavõrd madalale langeda? Kavatsen temalt nii suure summa välja pressida kui vähegi võimalik. Ma ei jäta sind seekord hätta, Clara. Sa saad selle raha, mille ma võlgnen, vannun sulle.

Edwina