Читать книгу Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan - Страница 12

Ma tahaksin näha inimesi värvidena, et mingi aura või halo ümbritseks neid, varjutades neid väljastpoolt mitmesuguste seestpoolt tulevate lõhnadega.

Mina – lilla, sama hiilgav ja tume nagu taevas äikest täis ööl.

Ema – väga kahvaturoosa nagu hiirepoeg.

Isa – tahmakarva must (ka Edmund oli must, kuid sama must nagu tähitu öö).

Proua Tilling – heleroheline nagu idu, mis püüab läbi lume välja tungida.

Proua B – tumesinine (korralik ja tavapärane).

Henry on sügav taevasinine, see sobib ta silmadega. Olen alati meenutanud hunnitut juulipäeva koolivaheajal, kui ta rääkis abiellumisest. Nüüd on sellest juba aasta möödas. Taevas oli lõputu ja sinine, oja meie piknikukoha kõrval nirises pärastlõunaselt laisalt. Henry oli Edmundi, Venetia ja minuga ühinenud ning me tegime kogu maakohale tiiru peale, emal ei olnud aimugi, kus me kõik oleme. Loomulikult sellepärast, et see tuli nii ootamatult, polnud Henryl sõrmust kaasas ja me ei kuulutanud seda avalikult. Kuid sügaval südames ta mäletab.

Ma tean, et mäletab.