Читать книгу Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan - Страница 19

Kolmapäev, 17. aprill 1940

Primi teadaanne, mis teavitas uuest naistekoorist, on meie väikeses kogukonnas keeristormi tekitanud. Eelmisel õhtul enne Naiste Vabatahtliku Teenistuse koosolekut (või NVT, nagu me praegusel ajal ütleme) teatas proua B mulle, et oli otsejoones vikaari juurde tõde välja selgitama läinud.

„„Kas te olete sellele naisele – uustulnukale – loa andnud koor üle võtta ja seda tundmatuseni muuta?“ nõudsin ma. Ja kas tead, mida ta mulle vastas? Vikaar, kes peaks jumalamees olema, sõnas: „Nojah, ta oli väga otsusekindel ja ma ei suutnud talle tõesti vastu vaielda.“ Ma ei teadnud, mida selle peale öelda!“

„Jessas,“ vastasin ma. Kogu see asi ajas mind väga elevile. Vähemalt hakkame jälle laulma. Olen sellest puudust tundnud. „Ma tean, et see on ebatavaline, aga lööme kaasa ja vaatame, mida Primil meile öelda on. Lõppude lõpuks, ega see meile halba tee.“

„Ei tee halba?“ röögatas proua B mulle. „Kas meie küla maine hävitamine polegi halb? Ma ei suuda ettegi kujutada, mida leedi Worthingil mulle selle kohta öelda on. Ta on täielik tähenärija, kes tahab, et asju tehtaks nii, nagu neid alation tehtud.“

Mõned teised NVT naised ühinesid meiega, sõjaväeõmblejad torisesid pahuralt vormirõivaste kallal nokitsedes, sööklas töötavad naised ei osanud öelda, kuidas kõik toimima hakkab. Seega võid mu uudishimu ette kujutada, kui ma tol õhtul kirikusse piilusin ja siis vihma eest sisse hiilisin.

Olin üks esimesi saabujaid. Kirik oli lummav, küünlad altari juures heitsid löövile tumedaid varje. Üksteise järel hakkasid saabuma naised: proua Gibbs poest, proua B, proua Quail, kes orelit mängib, ja isegi Hattie, kes on kohe-kohe sünnitamas, kuid ütles, et ei taha sellest mingi hinna eest ilma jääda. Ka preili Paltry ilmus välja – ta näib olevat uue lehekülje pööranud, lõpuks isegi rääkis mulle, kuidas ta NVT-ga ühines. Kitty ja proua Winthrop tulid innukalt kohale ja tõid endaga oma evakueeritu Silvie, kes ükskord ometi peaaegu naeratas. Venetia lonkis uhkelt rõivastatuna sisse, juhuks kui peaks härra Slaterit kohtama. Ta on muutunud hämmastavalt ebameeldivaks. Kuid võib-olla on tal nüüd lootust, kui Angela Quaili pole läheduses.

Kella seitsmeks oli ruum paduvihmast hoolimata rahvast täis ja jutukõmin ning ootusärevus täitsid jahedat kirikut. Isegi Jumalaema näis valmilt alla vaatavat. Samal ajal loksusid kindlameelsed vastased proua B juhtimisel kirikupingi ees nagu kari õnnetuid kanu.

Korraga paiskus massiivne kahe poolega uks lahti ja mustas pikas mantlis majesteetlik Prim vuhises mööda vahekäiku meie poole, ta sammud kajasid katuseni ja ehmatasid mõned nahkhiired kellatornis üles. Naine tõmbas järsult mantli seljast ja raputas sellelt vihmavett maha. Ta juuksed nägid eriti hoolitsemata välja. Primi pilk hiilgas pidulikult, toolile potsatas noodivirn ja ta astus rutakalt ning teatraalselt kantsli treppidest üles.

„Kas ma tohiksin teie kõigi tähelepanu paluda,“ hüüdis ta ja naise hääl kaikus valjult võlvide all. „Teatan uhkusega Chilbury naiskoori loomisest.“

Pool rahvahulka tervitas uudist tormilise aplausiga. Mu süda täitus soojusega. Unistus võibki täituda.

Aga teisel poolel seisis proua B, käed trotslikult puusas, valvates oma ala ja toetajaid jäiga paindumatusega.

Prim jätkas, säravad silmad eesmärgikindlalt näost esile tungimas. „Ma tean, et te kõik olete tundnud end lööduna kooritegevuse lõppemise pärast,“ teatas ta juubeldavalt taktikeppi viibutades, „seetõttu tegin vikaarile ettepaneku külale kallis koor vaid naiskooriks muuta.“

„Ja kuidas te seda siis tegite?“ küsis proua B oma tavapärasel üleoleval toonil.

„Selgitasin talle, et nüüd, mil sõda on käimas, vajame koori rohkem kui kunagi varem. Meil peab olema võimalus kokku tulla ja laulda, tegeleda kauni muusikaga, mis aitab seda kohutavat aega üle elada.“ Ta tegi pausi ja pöördus enda kõrval oleva pika küünla poole, nii et leegi värelus peegeldus mõtlikult naise silmades. „Mõned meist mäletavad eelmist sõda, neid lõputuid kannatusi ja surmasid, mida see kaasa tõi. On aeg, et meie, naised, teeksime, mida suudame, et toetada kõik koos üksteist ja hoida oma vaimu virge. Meeste puudumine ei tähenda veel seda, et me ei saaks ise laulmisega hakkama.“

„Ärge olge naeruväärne.“ Proua B astus ette, ta ennasttäis kogu pöördus põlgusega segatud vihaga kantsli poole. Ta oli riietatud oma tavalisse tviidist pintsakusse ja seelikusse. Proua B ajas rinna ette – sõbrad ja naabrid tundsid ära ta võitlushoiaku. „Mida me ilma basside ja tenoriteta peale hakkame?“

„Me laulame muusikat, mis on kohandatud naishäältele või ma teen selle ise meie jaoks ümber. Meil pole mehi vaja! Oleme ise täiuslik koor!“

„Igal juhul,“ naeris proua Quail oreli juurest, „oli meie ainuke bass vana härra Dawkins. Ja tema pole suutnud viisi pidada juba vähemalt kaks aastat.“

Nooremate kooriliikmete poolt kostis paar naeruturtsatust, kuid proua B ei löönud verest välja ja vaatas otsivalt sõnakate toetajate järele.

„Mida küll Jumal sellest arvab?“ hüüatas üks õmblejanna. „Ta ei ole kavatsenud naisi omapäi laulma panna. Mõelge vaid Halleluuja-koori peale – milline see ilma meesteta oleks?“

„On väga palju meeskoore, tõepoolest.“ Prim kihistas. „Mõelge suure Cambridge’i koori peale, rääkimata St Pauli katedraali koorist. Ma ei suuda ette kujutada, et ühelegi jumalale oleks laulmine ebameeldiv.“

„Kuid see ei ole nii, nagu asja käivad,“ sõnas proua B.

Tundsin, et pean hääle puhtaks köhima ja ütlema, et ta eksib. Enne kui ma veel arugi sain, laususin valju häälega: „Võib-olla on meile nii palju kordi öeldud, et naised ei suuda kõike teha, et olemegi seda uskuma hakanud. Igatahes on asjade loomulik käik ajutiselt muudetud, sest mehi pole võtta.“ Vaatasin ringi ja mõtlesin, mida veel lisada. „Proua Gibbs viib ise oma piima ära ja proua Quail on hakanud bussijuhiks. Paljud meist teevad nüüd teistsugust tööd kui tavaliselt. Sõda on kõik segamini pööranud. Miks ei peaks see ka koori muutma?“

Kostis paar käteplaginat, samuti üks või kaks hõiget: „Kuulake teda!“ ja „Just nii, õige suhtumine!“ Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et olin püsti tõusnud ja sõna võtnud, proua B-le vastu rääkinud. Ta jälgis mind äärmiselt tauniva pilguga.

„Ah nii, proua Tilling?“ nähvas proua B. „Ma ei tea, milline osa sellest pöördumisest mind kõige rohkem vapustab! Arvamus, et peaksime sõja tõttu oma moraalitaset alandama, või tõsiasi, et teie, mu kullake, näite olevat vaidlejatega ühinenud.“ Ta pöördus naiste poole, kes olid kobaras altari juures, kahel pool olevate istmete vahel. „Me paneme teemale hääletamisega lõplikult punkti. Need, kes nõustuvad selle ennekuulmatu arvamusega, palun tõstke käsi.“

Hetkel ei etendanud proua B elurõõmsat kaotajat. Sel ajal kui ta ülestõstetud käsi luges ja uuesti üle luges, tekkis ta näole nördimust väljendav korts. Ta vahtis meid pilguga, nagu me ei väärikski halvakspanu. „Ärge arvakegi, et tagajärjed tulemata jäävad. Ma jälgin teid. Tähelepanelikult.“ Nende sõnadega tormas ta vihaselt minema, tehes oma lahkumisest suure vaatemängu ja äkki, suutmata päriselt ära minna, potsatas raskelt viimasele pingile. Ta arvas ilmselt, et paneb meid süütundest meelt muutma, kuid kui hääled minu ümber valjenesid, teadsin ma, et proua B soov ei täitu.

„Milline tore mõte,“ lausus Hattie. „Ma ei taipa, miks me küll varem selle peale ei tulnud.“

„Jah, ja ka nimi on suurepärane,“ teatas Venetia. „Chilbury naiskoor. See kõlab hästi.“

Ma ei olnud selle peale varem tulnud, kuid nüüd hakkasin mõtlema, miks meie tegevus üldse lõpetati, miks vikaar meist nii palju rääkis. Ja mis veelgi tähtsam – miks me lasksime tal seda üldse teha?

Prim jagas laiali mõned noodilehed. „Seame ennast õigetele kohtadele. Seiske sinna, kus te tavaliselt olite, või valige mõni muu teile meelepärane koht koorialal. Proovige oma osa kaasa laulda.“

Me sebisime ringi ja proua B tuli vihaselt altide rühma minu kõrvale. „Ma pean siin olema ja nägema, millise segaduse ta kõigest sellest kokku keerab.“

„Kõik läheb hästi,“ vastasin ma ja hoidsin hinge kinni, palvetades meie laulu kordamineku eest. Ma ei tahtnud, et asi juba alguses untsu läheks, et Prim meie kohutavaid hääli kuuldes ära ehmataks. Pidime talle tõestama, et saame hakkama.

Enesekindel ilme näol, tõstis Prim taktikepi, vaatas proua Quaili poole, et ta sissejuhatust alustaks, ja hakkas meid juhatama. Meie häälte kaja täitis kogu ruumi, kaikudes läbi väikese kivist kiriku ja paisutas rõõmuga mu rinda: taas koorina laulmine erutas mind, kokkukõlavate häälte õrn muusika, mis korraga puhtalt helises. Mõtlesin, kas igaüks meist pingutas veidi rohkem, püüdes anda omalt poolt parima, et laul hästi välja tuleks.

„See oli suurepärane,“ pahvatas Prim, kui viimased noodid kiriku vaikusse hääbusid. „Meil on siin tõeliselt andekaid lauljaid!“

Me kõik naeratasime ja lootsime, et öeldu puudutas meid isiklikult. Isegi proua B väike rühm tundus olevat muusika lummuses, vastuväited olid ununenud.

Kuid proua B polnud endiselt valmis lahingut kaotama. „Ma pean sellest vikaariga rääkima,“ kuulutas ta, astus altari eest alla ja marssis kahe poolega uksest välja. Ma kuulen nagunii varsti, kuidas tal vikaari juures läks.

Hiljem astusin hüpnotiseerituna kodu poole. Ühelt poolt köitis mind laulueufooria, teiselt poolt kannatasin hirmuvärina all, sest mulle meenus, et David peab varsti lahkuma. Eelmisel nädalal tungisid natsid Norrasse ja me saadame sinna oma sõjajõud ning püüame nad Norrast välja lüüa. Ma loodan, et Davidit sinna ei saadeta.

Aeglaselt ja õrnalt hakkasin omaette laulma. Kuud polnud taevas ja kõikjal valitses pimedus, ükski tuli ei tohtinud sõjaaja seadustele vastavalt põleda. Pimendus kaotas maailmast valguse. Ettevaatliku naeratusega meenutasin endale, et laulmise vastu ei olnud ühtegi seadust ja mu hääl muutus üha valjemaks, trotsides sõda.

Ma ei allunud käskudele, tahtsin, et mind kuuldaks.