Читать книгу Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan - Страница 8

Olen kolmeteistaastane ja tahan suurena lauljaks saada, kanda uhkeid kleite ja laulda suurepärase kuulajaskonna ees Londonis ja Pariisis, võib-olla ka New Yorgis. Ma arvan, et oskan kuulsusega hästi toime tulla ja mind tunnustatakse selle eest, et olen nii mõistlik.

Elan vanamoelises külas täis vanu ehitisi, mis lõhnavad alati niiskuse ja koitõrjevahendite järele. Siin on muru ja parditiik, pood ja külakeskus, keskaegne kirik koos rohtukasvanud kalmistuga. Kirik on seesama, kus meil toimusid kooriproovid, kuni vikaar otsustas, et ilma meesteta pole kooril mõtet. Olen talle peale käinud, et ta ümber mõtleks, kuid ta ei kuula mind. Vahepeal olen püüdnud koolis koori moodustada. Ma käisin internaatkoolis, kuid see evakueeriti Walesi ja ema ei tahtnud, et ma sinna läheksin. Nüüd peab meie ülemteener Proggett mind iga päev viie miili kaugusele Litchfieldi sõidutama. Kohal pole vigagi, ainult et keegi ei soovi mu kooris laulda.

Mul on nurjatu õde Venetia, kes on kaheksateistaastane, ja oli ka vend, kuni ta Põhjamerel pommitabamuse sai. Me elame küla kõige suuremas majas, Chilbury mõisas, mis on kohutavalt ruumikas, aga talvel väga külm. See ei ole nii laitmatult puhas kui Brampton Hall, kus elas Henry Brampton-Boyd, kuni ta lennuväkke võeti. Ta võitleb oma Spitfire’ga natside vastu. Kui olen piisavalt vana, et mehele minna, siis me abiellume ja saame neli last. Veel võtame kolm kassi ja suure koera nimega Mozart. Me elame luksuslikku elu, kuigi peame ootama, kuni vanahärra Brampton-Boyd siitilmast lahkub ja meie pärime Brampton Halli. Kuna aga härra eelistab Indias aega veeta, ei tea keegi, millal see juhtuda võib. Venetia naljatleb, et ta elab Indias ainult seetõttu, et oma kamandavat naist, proua B-d vältida, ja kui mina oleksin tema, tekiks mul kiusatus sedasama teha.