Читать книгу Valgus, mille lasime käest - Jill Santopolo - Страница 12

ESIMESE KUUE KUU JOOKSUL SAIN MA SINUST pidevalt teada uusi asju – asju, mida pidasin seksikaks, üllatavaks ja armsaks.

Nagu tol päeval, kui ma tulin pärast tööd sinu poole ja sa istusid ristijalu põrandal, ümberringi märkmepaberite suurused paberitükid.

Panin koti köögilauale ja sulgesin endal järel ukse. „Mis toimub?” küsisin ma.

„Kahe nädala pärast on emal sünnipäev, 19. septembril,” vastasid sa oma paberitükkidelt üles vaadates. „Kuna ma sel aastal koju minna ei saa, tahtsin meisterdada midagi erilist, mida võiksin talle saata.”

„Nii et sa teed pabermosaiiki?” küsisin ma lähemale astudes.

„Mõnes mõttes jah,” vastasid sa. „Need kõik on pildid minust ja emast.” Sa tõstsid mõne mulle vaatamiseks üles. Ma vaatasin ja nägin sind ja su ema keskkoolilõpupäeval. Teid lühikestes pükstes, sinu jalad basseinivees. Sina talle maja ees selja tagant kõrvu pähe tegemas.

„Vau,” ütlesin ma.

„Mul läks peaaegu terve päev, et neid ilmutada,” selgitasid sa, „nüüd ma korrastan neid värvide kaupa. Ma tahan, et need näeksid välja nagu kaleidoskoop.”

Ma istusin su kõrvale põrandale ja sa andsid mulle kiire musi.

„Miks kaleidoskoop?” küsisin ma, võttes kätte pildi, kus te seisate, seljad vastamisi, sina vaid veidi temast pikem. Su juuksed on sama heledad ja lokkis. Raske oli öelda, kus lõppes tema ja algasid sina.

„Siin olen ma neliteist,” ütlesid sa, vaadates pilti üle mu õla.

„Sa oled nunnu,” ütlesin ma. „Mu neljateistaastane mina oleks sinusse kõrvuni armunud.”

Sa naeratasid ja pigistasid mu jalga. „Ilma isegi nägemata pilti sinust neljateistaastasena pole mul kahtlust, et teistpidi oleks olukord täpselt sama.”

Nüüd oli minu kord naeratada. Ma panin pildi tagasi. „Aga miks kaleidoskoop?” küsisin ma uuesti.

Sa hõõrusid otsaesist, lükates juukselokid silmadelt kõrvale. „Ma pole seda kunagi kellelegi rääkinud,” ütlesid sa vaikselt.

Ma võtsin kätte veel paar pilti. Sina ja su ema sünnipäevatordilt küünlaid ära puhumas. Su käsi ema peos Mehhiko restorani ees. „Sa ei pea rääkima,” ütlesin ma, mõeldes, kas see oli su isa, kes tegi teist pilte, kuni sa said üheksaseks, ja kes oli teinud neid hiljem.