Читать книгу Valgus, mille lasime käest - Jill Santopolo - Страница 2

ME OLEME TUNDNUD TEINETEIST PEAAEGU POOL elu.

Olen näinud sind naeratava, enesekindla ja lõpmata õnnelikuna.

Olen näinud sind murtud, haavatud ja pidetuna.

Aga ma pole näinud sind sellena, kes sa oled neil lehekülgedel.

Sa õpetasid mind otsima ilu. Keset pimedust ja hävingut – kõikjal leidsid sa valgust.

Ma ei tea, millise ilu, millise valguse leian ma kirjutades. Aga ma püüan seda teha. Teen seda sinu pärast. Sest ma tean, et sina teeksid seda minu pärast.

Meie kooselus oli nii palju kaunist.

Võib-olla peaksingi ma alustama sellest.