Читать книгу Valgus, mille lasime käest - Jill Santopolo - Страница 3

MÕNE ASJA PUHUL ON TUNNE, ET NEED ON OLNUD ajaloo tunnistajad. Mulle tundus, et puulaud, mille ümber me istusime viimasel ülikooliaastal professor Krameri Shakespeare’i-seminaris, oli sama vana kui Columbia Ülikool, et see laud oli seal ruumis aastast 1754 ja selle ääri olid kulutanud meiesugused tudengid mitusada aastat, see aga muidugi ei saanud olla tõsi. Aga nii ma seda kujutlesin. Tudengid selle laua taga iseseisvussõja, kodusõja, mõlema maailmasõja, Korea sõja, Vietnami sõja ja lahesõja ajal.

Kummaline, et kui sa küsiksid mu käest, kes seal tol päeval veel olid, ei oskaks ma vist vastata. Kunagi olid need näod mul nii selgelt silme ees, aga kolmteist aastat hiljem mäletan ma ainult sind ja professor Kramerit. Mul ei tule meelde isegi õppejõu assistendi nime, kes jäi hiljaks ja jõudis auditooriumisse joostes. Veel hiljem kui sina.

Kramer oli just lõpetanud kohaoleku kontrolli, kui sa ukse lahti lükkasid. Sa naeratasid mulle, lohuke korraks põsel, kui sa Diamondbacksi pesapallimeeskonna mütsi peast kahmasid ja tagataskusse toppisid. Su pilk langes kähku vabale toolile mu kõrval, kuhu sa kohe istusidki.

„Ja teie nimi?” küsis Kramer, kui sa seljakotist kaustikut ja pastakat otsisid.

„Gabe,” ütlesid sa, „Gabriel Samson.”

Kramer tegi enda ees olevale paberile linnukese. „Püüdkem jõuda ülejäänud semestri jooksul õigeks ajaks, hr Samson,” ütles ta. „Tund algab kell üheksa. Tegelikult, püüdkem jõuda veidi varem.”

Sa noogutasid ja Kramer hakkas lahti rääkima „Julius Caesari” teemasid.

„„Me vaenlasel päev-päevalt kasvab jõud, / kuid meil, kes tippu jõudnud, algab langus.”” luges ta. „„Sest inimsaatusel on omad looded: / kui tabad tõusu, viib ta õnnele, / kui magad maha, kogu eluteekond / käib mööda madalikke armetult.”1 Ma loodan, et materjal on teil läbi loetud. Kes vastab, mida ütleb Brutus siin saatuse ja vaba tahte kohta?”

See lõik jääb mulle alatiseks meelde, sest ma olen nii palju kordi mõtelnud, kas meile oli saatusest ette määratud Krameri Shakespeare’i seminaris kohtuda. Kas see on saatus või meie enda otsused, mis on sidunud meid kõik need aastad? Või midagi mõlemast, kui olime tabanud tõusu, mis viib õnnele.

Kui Kramer oli seda küsinud, lappasid mõned enda ees olevat teksti. Sina tõmbasid sõrmedega läbi oma lokkis juuste, mis kohe endisse asendisse naasid.

„Ma ütleksin, et,” alustasid sa ning kogu seltskond ja mina vaatasime sinu poole.

Õppejõu assistent, kelle nime ma ei mäleta, tormas uksest sisse. „Vabandust, et ma hilinesin,” ütles ta. „Üks lennuk sõitis ühte kaksiktorni sisse. See oli telekas, just kui ma hakkasin tulema.”

Keegi ei teadnud, mida ta sõnad tähendavad, tema ise ka mitte.

„Kas see piloot oli purjus või?” küsis Kramer.

„Ma ei tea,” ütles assistent, võttes laua taga istet. „Ma ootasin, aga uudiselugejatel polnud aimugi, mis toimub. Ütlesid, et oli vist mingi propellerlennuk.”

Kui see oleks juhtunud praegu, oleksid me kõigi telefonid olnud uudistest lõhkemas. Twitteri ja Facebooki piiksatused ning New York Times’i teated. Ent suhtluskanalid ei toiminud tookord veel silmapilkselt ja juttu Shakespeare’ist ei tohtinud katkestada. Me kehitasime õlgu ja Kramer jätkas loengut Caesarist. Teda konspekteerides vaatasin ma, kuidas su parema käe sõrmed libisevad puidumustrit pidi. Sirgeldasin oma kladesse su hooldamata küüne ja veidi katkise nahaäärega pöidla. See konspekt peab mul kusagil alles olema, kastis koos kirjanduse, humanitaarainete ja moodsa tsivilisatsiooni kaustikutega. Kindlasti on see seal.