Читать книгу Valgus, mille lasime käest - Jill Santopolo - Страница 5

ME SÕITSIME LIFTIGA WIENI ÜHIKA 11. KORRUSELE ja sa tõmbasid koridori otsaakna lahti. „Üks inimene näitas mulle seda, kui ma teisel kursusel olin,” ütlesid sa. „Siit näeb New Yorgi kõige uskumatumat vaadet.”

Me ronisime aknast välja katusele ja mul jäi hing kinni. Manhattani lõunatipult tõusis endiselt suitsupilvi. Kogu taevas muutus järjest hallimaks, linnale langes tuhk.

„Jumal küll,” ütlesin ma. Mulle tõusid pisarad silma. Kujutlesin, mis seal enne oli olnud. Nägin tornide asukohta nagu negatiivis. Lõpuks jõudis kõik mulle kohale. „Neis majades olid ju inimesed.”

Su käsi leidis üles minu oma ja hoidis seda peos.

Me seisime ja vaatasime hävingu tagajärgi, mõlemal pisarad mööda põski alla veeremas, ei teagi, kui kaua. Seal pidi peale meie olema veel inimesi, aga ma ei mäleta neid. Ainult sind. Ja seda suitsusammast. See sööbis mu ajukäärudesse.

„Mis nüüd saab?” sosistasin ma lõpuks. Selle nägemine pani mind mõistma kallaletungi suurust. „Mis nüüd edasi saab?”

Sa vaatasid mulle otsa ja su ikka veel pisarais silmad kohtusid minu omadega sellise intensiivsusega, mis eirab ülejäänud maailma. Su käsi libises mu piha ümber ja ma tõusin kikivarvule, et su huultele poolele teele vastu tulla. Me surusime kehad teineteise vastu, nagu kaitseks see meid kõige eest, mis võib juhtuda. Nagu oleks huuli teineteise vastas hoida ainus võimalus tunda end turvaliselt. Niipea kui su mind embasid, tundsin ma end su käte jõu ja soojuse poolt kaitstuna. Su lihased võbelesid mu käte vastas ja ma surusin sõrmed su juustesse. Sa keerasid mu patsi oma käe ümber, tirides seda allapoole ja kallutades mu pead taha. Ja ma unustasin maailma. Sel hetkel olid olemas ainult sina.

Ma tundsin end palju aastaid sellepärast süüdi. Süüdi, et me suudlesime esimest korda, kui linn põles, et ma kaotasin end sel hetkel sinusse. Alles hiljem sain ma teada, et meie ei olnud ainukesed. Mulle räägiti sosinal, et nii mõnigi oli sel päeval armastust jaganud. Lapse eostanud. Kihlunud. Ütelnud esimest korda, ma armastan sind. Surmas on midagi, mis äratab inimestes elutahte. Me tahtsime tol päeval elada ja ma ei tunne, et oleksime sellepärast süüdi. Enam mitte.

Kui me lõpuks hinge tõmbasime, panin ma pea su rinnale. Ma kuulasin su südant ja selle kindel rütm lohutas mind.

Kas ka minu südametuksed sind lohutasid? Kas nii on ka praegu?