Читать книгу Valgus, mille lasime käest - Jill Santopolo - Страница 4

MA EI UNUSTA KUNAGI, MIDA ME RÄÄKISIME filosoofiahoonest lahkudes, ja kuigi neis sõnades polnud midagi erilist, on see jutuajamine sööbinud mu tolle päeva mälestustesse. Me hakkasime koos trepist alla minema. Mitte et koos, aga kõrvuti. Ilm oli selge, taevas sinine ja ometi oli kõik muutunud. Me lihtsalt ei teadnud veel seda.

Kõik meie ümber rääkisid läbisegi:

„Kaksiktornid on maas!”

„Kool jääb ära!”

„Ma tahan verd anda. Kas keegi teab, kus saab verd anda?”

Ma pöördusin sinu poole: „Mis toimub?”

„Ma elan idalinnakus,” ütlesid sa, näidates oma ühika poole. „Lähme uurime välja. Sa oled vist Lucy? Kus kandis sa elad?”

„Hoganis,” vastasin mina. „Mu nimi on, jah, Lucy.”

„Väga meeldiv, Lucy, ma olen Gabriel.” Sa sirutasid käe. Surusin seda segaduse keskel ja vaatasin sulle otsa. Su lohuke ilmus nähtavale. Silmad särasid siniselt. Siis mõtlesin ma esimest korda: Ta on ilus.

Me läksime su tudengikorterisse ja vaatasime koridorinaabrite Adami, Scotti ja Justiniga telekat. Ekraanil viskusid inimesed akendest välja, mustunud rusudest tõusis suitsu ja tornid olid üksteise otsa kukkunud. See hävitustöö lõi meid tummaks. Me vahtisime ülekannet, suutmata diktorihäält oma reaalsustundega kokku viia. See, et see toimus meie linnas, seitse miili kohast, kus me istusime, et need olid inimesed, päris inimesed, ei tundunud veel võimalik. See näis olevat niivõrd kaugel.

Mobiiltelefonid ei töötanud. Sa kasutasid lauatelefoni, et helistada emale ja teatada, et sinuga on kõik korras. Mina helistasin vanematele Connecticutis, kes tahtsid, et ma tuleksin koju. Sa tundsid kedagi, kelle tütar töötas Maailma Kaubanduskeskuses ja keegi polnud temast midagi kuulnud. Kellegi teise vennapojal pidi olema seal Windowsi firmas hommikusöögiga koosolek.

„Õigem oleks Manhattanist eemale hoida,” ütles mu isa. „Äkki on seal antraks? Või mõni teine bioloogiline relv. Närvigaas.”

Ütlesin isale, et metroo ei tööta. Ilmselt ei sõida ka rongid.

„Ma tulen sulle järele,” ütles isa, „hüppan kohe autosse.”

„Minuga on kõik korras,” kordasin ma talle. „Ma olen siin koos sõpradega. Meil pole midagi viga. Ma helistan varsti uuesti.” See kõik ei tundunud ikka veel reaalne.

„Tead sa,” ütles Scott, kui ma toru ära panin. „Kui ma oleksin terroriorganisatsioon, viskaksin ma meile pommi kaela.”

„Mida paganat sa räägid?” ütles Adam. Ta ootas teateid oma onult, kes oli New Yorgi politseinik.

„Ma tahan öelda, et asja teaduslikult võttes …” ütles Scott, aga ta lause jäi pooleli.

„Jää vait,” ütles Justin. „No ausalt, Scott. Praegu pole selleks õige aeg.”

„Ma peaksin ehk minema hakkama,” ütlesin ma siis sulle. Olin just su sõbrad ära näinud. „Mu oma naabrid ilmselt mõistatavad, kus ma olen.”

„Helista neile,” ütlesid sa mulle telefoni tagasi andes. „Ja ütle, et sa lähed Wieni ühika katusele. Kui tahad, ütle, et tulgu ka sinna.”

„Kuhu kohta ma lähen?”

„Tuled minuga kaasa,” ütlesid sa ja libistasid sõrmedega hajameelselt mööda mu patsi. See oli intiimne liigutus, selline, mis sobib siis, kui ollakse sinu privaatruumis. Nagu kellegi taldrikult ilma loata söömine. Ja ühtäkki tundsin ma, et olen sinuga seotud, nagu tähendaks su käsi mu juustel midagi enamat kui ükskõikset närvilist sõrmeliigutust.

Ma mõtlesin sellest hetkest aastate pärast, kui ma otsustasin oma juuksed parukategemiseks annetada ja juuksur andis patsi mulle plastkotti pakitult, kus see paistis tumedam kui muidu. Kuigi sa olid siis maailma teises otsas, tundus mulle, et ma reetsin sind ja lõikasin läbi meid ühendava sideme.

Aga siis, tol päeval, kui sa mu juukseid puudutasid, taipasid sa, mida teed, ja lasid käe sülle vajuda. Sa naeratasid, aga naeratus ei jõudnud seekord su silmadesse.

Ma kehitasin õlgu. „Olgu pealegi,” vastasin ma.

Mulle tundus, et maailm pudeneb koost, nagu oleksime läinud läbi katkise peegli mingisse purunenud ruumi, kus polnud võimalik millestki aru saada, kus meie kaitsekiht oli kadunud, meie müürid maas. Seal polnud mul põhjust öelda ei.