Читать книгу Valgus, mille lasime käest - Jill Santopolo - Страница 6
iv
ОглавлениеME LÄKSIME TAGASI SU ÜHIKATUPPA, SEST SA LUBAsid otsida midagi hamba alla. Sa tahtsid pärast sööki kaameraga uuesti katusele minna, ütlesid sa, ja teha mõned pildid.
„Spectatorile või?” küsisin mina.
„Ajalehele?” ütlesid sa. „Ei, ei. Endale.”
Köögis köitis mind sinu fotode virn: mustvalged võtted kõikjalt üliõpilaslinnakust. Pildid olid ilusad ja veidrad. Kujutised, mis olid nii kaugelt sisse suumitud, et igapäevased asjad näisid kui moodne kunst.
„Kus see on võetud?” küsisin ma. Silmitsenud pilti pikemalt, sain ma aru, et see oli lähivõte linnupesast, mis on vooderdatud justkui ajalehe-, ajakirja- ja kellegi prantsuse kirjanduse essee ribadega.
„Oh, see oli uskumatu lugu,” ütlesid sa mulle. „Jessica Cho, tunned sa teda? Ta laulab ühes a capella ansamblis. David Blumi tüdruk. Ta rääkis mulle pesast, mis ta aknast paistab ja millesse oli kellegi koolitükk sisse põimitud. Ma läksin seda vaatama. Mul tuli aknast välja ronida, et seda kaadrisse saada. Jess ja Dave hoidsid mind pahkluudest kinni, sest Jess kartis, et ma kukun alla. Aga pildile ma selle sain.”
Pärast seda lugu nägin ma sind teise pilguga. Sa olid vapper, julge ja oma kunstile pühendunud. Praegu sellele mõeldes arvan ma, et sellisena sa tahtsidki mulle paista. Sa tahtsid mulle muljet avaldada, aga ma ei taibanud seda siis. Ma lihtsalt mõtlesin: Ohoo! Ta on imeline! Aga tõsi on see, ja see on tõsi olnud nii kaua, kui ma sind tunnen, et sa leiad igalt poolt ilu. Sa märkad asju, mida teised ei märka. Seda olen ma sinus alati imetlenud.
„Kas pildistamine on see, mida sa tahad teha?” küsisin ma piltidele osutades.
Sa raputasid pead. „See on lihtsalt tore tegevus,” ütlesid sa. „Mu ema on kunstnik. Sa peaksid nägema, mida ta suudab teha, ta tohutult ilusaid abstraktseid maale, aga ta teeb äraelamiseks turistidele väikesi Arizona loojangupilte. Mina sellist elu ei igatse: teha seda, mis müüb.”
Ma kummardusin köögileti kohale ja vaatasin teisi fotosid. Roostet kivipinki söömas, marmori värvisooni, metallkäsipuu karedat pinda. Ilu seal, kus ma poleks seda eales ette kujutanud. „On su isa ka kunstnik?” küsisin ma.
Su näoilme muutus kinniseks. Sul oleks nagu uks silmade taga kinni läinud. „Ei,” vastasid sa, „ei ole.”
Olin astunud maalõhesse, mille olemasolust mul polnud aimu. Panin selle kõrva taha, olin su maastikku alles avastamas. Juba ma lootsingi, et sellest saab koht, mida ma ükskord tunnen hästi ja milles rändan ringi kui milleski mulle läbini omases.
Sa olid vait. Ja mina olin vait. Telekas lärmas ikka tagaplaanil ja diktorid rääkisid Pentagonist ja Pennsylvanias alla kukkunud lennukist. Olukorra õudus jooksis jälle judinal üle mu selja. Ma panin su pildid käest. Tundus kohatu keskenduda praegu ilule. Aga järele mõeldes oli see ehk just selle hetke õige tegevus.
„Sa vist ütlesid, et sööme midagi?” küsisin ma, kuigi mul polnud isu ja teleekraanil vilkuvad pildid panid mul sees keerama.
Uks su silmades avanes. „Ütlesin jah,” laususid sa noogutades.
Ainuke söök, mille jaoks sul koostisaineid leidus, olid natšod. Nii et ma lõikasin hajameelselt tomateid ja tegin roostes avajaga lahti oapurgi, sina aga panid tortillakrõpsud ühekordsele fooliumalusele ja riivisid juustu katkiste äärtega hommikuhelbekaussi.
„Aga sina?” küsisid sa, nagu poleks me vestlus vahepeal liiva jooksnud.
„Mida?” Ma vajutasin purgi kaaneääre ubadesse, et saaksin selle sealt paremini kätte.
„Oled sa kunstnik?”
Panin metallketta köögiletile. „Ei,” ütlesin ma, „kõige loomingulisem asi, mida ma teen, on korterikaaslastele jutte kirjutada.”
„Mis teemal?” küsisid sa, pea viltu.
Lõin pilgu maha, et sa ei näeks mind punastamas. „Piinlik öelda,” vastasin ma, „aga need on Hamiltoni-nimelisest minipõrsast, kes sai juhuslikult sisse jäneste ülikooli.”
Sa pahvatasid üllatunult naerma. „Hamiltoni-nimeline põrsas?” ütlesid sa. „Muidugi. Väga naljakas.”
„Aitäh,” ütlesin ma, vaadates jälle sulle otsa.
„Nii et seda sa tahadki pärast kooli teha?” Sa olid võtnud salsapurgi ja kopsisid selle kaant vastu köögiletti, et see lahti tuleks.
Ma raputasin pead. „Ma ei usu, et Hamiltoni põrsajuttudele on erilist turgu. Ma olen mõelnud, et võiks teha midagi reklaami alal, aga see kõlab praegu välja öeldes kuidagi tobedalt.”
„Miks tobedalt?” küsisid sa, keerates purgikaane plõksuga lahti.
Ma vaatasin teleka poole. „Mis tähtsust sel on? Reklaamil. Kui see oleks mu viimane päev maamunal ja ma veedaksin kogu oma täiskasvanuelu, kavandades kampaaniaid, et müüa inimestele riivitud juustu … natšokrõpse … kas ma tunneksin, et olen oma aega hästi kasutanud?”
Sa hammustasid huulde. Su silmad ütlesid Ma mõtlen selle üle järele. Sain su näoilmest juba rohkem aru. Võib-olla sina minu omast ka. „Mis teeb elu elamisväärseks?” küsisid sa.
„Seda ma püüan teada saada,” vastasin mina, tundes, kuidas mu mõte seda öeldes liigatas. „Eks sel ole vist midagi tegemist endast jälje jätmisega – heas mõttes. Et maailm oleks veidi parem kui see, mille sa eest leidsid.” Ma usun seda ikka veel, Gabe. See ongi, mida ma kogu elu olen püüdnud teha, ja ma arvan, et sina ka. Aga kumbki meist polnud oma elust enne seda hetke niimoodi mõelnud.
Ma märkasin, et midagi puhkes su näos õitsele. Ma pole kindel, mis see oli. Ma ei tundnud sind veel piisavalt. Aga nüüd tunnen ma seda pilku. See tähendab, et vaatenurk su meeles muutub.
Sa kastsid oma krõpsu salsasse ja ulatasid mulle.
„Üks amps?” pakkusid sa.
Hammustasin krõpsu pooleks ja sa lükkasid ka teise poole mulle suhu. Su pilk jälgis mu näojooni ja libises alla mööda mu keha. Ma tundsin, kuidas sa vaagid eri vaatenurki ja võttesuundi. Siis puudutasid sa sõrmeotstega mu põske ja me suudlesime veel kord; seekord oli su suudlusel soola ja tšillipipra maik.
Kui ma olin viis või kuus aastat vana, joonistasin ma oma toa seina täis punaseid pilte. Ma ei rääkinud seda lugu sulle vist kunagi. Igatahes ma joonistasin südameid, puid, päikesi, kuusid ja pilvi. Tegin midagi, mida ma poleks tohtinud teha. Ma tundsin seda oma kõhukoopas. Aga ma ei suutnud pidama jääda, ma tahtsin seda nii väga teha. Mu tuba oli roosades ja kollastes toonides, aga ma lemmikvärv oli punane. Ja ma tahtsin, et mu tuba oleks punane. Mul oli vaja, et mu tuba oleks punane. Seinale joonistamine tundus ühteaegu täiesti õige ja läbini vale.
Nii tundsin ma end päeval, kui kohtasin sind. Suudelda sind keset tragöödiat ja surma tundus ühteaegu täiesti õige ja läbini vale. Aga ma keskendusin sellele, mis tundus õige, nii nagu ma alati teen.
MA LIBISTASIN KÄE su teksade tagataskusse ja sina minu omasse. Me tõmbasime teineteist enese vastu. Su toas helises telefon, aga sa ei reageerinud sellele. Siis helises telefon Scotti toas.
Mõne sekundi pärast tuli Scott kööki ja köhatas. Astusime teineteisest eemale ja vaatasime teda. „Stephanie otsib sind, Gabe,” ütles ta. „Ma jätsin ta telefoni ootele.”
„Stephanie?” küsisin ma.
„Ah, see pole midagi,” vastasid sa samal ajal, kui Scott ütles mulle: „Ta endine pruut.”
„Ta nutab,” ütles Scott sulle.
Sa olid kahevahel, silmad Scotti, siis minu ja jälle Scotti vahel käimas. „Ütle talle palun, et ma helistan paari minuti pärast tagasi,” ütlesid sa Scottile.
Scott noogutas ja lahkus, sina aga haarasid mu käe ja põimisid meie sõrmed kokku. Meie silmad kohtusid nagu katusel ja ma ei suutnud kõrvale pöörata. Mu süda tagus. „Lucy,” ütlesid sa kuidagi nii, et mu nimi täitus igatsusega. „Ma tean, et sa oled siin ja see teeb olukorra veidraks, aga ma pean saama teada, kas tal on kõik korras. Me olime kogu viimase ülikooliaasta koos ja läksime alles kuu aega tagasi lahku. See tänane päev …”
„Arusaadav,” ütlesin ma. Ja imelikul kombel meeldisid sa mulle rohkem just sellepärast, et kuigi sa Stephaniega enam ei käinud, hoolisid sa temast ikka. „Ma pean niikuinii oma ühikasse minema,” ütlesin ma, kuigi ei tahtnud sinna minna. „Aitäh, et sa …” alustasin ma, teadmata, kuidas lauset lõpetada, ja sain aru, et oskagi seda teha.
Sa pigistasid mu sõrmi. „Aitäh, et sa tegid selle päeva millekski enamaks, kui see võis olla,” ütlesid sa. „Aitäh, et meenutasid mulle valgust.”
Sa panid neisse sõnadesse tunde, mida ma ise polnud suutnud väljendada. „Jah,” ütlesin ma. „Täpselt. Aitäh sulle ka.”
Me suudlesime jälle. Mul oli raske end sinust lahti rebida ja ära minna.
„Ma helistan sulle hiljem,” ütlesid sa. „Ma otsin telefoniraamatust su numbri. Vabandust, et natšod söömata jäid.”
„Hoia ennast,” ütlesin ma, „küll me sööme natšosid teine kord.”
„Igatahes,” vastasid sa.
Ma läksin ära ja mõtlesin, kuidas on küll võimalik, et üks kõige kohutavamaid päevi, mis ma eales olin läbi elanud, sisaldas siiski väikest headuse tuuma.
SA HELISTASID TÕESTI mõne tunni pärast, aga ei rääkinud seda, mida ma olin oodanud. Sa ütlesid, et sul on kahju, väga kahju, aga sa oled jälle koos Stephaniega. Ta vanim vend oli kadunud – ta oli töötanud ühes kaubanduskeskuse tornis – ja Stephanie vajas sind. Sa ütlesid, et loodad, et ma mõistan, ja tänasid mind veel kord, et tõin valguse nii jubedasse päeva. Ütlesid, et sulle tähendas väga palju, et ma olin sel päeval sinuga. Ja palusid veel kord andeks.
Ma poleks pidanud olema löödud, aga ma olin.
Me ei rääkinud sinuga sügissemestri lõpuni. Ega ka kevadsemestril. Istusin Krameri seminaris teise kohta, nii et ei peaks istuma sinu kõrval. Aga ma kuulasin alati, mis sul oli öelda Shakespeare’i keele ja kujundite ilu kohta, isegi kõige koledamates stseenides.
„Oh häda,” lugesid sa kõva häälega, „kuuma vere purpuroja, / kui vulksuv läte tuule käes kord tõuseb, / kord langeb sinu verevahus huultel.”2 Mina suutsin mõelda vaid sinu huultest ja kuidas sa surusid neid minu omade vastu.
Ma püüdsin seda päeva unustada, aga see polnud võimalik. Ma ei suutnud unustada, mis juhtus New Yorgi, Ameerika ja nendes majades olnud inimestega. Ja ma ei suutnud unustada, mis juhtus meiega. Isegi nüüd, kui keegi küsib minult „Olid sa New Yorgis, kui tornid kokku kukkusid?” või „Kus sa tol päeval olid?” või „Kuidas see kõik oli?”, oled ikka sina esimene, kes mulle meenub.
ON HETKI, mis löövad paigast inimeste elutrajektoori. Nii paljudele, kes elasid New Yorgis 11. septembril, oli see just niisugune hetk. Mida ma tol päeval ka poleks teinud, oleks see olnud tähtis ning sööbinud mu meelde ja südamesse. Ma ei tea, miks ma sind tol päeval kohtasin, aga ma tean, et kuna see juhtus, pidi sinust alatiseks saama mu elu osa.
2
G. Meri tõlge.