Читать книгу Valgus, mille lasime käest - Jill Santopolo - Страница 7

OLI MAIKUU JA ME OLIME JUST ÜLIKOOLI LÕPEtanud. Andsime tagasi oma mütsid ja talaarid ning saime vastu ladinakeelsed diplomid, millesse olid pressitud meie ees- ja perekonnanimed. Läksin oma pereliikmetega, ema, isa, vend Jasoni, kahe vanavanema ja onuga Le Monde’i restorani. Meid pandi istuma teise pere kõrvale, mis oli palju väiksem – sinu pere.

Sa vaatasid üles, kui me mööda voorisime, sirutasid käe ja puudutasid mu käsivart. „Lucy!” ütlesid sa. „Palju õnne!”

Ma võpatasin. Nii palju kuid hiljem pani su puudutus mind ikka võpatama, aga ma suutsin siiski vastata: „Sulle ka!”

„Mis plaanid sul on?” küsisid sa. „Jääd sa linna?”

Ma noogutasin. „Ma sain programmiarendaja koha ühes uues teleproduktsioonifirmas – lastesaated.” Ma ei suutnud jätta naeratamata. See oli töökoht, mille nimel ma olin enne konkursitulemust paar kuud endale pöialt hoidnud. Selline töö, millele ma olin hakanud mõtlema varsti pärast tornide varisemist, pärast seda, kui olin endale tunnistanud, et tahan teha midagi sisukamat kui reklaam. See oli midagi, mis võis mõjutada järgmist põlvkonda ja millel oli potentsiaali muuta tulevikku.

„Lastesaated?” küsisid sa, naeratus huultel. „Midagi „Alvini ja vöötoravate” vaimus? Kas seal räägitakse heeliumihäältega?”

„Mitte päris,” vastasin ma väikse naeruturtsatuse saatel, tahtes sulle öelda, et mind oli sinna juhtinud meie jutuajamine, et üks jagatud hetk sinu köögis oli tähendanud mulle väga palju. „Aga sina?”

„McKinsey konsultatsioonifirma,” vastasid sa. „Konsultant. Ei mingeid vöötoravaid.”

Ma olin imestunud. Seda poleks ma pärast meie vestlust ja sinu tehtud Krameri seminaride analüüse oodanud.

Aga ma ütlesin hoopis: „Suurepärane. Palju õnne hea töökoha puhul. Võib-olla juhtume mõnikord linnas kokku.”

„See oleks vahva,” ütlesid sa.

Siis läksin ma edasi ja istusin oma perekonna hulka.

„Kes see oli?” kuulsin ma kedagi küsivat. Vaatasin sinnapoole. Su kõrval istus tüdruk, kelle pikad linakarva juuksed ulatusid talle pea poolde selga ja kes pani käe su põlvele. Ma olin teda vaevu märganud, sest olin keskendunud ainult sulle.

„On üks meie kursuse tüdruk,” kuulsin ma sind Stephaniele vastamas. See oligi muidugi kõik, mis ma sulle olin. Aga see haavas mind.