Читать книгу Valgus, mille lasime käest - Jill Santopolo - Страница 9

HILJEM LAMASIME SU VOODIS, KEHADEL VAID linnatulede kuma, mis immitses sisse aknaluukide vahelt. Sa embasid mind, käsi mu keha ümber, pihk puhkamas mu paljal kõhul. Me olime väsinud, rahuldatud ja ikka veel pisut purjus.

„Ma tahan töölt ära tulla,” sosistasid sa, nagu oleks pimedus lubanud sul seda mõtet sõnadeks vormida.

„Hea küll,” sosistasin ma uniselt vastu, „tule siis töölt ära.”

Sa silitasid pöidlaga mu rinnakumerust.

„Ma tahan teha midagi mõttekat,” ütlesid sa, kuum hingeõhk mu kaela puutumas. „Nii nagu sina rääkisid.”

„Mhmh,” vastasin ma unne vajudes.

„Aga see ei jõudnud mulle siis kohale.”

„Mis asi?” pomisesin ma.

„Asi ei ole ainult ilu leidmises,” ütlesid sa ja su sõnad hoidsid mind ärkvel. „Ma tahan pildistada kõike: õnne, kurbust, rõõmu ja hävingut. Ma tahan, et mu kaamera jutustaks lugusid. Sa saad ju aru, Lucy? Stephanie ei saanud. Aga sina saad. Sa tead, kuidas see muudab inimeste maailmanägemist.”

Me keerasime külge, nii et olime näoga teineteise poole, ja ma suudlesin sind õrnalt. „Muidugi saan ma aru,” sosistasin ma, enne kui uni mu üle võimust võttis.

Ent ma ei teadnud, mida sa tegelikult mõtlesid, ega seda, kui kaugele see sind viib. See oli toonud su siia, sellesse hetke. Ma olin purjus, väsinud ja lõpuks ometi su käte vahel, nagu ma nii palju kordi olin unistanud. Ma oleksin nõustunud kõigega, mida sa ütlesid.