Читать книгу Müütiline jutustus. Logiraamat III - Jorgos Seferis - Страница 11

Sadam on iidne, ma ei saa enam oodata

ei sõpra, kes lahkus mändidega saarele,

ei sõpra, kes lahkus plataanidega saarele,

ega sõpra, kes lahkus avamerele.

Silitan roostes kahureid, silitan aere,

et mu ihu elavneks ja teeks otsuse.

Purjed eritavad vaid soola lõhna,

mis ühest teisest tormist pärit.

Kui tahaksin jääda üksi, igatseksin

üksindust, mitte säärast ootamist,

hinge kildudeks purunemist silmapiiril,

neid jooni, neid värve, seda vaikust.

Öötähed toovad mu tagasi Odysseuse ootuse juurde,

kes tooneliiliate vahel ootas surnuid.

Siin tooneliiliate vahel randudes soovisime leida

kuristikku, mis nägi haavatud Adonist.