Читать книгу Müütiline jutustus. Logiraamat III - Jorgos Seferis - Страница 7

Meie ei tundnud neid, kuid lootus sügaval ütles,

et oleme tundnud neid juba lapsest saati.

Nägime neid ehk paar korda ja siis läksid nad laevadele,

söelastiga, viljalastiga, ja me sõbrad

kadusid igaveseks ookeani taha.

Koidik leiab meid väsinud lambi kõrvalt

kritseldamas paberile kohmakalt, vaevaliselt

laevu, näkineide või merikarpe;

videvikus laskume jõe äärde,

sest see näitab meile teed mere poole,

ning veedame ööd keldrites, mis lõhnavad tõrva järele.

Meie sõbrad on lahkunud, võib-olla me ei näinud neid kunagi,

võib-olla kohtasime neid siis, kui uni veel

kandis meid hingava laine ligi,

võib-olla otsime neid, sest otsime teist elu,

teispool kujusid.