Читать книгу Müütiline jutustus. Logiraamat III - Jorgos Seferis - Страница 4

Jälle üks kaev koopas.

Kunagi oli meil kerge kaapida välja kujusid ja kalliskive,

rõõmuks sõpradele, kes meile veel ustavaks jäänud.

Köied on katkenud; vaid kaevusuu uurded

tuletavad meelde me möödunud õnne:

sõrmed serva peal, nagu on öelnud poeet.

Sõrmed tunnevad veidi kivi jahedust,

enne kui keha soojus saab sellest võitu,

ja koobas paneb mängu kogu oma hinge ja jääb sellest ilma

iga hetk, täis vaikust, tilkagi kaotamata.