Читать книгу Müütiline jutustus. Logiraamat III - Jorgos Seferis - Страница 9

Lääne pool põrkab meri vastu mäeahelikku.

Kurakätt lõõtsub lõunatuul ja ajab meid hulluks,

säärane tuul, mis koorib luud lihast paljaks.

Me kodu kesk mände ning jaanikaunapuid.

Suured aknad. Suured lauad,

et kirjutada sulle kirju, mida oleme kirjutanud

juba nii palju kuid, ning heita need

meid lahutavasse lõhesse, et see täituks.

Koidutäht, kui sa langetasid silmad,

olid me tunnid magusamad õlist haaval,

rõõmuküllamad külmast veest

suulael, tüünemad luigetiibadest.

Sa hoidsid me elu peopesal.

Kui nüüd pärast maapao mõru leiba

jääme öösel valge seina ette,

läheneb meile su hääl nagu tule lootus

ning see tuul ihub taas

meie närvidel habemenuga.

Kõik me kirjutame sulle samu asju

ning kõik vaikivad teiste ees,

igaüks silmitseb sama maailma eraldi –

valgust ja pimedust mäeahelikul

ja sind.

Kes tõstab selle nukruse me südamelt?

Eile õhtul vihmavaling ning täna

taas rõhub kinnikaetud taevas. Meie mõtisklused

nagu männiokkad eilsest vihmahoost,

maja ukse ees hunnikus ja kasutud,

nad soovivad rajada torni, mis variseb kokku.

Keset laastatud külasid

siin lõunatuulele avatud neemel,

sind varjav mäeahelik me ees –

kes rehkendaks kokku meie unustusotsuse hinna?

Kes võtaks vastu me pakkumise, nüüd, sügise lõpul.