Читать книгу Müütiline jutustus. Logiraamat III - Jorgos Seferis - Страница 6

Ja hing,

kui ta soovib ennast tunda,

vaadaku

iseendal hinge sisse:

võõrast ja vaenlast me oleme näinud peeglis.

Kaaslased olid tublid poisid, ei tõstnud lärmi

väsimuse, janu ega külma pärast,

kannatlikud nagu puud ja lained,

mis taluvad tuult ja vihma,

taluvad ööd ja päikest

ega muutu muutuste keskel.

Nad olid tublid poisid, päevad läbi

valasid aerude taga higi, silmad maas,

hingates rütmis,

ja nende veri värvis alistuva naha punaseks.

Aeg-ajalt nad laulsid, silmad maas,

kui möödusime üksikust viigikaktustega saarest

lääne poolt, teistpoolt haukuvate

koerte neeme.

Kui ta soovib ennast tunda, laususid nad,

vaadaku hinge sisse, nad laususid,

ja nende aerud lõid päikeseloojangus

vastu mere kulda.

Möödusime mitmest neemest, mitmest saarest, merestki,

mis toob teise mere, kajakad ja hülged.

Aeg-ajalt nutsid õnnetud naised,

kurtes taga oma kadunud lapsi,

ning teised otsisid raevukalt Aleksander Suurt

ja Aasia sügavustesse maetud kuulsust.

Randusime kallastel, mis täis öö lõhnu,

linnulaulu ja vett, millest jäi kätele

suure õnne mälestus.

Rännakud aga ei lõppenud.

Nende hinged said üheks aerude ja tullidega,

vööri väärika näoga,

tüürimõla vaoga,

veega, mis lõhkus nende peegelpildi.

Kaaslased said järgemööda otsa,

silmad maas. Nende aerud

näitavad kohta, kus nad kaldal magavad.

Keegi ei pea neid meeles. Õiglus.