Читать книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne - Страница 1

2. veebruaril 1873 asus prikk Pilgrim 43°57’ lõunalaiusel ja 165°19’ läänepikkusel Greenwichi meridiaani järgi.

See neljasajatonnine purjekas, mis oli San Franciscos varustatud ulatuslikuks püügiretkeks lõunameredele, kuulus James W. Weldonile, rikkale Kalifornia laevaomanikule; purjeka komandöriks oli juba mitmendat aastat kapten Hull.

Pilgrim oli üks väiksemaid, kuid paremaid laevu flotillis, mille James W. Weldon saatis igal hooajal kas Beringi väina taha põhjameredele või Tasmaania kallastele ja Kap Horni juurde Lõuna-Jäämere piirkonda. Purjekas oli suurepärase käiguga ja otstarbekalt taglastatud, mis võimaldas tal tungida väiksearvulise meeskonnaga lõunapoolkera ligipääsmatute jäämägedeni. Kui laev sattus keset jääd, mis triivib suveti Uus-Meremaa ja Hea Lootuse neeme vahel, palju väiksemal laiuskraadil kui põhjapoolkera meredel, oskas kapten “kuiva nahaga pääseda”, nagu madrused ütlevad. Tõsi küll, siin triivisid vaid väikesed jääpangad, mis olid üksteise vastu põrgates kulunud ning soojadest hoovustest õõnestatud ja mis enamikus sulavad juba Vaikse ookeani või Atlandi ookeani vetes.

Kapten Hull oli tubli meremees ja laevastiku üks osavamaid harpuunijaid. Tema käsutuses oli viiest madrusest ja ühest jungast koosnev meeskond. Sellest aga ei jätkunud vaalapüügiks, mis nõuab rohkesti osavõtjaid. Inimesi oli vaja nii loomi püüdma kui ka saaki tükeldama. Kuid James W. Weldon leidis, nagu mõned teisedki laevaomanikud, et San Franciscos on kõige otstarbekam palgata ainult laeva kohaleviimiseks vajalik arv mehi. Uus-Meremaal oli küllalt osavaid harpuunijaid, seal leidus meremehi kõigist rahvustest, kes olid laevadelt ära karanud või muidu tegevuseta ja kes kõik hooajaks teenistust otsisid. Vaalapüügihooaja lõppedes maksti neile nende tasu ja lasti nad maale, kus nad jäid ootama, kuni vaalapüüdjad neid järgmisel aastal uuesti vajavad. Sel kombel said laevaomanikud meremeeste tööjõudu kõige paremini ära kasutada ja sealjuures ühtlasi ka palkade arvel kokku hoida.

Nii toimis ka Pilgrimi kapten.

Prikk oli alles äsja saabunud järjekordselt püügiretkelt lõunapolaarjoone piirkonnas. Rasva ja vaalakiust1 oli ta saanud napilt. Juba tollal muutus saak üha kehvemaks. Armutu hävitamise tagajärjel oli vaalu vähe järele jäänud. Kalurid asusid taas püüdma vaguvaalu, tohutu suuri imetajaid, kelle rünnakud olid võrdlemisi ohtlikud.

Ka kapten Hull oli äsjasel retkel püüdnud vaguvaalu, ent järgmine kord kavatses ta sõita suurematele laiuskraadidele, ja kui tarvis, purjetada Claire’i ja Adélieni, mille avastajaks oli kahtlemata Astrolabi ja Zelée kuulus komandör prantslane Dumont d’Urville, kuigi ameeriklane Wilkes seda küsitavaks püüdis teha.

Sel hooajal ei olnud Pilgrimil õnne. Jaanuari alguses, kui lõunapoolkeral lähenes kesksuvi ja vaalapüüdjail polnud veel üldse aeg tagasi pöörduda, oli kapten Hull sunnitud püügikohtadelt lahkuma. Abimeeskond, käputäis viletsaid vennikesi, keeldus sõna kuulmast ja kaptenil tuli neist vabaneda.

Pilgrim võttis kursi loodesse, Uus-Meremaa poole. 15. jaanuaril jõudis ta Waitematasse, Aucklandi sadamasse, mis asub Hauraki väina sopis, saarestiku põhjapoolseima saare idarannikul. Siin laskis kapten hooajaks palgatud vaalapüüdjad maale.

Laeva meeskond avaldas rahulolematust: üle kahesaja tünni rasva jäi tavalisest laadungist puudu. Nii halba püüki polnud neil veel kunagi olnud. Kapten Hull pöördus tagasi pettunult nagu kogenud jahimees, kes esimest korda elus peaaegu ilma jahisaagita jääb. Ta enesearmastus oli puudutatud ja ta ei võinud andestada neile sellidele, kes oma tõrkumisega olid püügiretke nurja ajanud.

Asjatult püüdis kapten Hull Aucklandis uusi meeskonnaliikmeid värvata. Kõik meremehed olid juba teistel vaalapüügilaevadel teenistuses. Püügi jätkamisest tuli paratamatult loobuda. Kapten valmistus juba Aucklandist lahkuma, kui tema poole pöörduti ootamatu palvega võtta pardale mõned reisijad. Ta ei saanud keelduda.

Aucklandis viibis parajasti Pilgrimi omaniku abikaasa proua Weldon, tema viieaastane poeg Jack ja nende sugulane, keda kutsuti nõbu Benediktiks. James W. Weldon, kes vahetevahel äriasjus Uus-Meremaal käis, oli nad kaasa võtnud, kavatsedes koos nendega San Franciscosse ka tagasi sõita. Kuid enne ärasõitu haigestus väike Jack üpris raskesti. Et äriasjad aga härra Weldonit tungivalt Kaliforniasse nõudsid, sõitis ta ära, jättes oma naise, poja ja nõbu Benedikti Aucklandi.

Möödus kolm kuud – kolm rasket, mehest lahus veedetud kuud, mis näisid proua Weldonile lõputuna. Viimaks Jack paranes ja kui proua Weldonile teatati Pilgrimi saabumisest, võisid nad mõelda koju tagasipöördumisele.

Et sõita San Franciscosse, oleks proua Weldon tollal pidanud sõitma esmalt Austraaliasse ja istuma seal ümber mõnele Golden Age’i kompanii ookeaniaurikule, mis Papeete2 kaudu peavad ühendust Melbourne’i ja Panama maakitsuse vahel. Jõudnud Panamasse, oleks tal tulnud oodata, kuni asub teele Kalifornia vahet sõitev Ameerika aurik. Selline teekond oleks aga olnud aeganõudev ja ümberistumiste tõttu eriti väsitav lastega reisijaile.

Kui Pilgrim Aucklandi sadamasse jõudis, ei kõhelnud proua Weldon hetkegi, vaid palus kapten Hulli, et see ta koos lapse, nõbu Benedikti ja vana neegrinaisest hoidja Naniga San Franciscosse viiks. Kolm tuhat meremiili3 purjekal! Kuid kapten Hulli laev oli suurepärases sõidukorras ja ilm endiselt imekaunis! Kapten Hull nõustus neid pardale võtma ja andis isegi oma kajuti proua Weldoni käsutusse. Reis võis kesta nelikümmend kuni viiskümmend päeva ja kapten soovis, et proua Weldon end tema laeval võimalikult mugavalt tunneks.

Sõit Pilgrimiga osutus seega mitmeti kasulikuks. Halb oli ainult see, et Pilgrim pidi oma laadungi lossima Valparaisos, Tšiilis, mistõttu pidi retk paratamatult rohkem aega võtma. Sealt edasi jäi vaid sõita piki Ameerika rannikut ülespoole, ja kui puhub soodne maatuul, on see osa teekonnast igati meeldiv.

Proua Weldon oli muide vapper naine, keda meri põrmugi ei kohutanud. Ta oli kolmekümneaastane ja hea tervisega. Mitu korda oli ta vintsutusterohkeil sõitudel mehega kaasas olnud, harjunud pikkade mereretkedega ja seepärast ei kartnud ta ka nüüd selle väikse laevaga hea õnne peale välja sõita. Ta teadis, et kapten Hull on suurepärane meremees, keda James W. Weldon täielikult usaldab, Pilgrim aga tugev, hea käiguga laev, millele omataoliste hulgas vaevalt võistlejat leidus. Oli avanenud hea juhus ja seda ei tohtinud kasutamata jätta.

Mõistagi pidi nõbu Benedikt kaasa sõitma.

Nõbu Benedikt oli umbes viiekümneaastane tubli mehike. Kuid vaatamata tema viiekümnele eluaastale polnud sugugi mõistlik teda üksinda majast välja lasta. Pigem vibalik kui kogukas, pigem kiitsakas kui kõhn, kondise näo ja tohutu suure koljuga, mida katsid väga tihedad juuksed, oli ta üks neist väärikaist kuldprillidega teadlastest, kes on ääretult pehmeloomulised ja head, kuid kes jäävad kogu eluks suurteks lasteks; nad elavad väga vanaks, aga surevad saja-aastaste titadena.

“Nõbu Benedikt” – nii kutsusid teda kõik, ka need, kes ei olnud perekonnaliikmed. Oma heasüdamlikkuse tõttu oli ta tõesti igaühele nõbu eest. Ta ei osanud kuhugi panna oma pikki käsi ja jalgu ning oli saamatu isegi kõige tavalisemas olukorras.

Ei või just öelda, et nõbu Benedikt oma kaaslastele otse koormaks oleks olnud, kuid temaga oli siiski raske. Ta oli vähenõudlik, harjus kõigega, ent kui tema eest ei hoolitsetud, võis ta päevade kaupa söömata ja joomata olla. Teda ei seganud ei liigne soojus ega käre külm ja ta näis pigem kuuluvat taime- kui loomariiki. Ta meenutas viljakandmatut ja väheste lehtedega puud, mis ei paku varju ega toida kedagi, kuid millel on kuldne süda.

Selline oli nõbu Benedikt. Ta oleks meelsasti tahtnud kaasinimestele kasulik olla – oleks ta seda vaid suutnud!

Kuid just ta puuduste pärast teda armastatigi. Proua Weldon kohtles teda kui oma last, kui oma väikse Jacki vanemat venda.

Nõbu Benedikti kiituseks tuleb öelda, et ta polnud mingi laiskleja. Otse vastupidi, ta oli töömees. Loodusteadus, tema ainuke huviala, valdas kõiki ta meeli ja mõtteid.

Kui ütleme “loodusteadus”, siis on see vist siiski liialdus.

Nagu me teame, koosneb see teadusharu zooloogiast, botaanikast, mineraloogiast ja geoloogiast. Nõbu Benedikt polnud aga vähimalgi määral botaanik, mineraloog või geoloog.

Kas oli ta zooloog selle sõna kõige laiemas mõttes, midagi Uue Maailma4‚ Guvier’5 – taolist, kes analüüsi teel looma üksikosadeks lahutab ja sünteesi abil ta uuesti kokku seab, üks neist sügavate teadmistega inimestest, kes pühendavad oma elu loomariigi täielikule tundmaõppimisele? Kas uuris meie lihtsameelne, kuid töökas teadlane loomariigi eri hõimkondi, klasse, seltse, sugukondi, perekondi ja liike ning kõiki iseärasusi, mis neid üksteisest eraldavad?

Ei.

Kas pühendas nõbu Benedikt end selgroogsete – imetajate, lindude, roomajate ja kalade uurimisele?

Ei, seda mitte.

Või huvitasid teda eelkõige molluskid, alates peajalgsetest ja lõpetades sammalloomadega? Võib-olla oli ta juba tunginud kõigisse malakoloogia6 saladustesse?

Ka seda mitte.

Kas olid need viimati okasnahksed, meduusid, polüübid, ussid, käsnad ja ripsloomad, kes teda hilisööni lampi põletama sundisid?

Peab siiski tunnistama, et ei olnud.

Zooloogiast jäävad nimetada veel ainult lülijalgsed ja järelikult olid nemad nõbu Benedikti ainuke uurimisala.

Lülijalgsed aga jagunevad kuute klassi: putukad, hulkjalgsed, ämblikulaadsed, koorikloomad, hiidjalgsed ja keelikussid.

Tõtt-öelda, nõbu Benedikt ei osanud eraldada vihmaussi apteegikaanist, kakandit tõruvähist, harilikku ämblikku ebaskorpionist, krevetti konnast ega tuhatjalgset skolopendrist.

Kes nõbu Benedikt siis lõpuks oli?

Tavaline entomoloog.

Kahtlemata ütleb nüüd igaüks, et entomoloogia on ju ometi loodusteaduse osa, mis tegeleb lülijalgsete uurimisega. Nii see muidugi üldjoontes on, kuid sõna “entomoloogia” on omandanud ka kitsama tähenduse. Selle all mõistetakse ainult putukateadust, seega teadust, mis tegeleb loomadega, kelle keha koosneb kolmest lülist, kellel on kolm paari jalgu ja kes kannavad seetõttu nimetust “kuusjalgsed”.

Et nõbu Benedikt piirdus vaid sedalaadi lülijalgsete uurimisega, siis oli ta ainult entomoloog.

Sellest ei järeldu veel kaugeltki, et nõbu Benediktil oleks vähe tegemist olnud. Putukate klass jaguneb vähemalt kümneks seltsiks: 1) sihktiivalised, näiteks rohutirtsud ja kilgid; 2) võrktiivalised, näiteks sipelgakiilid; 3) kiletiivalised, näiteks mesilased, herilased, sipelgad; 4) liblikalised; 5) lutikalised, näiteks tirdid, lehetäid, kirbud; 6) mardikalised, näiteks lehepõrnikad, jaaniussid; 7) kahetiivalised, näiteks sääsed, moskiitod, kärbsed; lehviktiivalised, näiteks stiilopsid; 9) nugilised, näiteks täid; 10) tiivutud putukad, näiteks soomuklased. Mõned nendest seltsidest, näiteks mardikalised, koosnevad kolmekümnest tuhandest liigist ja kahetiivalised kuuekümnest tuhandest liigist7. Uurimismaterjalist seega puudust ei ole, ühele inimesele on seda enam kui küllalt. Nõbu Benedikt pühendus täielikult ja ainuüksi entomoloogiale. Ta tegeles selle teadusharuga eranditult kogu aeg, isegi magades, sest siis nägi ta kuusjalgseid unes. Varrukail, kaeluse küljes, kübaravoodris ja vesti käänistes oli tal lugematu arv nööpnõelu. Kui ta mõnelt linnataguselt jalutuskäigult tagasi tuli, oli ta kübar lausa putukatekogu, mis nii seest kui ka väljast kubises nõela otsa torgatud põrnikaist.

Et sellest veidrikust täielikku pilti saada, piisab, kui lisada, et huvi entomoloogia vastu tõigi nõbu Benedikti koos härra ja proua Weldoniga Uus-Meremaale. Ta kollektsioon rikastus seal mitme haruldase leiuga, ja mõistagi soovis ta need võimalikult peatselt oma kabinetis San Franciscos vastavatesse vahedega kastikestesse liigitada.

Kuna proua Weldon tahtis pojaga Ameerikasse tagasi pöörduda, siis oli täiesti loomulik, et nõbu Benedikt pidi nendega kaasa sõitma.

Hädaohu korral oli nõbu Benedikt küll viimane, kellelt abi loota, kuid õnneks tõotas reis kulgeda viperusteta, sest aastaaeg oli soodus ja laeva kapten igati usaldusväärne mees.

Pilgrim seisis Waitemata sadamas kolm päeva. Selle aja sees tegi proua Weldon reisiks vajalikke ettevalmistusi. Ta kiirustas väga, sest ta ei tahtnud, et Pilgrimi ärasõit tema tõttu viibiks. Ta vallandas pärismaalastest teenijad ja 22. jaanuaril asus ta Pilgrimile, võttes endaga kaasa ainult oma poja Jacki, nõbu Benedikti ja Nani, vana neegrinaisest hoidja.

Nõbu Benedikt tassis laevale terve oma putukatekogu, mille ta oli vastavasse karpi paigutanud. Kogus leidus muu hulgas ka mõni kõvakooreliste röövmardikate hulka kuuluv stafüliinmardikas, kelle silmad asuvad pealael ja keda senini arvati leiduvat ainult Uus-Kaledoonias. Nõbu Benediktil soovitati kaasa võtta ka mürgine ämblik “katipo”, nagu maoorid8 seda nimetavad. Katipo hammustus on inimesele peaaegu alati surmav. Ämblik aga ei kuulu putukate klassi ja seetõttu ei omanud ta nõbu Benedikti silmis pisimatki väärtust. Ta keeldus sellest põlglikult ja luges oma kõige väärtuslikumaks leiuks Uus-Meremaa stafüliinmardikat.

Mõistagi kindlustas nõbu Benedikt oma putukatekogu suure summa eest. Temale oli ta kollektsioon palju väärtuslikum kui rasva- ja kiuselaadung Pilgrimi kiiluruumis.

Kui proua Weldon ja ta kaaslased olid pardale asunud ja laeva sõiduvalmis seati, astus kapten Hull oma reisijate juurde ning sõnas: “Juhin teie tähelepanu sellele, proua Weldon, et teie sõit Pilgrimil toimub teie isiklikul vastutusel.”

“Milleks te mulle seda ütlete, härra Hull?” küsis proua Weldon.

“Ütlen seda seepärast, et ma pole saanud teie abikaasalt vastavat korraldust ja teiseks pole reis prikil nii ohutu kui selleks ettenähtud reisilaeval.”

“Kas te tõesti arvate härra Hull, et mu mees, kui ta veel siin viibiks, ei võtaks meiega seda reisi ette just Pilgrimil?” küsis proua Weldon.

“Kindlasti võtaks, proua,” vastas kapten Hull, “niisama kindlasti, nagu ka mina kogu oma perekonnaga Pilgrimil sõidaksin. Pilgrim on siiski tubli laev, vaatamata ebaõnnestunud püügiretkele. Mina usaldan teda täiesti, nii nagu üldse võib usaldada laeva, mille kapteniks on aastaid oldud. Hoiatasin teid ainult seepärast, proua Weldon, et mitte ise kogu vastutust kanda ja selleks, et veel kord toonitada – Pilgrimi pardal ei ümbritse teid mugavus, millega olete harjunud.”

“Kui asi seisab vaid mugavuse puudumises, kapten Hull, siis see mind küll ei häiri,” vastas proua Weldon. “Ma ei ole selline tülikas reisija, kes aina nuriseb kabiinide kitsuse või kehva toidu üle.”

Proua Weldon heitis hetkeks pilgu väikesele Jackile, kelle kätt ta oma pihus hoidis, ja sõnas siis otsustavalt:

“Asugem teele, kapten Hull!”

Sedamaid käskis kapten hiivata ankru. Heisati purjed ja Pilgrim väljus Aucklandi sadamast ning võttis kursi Ameerika rannikule.

Ent kolme päeva pärast hakkas puhuma tugev idatuul ja prikk oli sunnitud kurssi muutma ning alustama loovimist.

Seetõttu asus laev 2. veebruaril ikka veel palju suuremal laiuskraadil, kui see kaptenile oleks meeldinud, ja kõrvaltvaatajale võis tunduda, nagu kavatseks prikk sõita ümber Kap Horni, selle asemel et kõige lühemat teed Uuele Kontinendile purjetada.