Читать книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne - Страница 5

Pilgrim jätkas teekonda, püüdes võimalikult kiiresti ida poole jõuda. Tuulevaikus püsis ja kapten Hull hakkas juba üsna rahutuks muutuma. Et nad Valparaisosse nädala või teise hilinevad, see ei pannud teda veel muretsema, kuid ta kartis, et tavalisest pikem sõit kujuneb tema reisijaile liialt väsitavaks. Ent proua Weldon ei kurtnud, vaid suhtus neid tabanud ebaõnne üpris rahulikult.

Juba samal päeval, 2. veebruaril, kadus Waldeck silmist. Kapten Hull püüdis nüüd kõigepealt Tomi ja ta kaaslasi võimalikult mugavasti elama paigutada. Kuna Pilgrimi ruhvis27, väikeses tekil asuvas pealisehituses, nende jaoks ruumi ei olnud, siis paigutati nad käila28. Kui ilm püsib ilus ja kuiv, võivad nad seal elada kogu ülesõidu aja, sest need raskes töös karastunud tublid mehed ei esita kindlasti suuri nõudmisi.

Elu pardal, mille üksluisusesse kohtumine Waldeckiga veidi vaheldust oli toonud, hakkas jälle kulgema endist rada.

Tom, Austin, Bat, Akteon ja Herkules oleksid meelsasti tahtnud kasulikud olla. Ent kui tuul puhub kogu aeg ühest suunast ja purjed seisavad hästi, pole meremeestel mitte midagi teha. Aga kohe, kui oli vaja purjesid juurde võtta, asusid Tom ja ta kaaslased meeskonnale õhinal appi. Ja peab tunnistama, kui vägilane Herkules juba mõnest köiest kinni haaras, siis oli seda ka tõesti tunda! See ligi kümne jala pikkune hiiglane oleks võinud vabalt vintsi29 asendada.

Tillukesele Jackile valmistas palju rõõmu hiiglast vaadata. Jack ei kartnud teda põrmugi ja kui Herkules ta nagu korgist nuku õhku tõstis, polnud rõõmuhõisetel piiri.

Ta palus: “Tõsta mind hästi kõrgele!”

“Otsekohe!” vastas Herkules.

“Olen ma väga raske?”

“Mitte ei tunnegi.”

“Siis tõsta mind veel kõrgemale, nii kõrgele, kui ulatud.”

Herkules võttis Jacki tillukesed põlved oma tohutute kämmalde vahele ja jalutas temaga ringi nagu tsirkuseartist. Jack tundus endale pikana-pikana ja see lõbustas teda väga. Ta isegi püüdis ennast “hästi raskeks” teha, ent hiiglane ei märganudki seda.

Nüüd oli väikesel Jackil juba kaks sõpra: Dick Sand ja Herkules. Peagi sai ta veel kolmanda sõbra.

See oli Dingo.

Eespool kuulsime, et Dingo oli raskesti seltsiv. See tuli muidugi sellest, et Waldecki meeskond ja reisijad talle ei meeldinud. Pilgrimi pardal käitus ta sootuks teisiti. Jack ilmselt oskas ilusat looma võluda. Peagi hakkas koerale meeldima väikese poisiga mängida, mille üle Jack tundis suurt rõõmu. Kõik nägid varsti, et Dingo oli neid koeri, kes suhtuvad lastesse erilise poolehoiuga. Jack ei teinud talle ka kunagi liiga.

Kõige enam meeldis Jackile mängida, et Dingo on ratsahobune; seda laadi ratsu tundus talle hulga toredam isegi niisugusest papist hobusest, millel on kapjade all väikesed rattad. Jack sõitis kaksiratsa Dingo seljas ja koer nõustus sellega meeleldi, sest tema ratsamees polnud pooltki nii raske kui võidusõiduhobuse ratsanik. See-eest kahanes suhkrutagavara köögis iga päevaga.

Dingo muutus peagi kogu meeskonna lemmikuks. Ainult Negoro püüdis vältida temaga kohtumist ning ka looma seletamatu viha tema vastu ei vähenenud.

Dingo pärast ei jätnud väike Jack aga põrmugi unustusse oma kauaaegset sõpra Dick Sandi.

Noor madrus veetis kogu oma vaba aja väikese poisi seltsis. Proua Weldon oli nende sõprusega loomulikult väga rahul.

Ühel päeval, 6. veebruaril, rääkisid proua Weldon ja kapten Hull Dick Sandist, kusjuures kapten ei jõudnud noorukit küllalt kiita.

“Olen päris kindel, et sellest poisist saab kord suurepärane meremees,” sõnas kapten. “Meri on tema hing ja see kaalub üles kõik, mis tal teoreetilistest teadmistest vajaka jääb. Kuid ta oskab juba praegu üllatavalt palju, arvestades tema lühikest õppimisaega.”

“Lisaks on ta veel tore inimene, usaldusväärne poiss ja omaealistest palju arenenum. Niikaua kui meie teda tunneme, pole ta veel kordagi väärinud laitust.”

“Jah, Dick on väärt noormees,” jätkas kapten Hull, “kõik armastavad ja hindavad teda.”

”Kui me pärale jõuame,” sõnas proua Weldon, “siis paneb mu mees ta merekooli, et temast hiljem kapten saaks.”

“Seda teeb härra Weldon õigesti,” kinnitas kapten Hull. “Dickist saab kord Ameerika laevastiku uhkus!”

“Vaese orvu elu oli alguses väga raske,” jätkas proua Weldon. “Ta on läbi teinud vaevarikka elukooli.”

“Kahtlemata, ent need õppetunnid on teda ainult karastanud. Ta teab, et elu on võitlus, ja ta on õigel teel.”

“Ja ta täidab alati oma kohust.”

“Vaadake, proua. Weldon!” jätkas kapten. “Dick roolib, ja ta ei lase pukspriidi nokka silmist; ta töötab väga tähelepanelikult ning laev püsib hästi kursil. Dickil on juba praegu vilunud tüürimehe kindel käsi! Suurepärane algus! Meie elukutset, proua Weldon, tuleb õppida juba lapsena. Kes ei ole olnud laevapoiss, sellest ei saa kunagi tõelist meremeest, vähemalt mitte kaubalaevastikus. Meremees peab õppima igast pisiasjast ja iga manöövri sooritamisel või mõne otsuse tegemisel peab ta alati olema kärme ja enesekindel.”

“Ka sõjalaevastikus on tublisid ohvitsere,” tähendas proua Weldon.

“Kahtlemata,” vastas kapten Hull, “ja niipalju kui mina tean, alustasid nad kõik üsna noorelt. Laevapoisiametit pidanud meremehed pole sugugi need kõige viletsamad. Meenutame kas või Nelsonit ja veel mõnda teist.”

Sel hetkel kerkis luugist laevalaele nõbu Benedikt, sügavais mõtteis ja niisama ebamaine nagu prohvet Elias, kui see juhtuks maa peale tulema.

Nõbu Benedikt hakkas laevalael edasi-tagasi kõndima, nagu vaevaks teda miski, uuris reelingu iga pilu, kompas kanakuutide aluseid ja pistis käe voodrilaudade vahele, kust pigi oli ära kukkunud.

“Kas teie tervis on endiselt korras?” küsis proua Weldon.

“Tänan… nõbu Weldon… mu tervis on hea, muidugi… aga mul on tarvis kiiresti maale jõuda.”

“Mida te sealt pingi alt otsite, härra Benedikt?” küsis kapten Hull.

“Putukaid, härra!” kiirustas nõbu Benedikt vastama. “Mida muud ma peaksin otsima kui mitte putukaid?”

“Putukaid! Sellega tuleb teil kahjuks oodata, merel te oma kollektsiooni küll täiendada ei saa!”

“Aga miks mitte, härra? Laeval võib väga hästi leiduda mõni…”

“Nõbu Benedikt,” sõnas proua Weldon, “kurjustage kapten Hulliga! Ta peab oma laeva nii puhta, et teie otsingud paratamatult tagajärjetuks jäävad.”

Kapten hakkas naerma.

“Proua Weldon naljatab,” sõnas ta. “Ent ka mina arvan, et kabiinides otsimisega te raiskate küll asjatult oma aega.”

“Tean,” hüüatas nõbu Benedikt õlgu kehitades, “sealt ma juba otsisin…”

“Pilgrimi kiiluruumist võib-olla mõne prussaka leiate, ent need vaevalt teile mingit huvi pakuvad,” lisas kapten Hull.

“Miks ei paku! Kas need öised ritsikalised, kes Vergiliuse ja Horatiuse needmise välja kutsusid, ei paku huvi!” sähvas nõbu Benedikt end kogu pikkuses sirgu ajades. Need Periplaneta orientalise ja Ameerika tarakani lähedased sugulased, kes paiknevad…”

“Kes haigusi levitavad,” sõnas kapten Hull.

“Kes võimutsevad laevadel…” lõpetas nõbu Benedikt uhkelt oma lause.

“Meeldiv ülemvalitsus!”

“Teie, härra, nähtavasti entomoloogiat ei harrasta?”

“Enda teada mitte.”

“Oh teid küll, nõbu Benedikt,” lausus proua Weldon muigamisi, “ega te ometi ei soovi, et meid teaduse nimel nahka pannakse?”

“Ma soovin ainult rikastada oma kollektsiooni mõne haruldase eksemplariga, mis tõesti midagi väärt on, ja see on kõik!” vastas kergesti ärrituv entomoloog.

“Kas teie saavutused Uus-Meremaal teid ei rahulda?”

“Siiski, siiski, nõbu Weldon. Olen üpris õnnelik, et püüdsin seal kinni ühe neist uutest kõvakoorelistest, keda siiani on leitud ainult Uus-Kaledoonias, mõnisada miili Uus-Meremaalt kaugemal.”

Sel hetkel tormas nõbu Benedikti juurde Dingo, kes oli mänginud Jackiga.

“Mine ära, mine ära!” tõrjus nõbu Benedikt looma eemale.

“Oo, nõbu Benedikt, kuidas siis nõnda! Te armastate prussakaid ja vihkate koeri!” hüüdis kapten Hull.

“Ja veel sellist tublit koera!” sõnas väike Jack, võttes koera suure pea oma tillukeste käte vahele.

“Teil on õigus… ma ei vaidle vastu!..” ütles nõbu Benedikt. “Aga saage minust aru! See pagana koer ei täitnud neid lootusi, mis ma talle panin.”

“Püha taevas!” hüüatas proua Weldon. “Kas te lootsite teda paigutada oma kärbeste ja kiletiivaliste hulka?”

“Ei, seda mitte,” vastas nõbu Benedikt tõsisel ilmel. “Aga eks Dingo leiti ju Aafrika läänerannikult, olgugi et ta pärineb Uus-Hollandist?”

“Täiesti õige,” vastas proua Weldon. “Tom juhtus mitu korda kuulma, kui Waldecki kapten sellest rääkis.”

“Nojah, ja mina mõtlesin… mina lootsin… et see koer tõi endaga kaasa mõned Aafrika faunale iseloomulikud pooltiivalised…”

“Oh teid!” hüüatas proua Weldon.

“Võib-olla mõne nõelava või torkava kirbu… mõne sootuks uue liigi,” lisas nõbu Benedikt.

“Kas sa kuuled, Dingo?” lausus kapten Hull. “Kas sa kuuled, mu koer? Sa ei täitnud lootusi!”

“Koerakarvades otsimine ei andnud vähimaidki tulemusi…” sõnas entomoloog sügava kahetsusega hääles, “ma ei leidnud ainsatki putukat…”

“Ja selle putuka oleksite te otsekohe ja halastamatult surma saatnud!”

“Mu härra,” vastas nõbu Benedikt kuivalt, “võtke teatavaks, sir John Franklin30 luges suureks patuks tappa ka kõige armetumat putukat, isegi kui see oleks olnud kas või laulusääsk, kelle hammustus on hoopis midagi muud kui kirbu oma, ja te ometi nõustute, et söör John Franklin oli meremees, kelle sarnast teist on raske leida!”

“Kahtlemata!” sõnas kapten Hull lugupidavalt kummardades.

“Ja kord, kui üks mürgine kärbes teda kohutavalt oli purenud, puhus ta ainult talle takka ja saatis ta lendu järgmiste sõnadega, teda sealjuures isegi teietades: “Minge! Maailmas jätkub ruumi nii mulle kui ka teile!””

“Oh!” imestas kapten Hull.

“Jah, näete, härra!”

“Aga, härra Benedikt,” ei jäänud kapten Hull vastust võlgu, “keegi teine ütles täpselt sedasama ammu enne John Franklinit.”

“Keegi teine!”

“Jah, ja see keegi teine oli onu Tobie31.”

“Kas entomoloog?” küsis nõbu Benedikt väga huvitatult.

“Ei! Onu Tobie Sterne’i romaanist. Ja see väärikas onu ütles täpselt needsamad sõnad, lastes lendu teda hammustanud moskiito, ent siiski julges ta teda sinatada: “Mine, vaene kurat, maailmas on küllalt ruumi meile mõlemale!””

“Tubli mees, see onu Tobie!” sõnas nõbu Benedikt. “Kas ta veel elab?”

“Ma ei usu,” ruttas kapten Hull tõsist nägu tehes vastama, “sest ta pole kunagi elanudki.”

Kõik pahvatasid nõbu Benedikti vaadates naerma.

Selletaolistes ja ka teist laadi vestlustes, mis alati entomoloogiasse kaldusid, kui nõbu Benedikt neist osa võttis, möödusid selle takistustega mereretke pikad tunnid. Meri oli endiselt rahulik ja Pilgrim pidi loovima tihedalt vastu tuult. Tuul oli aga niivõrd nõrk, et prikk liikus edasi väga vaevaliselt. Oodati kärsitusega, millal jõutakse soodsamate tuulte piirkonda.

Peab tunnistama, et nõbu Benedikt tegi katset Dick Sandi entomoloogia salapärasustesse pühendada, kuid nooruk osutas selle teadusharu vastu vähe huvi. Parema kuulajaskonna puudumisel tegi teadlane neegritest endale uued ohvrid, ent need ei taibanud tema jutust vähimatki. Lugu lõppes sellega, et Tom, Akteon, Bat ja Austin põgenesid kooliruumist ja õpetaja juurde jäi ainult Herkules, kellel näis olevat mõningaid loomupäraseid eeldusi parasiitide eraldamiseks tiivututest putukatest.

Nii juhtuski, et hiiglaslik neeger sattus kõvakooreliste, termiitide, naksurite, raisamardikate, liiviklaste, kirpude, põrnikaliste, kooreüraskite, maipõrnikate, põderpõrnikate, jahumardikate, kärsaklaste ja lepatriinude maailma, töötades läbi nõbu Benedikti terve kollektsiooni. Teadlasel jooksid hirmujudinad üle selja, kui Herkules tema hapraid putukaid oma kruustangidena tugevate sõrmede vahele võttis. Ent hiiglasuur õpilane jälgis oma õpetaja seletusi niivõrd andunult, et juba sellepärast tasus riskida.

Sel ajal kui nõbu Benedikt neegriga töötas, ei jätnud proua Weldon ka väikest Jacki tegevuseta. Ta õpetas pojale lugemist ja kirjutamist. Mis matemaatikasse puutub, siis selles aines andis Jackile algteadmisi tema sõber Dick Sand.

Kuna viieaastane laps on veel päris väike, omandab ta teadmisi palju hõlpsamini mängides kui teoreetilistes tundides, mis teda kahtlemata väsitavad.

Jack ei õppinud lugemist mitte aabitsa järgi, vaid puuklotsidele maalitud suurte punaste tähtede abil. Talle meeldis neid sõnadesse ritta seada. Mõnikord koostas ka proua Weldon ise mõne sõna, ajas seejärel klotsid segamini ning Jack seadis need siis uuesti soovitud järjekorda.

Selline lugemaõppimisviis meeldis Jackile väga. Ta tegeles iga päev mitu tundi, kas kajutis või laevalael, oma tähtede rittaseadmise ja segaminiajamisega.

Ühel päeval tõi see tegevus endaga kaasa niivõrd ebahariliku ja ootamatu seiga, et sellest tuleb jutustada päris üksikasjalikult.

See juhtus 9. veebruari hommikupoolikul. Jack kükitas laevalael ja reastas parajasti sõna, mille vana Tom pidi uuesti moodustama, kui tähed olid jälle segamini aetud. Tom, käsi silmadel, et ta ei saaks “sohki teha”, ei tohtinud vaadata, ja ta ka tõesti ei vaadanud, mida poiss kokku seab.

Tähti oli umbes viiskümmend. Osa neist olid suured tähed, osa väikesed. Mõnel klotsil olid ka numbrid, mistõttu nende järgi võis sama edukalt ka arvude kokkupanemist õppida.

Klotsid olid laevalaele ritta seatud ja väike Jack võttis kord ühe, kord teise, et moodustada tarvilikku sõna. See polnud põrmugi lihtne töö.

Juba mõnda aega tiirles Dingo poisi ümber ja jäi siis äkki seisma. Dingo pilk muutus teravaks, ta tõstis parema käpa üles ja liputas ägedalt saba. Ning korraga sööstis ta ühe klotsi juurde, haaras selle suhu ja asetas mõne sammu kaugusele Jackist.

Sellel klotsil seisis suur täht – täht S.

“Dingo! Mis sa teed, Dingo!” hüüdis Jack, sest ta kartis, et Dingo neelab klotsi alla.

Ent Dingo tuli juba tagasi ja kordas oma teguviisi, haarates veel teise klotsi ja viies sellegi eelmise kõrvale.

Sellel klotsil oli V.

Nüüd Jack lausa kiljatas.

Proua Weldon, kapten Hull ja Dick Sand, kes tekil jalutasid, ruttasid Jacki juurde. Jack rääkis, mis äsja juhtunud oli.

Dingo tundis tähti! Dingo oskas lugeda! Selles polnud mingit kahtlust, sest Jack ise nägi!

Dick Sand tahtis klotsid üles korjata, et nad oma sõbrale tagasi anda, kuid Dingo näitas talle hambaid.

Viimaks see Dickil siiski õnnestus ja ta asetas klotsid teiste hulka tagasi. Kuid Dingo sööstis uuesti mängu juurde, haaras veel kord samad klotsid ja viis nad teistest eemale. Ta pani oma käpad neile peale ja näis olevat nõuks võtnud neid maksku mis maksab mitte enam tagasi anda. Ülejäänud tähtede vastu ei paistnud ta vähimatki huvi tundvat.

“Imelik lugu!” sõnas proua Weldon.

“Tõepoolest imelik,” lausus kapten Hull ja silmitses huviga tähti.

“S. V.” – märkis proua Weldon.

“S. V.” – kordas kapten Hull. “Aga need on ju samad tähed, mis Dingo kaelarihmalgi!

”Tom,” pöördus kapten järsku küsimusega vana neegri poole, “te vist ütlesite, et Waldecki kapten sai Dingo endale alles hiljuti?”

“Seda küll, härra,” vastas Tom. “Dingo oli laeval kõige enam kaks aastat.”

“Ja Waldecki kapten leidis ta Aafrika läänekaldalt?”

“Jah, härra, Kongo suudme lähedalt. Kapten rääkis sellest sageli.”

“Tähendab, seda ei teadnud keegi, kellele koer varem kuulus ja kust ta tuli?” küsis kapten Hull.

“Ei teadnud, härra. Leitud koer on veel hullem kui leitud laps! Pabereid tal ei ole ja rääkida ta ka ei oska!”

Kapten Hull vaikis ja jäi mõttesse.

“Kas need tähed meenutavad teile midagi?” küsis proua Weldon kaptenilt, kui see oli mõne hetke mõtisklenud.

“Jah, proua Weldon, mulle tõesti meenub midagi… aga see võib ka olla lihtsalt kokkusattumus.”

“Ja nimelt?”

“Neil tähtedel võib kergesti olla tähendus, mis aitab tuua selgust ühe kartmatu maadeuurija kadumisse.”

“Ma ei mõista,” ütles proua Weldon.

“Selgitan teile kohe. 1871. aastal, seega kaks aastat tagasi, asus üks prantsuse maadeuurija Pariisi Geograafiainstituudi ülesandel teele, et läbida Aafrika manner läänest itta.

Lähtepunktiks oli Kongo suue. Sihtpunktiks pidi olema, kui võimalik, Deldago neem Rovuma jõe suudmes, mida mööda ta pidi sõitma. Selle mehe nimi oli Samuel Vernon.”

“Samuel Vernon!” kordas proua Weldon.

“Jah, proua Weldon. Ja Dingo valis teiste tähtede hulgast just selle nime algustähed. Tema kaelarihma graveeritud tähed on samuti S. V.”

“Tõepoolest,” vastas proua Weldon. “Ja mis sai sellest maadeuurijast?”

“See maadeuurija asus teele,” vastas kapten Hull “aga siiani ei ole temast mingeid teateid.”

“Mitte mingisuguseid?” küsis Dick Sand.

“Mitte mingisuguseid,” vastas kapten Hull.

”Ja mida te sellest järeldate?” küsis proua Weldon.

“Et Samuel Vernon ei jõudnud Aafrika idarannikule. Ta kas sattus pärismaalaste kätte või suri teel.”

“Ja koer…?”

“Koer kuulus temale ja kui mu oletus vastab tõele, oli koeral rohkem õnne kui peremehel ja ta jõudis Kongo suudmesse tagasi, sest sealt leidis ta Waldecki kapten. Ka aeg langeb ühte.”

“Aga kas te olete kindel, et sellel prantslasel, kui ta asus oma retkele, oli koer kaasas?” küsis proua Weldon.

“Tõsi küll, seda ma ainult oletan, proua Weldon,” vastas kapten Hull. “Ent selles pole kahtlust, et tähed S ja V on Dingole tuttavad ja need on selle prantsuse maadeuurija nime algustähed. Kuidas ta neid teistest eraldama õppis, seda ma küll ei tea, kuid nagu näha, tunneb ta neid hästi. Vaadake, ta lükkab klotse käpaga, otsekui kutsuks meid neid tähti endaga koos lugema.”

Tõesti, Dingo käitumist ei saanud teisiti tõlgendada.

“Kas Samuel Vernon asus Kongo kaldalt teele üksinda?” küsis Dick Sand.

“Seda ma ei tea,” vastas kapten Hull. “Tõenäoliselt koos pärismaalastest saatjaskonnaga.”

Sel hetkel ilmus tekile Negoro. Keegi ei pannud teda algul tähele ega märganud kummalist pilku, mille ta heitis Dingole, kes, turi püsti, nende kahe tähe ees seisis. Niipea kui Dingo kokka märkas, sattus ta lausa marru.

Negoro astus kähku ruhvi, ilma et oleks koera ainsagi liigutusega ähvardanud.

“Siin peitub mingi saladus.” sõnas endamisi kapten, kellele kogu vahejuhtumist midagi märkamata ei olnud jäänud.

“Kas pole hämmastav, et koer tunneb tähti!” lausus Dick Sand.

“Mitte sugugi!” hüüatas väike Jack. “Ema jutustab tihti ühest koerast, kes oskas lugeda ja kirjutada. Ta isegi mängis doominot, nagu ehtne kooliõpetaja!”

“Kallis laps,” sõnas proua Weldon naeratades, “see koer, kelle nimi oli Munito, polnud sugugi nii tark, nagu sina arvad. Kui uskuda, mida mulle räägiti, siis ei osanud ta teha vahet nende tähtede vahel, millest ta sõnu koostas. Tema peremees, osav ameeriklane, märkas, et Munitol on taipu. Ta harjutas seda veelgi ja saavutas märkimisväärseid tulemusi.”

“Kuidas ta seda tegi, proua Weldon?” küsis Dick Sand, keda see lugu peaaegu samavõrd huvitas kui väikest Jacki.

“Kohe jutustan, mu sõber. Kui Munito publiku ees “töötas”, olid lauale asetatud umbes samasugused tähed nagu siingi. Koer käis laual edasi-tagasi ja ootas, mil publiku hulgast talle mõni sõna öeldakse. Seda võidi öelda kas vaikselt või kõvasti, kuid tingimusel, et peremees pidi seda sõna enne teadma.”

“Aga kui peremeest juures poleks olnud?..” küsis Dick Sand.

“Siis poleks koer osanud midagi teha,” vastas proua Weldon, “ja vaat miks. Klotsid olid lauale laotatud ja Munito jalutas tähtede vahel. Kui ta jõudis nende tähtede juurde, mida ta nõutud sõna koostamiseks vajas, jäi ta seisma, aga seisma jäi ta seepärast, et kuulis krõbinat, mida ameeriklane hambaorgiga oma taskus tegi. Keegi peale koera seda kuulda ei võinud. Krõbin oli Munitole märguandeks, et ta võtaks tähe ja paigutaks selle soovitud järjekorda.”

“Ja ongi kogu saladus!” hüüdis Dick Sand.

“Jah, ongi kogu saladus,” vastas proua Weldon. Lihtne nagu kõik, mis mustkunsti alal tehakse. Ilma ameeriklase juuresolekuta polekski Munito olnud kuulus Munito. Sellepärast ma imestangi, et Dingo need kaks tähte teiste hulgast ära tundis, sest peremeest ju juures ei olnud, – muidugi, kui Samuel Vernon üldse kunagi tema peremees on olnud.”

“Tõesti üllatav,” vastas kapten Hull. “Aga pange tähele, meil on siin tegemist ainult kahe tähega, kahe teatud tähega, ja mitte juhuslikult valitud sõnaga. Koer, kes helistas kloostri ukse taga, et osa saada vaestele möödujaile määratud toidust, ja see, kes vaheldumisi ühe teise koeraga ülepäeviti praevarrast keerutas ning seda tegemast keeldus, kui ei olnud tema kord, need mõlemad loomad, ma leian, ületasid Dingot arukuses, mis on omane ainult inimesele. Aga igatahes me seisame vaieldamatu fakti ees. Dingo valis kõikide tähtede hulgast just need kaks: S ja V. Teisi ta nagu ei märganudki. Nähtavasti tundis ta huvi ainult nende vastu, aga mis põhjusel, seda me ei tea.”

“Oh, kapten Hull, kui Dingo vaid oskaks rääkida!.. Küllap ta siis jutustaks, mida need tähed tähendavad ja miks ta meie koka vastu hammast ihub,” sõnas Dick Sand.

“Ja veel kuidas hammast ihub!” lisas kapten Hull just hetkel, kui Dingo avas oma suu ja ta võimsad kihvad nähtavale tulid.