Читать книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne - Страница 8

Kapten Hull kui kogenud vaalapüüdja ei lootnud ainult õnnelikule juhusele. Vaala jälitamine on raske töö, mis nõuab iga väiksemagi ettevaatusabinõu rakendamist. Ja kapten Hull ei jätnud midagi kahe silma vahele.

Kõigepealt asus kapten viima paati vaalast allatuule, et miski nende lähenemist ei reedaks.

Howik sõitis piki võrdlemisi kaugele ulatuvat kõverjoont, mis äärestas punakat välja, mille keskel vaal ujus. Nii läheneti talle kaarega.

Pootsman Howik, kes paati juhtis, oli väga külmavereline meremees, ja kapten usaldas teda täielikult. Temast ei olnud karta, et ta ei suudaks kiiresti otsustada või et ta hajameelsuse tõttu midagi tegemata jätaks.

“Olge mõlaga ettevaatlik, Howik,” sõnas kapten Hull. “Katsume vaala üllatada. Anname endast märku alles siis, kui oleme harpuuni viskekauguses.”

“Kuulen, härra,” vastas pootsman. “Sõidan mööda selle punaka veevälja äärt, et tuul oleks meile kogu aeg vastu.”

“Hüva,” sõnas kapten. “Poisid, katsuge sõudes võimalikult vähe müra teha!”

Aerude ümber oli hoolikalt mässitud õlgi ja nad langesid vette peaaegu hääletult.

Pootsmani oskuslikul juhtimisel oli paat juba jõudnud koorikloomade välja laiema osani. Parempoolsed aerud tungisid veel rohelisse ja läbipaistvasse vette, ent vasakpoolsed tõstsid juba üles punakat vedelikku ning paistis, nagu langeks neilt verepiisku.

“Täpselt nagu vein ja vesi!” sõnas üks madrustest.

“Jah,” lausus kapten, “kuid vesi, mis ei kõlba juua, ja vein, mis pole rüüpamiseks! Aga nüüd, poisid, ei maksa enam rääkida ja andke aerudele valu!”

Paat libises käratult mööda rasvasevõitu veepinda. Tundus, nagu oleks see libisenud õlikihil.

Vaal ei liigutanud ega märganud vist veel temale kaarega lähenevat paati.

Tehtud ringi tõttu kaugenesid mehed tublisti Pilgrimist, mis muutus üha väiksemaks.

Imelik, kui kiiresti merel kõik esemed oma mõõtmetelt vähenevad, justkui vaataksid läbi ümberpööratud pikksilma. See optiline illusioon on seletatav tõenäoliselt sellega, et merel pole teisi esemeid, millega saaks võrrelda. Pilgrimiga oli nii – ta muutus silmanähtavalt väiksemaks ja näis asuvat palju kaugemal, kui ta tegelikult asus.

Pool tundi pärast laevalt lahkumist jõudis kapten Hull oma kaaslastega vaala suhtes täpselt alltuulekülge; nüüd asus vaal paadist ja laevast võrdsel kaugusel.

Nüüd oli paras aeg lähemale sõuda. Seda tuli aga teha hästi vaikselt. Väga võimalik, et neil õnnestub läheneda vaalale küljelt ja visata harpuun parajast kaugusest enne, kui ta neid märkab.

“Sõudke aeglasemalt, poisid,” sõnas kapten tasasel häälel.

“Mulle näib,” tähendas Howik, “et elukas märkas midagi! Ta ei hinga enam nii kärarikkalt.”

“Tasa! Tasa!” kordas kapten.

Viis minutit hiljem oli paat vaalast ainult ühe kaabeltau kaugusel.

Pootsman seisis paadipäras ja püüdis juhtida sõidukit imetaja vasaku külje suunas, sealjuures hoolikalt vältides sattumist võimsa saba löögiulatusse, mille ainsast hoobist oleks piisanud kogu paadi purustamiseks.

Kapten Hull, kes seisis ninas, jalad tasakaalu hoidmiseks pisut harkis, haaras oda, et anda sellega esimene hoop. Tema osavuses ei tarvitsenud kahelda – ta tabab kindlasti seda veest väljaulatuvat paksu keha.

Kapteni kõrval toobris oli keras üks viiest köiest, mille ots oli tugevasti harpuuni külge seotud. Kui vaal peaks väga sügavale sukelduma, pikendatakse köit nelja ülejäänud kera abil.

“Kas olete valmis, poisid?” küsis kapten sosinal.

“Valmis,” vastas Howik, haarates mõla tugevamini oma laiade kämmalde vahele.

“Sõudke juurde!”

Pootsman kuulas käsku, ja paat libises umbes kümne jala kaugusele vaalast.

Vaal ei liigutanud ja näis magavat. Vaala on kerge püüda, kui talle uinaku ajal ootamatult peale satutakse. Siis võib juba esimene löök teda surmavalt tabada.

“Imelik, et ta püsib liikumatuna,” mõtles kapten, “Vaevalt küll see kelm magab, kuid ometi… Midagi tundub korrast ära olevat!”

Sedasama mõtles ka pootsman Howik ja püüdis vaala teist külge näha.

Nüüd ei olnud aga enam aega millegi üle pead murda, nüüd tuli tegutseda.

Kapten võttis harpuunist keskelt kinni, vibutas seda mitu korda pea kohal, et löök kindlamini tabaks, sihtides sealjuures vaala külge. Siis heitis ta täie jõuga.

“Tagasi, tagasi!” hüüdis ta seejärel.

Madrused, aerutades kõik tagurpidi, viisid paadi kiiresti eemale, et vaal seda oma sabaga ei tabaks.

Sel hetkel nägi pootsman, miks vaal nii ebatavaliselt kaua liikumatult püsis.

“Poeg!” hüüdis ta.

Vaal, saanud haavata, vajus ühele küljele ja kõik võisid näha noort vaala, keda ta parajasti imetas.

Kapten Hullil ei olnud teadmata, et see asjaolu muudab vaala tabamise palju raskemaks. Ema võitleb nüüd kahtlemata palju vihasemalt, kaitstes mitte ainult ennast, vaid ka oma “väikest” – kui seda vähemalt kahekümne jala pikkust looma nii võib nimetada.

Vaal ei asunud siiski kohe rünnakule, nagu võis karta, ja meestel polnud vaja harpuuni küljes olevat köit katki lõigata, et oleks lihtsam põgeneda. Otse vastupidi, vaal sukeldus koos pojaga otsejoones meresügavusse, nagu seda kõige sagedamini juhtub; seejärel tõusis ta võimsa hüppega taas pinnale, kuid sukeldus uuesti ja hakkas vee all väga kärmesti põgenema.

Kapten Hull ja pootsman, kes seisid mõlemad püsti, jõudsid teda silmitseda, enne kui ta esimest korda sügavusse sööstis, ja neil oli nüüd temast täiesti selge ettekujutus.

See oli tõesti, nagu nad arvasid, väga suur vaguvaal. Ta pikkus peast sabani ulatus vähemalt kaheksakümne jalani. Tema kollakaspruuni naha tegid täpiliseks arvutud tumepruunid laigud.

Oleks tõesti kahju, kui pärast edukalt alustatud rünnakut tuleks nii hea saak siiski maha jätta.

Jälitamine, või õigemini, köie otsas kihutamine oli alanud. Aerud üles tõstetud, lendas paat nagu nool laineharjal.

Külmavereline nagu alati, õnnestus Howikul hoida paati ümber minemast, kuigi see tegi pööraseid ja lausa jubedaid hüppeid.

Kapten Hull, saaki kogu aeg silmas pidades, kordas ühtesoodu:

“Ettevaatust, Howik, ettevaatust!”

Selletagi võis olla päris kindel, et Howik oma kohust hetkekski ei unusta.

Et vaal kihutas paadist palju kiiremini, siis rullus harpuuni köis lahti sellise hooga, et kapten juba kartis, et köis võib paadi serva vastu hõõrudes põlema süttida. Kapten täitis toobri, milles köis oli, veega, hoides seda sel kombel märjana.

Näis, et vaal ei kavatsegi peatuda ega oma tormamist aeglustada. Esimese köie otsa seoti juba teine, aga seegi kadus niisama kiiresti.

Viie minuti pärast kinnitati kolmas köis, mis samuti vajus sügavusse.

Vaal aga ei peatunud. Nähtavasti polnud harpuun riivanud ühtegi siseorganit. Köie nöörsirge laskumise järgi võis isegi arvata, et loom, selle asemel et pinnale tulla, sukeldub üha sügavamale.

“Pagana pihta, see kelm pistab kinni kõik meie viis köit!” hüüdis kapten.

“Ja viib meid Pilgrimist üpris kaugele,” lisas pootsman.

“Ta peab siiski tulema veepinnale hingama,” jätkas kapten. “Vaal ei ole kala ja temale on õhk niisama vajalik kui inimesele.”

“Ta peab hinge kinni, et kiiremini plehku panna,” sõnas üks madrustest naerdes.

Peagi tuli kolmanda köie külge kinnitada ka neljas ja madrused, kellele saak oli äsja juba käegakatsutavana tundunud, muutusid rahutuks.

“Tont võtaks,” pomises kapten, “midagi sellist ei ole mul veel kunagi juhtunud. Neetud vaal!”

Lõpuks tuli ka viies kera käiku lasta. Seegi oli juba peaaegu lahti rullunud, kui äkki tundus, et köis pole enam pingul.

“Tubli, tubli!” hüüdis kapten. “Köis on lõtv, vaal hakkab väsima!”

Nüüd oli paat Pilgrimist rohkem kui viis miili alltuule.

Kapten Hull heiskas pootshaagi otsa lipu, et anda laevale märku lähenemiseks.

Peaaegu kohe võis näha, kuidas Dick Sand, keda Tom ja tema kaaslased abistasid, hakkas raasid pingutama, et purjedele rohkem tuult anda.

Ent tuul puhus nõrgalt ja ainult lühikeste hoogudena ning näis varsti täiesti vaikivat. Pilgrimil oli kahtlemata üsna raske paadi juurde jõuda, kui see tal üldse õnnestub.

Nagu arvati, tõusiski vaal veepinnale hingama. Harpuun oli tal ikka veel küljes kinni. Ta jäi liikumatult seisma ja paistis ootavat poega, kes selles kohutavas kihutamises talle nähtavasti järele ei jõudnud.

Kapten käskis aerutada kiiremini ja peagi jõuti vaalale lähemale.

Kaks madrust, tõmmanud aerud paati, relvastusid nagu kaptengi pika odaga, et anda loomale surmav löök.

Howik manööverdas väga ettevaatlikult ja oli valmis otsekohe kõrvale põikama, kui vaal peaks nende poole sööstma.

“Ettevaatust!” hüüdis kapten. “Vaadake, et te mööda ei viska! Sihtige hästi, poisid! Kas olete valmis, Howik?”

“Valmis, härra,” vastas pootsman. “Aga mind häirib see, et vaal pärast sellist põgenemist nii vaikseks jäi.”

“Ka mulle tundub see kahtlasena.”

“Peame olema ettevaatlikud.”

“Kahtlemata, aga nüüd hakkame pihta!”

Kapten Hull sattus üha enam hoogu.

Sõideti veelgi lähemale. Vaal keerles endiselt kohapeal. Poega tema juures ei olnud ning võib-olla püüdis ta teda otsida.

Äkki lõi vaal sabaga ja kaugenes umbes kolmkümmend jalga.

Ega ta ometi uuesti põgenema hakanud? Kas neil tuleb teda jälle tükk aega mööda vetevälja taga ajada?

“Ettevaatust!” hüüdis kapten Hull. “Ta võtab hoogu ja ründab meid! Howik, hoia alt!”

Vaal oli end tõesti paadile vastu keeranud. Oma võimsate uimedega veepinda lõhestades viskus ta ettepoole.

Pootsmanile aga ei tulnud selline otserünnak ootamatult ja ta seadis paadi nii, et vaal möödus nende külje alt, kuid ei riivanud neid.

Kapten Hull ja mõlemad madrused andsid möödatormavale vaalale tugeva hoobi odaga, püüdes tabada mõnd olulist organit.

Vaal peatus, paiskas õhku kaks verega segatud veesammast ja tormas uuesti paadi suunas selliste hüpetega, et lihtsalt õudne oli vaadata.

Meestel pidi olema palju külma verd, et mitte pead kaotada.

Howik suutis ka seekord tabamust vältida, põigates paadiga osavasti kõrvale.

Kolm hästi sihitud hoopi tekitasid loomale kolm uut haava. Tormates paadist mööda, laksatas vaal nii tugevasti sabaga, et tõusis kõrge lainetus, nagu oleks meri hakanud mässama.

Paat pidi peaaegu ümber paiskuma. Laine lõi üle ääre, täites paadi poolenisti veega.

“Ämber, ämber!” hüüdis kapten.

Madrused jätsid aerud sinnapaika ja asusid kiiresti paati veest tühjendama. Kapten lõikas köie pooleks, sest seda polnud nüüd enam vaja.

Loom, valust lausa metsikuks muutunud, ei mõtelnudki enam põgeneda. Nüüd ründas tema! Ta surmaheitlus tõotas kujuneda kohutavaks.

Vaal pöördus kolmandat korda “neem neeme vastu”, nagu ütlevad meremehed, ja sööstis uuesti paadi poole.

Kuna paat oli pooleldi vett täis, ei saadud teda enam nii kergesti pöörata. Kuidas nüüd ähvardavat kokkupõrget vältida? Kui paat end enam juhtida ei lase, on sellega ka võimatu põgeneda.

Pealegi oleks vaal ikkagi saanud paadi ainult mõne hüppega kätte, ükskõik kui kiiresti püüdjad ka poleks põgenenud. Vaala ründamine ei tulnud enam kõne allagi, nüüd tuli juba ennast päästa. Kapten Hull mõistis seda selgesti.

Vaala kolmanda rünnaku eest polnud enam võimalik täiesti kõrvale põigata. Vaal riivas möödudes paati oma tohutu seljauimega nii tugevasti, et Howik oma istmelt maha paiskus.

Odad ei tabanud seekord märki – paadi kõikumine viis nad kõrvale.

“Howik, Howik!” hüüdis kapten, kes ise end vaevaga püsti hoidis.

“Siin!” vastas pootsman tõustes. Korraga ta märkas, et mõla oli kukkumisel pooleks murdunud.

“Võtke teine mõla!” ütles kapten Hull.

“Juba võtsin!” vastas Howik.

Sel hetkel hakkas paadi lähedal, ainult mõni süld paadist eemal, vesi vulksuma.

Nähtavale ilmus noor vaal. Ema nägi teda ja sööstis tema juurde.

See asjaolu muutis võitluse veelgi kohutavamaks. Nüüd võitles vaal kahe eest.

Kapten Hull vaatas Pilgrimi poole. Ta hakkas meeletult vehkima pootshaagiga, mille otsa oli kinnitatud plagu.

Mida võis Dick Sand veel teha lisaks sellele, mida ta juba oli teinud, kui kapten esimest korda märku andis? Purjesid oli juurde võetud, need juba paisusid tuules. Õnnetuseks ei olnud prikk varustatud jõumasinaga, mille abil oleks saanud suurendada kiirust, et rutem kohale jõuda. Lasta üks paatidest vette ja tõtata neegritega koos kaptenile appi, see oleks võtnud tublisti aega ja pealegi oli noorukil kindel käsk laevalt mitte lahkuda, juhtugu mis tahes. Dick Sand laskis siiski taavetiga alla ahtripaadi ja võttis selle veoköide, et kapten ja ta kaaslased võiksid vajaduse korral seda kasutada.

Vaal asus ägedasti ründama, varjates poega oma kehaga. Ta tormas otse paadi suunas.

“Hoia eest, Howik!” hüüdis kapten veel viimast korda.

Ent pootsman oli niisama hästi kui võitlusvahendita. Pika kangitaolise päramõla asemel hoidis ta nüüd käes lühikest mõlajuppi.

Ta püüdis paati eest ära pöörata, kuid see ei läinud tal korda. Mehed mõistsid, et nad on kadunud. Kõik tõusid püsti ja tõid kuuldavale südantlõhestava hüüde. Vahest ehk kuuldi neid Pilgrimil!

Vaal andis sabaga võimsa löögi vastu paadi põhja. Sõiduk paiskus tohutu hooga kõrgele õhku ja langes kolmeks murdununa vaala hüpetest vihaselt möllavate lainete vahele.

Ehkki õnnetud said raskesti vigastada, oleks neil võib-olla siiski jätkunud jõudu kas ujudes või mõne paaditüki külge klammerdudes vee peal püsida.

Kapten Hull püüdiski seda teha; Pilgrimilt oli näha, kuidas ta pootsmani paadi rusudele vinnas…

Ent vaal, kelle raev oli haritipul, pöördus ümber ja viseldes tõenäoliselt surmaagoonia õudseis hüppeis, paiskas oma sabaga segamini vahutava vee, kus merehädalised ikka veel ujuda püüdsid.

Mitme hetke jooksul oli näha ainult igasse külge pritsmeid pilduvat veekeerist.

Veerand tundi hiljem, kui Dick Sand, kes oli neegritega päästepaati tormanud, õnnetuspaigale jõudis, ei olnud seal enam kedagi, keda päästa. Verest punasel veepinnal hõljus vaid mõni lauatükk.