Читать книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne - Страница 9

Pärast kohutavat katastroofi valdas Pilgrimi reisijaid sügav kurbus ja õud. Kapten Hulli ja viie madruse jube surm ei lasknud neil enam millelegi muule mõelda. Hirmus õnnetus juhtus peaaegu nende silma all, ja ometi ei saanud nad midagi teha hukkujate päästmiseks!

Nad ei jõudnud isegi õigeaegselt kohale, et tõmmata voogudest välja paadi meeskond, oma õnnetud, haavata saanud, kuid veel elavad seltsimehed, ja seada Pilgrim vaala võimsate hoopide vastu. Kapten Hull ja ta kaaslased olid igaveseks kadunud.

Pilgrimil ei olnud enam kaptenit, kes teda juhiks, ega meeskonda, kes laevaga manööverdaks. Laev asus keset tohutu suurt Vaikset ookeani, sadu miile rannikust eemal, tuulte ja lainete võimuses.

Miks küll tõi karm saatus vaala tema teele? Miks küll sundis karm saatus tema õnnetut, siiani nii ettevaatlikku kaptenit laadungi täiendamise pärast kõigega riskima?

Vaalapüügi ajaloos ei ole veel esinenud sellist katastroofi, kus mitte ühtegi meest ei õnnestunud päästa!

Saatus oli tõesti olnud halastamatu. Pilgrimi pardale polnud jäänud ainsatki meremeest. Ei, üks oli siiski jäänud! Dick Sand, kuid tema oli ju alles madrus, alles viieteistkümneaastane nooruk!

Temal tuli nüüd olla kapten, pootsman, madrus, ühesõnaga – terve meeskond ühesainsas isikus.

Pardal viibis ka reisija, ema oma lapsega, kelle sealolek muutis olukorra veelgi raskemaks.

Peale tema olid laeval veel neegrid, kahtlemata tublid, vaprad ja püüdlikud inimesed, sõnakuulelikud igaühele, kes on suuteline neid juhtima, kuid neil polnud vähimatki aimu meremehetööst.

Dick Sand seisis liikumatult, käed vaheliti, ja vaatas üksisilmi kohta, kuhu oli vajunud kapten Hull, tema kaitsja, keda ta armastas nagu oma isa.

Siis libises Dick Sandi pilk üle horisondi, otsides laeva, millelt võiks paluda abi ja kaitset ning kuhu ühtlasi võiks usaldada proua Weldoni.

Tema ise ei lahku Pilgrimilt, ei, kindlasti mitte, ja ta teeb kõik, et viia laev sadamasse! Ent proua Weldon ja tema väike poeg peavad olema kindlas kohas. Neisse oli ta piiritult kiindunud, ja siis ei pruugiks tal nende pärast enam muret tunda.

Ent ookean oli tühi. Pärast vaala kadumist ei häirinud enam keegi vaikust selle pinnal. Pilgrimi ümber laius ainult taevas ja vesi. Dick Sand teadis enam kui hästi, et nad asuvad väljaspool kaubalaevade teid ja et teised vaalapüügilaevad purjetavad alles kaugetel püügikohtadel.

Ent ohtudele tuleb vaadata kartmatult näkku ja olukordi tuleb võtta sellistena, nagu nad on. Seda noor madrus teadis. Mida ta otsustab nüüd ette võtta?

Sel hetkel ilmus pardale Negoro. Pärast katastroofi oli ta sealt lahkunud. Milliseid tundeid õnnetus selles mõistatuslikus inimeses võis tekitada, seda ei osanud keegi arvata. Ta jälgis katastroo-fi äärmiselt suure huviga, kuid ei teinud ühtegi liigutust ega lausunud ainsatki sõna. Kui kellelgi oleks tulnud mõttesse teda sealjuures vaadata, siis see oleks üllatunult märganud, et tema väljendusvaeses näos ei liigu ükski lihas.

Ta astus ahtri poole, kus Dick Sand liikumatult seisis, ja peatus kolm sammu noorest madrusest eemal.

“Kas teil on vaja minuga rääkida?” küsis Dick Sand.

“Mul on vaja rääkida kapten Hulliga või kui teda pole, siis pootsman Howikuga,” vastas Negoro kalgilt.

“Te teate väga hästi, et nad mõlemad hukkusid,” vastas Dick Sand.

“Kes siin siis nüüd komandör on?” küsis Negoro jultunud ilmel.

“Mina,” vastas Dick Sand hetkegi kõhklemata.

“Teie!” imestas Negoro õlgu kehitades. “Viieteistaastane kapten!”

“Viieteistaastane kapten!” vastas nooruk koka poole astudes.

Viimane taganes.

“Pidage meeles,” sõnas nüüd proua Weldon, “et siin on ainult üks kapten… kapten Sand, ja ei tee viga, kui igaüks teab, et Dick Sand oskab end maksma panna!”

Negoro kummardas, pomises midagi irooniliselt enda ette ja läks tagasi oma töökohale.

Nagu näeme, Dick Sand juba teadis, mida ette võtta.

Tuul tugevnes vahepeal ja prikk oli juba koorikloomade piirkonnast väljas.

Noor madrus silmitses tähelepanelikult purjesid. Seejärel libises ta pilk tekile. Ta mõistis, et ükskõik kui suur vastutus ka tema õlgadele ei langeks, ta peab olema suuteline seda kandma. Ta vaatas julgelt silma oma ellujäänud kaaslastele, kes lootsid nüüd ainult temale. Nende pilgud ütlesid, et ta võib alati arvestada nende abiga ja tema omakorda vastas, et ka nemad võivad tema peale kindlad olla.

Nüüd kaalus Dick Sand tõsiselt oma võimeid.

Ta oli suuteline purjedega vajadusekohaselt manööverdama, muidugi Tomi ja tema kaaslaste abi kasutades, kuid laeva asukoha kindlaksmääramiseks ei omanud ta veel küllaldaselt vajalikke teadmisi.

Nelja-viie aasta pärast oleks ta tundnud meremehe meeldivat ja ühtlasi rasket ala juba põhjalikult. Ta oleks osanud kasutada sekstanti, riista, mida kapten Hull iga päev käsitses ja mille abil võis kindlaks määrata laeva asukoha laiuskraadi. Ta oleks osanud lugeda kronomeetrilt Greenwichi meridiaani aega ja saanud selle järgi määrata pikkuskraade. Tema igapäevaseks abimeheks oleks olnud päike. Kuu ja tähed oleksid talle õpetanud: näed, sinu laev asub siin, sellel kohal. Taevalaotus, kus tähed liiguvad nagu hea kella osutid, mis kunagi ei nihku õigest asendist ja mille täpsuses võib olla absoluutselt kindel, oleks õpetanud talle aja ja kauguste määramist. Astronoomilised vaatlused oleksid andnud ka talle, nagu siiani iga päev kapten Hullile, Pilgrimi asukoha täpsusega kuni üks miil ja kursi, mida tuli hoida.

Praegu oskas ta oma teekonda määrata ainult arvestamise teel – logi, kompassi ja vooluste abil. Kuid ta ei löönud sellegipoolest verest välja.

Proua Weldon mõistis, mis toimub südi nooruki hinges.

“Tänan sind, Dick,” sõnas ta kindlal häälel. “Kapten Hulli enam ei ole. Meeskond hukkus koos temaga. Laeva saatus on nüüd sinu kätes. Ma tean, Dick, sa päästad laeva ja temaga ühes ka reisijad!”

“Jah proua Weldon,” vastas Dick Sand, “ma püüan seda teha.”

“Tom ja tema kaaslased on tublid inimesed, nende abiga võid sa päris kindlalt arvestada.”

“Ma tean, teen neist meremehed ja me hakkame koos laeva juhtima. Ilusa ilmaga on kõik lihtne. Halva ilmaga… halva ilmaga võitleme ja me päästame teid, proua Weldon, teid ja teie pisikese Jacki. Tõesti, ma tunnen, et saan sellega hakkama.”

“Aga nüüd, Dick, kas sa saad kindlaks määrata, kus me praegu oleme?” küsis proua Weldon.

“Üsna kerge vaevaga,” vastas nooruk. “Mul tarvitseb ainult vaadata kaarti: kapten Hull alles eile märkis sinna meie asukoha.”

“Ja sa oskad õiget kurssi võtta?”

“Jaa, ma võtan kursi itta, sellesse punkti Ameerika rannikul, kuhu meil on tarvis sõita.”

“Sa muidugi mõistad, Dick, et katastroofi tõttu me peame muutma oma esialgset kavatsust. Enam ei tule kõne allagi viia Pilgrim Valparaisosse. Nüüd on meie sihtsadamaks Ameerika ranniku kõige lähem sadam.”

“Endastki mõista, proua Weldon,” vastas noor madrus.

”Ja ärge muretsege! Ameerika rannik ulatub kaugele lõunasse ja temast me mööda ei sõida!”

“Kus ta umbes asub?” küsis proua Weldon.

“Seal, selles suunas,” vastas Dick Sand, näidates käega itta. Ilmakaared leidis ta kompassi abil.

“Ükskõik, Dick, kas jõuame Valparaisosse või mõnda teise rannikuossa, peaasi, et me kuskil maale saame.”

“Saamegi, proua Weldon, ma panen teid kaldale heas sadamas!” vastas nooruk veendunult. Pealegi loodan ma siis, kui me maale läheneme, kohata mõnd rannavetes ühendust pidavat laeva. Oi, proua Weldon, tuul hakkab pöörduma loodesse! Annaks jumal, et ta seal püsiks! Me veel teeme sõitu, toredat sõitu ja heiskame kõik purjed – brigantiinist kuni väliskliivrini.”

Dick Sand rääkis veendunult nagu kogenud meremees, kes teab, et ta sõidab heal laeval, mida ta täielikult valitseb.

Dick tahtis just asuda tüüri juurde ja kutsuda kaaslased purjesid seadma, kui proua Weldon talle meenutas, et kõigepealt tuleks Pilgrimi asukoht teada saada.

Seda tuli tõesti esmajärjekorras teha. Dick Sand tõttas kapteni kajutisse ja võttis kaardi, kuhu oli märgitud nende eilne asukoht. Ta võis näidata proua Weldonile, et prikk asub laiusel 43°35’ ja pikkusel 164°13’, sest viimase kahekümne nelja tunni jooksul ei olnud laev nimetamisväärselt edasi liikunud.

Proua Weldon kummardus kaardi kohale. Ta vaatas pruuni laiku, mis tähistas maad ookeani parempoolses osas. See oli Lõuna-Ameerika kallas, tohutu suur Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani vahele paisatud tõke, mis algas Kap Horni kallastega ja lõppes Kolumbiaga. Vaadates laialilaotatud kaarti, kuhu oli märgitud terve Vaikne ookean, tekkis mulje, et polegi kuigi raske kodumaale tagasi pääseda. See illusioon tekib paratamatult sellel, kes ei ole küllalt tuttav merekaardi mõõtudega. Proua Weldonile tundus, et tegelikkuses peab maa olema niisama käegakatsutav, nagu ta seda oli paberil.

Ent kaardil täpses mastaabis äratoodud Pilgrim oleks palju väiksem kui kõige pisemgi infusoor35. See oluliste mõõtmeteta matemaatiline punkt tunduks kaardil niisama abituna nagu Pilgrim tegelikultki avaral veteväljal oli.

Dick Sand ei saanud samasugust ettekujutust kui proua Weldon. Ta teadis, et manner asub väga kaugel, et seda eraldab Pilgrimist sadu miile. Kuid Dick Sand oli juba teinud oma otsuse. Tema õlgadele langenud vastutuskoorem oli teinud temast mehe.

Nüüd oli paras aeg tegutseda. Tuli ära kasutada üha tugevnevat loodetuult. Vastutuul oli andnud maad pärituulele ja üksikute, mööda seniiti laialipaisatud kiudpilvede järgi võis otsustada, et tuul peab seda suunda mõnd aega.

Dick Sand kutsus Tomi ja ta kaaslased enda juurde.

“Mu sõbrad,” sõnas ta. “Teie olete nüüd Pilgrimi meeskond. Ilma teie abita ma ei saa manööverdada. Te ei ole küll meremehed, kuid teil on tugevad käsivarred. Aidake mind, ja me viime laeva edasi. Sellest oleneb meie kõikide saatus.”

“Härra Dick,” vastas Tom, “mina ja mu kaaslased, me hakkame hea meelega teie madrusteks. Heast tahtest meil puudu ei ole. Mida viis inimest teha võivad, kui te neid juhite, seda meie teeme.”

“Hästi öeldud, Tom!” hüüdis proua Weldon.

“Hästi öeldud,” sõnas ka Dick Sand, “kuid me peame olema väga ettevaatlikud; ma ei püüa saavutada kõige suuremat kiirust, et mitte liialt riskida. Sõidame veidi aeglasemalt, kuid ohutumalt.

Seda nõuab meilt olukord. Näitan teile ära, sõbrad, mis igaühel manöövri sooritamisel teha tuleb. Mina ise olen niikaua rooli juures, kui väsimus lubab. Mulle aitab mõnest tunnist, et välja puhata. Kuid selle mõne tunni jooksul peab keegi teie hulgast mind asendama. Tom, näitan teile, kuidas kompassi abil roolitakse. See pole raske ja kui te hästi tähele panete, siis te oskate varsti laeva õigel kursil hoida.”

“Millal aga soovite, härra Dick,” nõustus vana neeger.

“Hästi,” vastas noor kapten, “olge õhtuni minu kõrval rooli juures ja kui ma ära väsin, võite mind juba mõne tunni asendada.”

“Aga mina,” hüüdis väike Jack, “kas mina ei saaks Dicki natuke aidata?”

“Muidugi, kallis laps,” vastas proua Weldon Jacki enda vastu surudes, “sind õpetatakse samuti roolima ja ma ei kahtle, kui sina rooli juures oled, on meil kindlasti pärituul!”

“Kindlasti, kindlasti, ema, ma tõotan sulle seda!” hüüdis väikemees käsi plaksutades.

“Tõesti,” sõnas noor kapten naeratades, “head laevapoisid oskavad hoida soodsat tuult. See on meremeeste juures vana tõde!”

Dick Sand jätkas, pöördudes Tomi ja teiste neegrite poole:

“Sõbrad, nüüd asume raasid tihedamini tuulde seadma. Teil tuleb ainult teha, nagu ütlen.”

“Teie käsutuses,” vastas Tom, “teie käsutuses, kapten Sand.”