Читать книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne - Страница 3

Dick Sandi hüüde peale oli kogu meeskond jalul. Vahivabad madrused ruttasid tekile.

Kapten Hull väljus oma kajutist ja suundus vööri. Tulid proua Weldon, Nan ja isegi ükskõikse ilmega nõbu Benedikt. Nad nõjatusid reelingule, et Dicki nähtud laeva paremini silmitseda.

Ainult Negoro jäi oma pugerikku, mis täitis kambüüsi aset. Tervest meeskonnast oli tema ainuke, keda ootamatu sündmus ei paistnud huvitavat. Kõik teised jälgisid tähelepanelikult kogu, mis hõljus lainetel umbes kolme miili kaugusel Pilgrimist.

“Mis see küll võiks olla?” küsis üks madrustest.

“Küllap mõni mahajäetud parv,” vastas teine.

“Võib-olla on sellel parvel õnnetuid merehädalisi?” lausus proua Weldon.

“See selgub peagi,” vastas kapten Hull. “Aga see ei olegi parv, vaid hoopis küljeli kaldunud laevakere …”

“Aga kas ta pole pigem mõni mereelukas, mõni suurekasvuline imetaja,” tähendas nõbu Benedikt.

“Ei usu,” vastas noor madrus.

“Mis see sinu arvates võiks olla, Dick?” küsis proua Weldon.

“Arvan samuti nagu kapten Hull, et küljeli kaldunud laevakere, proua Weldon. Selle vaskne kaitsepruss nagu säraks päikesekiirtes.”

“Jah… tõepoolest…” vastas kapten Hull ja lisas, pöördudes tüürimehe poole: “Rool poordi, Bolton, kurss ühe rumbi20 võrra paremale, et jõuaksime talle lähedale.”

“Kuulen!” vastas tüürimees.

“Mina jään oma arvamuse juurde,” sõnas nõbu Benedikt. “See on kindlasti mõni loom.”

“Aga siis peab see loom olema vasest,” vastas kapten Hull, “sest pole kahtlust, ta särab päikese käes.”

“Teil tuleb igatahes nõustuda, nõbu Benedikt, et teie loom on surnud, ta ei liiguta end ju põrmugi,” tähendas proua Weldon.

“Oh, nõbu Weldon, kas on vähe esinenud juhtumeid, kus laevad kohtavad laineharjal magavaid vaalu!” vastas nõbu Benedikt, kes hakkas juba põikpäisust ilmutama.

“Seda küll,” tähendas kapten Hull, “kuid seekord ei ole meil siiski tegemist vaalaga, vaid laevaga.”

“Eks saame näha,” vastas nõbu Benedikt, kes muide oleks olnud valmis loovutama kas või kõik arktilised ja antarktilised mereelukad üheainsa haruldase putuka vastu.

”Rooli, Bolton, rooli!” hüüdis kapten uuesti, “aga vaata, et sa laeva vastu ei puutu. Möödu umbes kaabeltau21 kauguselt. Seda logu me küll enam palju ei rikuks, aga meile võib ta viga teha, ja ma ei tahaks sugugi, et Pilgrim vastu külge obaduse saaks. Luhva22 pisut, Bolton, luhva veel!”

Kerge liigutus rooliga, ja Pilgrimi kurss, mis oli võetud otse laevale, kaldus viimasest veidi kõrvale.

Nüüd oli prikk kummulivajunud laevast umbes miili kaugusel. Madrused uurisid seda õhinal. Võib-olla on seal hinnaline laadung, mille saaks Pilgrimile üle tuua? On ju üldiselt teada, et päästetöödel kuulub üks kolmandik päästetud varanduse koguväärtusest päästjale, ja juhul kui laadung pole rikutud, on Pilgrimi meeskond teinud, nagu öeldakse, hea püügi. See oleks kahjutasu nende nurjunud retke eest.

Veerand tunni pärast oli prikk ujuvast kogust vähem kui poole miili kaugusel. See oli tõepoolest laev. Esmalt tuli nähtavale parem parras. Laev lamas niivõrd küljeli, et reeling ulatus peaaegu vette ja tekil liikumine näis võimatuna. Mastid olid minema pühitud. Vandiraudade küljes rippusid ainult mõned köiejupid ja katkised raaketid. Muljuda saanud kaarte ja plangutuse vahel haigutas suur auk.

“Sellele laevale on otsa sõidetud!” hüüatas Dick Sand.

“Kahtlemata,” vastas kapten Hull, “ja lausa ime, et ta silmapilkselt põhja ei läinud.”

“Kui siin on tegemist kokkupõrkega,” tähendas proua Weldon, “siis võib loota, et teine laev meeskonna päästis.”

“Tuleb loota, proua Weldon,” vastas kapten Hull, “kui mehed mitte ise pärast kokkupõrget paatides varju ei otsinud, juhul kui teine laev oma teed läks, mida mõnikord kahjuks juhtub!”

“Kas tõesti, kapten! See oleks ju äärmiselt ebainimlik!”

“Muidugi, proua Weldon… muidugi! … Kuid sääraseid juhtumeid siiski esineb. Selle laeva meeskond näib aga ise lahkunud olevat, sest pole näha ühtegi paati, mistõttu ma pigem arvan, et nad püüdsid ise ilma päästjate abita kaldale jõuda. Aga nii kaugel Ameerika rannikust ja Okeaania saartest see neil küll vaevalt õnnestus!”

“Selle katastroofi saladus ei tule vahest iialgi päevavalgele!” sõnas proua Weldon. “Aga ehk on mõni meeskonnaliige veel praegugi pardal?”

“Vaevalt küll, proua Weldon,” vastas kapten Hull, “nad oleksid meid juba märganud ja signaliseerinud. Aga selgitame kohe. Luhva pisut, Bolton, luhva pisut!” hüüdis kapten Hull, näidates käega suunda.

Pilgrim asus nüüd laevast veel ainult kolme kaabeltau kaugusel; ei jäänud enam vähimatki kahtlust, et meeskond oli sealt lahkunud.

Kuid siis tegi Dick Sand vaikust nõudva liigutuse:

“Kuulake, kuulake!”

Kõik kuulatasid pingsalt.

“Ma nagu kuuleksin haukumist,” sõnas Dick Sand. Tõepoolest, laeva siseruumidest kostis kume haukumine. Seal pidi olema koer, ja väga võimalik, et ta ei pääsenud välja, sest luugid võisid olla suletud. Näha teda igatahes ei võinud, sest hukkunud laeva tekk veel ei paistnud.

“Olgu seal kas või ainult koer, me päästame ta, härra Hull!” sõnas proua Weldon.

“Jaa… jah! …” hüüatas väike Jack… “me päästame ta! Ma annan talle süüa! … Ta hakkab meid kindlasti armastama… Ema, ma lähen otsin talle tüki suhkrut!..”

“Jää siia, mu laps,” lausus proua Weldon naeratades. “Ma arvan, et vaene loom on nälga suremas ja sinu suhkrutükile eelistab ta kindlasti rammusat putru.”

“Andke talle siis minu supp!” hüüdis väike Jack. “Ma saan väga hästi supita läbi.”

Nüüd oli haukumine juba palju selgemini kuulda. Mõlemat laeva lahutas kõige enam kolmsada jalga23. Korraga ilmus reelingu juurde tohutu suur koer, klammerdus sinna ja haukus veelgi meeleheitlikumalt kui enne.

“Howick,” sõnas kapten Hull allohvitseri poole pöördudes, “peatage laev ja hoolitsege, et paat vette lastaks!”

”Pea vastu, kutsu, pea vastu!” hüüdis väike Jack loomale, kes näis talle vaikse urinaga vastavat.

Pilgrim viidi kiiresti vastutuulde, nii et ta püsis peaaegu liikumatuna umbes poole kaabeltau kaugusel laevast.

Paat lasti alla ja kapten Hull, Dick Sand ning kaks madrust istusid peale.

Koer haukus endiselt. Ta püüdis reelingust kinni hoida, ent kukkus kogu aeg tekile tagasi. Tundus, nagu ei oleks ta haukumine määratud neile, kes talle sõudes lähenesid. Ega ta viimati ei kutsunud laeva kinni jäänud madruseid või reisijaid?

“Äkki on seal tõesti mõni eluga pääsenud merehädaline?” arutas proua Weldon.

Pilgrimi paat oli kummuli vajunud laevast veel ainult paari aerutõmbe kaugusel.

Äkki koera olek muutus. Senisele haukumisele, mis päästjaid ligemale meelitas, järgnes vihane lõrin. Loom oli sattunud metsikusse raevu.

“Mis sel koeral ometi on?” imestas kapten Hull, kui paat sõitis ümber ahtri, et jõuda vee all oleva tekiosani.

Ei kapten Hull ega Pilgrimi pardal olijad ei märganud, et koer muutus vihaseks just sel hetkel, kui Negoro kambüüsist väljus ja käila poole suundus.

Kas koer tundis Negorot? Vaevalt küll. Olgu kuidas tahes, ent Negoro, heitnud pilgu koerale, ei ilmutanud vähimatki üllatust, tõmbas vaid hetkeks kulmud kipra ja läks kambüüsi tagasi.

Vahepeal oli paat sõitnud ümber ahtri. Ahtripeeglil seisis nimi Waldeck, kodusadam puudus. Ent laeva kere kujust, teatud detailide järgi, mida meremehe silm otsekohe märkab, mõistis kapten Hull, et laev oli ameerika päritolu, mida pealegi ka ta nimi tõendas. Peale kere polnud sellest suurest, viiesajatonnisest prikist midagi järele jäänud.

Lai auk Waldecki vööris tähistas kohta, kuhu talle sisse oli sõidetud. Pärast laeva küljelivajumist jäi auk umbes viis-kuus jalga merepinnast kõrgemale; sellega võiski seletada, miks prikk veel põhja polnud vajunud.

Laevalael, mida kapten Hull terves ulatuses näha võis, polnud ainsatki merehädalist.

Koer eemaldus reelingust, libistas end keskmise avatud luugini ja haukus kord laeva sisemuses, kord väljas.

“Kindlasti ei ole koer seal üksinda,” tähendas Dick Sand.

“Tõepoolest, paistab tõesti,” lausus kapten Hull.

Siis sõideti piki vasakut parrast, mis oli pooleldi vee all. Veidi suurema lainetuse juures oleks Waldeck kahtlemata mõne hetkega põhja vajunud.

Laevalagi oli üleni tühjaks uhutud. Grootmastist ja fokkmastist polnud muud järel kui ainult riismed – mõlemad olid kaks jalga tekist kõrgemal pooleks murdunud ja nähtavasti vette paiskunud ning endaga kaasa viinud vandid, fallid ja purjed. Nii kaugele kui silm ulatus, polnud aga näha mingeid laevariismeid, millest võis järeldada, et katastroofist oli juba möödunud hulk päevi.

“Kui kokkupõrkel mõned ellu jäid, siis nälg ja janu tegid neile kindlasti lõpu, sest vesi pidi tungima toidukambrisse. Vaevalt seal enam elavaid inimesi leidub,” tähendas kapten Hull.

“Kindlasti leidub!” hüüdis Dick Sand, “kindlasti leidub! Muidu koer niimoodi ei hauguks! Seal peab olema elavaid inimesi!”

Sel hetkel, otsekui vastuseks noormehe hüüdele, libistas loom end merre ja hakkas vaevaliselt paadi poole ujuma; ta jõud näis olevat lõpukorral.

Koer tiriti paati, kus ta sööstis ahnelt mitte leivatüki järele, mida Dick Sand talle ulatas, vaid veenõu juurde, milles oli veidi joogivett.

“Vaene loom on janusse suremas!” hüüatas Dick Sand.

Seejärel hakati otsima sobivat kohta, kust kõige kergemini Waldeckile pääseda; selleks eemalduti laevast mõne sülla24 võrra. Koer nähtavasti arvas, et ta päästjad ei kavatse pardale minna ja haaras hammastega Dick Sandi jakist ning hakkas uuesti kaeblikult haukuma.

Teda mõisteti. Kogu ta olekus ja haukumises avaldus selline väljendusrikkus, nagu oleks ta kõnelnud.

Paat jõudis vasaku parda ankrupalgi juurde. Madrused sidusid selle sinna tugevasti kinni ning kapten Hull ja Dick Sand, jõudnud tekile koeraga üheaegselt, vinnasid endid tublisti jõudu pingutades mõlema masti riismete vahel haigutava luugini.

Luugi kaudu jõudsid nad kiiluruumi.

Waldecki kiiluruum oli poolenisti vett täis ja laadungita. Prikk sõitis lastiga, milleks oli liiv. Vajunud kord vasakule, aitas liiv hoida laeva küljeli. Siin ei olnud midagi päästa.

“Ei ühtegi hingelist!” sõnas kapten Hull.

“Mitte kedagi,” kinnitas ka noor madrus, kui oli kiiluruumi eesmises osas käinud.

Ent koer, kes oli jäänud tekile, üha haukus ja näis järjest enam tahtvat kapteni tähelepanu endale tõmmata.

“Lähme tagasi,” sõnas kapten Hull. Mõlemad ilmusid tekile. Koer jooksis nende juurde ja tundus, nagu tahaks ta neid endaga ahtrikajutisse kutsuda.

Nad järgnesid koerale.

Ahtrikajuti põrandal lamas viis inimest. Kahtlemata olid nad surnud.

Eredas päevavalguses, mis läbi ukseava sisse tulvas, märkas kapten Hull, et need olid neegrid.

Dick Sand astus ühe juurest teise juurde ja talle tundus, et õnnetud veel hingavad.

“Viime nad kohe Pilgrimile!” hüüdis kapten Hull.

Mõlemad paati jäänud madrused kutsuti appi ja merehädalised kanti ahtrikajutist välja.

Mehed nägid küll tublisti vaeva, kuid juba mõne minuti pärast lamasid kõik viis neegrit paadis. Praegu ei saanud neist veel ükski aru, et neid päästa püütakse. Kapten lootis siiski nad südametilkade ja värske vee abil teadvusele tuua.

Pilgrim seisis hukkunud laevast umbes poole kaabeltau kaugusel ja paat jõudis kähku pärale.

Suurelt raalt lasti alla tali25; selle abil vinnati neegrid ükshaaval üles ja lõpuks lamasid kõik viis Pilgrimi pardal.

Ka koer oli ühes tulnud.

„Vaesekesed!” hüüatas proua Weldon merehädaliste elutuid kehi nähes.

“Nad on elus, proua Weldon! Me päästame nad! Me päästame nad tingimata!” hüüdis Dick Sand.

“Mis nendega juhtunud on?” küsis nõbu Benedikt.

“Oodake, kuni nad suudavad rääkida,” vastas kapten Hull, “küllap nad siis jutustavad meile oma loo. Aga kõigepealt anname neile pisut vett mõne tilga rummiga.” Ja pöördudes ümber, hüüdis:

“Negoro!”

Negoro nime kuuldes ajas koer end hüppevalmilt sirgu, ta karv tõusis turri ja hambad paljastusid.

Kokk ei ilmunud.

“Negoro!” kordas kapten Hull.

Uuesti näis koer marru sattuvat.

Negoro väljus kambüüsist.

Vaevalt oli ta tekile ilmunud, kui koer tema poole tormas ja talle kõrri karata tahtis.

Kokk tõrjus koera eemale ahjuroobiga, millega ta oli end varustanud, ja madrustel õnnestus looma tagasi hoida.

“Kas te tunnete seda koera?” küsis kapten Hull kokalt.

“Mina? Ma ei ole teda kunagi näinud,” vastas Negoro.

“Imelik!” lausus Dick Sand endamisi.