Читать книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne - Страница 11

Järgneva nädala jooksul, 14. veebruarist kuni 21. veebruarini, ei juhtunud Pilgrimi pardal midagi ebatavalist. Loodetuul muutus vähehaaval üha tugevamaks ja Pilgrim kihutas jõudsasti edasi, läbides kahekümne nelja tunni jooksul keskmiselt sada kuuskümmend miili. Sellise laeva kohta oli see peaaegu maksimaalne kiirus.

Dick Sandi arvates oleks Pilgrim pidanud juba jõudma neisse vetesse, kus ühelt poolkeralt teisele kurseerivad kaugesõidulaevad sagedamini liiguvad. Noor kapten lootis iga päev mõnda neist kohata ja ta kavatses kas oma reisijad neile üle anda või siis laenata mõned madrused ja vahest ka ohvitseri. Ent vaatamata hoolikale silmapiiri jälgimisele ei ilmunud nähtavale ühtegi laeva. Meri püsis endiselt tühjana.

See pani Dick Sandi imestama. Siinsetes vetes oli ta juba korduvalt viibinud, kui ta kolmel korral lõunameredele kalapüügile sõitis. Neil laius- ja pikkuskraadidel, kus Pilgrim tema arvestuste järgi pidi asuma, kohtas ta varem sageli Inglise ja Ameerika laevu, mis sõitsid kas Kap Hornilt ekvaatori poole või suundusid sellesse Lõuna-Ameerika kaugeimasse tippu.

Ent Dick Sand ei teadnud, ta ei võinud aimatagi, et Pilgrim oli juba palju suuremal laiuskraadil, seega hulga kaugemal lõunas.

Seda olid põhjustanud kaks asjaolu: esiteks olid siinsed hoovused, mille kiirust noor madrus ei saanud täpselt kindlaks määrata, viinud laeva õigest kursist eemale, ilma et seda oleks võidud märgata; teiseks ei näidanud kompass, mida Negoro oli rikkunud, enam õigesti. Kuna teine kompass oli purunenud, ei saanud Dick Sand selle näitusid enam kontrollida. Nad arvasid ja pididki arvama, et sõidavad itta, kuid sõitsid tegelikult kagusse! Kompassi vaatasid nad alatasa ja ka logi heideti vette korrapäraste vaheaegadega. Nende instrumentide abil said nad Pilgrimit kuidagi juhtida ja kindlaks teha läbitud miilide arvu. Ent kas sellest piisas?

Dick Sand püüdis endiselt, nii hästi kui suutis, rahustada proua Weldonit, keda nende retke sündmused mõnikord paratamatult ärevusse viisid. Dick kinnitas sageli:

“Me jõuame pärale, kindlasti jõuame pärale! Me randume kuskil Ameerika rannikul, ükskõik kus, aga mööda ei sõida me mingil juhul!”

“Ma ei kahtle selles, Dick.”

“Ma oleksin palju rahulikum, kui teid ei oleks pardal, proua Weldon, kui meil tuleks vastutada ainult eneste eest, kuid…”

“Aga kui meid siin ei oleks,” vastas proua Weldon, “kui meie, nõbu Benedikt, Jack, Nan ja mina poleks Pilgrimile tulnud ja ka Tom oma kaaslastega poleks voogudest päästetud, Dick, siis oleks siin olnud ainult kaks meest, sina ja Negoro! … Mis oleks sinust saanud, kui sa oleksid pidanud jääma üksinda selle halva inimesega, keda on võimatu usaldada? Tõesti, mu laps, mis oleks siis sinust saanud?”

“Ma ei oleks lasknud Negorol endale liiga teha,” vastas Dick Sand kindlal häälel.

“Ja sa oleksid manööverdanud üksinda?”

“Üksinda.”

Veendumus, mis Dicki sõnades väljendus, andis proua Weldonile taas julgust. Kuid vaadates oma väikeset poissi, muutus ta nii mitmelgi korral uuesti rahutuks. Ehkki vapper naine ei tahtnud lasta välja paista, mida tundis emasüda, ei õnnestunud tal iga kord ängistavat muret eemale hoida.

Kuigi Dick Sand ei tundnud küllaldaselt navigatsiooniteooriat, et teha astronoomilisi vaatlusi, oli tal tõeline meremehevaist, kui oli tarvis ilma ennustada. Ta tegi oma tähelepanekuid taevalaotuse järgi ja baromeetri abil. Kapten Hull, kes oli olnud hea meteoroloog, õpetas teda kasutama baromeetrit, mille andmed on küllaltki usaldusväärsed.

Toome siin mõningad tähelepanekud baromeetri kasutamise kohta:

1. Kui ilusad ilmad on kestnud võrdlemisi kaua ja baromeeter hakkab järsku ja pidevalt langema, siis tuleb kindlasti peagi vihma. Kui ilusad ilmad on püsinud juba väga kaua, võib elavhõbedasammas baromeetris langeda kaks või koguni kolm päeva, enne kui ilmastikus on märgata muutust. Mida pikem sellisel juhul püsib vahe elavhõbedasamba langemise ja vihma alguse vahel, seda kauem kestab vihmaperiood.

2. Ja vastupidi, kui pärast pikka vihmaperioodi hakkab elavhõbe tõusma aeglaselt ja korrapäraselt, tulevad kindlasti ilusad ilmad, mis kestavad seda kauem, mida pikem oli vaheaeg elavhõbeda tõusmahakkamise ja ilmamuutuse vahel.

3. Kui mõlemal eelmisel juhul ilmamuutus järgneb vahetult elavhõbedasamba kõrguse muutumisele, kestavad päikesepaistelised või vihmased ilmad ainult lühikest aega.

4. Kui elavhõbedasammas tõuseb aeglaselt ja pidevalt kaks-kolm päeva või isegi rohkem, siis ennustab see ilusat ilma, isegi sellisel juhul, kui vihm nende kahe-kolme päeva jooksul ei lakka, ja vastupidi; kui aga elavhõbedasammas tõuseb kaks päeva või kauem vihma ajal ja kuiva ilma saabudes hakkab langema, ei kesta kuiv aeg kuigi kaua, ja vastupidi.

5. Kevadel ja sügisel toob elavhõbedasamba järsk langus tuult; väga kuumal kevadel aga tormi. Talvel, kui külm on juba mõnda aega kestnud, tähendab elavhõbeda kiire langus tuule muutust, millega kaasub sula ja vihm; pikemat aega kestnud külmale järgnev elavhõbedasamba tõus aga ennustab lund.

6. Elavhõbedasamba kiire tõus ja langus ei tähista kunagi kestvat kuiva või sajust ilma. Seda tähistavad ainult aeglane ja pidev tõus või langus.

7. Hilissügisel, kui pikaajalistele vihmadele ja tuultele järgneb elavhõbedasamba tõus, ennustab see tuule pöördumist põhja ja külma tulekut.

Sellised on järeldused, mida teeme selle hinnalise riista kasutamisel38.

Dick Sand oli nendega hästi kursis, meremeheelu mitmesugustes olukordades oli ta seda kõike ise korduvalt tähele pannud, mistõttu ta oskas ilmamuutusi hästi jälgida.

20. veebruari paiku hakkas elavhõbedasamba langemine talle muret tegema; ta jälgis seda hoolikalt mitu korda päevas. Baromeeter langes aeglaselt ja pidevalt, mis ennustas vihma. Et vihm aga tulekuga viivitas, siis järeldas Dick Sand, et sadu kestab kaua. Nii see ka tõesti kujunes.

Ent vihmaga kaasnes tuul, mis 19. veebruaril muutus nii tugevaks, et saavutas kiiruse kuuskümmend jalga sekundis, seega kolmkümmend üks miili tunnis.

Dick Sand pidi nüüd võtma tarvitusele mõned ettevaatusabinõud, et tuul ei lõhuks maste ja purjesid.

Ülapraampuri, topsel ja väliskliiver olid juba maha võetud. Ta otsustas alla lasta ka veel praampurje ja võtta marsspurje kaks rehvi sisse. Viimast manöövrit oli vilumatu meeskonnaga raske teha, kuid kõhklemiseks polnud enam aega ja mehed asusid viivitamatult tööle.

Dick Sand ronis koos Bati ja Austiniga fokkmasti raale ja tublisti vaeva nähes õnnestus tal praampuri maha võtta. Veidi parema ilmaga oleks ta jätnud mõlemad raad masti külge, kuid nähes ette, et mast tuleb arvatavasti alla lasta, võttis ta ka need maha ja laskis tekile. Mõistagi, kui tuul muutub väga tugevaks, ei tule vähendada mitte ainult purjesid, vaid ka maste. Laevale on see suureks kergenduseks: mida väiksem on koormus üleval, seda kergemini suudab ta lainetusele vastu panna.

Kui see töö oli tehtud – selleks kulus umbes kaks tundi, asus Dick Sand oma kaaslastega marsspurje rehvima, võttes kaks rehvi sisse. Nagu suuremal osal moodsatest laevadest ei olnud Pilgrimil kahekordset marsspurje, mis oleks kergendanud manööverdamist. Siin tuli töötada nagu vanasti, teisisõnu – joosta mööda köisredeleid, tõmmata tuules plaksuv puri ligemale ja siduda see kõvasti seesingutega kinni. See toiming oli raske, aeganõudev ja hädaohtlik, aga rehvitud marsspuri enam nii palju tuult ei võtnud ja Pilgrim võis nüüd teha ühtlasemat sõitu.

Dick Sand, Bat ja Austin laskusid tekile. Purjed olid nüüd seatud vastavalt ilmastikutingimustele, sõiduks “priskes tuules”, nagu ütlevad meremehed.

Kolmel järgmisel päeval, 20., 21. ja 22. veebruaril, tuule suund ja tugevus nimetamisväärselt ei muutunud. Ent baromeeter aina langes. Viimasel nimetatud päevadest märkas Dick Sand, et elavhõbedasammas püsib pidevalt allpool kakskümmend kaheksa ja seitse kümnendikku tolli.

Polnud lootustki, et baromeetri näit lähemal ajal tõuseks. Taevalaotus oli sünge ja lõõtsus tugev tuul. Mere kohal hõljus kogu aeg udu. Udukihid olid nii tihedad, et päikest polnud üldse enam näha ja raske oleks olnud öelda, kus ta tõuseb ja kus loojub.

Dick Sand hakkas juba rahutust tundma. Ta ei lahkunud enam tekilt ega maganud peaaegu üldse. Tahtejõudu pingutades surus ta tagasi ängistava mure.

Järgmisel päeval, 23. veebruaril, näis tuul hommikupoole veidi raugevat, kuid Dick Sand ei pannud sellele veel lootusi. Ja tal oli õigus, sest õhtupoolikul tugevnes tuul uuesti ning meri möllas raevukamalt kui enne.

Kella nelja paiku väljus Negoro, keda viimasel ajal polnud peaaegu üldse näha, meeskonnaruumist ja suundus käila. Dingo nähtavasti magas kusagil nurgas, sest ta ei haukunud nagu tavaliselt Negorot nähes.

Negoro vaatas umbes pool tundi vaikides horisondile. Pikad laineviirud kihutasid üksteist taga, kuid vastamisi nad veel ei põrganud. Meri oli palju rahutum kui tavaliselt sellise tuulega. Sellest võis järeldada, et lääne pool, võib-olla isegi üpris ligidal, raevutseb maru, mis peatselt ka siia jõuab.

Negoro silmitses mõõtmatut vetevälja, mis Pilgrimi ümber lausa vahutas, ning pööras siis oma alati kalgid ja teravad silmad taevalaotusele.

Taevalaotus oli rahutusttekitav. Udumassid sööstsid edasi igaüks ise kiirusega. Atmosfääri ülemistes kihtides liikusid pilved sootuks kiiremini kui alumistes. Päris varsti võis juhtuda, et rasked pilvemassid vajuvad allapoole ja tõuseb torm, võib-olla isegi orkaan, mis paneb õhumassid neljakümne kolme miilise tunnikiirusega edasi tormama.

Kas Negoro oli mees, keda miski ei kohuta, või ei taibanud ta midagi ähvardavast tormist, igatahes näis ta olevat täiesti rahulik. Ent tema huuli kõverdas õel naeratus. Oleks tõesti võinud arvata, et selline asjade käik oli talle pigem meeltmööda kui vastumeelt. Et näha kaugemale, ronis ta pukspriidile, üsna kliiverpoomi juurde ja paistis, nagu oleks ta otsinud horisondilt mõnda tähist. Seejärel ronis ta uuesti alla ja läks rahulikult, ilma et ta oleks lausunud ainsatki sõna või teinud ühtegi liigset liigutust, tagasi ruhvi.

Kuid kõige halva kõrval oli siiski ka midagi head, mis igaühele võis rõõmu teha: nimelt tuul, nii tugev kui ta ka oli või kui tugevaks ta veel võiski muutuda, puhus neile soodsast suunast ja Pilgrim näis kiiresti Ameerika rannikule liginevat. Ja juhul kui torm ei puhke, jätkub nende sõit eriliste ohtudeta, ning tõelised raskused kerkivad üles alles siis, kui neil tuleb maabuda tundmatus rannikuosas.

See küsimus tegi Dick Sandile juba praegu muret. Kui maa ükskord nähtavale ilmub, kuidas siis edasi sõita juhul, kui nad ei kohta mõnd lootsi või kedagi, kes rannikut tunneks? Mida teha siis, kui torm sunnib neid rannikult varju otsima, rannik aga on neile täiesti võõras? Praegu oli muidugi veel vara selle üle pead murda, ent kord tuleb see küsimus paratamatult lahendada. Aga mis siis ikka, hätta ta juba ei jää!

Järgmise kolmeteistkümne päeva jooksul – 24. veebruarist kuni 9. märtsini – ilm märgatavalt ei muutunud. Taevas oli endiselt raskete pilvedega kaetud. Tuul küll mõnikord vaibus paariks tunniks, kuid puhus siis jälle endise jõuga. Kaks või kolm korda baromeetri näit tõusis, ent need hüpped, mille ulatus oli umbes tosin liini, olid liiga järsud, et ennustada ilmamuutust ja vaiksema tuule tagasipöördumist. Pealegi langes elavhõbedasammas peaaegu otsekohe jälle ja miski ei andnud lootust, et halvad ilmad peatselt paraneksid.

Mitmel korral sadas nii tugevat äikesevihma, et Dick Sand juba tublisti muret tundis. Kaks või kolm korda lõi välk laineharja ainult mõne kaabeltau kaugusel laevast. Seejärel valas vihma nagu oavarrest ja tekkisid pooleldi auruks pihustunud veekeerised, mis mähkisid Pilgrimi tihedasse uduloori.

Mitme tunni jooksul ei suutnud vaht vööris udu tõttu midagi näha ja laev sõitis lihtsalt hea õnne peale.

Kuigi Pilgrim sügavalt vees istus, kõikus ta kohutavalt, õnneks talus proua Weldon seda hästi, jäämata merehaigeks. Kuid tema väikesel pojal oli võrdlemisi halb tunne ja ema pidi end täiesti temale pühendama.

Mis puutub nõbu Benedikti, siis tema ei olnud rohkem haige kui ta ameerika prussakad, kelle seltskonnas ta kogu aeg viibis. Ta uuris neid niisama rahulikult, nagu istuks ta oma kabinetis San Franciscos.

Õnneks ei olnud ka Tom ja tema kaaslased merehaigusele kuigi vastuvõtlikud ja said noort kaptenit endiselt abistada. Dick Sand valitses nüüd täiesti laeva, mis halva ilma eest kõikudes põgenes.

Ka väheste purjedega kihutas Pilgrim kiiresti edasi ja Dick Sand nägi ette, et tuleb veelgi mõni puri alla lasta. Siiski lootis ta niikaua vastu pidada, kuni seda saab ohutult teha. Tema arvestuse järgi ei võinud kallas olla enam kaugel. Jälgiti hoolikalt silmapiiri. Kuid Dick Sandil ei olnud usku, et ta kaaslased suudaksid märgata esimesi tähiseid rannikust. Kes ei ole harjunud jälgima mere horisonti, sel võib olla kui tahes hea nägemine, aga ta ei ole võimeline eraldama ranniku esimesi piirjooni, eriti veel udus. Nii tuli Dickil endal vahti pidada. Tihti ronis ta saalingutele, et kaugemale näha. Ent Ameerika rannik ei hakanud ega hakanud paistma.