Читать книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne - Страница 10

Dick Sandist oli niisiis saanud Pilgrimi kapten. Viivitamatult asus ta purjede juurdevõtmiseks vajalikke ettevalmistusi tegema.

Reisijail oli ainult üks soov: jõuda kui mitte Valparaisosse, siis vähemalt ükskõik millisesse Ameerika sadamasse.

Dick Sand otsustas jälgida Pilgrimi kurssi ja sõidukiirust, et teada saada laeva keskmine kiirus. Selleks tuli kanda iga päev kaardile läbitud tee pikkus, mida võis kindlaks teha logi ja kompassi abil. Pardal juhtus olema üks neist numbrilaua ja kruvidega patentlogidest, mis määravad väga täpse sõidukiiruse teatud kindla ajavahemiku jooksul. See vajalik riist, mida oli lihtne käsitseda, võis neile palju kasu tuua. Pilgrimi uued madrused õppisid logi kasutamise kiiresti selgeks.

Ent püsis üks eksitav tegur – nimelt hoovused. Et nende üle täielikku selgust saada, et asupaika täpselt määrata, oli vaja teha astronoomilisi vaatlusi; arvestustest üksinda ei oleks piisanud. Kuid astronoomilisteks vaatlusteks ei olnud Dick Sand veel suuteline.

DickSandmõtlesjubavahepeal, etviibPilgrimiUus-Meremaale tagasi. Sinna oli lühem tee. Ta oleks nii toiminudki, kui mitte tuul, mis algul puhus vastu, poleks võtnud soodsat suunda. Õigem oli siiski sõita Ameerikasse.

Tuul oli teinud peaaegu täispöörde ja puhus nüüd loodest üha tugevnedes. Seda tuli ära kasutada ja arendada võimalikult suurt kiirust.

Dick Sand asus purjesid tihedamini tuulde seadma.

Priki fokkmastil on neli nelinurkset purje: masti alumises osas fokkpuri, selle kohal fokktengil marsspuri ja fokkpraamtengil praampuri ja ülapraampuri.

Grootmastil seevastu on vähem purjesid; masti alumises osas on brigantiinpuri ja selle kohal topsel.

Nende mastide vahele, neid eestpoolt toetavate staagide külge on võimalik kinnitada kolmed kolmnurksed purjed.

Pukspriidi ja kliiverpoomi külge kinnituvad kolm kliivrit.

Kliivreid, brigantiinpurje, topslit ja staagpurjesid on kerge käsitseda. Neid saab heisata otse tekilt, tarvitsemata ronida vantidele, sest nad ei ole kinnitatud raade külge kordingute36 abil, mis tuleb enne lõdvaks lasta.

Ent fokkmasti purjedega manööverdamine nõuab juba suuremat vilumust. Nende heiskamisel tuleb ronida mööda vante kas fokkmasti marsile või praamtengi ja poompraamtengi saalingutele – ükskõik kas purje pinda võetakse juurde või vähendatakse rehvimise abil. Sealjuures tuleb joosta päärtidel – raade alla pingutatud rippuvail trossidel, ühe käega töötada ja teisega hoida end kinni. See on ohtlik manööver, eriti neile, kellel pole vastavat vilumust. Laeva õõtsumine ja kõikumine, mis end üleval väga tugevasti tunda annab, ja vähimgi purjesid paisutav tuulehoog võivad mehe imekähku alla tuua. Tomile ja tema kaaslastele oli see ettevõte tõesti väga ohtlik.

Praegu puhus õnneks võrdlemisi mõõdukas tuul. Meri polnud veel jõudnud rahutuks muutuda. Laev kõikus korrapäraste vaheaegadega.

Kui Dick Sand kapten Hulli märguande peale õnnetuskohale suundus, olid prikil heisatud kliivrid, brigantiinpuri, fokkpuri ja marsspuri. Et triivpakilt üle minna rohkem tuulde, oli Dick Sandil tarvitsenud juurde võtta ainult fokkmasti purjesid. Neegrid said teda sealjuures üsna tõhusalt abistada. Nüüd oli tarvis sõita veelgi tihedamini tuulde ja purje pinna suurendamiseks tõmmata üles praampuri, ülapraampuri, topsel ja staagpurjed.

“Sõbrad,” sõnas noor kapten oma abilistele, “täitke täpselt minu korraldusi ja kõik läheb suurepäraselt.”

Jäädes rooliratta juurde, käsutas Dick Sand:

“Tom, viirake sooti!”

“Viirata sooti…?” küsis Tom, kes ei tundnud seda väljendit.

“Nojah … andke teda järele! Ja nüüd teie omakorda. Bat! … Tubli… tõmmake… tõmmake ta sirgu… veidi kõrgemalt!”

“Kas nii?” küsis Bat.

“Nii jah. Tubli! Herkules, tugevamini! Pingutage!”

Kuid öelda Herkulesele “pingutage!” oli veidi ettevaatamatu. Hiiglane, ilma et ta isegi oleks aru saanud, tõmbas nii tugevasti, et soot oleks peaaegu katkenud.

“Mitte nii kõvasti, kulla sõber!” hüüdis Dick muiates. “Te ju tõmbate mastid alla!”

“Ma ainult veidi tõmbasin,” vastas Herkules.

“Te ainult tehke, nagu tõmbaksite! Küll te näete, rohkem pole vajagi! Tubli, andke uuesti järele… lõdvendage veel natuke … laske päris lõdvaks… kinnitage… siduge kinni… nii jah… tubli… kõik koos… tõmmake…!”

Vasaku poordi prassid37 lõdvendatud, pöördusid fokkmasti purjed aeglaselt, paisusid tuules ja laev lisas kiirust. Lõdvendanud ka kliivrite soote, kutsus Dick Sand oma abilised ahtrisse ja sõnas:

“Nii, sõbrad, sellega tulime toime ja veel pealegi üsna hästi. Asume nüüd grootmasti juurde. Ärge ainult midagi katki tehke, Herkules!”

“Püüan,” vastas Herkules, kuid kindlalt ta lubada ei julgenud.

See manööver oli hulga kergem. Poomi soot lasti ettevaatlikult lõdvemaks, brigantiinpuri võttis paremini tuult ja tema võimsal toetusel said hoogu juurde ka esimesed purjed.

Brigantiinpurje kohale heisati topsel ja kuna see oli raade külge lihtsalt seotud, polnud rohkem tarviski, kui sikutada fallist ja siduda see otsapidi kõvasti kinni. Kuid Herkules ja tema sõber Akteon ning väike Jack, kes ka oli appi rutanud, sikutasid nii tugevasti, et fall katkes. Kõik kolm kukkusid selili – kuid taevale tänu! haiget nad ei saanud. Jack isegi naeris laginal.

“Sest pole midagi, sest pole midagi!” hüüdis Dick Sand. “Siduge otsad ajutiselt kokku ja tõmmake uuesti, ainult ettevaatlikumalt!”

Veel enne kui Dick Sand jõudis rooli juurest ära minna, nii ka tehti. Võtnud kursi itta, sõitis Pilgrim nüüd juba kiiremini. Tuli ainult jälgida, et sõidusuund ei muutuks. Seda oli imelihtne teha, sest puhus mõõdukas tuul ja laev ei saanud teha järske pöördeid.

“Suurepärane, sõbrad! Veel enne, kui me pärale jõuame, on teist saanud tublid meremehed,” sõnas Dick Sand.

“Teeme, mida suudame, kapten Sand,” vastas Tom.

Väike Jack sai samuti kiitusest osa, sest temagi oli kenakesti vaeva näinud.

Ka proua Weldon kiitis püüdlikke madruseid.

“Mulle tundub, Jack,” sõnas Herkules naeratades, “see olid vist sina, kes köie puruks rebis. Kui tubli väike rusikas sul on! Ilma sinuta me ei oleks mitte midagi ära teinud!”

Väike Jack säras uhkusest ja raputas tugevasti-tugevasti oma sõbra kätt.

Kuid Pilgrim ei olnud veel täies purjes. Puudusid veel ülemised purjed. Pärituulega võib neist olla tublisti abi. Praampurje, ülapraampurje ja staagpurjede abil jõuab laev tunduvalt kiiremini edasi ja Dick Sand otsustas ka need heisata.

Staagpurjedega polnud erilisi raskusi, neid sai üles tõmmata, pingutada ja kokku panna otse tekilt, kuid fokkmasti nelinurksete purjedega oli juba hulga keerulisem: nende ülestõstmiseks tuli ronida saalingutele. Et Dick Sand ei tahtnud kedagi oma kogemusteta meeskonnaliikmetest ohtu seada, otsustas ta seda teha ise. Ta kutsus Tomi, näitas talle kursi kätte ja palus tal jääda roolima. Seejärel juhatas ta Herkulesele, Batile, Akteonile ja Austinile nende kohad ülapraampurje ja praampurje vantidel ja ronis ise kärmesti üles. Söösta fokkmasti nöörredelit mööda fokktengi nöörredelile ja sealt edasi saalingutele, see oli tema jaoks lausa naljaasi. Ühe hetkega jõudis ta praamtengi raale ja päästis lahti sõlmed, mis purje koos hoidsid. Seejärel astus ta saalingutele, ronis ülapraampurje raale ning õiendas ka seal kiiresti purje.

Oma töö teinud, haaras ta ühe parema parda fallidest ja libistas end tekile tagasi.

Seal pingutati ja seoti tema juhatamisel mõlemad purjed kinni ning mõlemad raad tõsteti üles. Staagpurjed kinnitati grootmasti ja fokkmasti külge ja manööver oligi tehtud.

Seekord Herkules enam midagi puruks ei rebinud.

Nüüd purjetas Pilgrim täispurjede all. Dick Sand oleks muidugi võinud ka heisata lisapurjed, kuid üksinda oleks tal olnud seda raske teha ning teiseks poleks neid tormi korral jõutud küllalt kiiresti maha võtta. Seepärast otsustas noor kapten piirduda juba heisatud purjedega.

Tomil lubati nüüd rooli juurest lahkuda ja Dick Sand asus uuesti oma kohale.

Tuul tugevnes ja Pilgrim, kaldunud veidi paremale küljele, libises kiiresti mööda veepinda. Lame vagu tema taga kõneles laeva heast sõiduvõimest.

“Nii, purjetamegi nagu kord ja kohus, proua Weldon,” sõnas Dick Sand, “peaks ainult tuul sellisena püsima!”

Proua Weldon surus noore madruse kätt. Väsinud viimastel tundidel üleelatust, siirdus ta seejärel oma kajutisse ja langes mingisse painajalikku poolunne.

Pilgrimi uus meeskond jäi tekile. Käilas valves olles ootasid nad Dick Sandi korraldusi, et tuule muutustele vastavalt purjesid ümber seada. Niikaua kui tuul oma suunda ja tugevust ei muutnud, polnud neil vähimatki tööd.

Aga mis oli vahepeal saanud nõbu Benediktist?

Nõbu Benedikt oli kogu aeg kibedasti ametis. Leidnud lõpuks ometi pardalt ühe putuka, uuris ta seda nüüd läbi suurendusklaasi. See oli üsna tavaline ritsikaline – pea täiesti rinnakilbi varjus, kattetiivad lamedad, kõhualune kumer ja tiivad võrdlemisi pikad. Päritolult oli see üks ameerika prussakaist.

Selle väärtusliku leiu tegi nõbu Benedikt Negoro juures köögis. Ta tuhnis seal just parajasti, kui kokk tahtis putukat surnuks litsuda. See pahandas õpetlast, kuid Negoro oma meelerahu häirida ei lasknud.

Kas nõbu Benedikt teadis, milline muutus toimus pardal pärast seda, kui kapten Hull ja tema kaaslased õnnetule vaalapüügile läksid? Muidugi teadis. Ta viibis koguni tekil, kui Pilgrim paadi rusude juurde jõudis. Priki meeskond hukkus peaaegu tema silma all.

Väita, et see õnnetus teda ei liigutanud, tähendaks süüdistada teda südametuses. Ta oli kahtlemata sama kurb nagu iga teinegi, kui ligimesega juhtub midagi halba. Ta tundis siiralt kaasa ka oma nõbule. Seepärast ta tuli ja surus proua Weldoni kätt, nagu tahtes öelda: “Ärge kartke! Mina olen siin! Mina olen teil ju veel alles!” Seejärel suundus ta oma kajutisse, et mõtiskleda kohutava katastroofi tagajärgede üle ja koostada plaan energiliseks tegutsemiseks.

Ent teel kohtas ta oma prussakat ja kuna ta tahtis – vastupidi mõningaile teistele entomoloogidele – tõestada, et see liik ritsikalisi, mis muide väärib tähelepanu oma värvuse poolest, omab tavalistest prussakatest sootuks erinevaid kombeid, siis asus ta oma putukat uurima, unustades hoopiski, et kunagi oli olemas kapten Hull, kes Pilgrimit juhtis ja et see õnnetu oli koos meeskonnaga hukkunud! Prussakas valdas täiesti nõbu Benedikti meeli ja mõtteid. Ta imetles ja hindas prussakat, nagu oleks see kole sitikas olnud mõni kullakarvaline haruldus.

Elu pardal kulges taas endist rada, kuigi kõik jäid veel kauaks ajaks selle rusuva ja nii ootamatult juhtunud katastroofi mõju alla.

Õnnetuspäeval pingutas Dick Sand end äärmuseni, et laeval kõik korras oleks, et miski neid ebameeldivalt ei üllataks. Neegrid täitsid innuga tema käske. Pilgrimil valitses eeskujulik kord. Võis loota, et kõik läheb ladusasti.

Negoro ei teinud enam vähimatki katset Dick Sandi autoriteeti õõnestada. Ta näis Dickile vaikides alluvat. Kuna tal oli oma kitsas köögis palju tegemist, näitas ta end sama harva nagu varemgi. Dick Sand otsustas Negoro vähimagi mittealistumise korral otsekohe kogu reisi ajaks kiiluruumi sulgeda. Dickil tarvitseks ainult märku anda ja Herkules haaraks kokal kraest. Hiiglase käes oleks see lapsemäng. Nan oskas keeta ja võiks sel juhul kokka asendada.

Negoro paistis mõistvat, et ka ilma temata saadakse läbi, ja kuna iga tema sammu jälgiti, siis ei tahtnud ta anda põhjust endaga rahulolematuseks.

Õhtuks oli tuul muutunud juba üsna tugevaks, kuid purjed veel seadmist ei vajanud. Laeva võimsad mastid ja taglase raudosad olid küllalt tugevad, et pidada vastu ka hulga tugevamale tuulele.

Paljudes laevades on kombeks öö tulekul purje pinda vähendada, rehvida peamiselt ülemised purjed, nagu topsel, praampuri, ülapraampuri jne. Seda tehakse ettevaatuse mõttes, juhuks kui laeva peaks tabama mõni ootamatu tuulepuhang. Kuid Dick Sand arvas, et neil seda ettevaatusabinõu vaja ei lähe. Õhus ei paistnud midagi kurjakuulutavat ja pealegi oli noor kapten otsustanud veeta selle esimese öö tekil, et ise teraselt kõike silmas pidada. Purjesid rehvimata sõidavad nad kiiremini, ja ta igatses jõuda võimalikult rutem elavama liiklusega vetesse.

Nagu me juba mainisime, olid logi ja kompass ainukesed Dicki kasutada olevad instrumendid, mille abil ta võis ligikaudu välja arvutada läbitud tee pikkuse.

Esimesel päeval laskis noor kapten logi vette iga poole tunni tagant ja märkis saadud arvud üles.

Kompasse oli laeval kaks. Üks asetses kompassikastis, otse tüürilolija ees. Kompassikaardilt, mida öösiti valgustasid kaks külgmist lampi, võis igal ajal näha laeva sõidusuunda. Teine kompass, abikompass, oli kinnitatud kapten Hullile kuulunud kajuti ristpalgi külge. Kajutist lahkumata sai kapten alati jälgida, kas sõidusuunast peetakse täpselt kinni, kas tüürimees lohakuse või tähelepanematuse tõttu pole kursist kõrvale kaldunud.

Kõigil kaugesõidulaevadel on vähemalt kaks kompassi ja kaks kronomeetrit. Nii kompasse kui ka kronomeetreid tuleb aeg-ajalt võrrelda, et teha kindlaks, kas nad õigesti näitavad.

Navigatsiooniinstrumentide osas oli Pilgrim seega hästi varustatud. Dick Sand käskis oma meestel kompassidega väga hoolikalt ümber käia, sest ilma nendeta oleks tal olnud raske toime tulla.

Ent ööl vastu 13. veebruari, kui Dick Sand asus rooli juures vahipostis, juhtus õnnetus. Kompass, mis rippus vaskrõngaga kapteni kajuti ristpalgi küljes, kukkus maha. Seda märgati alles järgmisel hommikul.

Kuidas rõngas katki võis minna, ei mõistnud keegi. Jäi üle ainult oletada, et ta oli oksüdeerunud ja tuli seetõttu laeva kõikudes palgi küljest lahti. Öösel oligi meri olnud rahutum. Igatahes kompass oli purunenud ja parandada teda enam ei saanud.

Dick Sand oli üpris mures. Nüüd pidi ta ainult roolikompassiga läbi ajama. Abikompassi purunemises ei olnud muidugi keegi süüdi, kuid tagajärjed võisid olla väga halvad. Dick Sand võttis tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, et roolikompassiga midagi ei juhtuks.

Üldiselt läks Pilgrimi pardal siiski kõik hästi.

Nähes, kui rahulik on Dick Sand, hakkas ka proua Weldon taas lootma. Ta oli üldse inimene, kes kergesti lootust ei kaota.

Dick Sand korraldas nii, et öösiti roolis ta ise. Ta magas päeval neli või viis tundi ja sellest arvatavasti piisas, sest ta ei tundnud end kurnatuna. Kui ta puhkas, asendasid teda rooli juures Tom või viimase poeg Bat, kellest tänu Dicki juhtnööridele said peagi võrdlemisi osavad tüürimehed.

Proua Weldon ja noor kapten vestlesid sageli. Dick Sand kuulas meelsasti selle aruka ja vapra naise nõuandeid. Iga päev näitas ta proua Weldonile kaardilt läbitud teed, mille pikkuse ta välja arvutas ainult laeva keskmise kiiruse ja sõidusuuna abil.

“Vaadake, proua Weldon,” kordas ta sageli, “selle tuulega me ei saa kuidagi Ameerika lõunarannikust mööda sõita. Ma ei taha küll väga kindlalt öelda, aga ma arvan, et kui silmapiirile ilmub maa, siis pole see Valparaisost kuigi kaugel.”

Proua Weldon ei kahelnud, et kurss oli õige, kuna puhus soodne loodetuul. Ent Pilgrim tundus Ameerika rannikust veel nii kaugel olevat! Teel võis neid varitseda rida hädaohte lisaks neile, mida meri ja taevalaotus endaga kaasa võisid tuua.

Jack, muretu nagu kõik temavanused lapsed, oli hakanud jälle mängima nagu varemgi; ta jooksis tekil ja hullas Dingoga. Jack märkas küll, et sõber Dick tegeleb temaga nüüd märksa vähem, kuid ema tegi talle selgeks, et Dick tuleb nüüd oma töö juures rahule jätta. Jack sai sellest aru ega seganud enam “kapten Sandi”.

Nii kulges elu Pilgrimi pardal. Neegrid töötasid hästi, muutudes üha vilunumateks meremeesteks. Tom oli muidugi pootsman; kaaslased ise olid ta sellesse ametisse pannud. Kui Dick Sand magas, oli Tom vahikorra ülem; temaga koos asusid vahis ta poeg Bat ja Austin. Teise vahtkonna moodustasid Akteon ja Herkules ning neid juhatas Dick Sand. Sellal kui üks viibis tüüri juures, pidasid teised vahti vööris.

Kuigi siinseis vetes laevu ei liikunud ja seetõttu ka kokkupõrget karta polnud, nõudis Dick Sand, et mehed öösiti väga hoolikalt valvaksid. Ta ei sõitnud kunagi ilma tuledeta – laeva paremal küljel põles roheline tuli, vasakul punane – ja seda ta tegi targasti.

Ent mõnikord, kui Dick Sand kogu öö rooli juures seisis, tundis ta, kuidas vastupandamatu roidumus ta üle võimust võtab. Sellistel puhkudel hoidis ta rooli veel ainult vaistlikult. See oli väsimuse tagajärg, kuid ta ei tahtnud seda endale tunnistada.

Ööl vastu 14. veebruari tundis Dick Sand end nii väsinuna, et pidi paratamatult mõneks tunniks puhkama heitma. Vana Tom asus tema asemel roolima.

Taevast katsid tihedad pilved, mis külma õhu mõjul olid õhtu eel madalale laskunud. Oli nii pime, et tihedasse uttu mattunud ülemisi purjesid silm enam ei seletanud. Herkules ja Akteon olid käilas vahis.

Tuli ahtris kompassikasti külgedel heitis ainult ähmast valgust, mis rooli metallosadelt nõrgalt tagasi peegeldus. Laevalaternad valgustasid Pilgrimit ainult osaliselt, jättes teki täielikku pimedusse.

Kella kolme paiku öösel juhtus vana Tomiga eriskummaline lugu: ta nagu oleks sattunud hüpnoosi mõju alla. Ta ei tundnud küll midagi, kuid silmitsenud liiga kaua valgustatud kompassi, ei seletanud ta silmad enam pimeduses ja ta vajus hetkeks tuima unne.

Kui teda oleks puudutatud või isegi valusasti näpistatud, ei oleks ta seda tundnud.

Seepärast ei märganud ta, kui tekile libises tume kogu.

See oli Negoro.

Jõudnud ahtrisse, asetas kokk kompassikasti alla mingi raske eseme.

Siis heitis ta kiire pilgu valgustatud kompassikaardile ja kadus taas, ilma et keegi teda oleks näinud.

Kui Dick Sand oleks järgmisel hommikul kompassikasti alla pandud eset märganud, oleks ta selle sealt kiiresti ära võtnud.

See oli nimelt tükk rauda. Ja raual on omadus muuta kompassinõela suunda. Magnetnõel oli kaldunud õigest suunast kõrvale ja ei näidanud enam magnetilisse põhjapoolusse, mis maakera põhjapoolusest veidi erineb, vaid kirdesse. Ta oli kaldunud kõrvale nelja rumbi võrra, teisisõnu – poole täisnurga võrra.

Tom ärkas üsna peatselt. Ta pilk langes kompassile… Talle tundus – ja pidigi tunduma, et Pilgrim ei hoia enam õiget kurssi.

Tom keeras korraks rooli, et laev pöörduks itta… vähemalt tema arvates itta.

Ent magnetnõela kõrvalekaldumise tõttu, millest tal muidugi aimu ei olnud, võttis laev nüüd hoopiski kursi kagusse.

Nii purjetaski Pilgrim, selle asemel, et jälgida õiget suunda, pärituules neljakümne viie kraadi võrra oma sõiduteest eemale.