Читать книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne - Страница 7

On täiesti mõistetav, miks uhke imetaja ilmumine Pilgrimi meeskonna sellisesse vaimustusse viis. Punasel veepinnal ujuv vaal näis tohutu suur. Püüda ta kinni ja täiendada sel kombel Pilgrimi laadungit – see oli küllaltki ahvatlev. Kas võisid kalurid sellise juhuse kasutamata jätta?

Proua Weldon pidas siiski oma kohuseks küsida, kas vaala ründamine nii väheste meestega mitte meeskonnale ja kaptenile endale ohtlik ei ole.

“Mitte sugugi, proua Weldon,” vastas kapten Hull. “Enam kui kord on tulnud mul vaala ainult ühe paadiga küttida ja alati on õnneks läinud. Ma kordan, meile see ohtlik ei ole, ja teile muidugi ka mitte.”

Proua Weldon jäi kapteni vastusega rahule ega pärinud rohkem.

Kapten Hull asus vaala tabamiseks vajalikke ettevalmistusi tegema. Teades kogemuste põhjal, et vaguvaala ei ole sugugi kerge püüda, tahtis ta vältida liigseid raskusi.

Vaala jälitamine muutus raskeks just seetõttu, et priki meeskond sai tegutseda ainult ühe paadiga, kuigi neil oli veel luup, mis asus grootmasti ja fokkmasti vahel oma alusel, ja kolm vaalapüügipaati, millest kaks olid kinnitatud parema ja vasaku parda taavetite34 külge, kolmas ahtrisse.

Tavaliselt kasutasid nad vaalapüügil kõiki kolme paati, kuid nagu teame, oli Pilgrimi madrustel hooajal abiks Uus-Meremaa sadamaist palgatud abimeeskond.

Praeguses olukorras võis Pilgrim välja panna ainult viis tekimadrust, seega ainult ühe paadi jaoks vajaliku arvu mehi. Tomi ja tema kaaslaste abi ei olnud võimalik kasutada, kuigi nad end appi pakkusid. Püügipaadi käsitsemine nõuab suure vilumusega meremehi. Piisab ainult ühest ebaõigest liigutusest rooliga või kohmakast aerulöögist – ja kogu rünnak võib nurjuda.

Pealegi ei tahtnud kapten Hull lahkuda laevalt, jätmata sinna vähemalt üht ustavat meest, sest iialgi pole võimalik ette näha, mis võib juhtuda.

Et paati tuli valida kõige toekamad meremehed, pidi kapten Hull jätma Pilgrimi Dick Sandi hooleks.

“Dick,” sõnas kapten, “minu äraoleku ajal oled sina minu asemik. Ma loodan, et ma kauaks ära ei jää.”

“Nõus, kapten,” vastas noor madrus. Dick Sand oleks meelsasti püügist osa võtnud, sest see vaimustas teda väga, kuid ta nägi, et täiskasvanu käeramm toob paadis hulga rohkem kasu ja et ainult tema üksinda suudab asendada kapten Hulli. Niisiis ta nõustus.

Paadi meeskond koosnes viiest mehest, pootsman Howik kaasa arvatud. Seega siirdusid retkele kõik Pilgrimi meeskonna liikmed. Madrused pidid asuma aerudele ja Howikul tuli võtta enda hooleks päramõla, millega seda laadi paate juhitakse. Tüüri abil ei saa kuigi kähku pöörata ja juhul kui aerud pole enam kasutamiskõlblikud, saab ka mõlaga, kui sellega oskuslikult tegutseda, paati eluka löögiulatusest eemale juhtida.

Enda jaoks varus kapten Hull harpuunija-ameti ja nagu ta juba mainis, ei teinud ta seda tööd esmakordselt. Tema ülesandeks jäi harpuuni heitmine, harpuuni külge kinnitatud köie lahtirullumise jälgimine ja lõpuks, kui vaal pinnale ilmub, tema surmamine odaga.

Mõnikord kasutavad vaalapüüdjad ka tulirelvi. Kesktekil või vööris asub sel juhul spetsiaalne laskeriist, mis meenutab oma konstruktsioonilt väikest kahurit; sellest tulistatakse kas harpuuniga, mille külge on kinnitatud köis, või kuulidega, mis teevad aga looma kehas tohutut hävitustööd.

Pilgrimil seda liiki relvad puudusid. Pealegi on need väga hinnalised ja raskesti käsitsetavad. Vaalapüüdjad, kes muide uuendusi ei poolda, eelistavad primitiivseid püügivahendeid – harpuuni ja oda, mida nad väga oskuslikult käsitsevad.

Niisiis kavatses kapten tabada vaala, kes oli tema laevast umbes viie miili kaugusel, üsna tavaliste püügivahenditega, rünnates teda ainult külmrelvaga.

Ilm näis püsivat retkeks soodne. Meri oli väga vaikne ja täiesti sobiv püügipaadiga manööverdamiseks. Tuul jäi üha tasasemaks, mistõttu polnud karta, et Pilgrim meeste avamerel tegutsemise ajal märgatavalt edasi liiguks.

Parema poordi püügipaat lasti alla ja madrused asusid kohtadele.

Howik viskas meestele kaks suurt süstoda, mida kasutatakse harpuunidena, ja kaks teravaotsalist oda. Terariistadele järgnes viis pundart nõtket ja vastupidavat köit, mida vaalapüüdjad “õngenööriks” kutsuvad ja mille pikkus on kuussada jalga. Lühematest köitest ei piisa, sest nii mõnigi kord on juhtunud, et kuigi köied otsapidi kokku seotakse, jääb ikkagi veel pikkusest puudu – nii sügavale võib vaal sukelduda.

Püügivahendid asetati hoolikalt vööri. Howik ja madrused ootasid vaid käsklust kinnitusköie lõdvendamiseks. Nüüd oli paadis veel ainult üks vaba koht – kaptenile.

Mõistagi olid mehed enne Pilgrimilt lahkumist pannud laeva triivpakki, teisisõnu, nad seadsid raad nii, et ühed purjed viisid laeva edasi, teised aga hoidsid seda tagasi – ja prikk püsis seetõttu enam-vähem paigal.

Enne paati laskumist heitis kapten veel viimase pilgu enda ümber. Ta veendus, kas kõik on korras – kas fallid on hästi kinni ja purjed õigesti pingutatud. Kuna ta jättis Dick Sandi võib-olla mitmeks tunniks üksinda pardale, siis ta soovis, et noorel madrusel poleks vaja teha ühtegi manöövrit.

Minekuvalmis, andis ta Dick Sandile veel viimased juhtnöörid.

“Dick,” sõnas ta, “sa jääd nüüd üksinda. Valva kõige järele. Kui peaks olema vajalik sõitma hakata, juhul kui me vaala jälitades satume liiga kaugele, mida ma küll ei usu, siis saavad Tom ja tema kaaslased sind kindlasti tõhusalt abistada. Kui sa neile ette näitad, mis vaja teha, tulevad nad sellega kahtlemata toime.”

“Kindlasti, kapten Hull,” lausus vana Tom, “härra Dick võib meie abiga arvestada.”

“Te vaid käsutage!” hüüdis Bat. “Me tahaksime väga kasulikud olla!”

“Kust me peale hakkame?” küsis Herkules oma pluusi pikki varrukaid üles käärides.

“Praegu ei kuskilt,” vastas Dick Sand naeratades.

“Mina igatahes olen valmis,” vastas hiiglane.

“Dick,” jätkas kapten Hull, “ilm on ilus. Tuul on vaikinud. Miski ei ennusta selle peatset tugevnemist. Peaasi, ükskõik mis ka ei juhtuks, paati ära vette lase ja laevalt ära lahku!”

“Kuulen.”

“Kui peaks tarvis olema, et Pilgrim meile järgneks, siis ma annan sulle märku ja heiskan pootshaagi otsa mingi plagu.”

“Võite olla päris rahulik, kapten, paati ma silmist ei lase,” vastas Dick Sand.

“Tubli, mu poiss,” jätkas kapten Hull. “Julgust ja külma verd, sa oled ju nüüd kapteni abi! Näita end oma aukraadi väärilisena! Nii noorelt ei ole veel keegi sellist kõrget auastet saanud!”

Dick Sand ei vastanud, kuid naeratas ja kerge puna libises üle ta näo. Kapten Hull mõistis nii selle naeratuse kui ka punastamise tähendust.

“Milline tore poiss,” sõnas ta endamisi, “tagasihoidlikkus ja heatujulisus on tema peamised iseloomujooned.”

Kapteni tungivate korralduste järgi otsustades oli ilmne, et ta ei lahkunud oma laevalt kerge südamega, isegi mitte paariks tunniks – kuigi selles tegelikult ei olnud mingit ohtu. Ent vastupandamatu püügiiha ja põlev soov täiendada oma õlilaadungit, täita leping, mille ta sõlmis Valparaisos James W. Weldoniga – kõik see õhutas teda retke ette võtma. Pealegi oli sellise vaikse ilmaga lausa lust vaala jälitada. Ei keegi neist, ei tema ega ta meeskond poleks suutnud kiusatusele vastu panna. Lõpuks ometi võiksid nad oma püügiretke lugeda õnnestunuks ja see asjaolu omas kapten Hulli silmis kõige enam kaalu.

Kapten suundus redeli poole.

“Õnn kaasa,” lausus proua Weldon.

“Tänan, proua Weldon!”

“Olge nii kena, ärge tehke vaesele vaalale väga haiget!” hüüdis väike Jack.

“Ei, mu poiss!” lubas kapten Hull.

“Püüdke ta kinni õrnalt, härra.”

“Nõus… püüame ta kinnastega, mu väike!”

“Mõnikord,” tähendas nõbu Benedikt, “võib nende suurte imetajate seljas leida huvitavaid putukaid!”

“Hüva, härra Benedikt,” vastas kapten Hull naerdes, “luban teil “entomoloogitseda”, kui meie vaal on Pilgrimi külje all.”

Ta pöördus Tomi poole ja jätkas:

“Tom, ma arvestan, et teie koos oma kaaslastega aitate meil vaala tükeldada, kui me ta pärast laeva külge seome.”

“Oleme teie käsutuses, härra,” vastas vana neeger.

“Hüva,” sõnas kapten Hull. “Dick, need tublid poisid aitavad sul tühjad õlivaadid valmis seada. Las nad toimetavad need meie äraolekul pardale, siis läheb kõik nobedasti, kui me tagasi jõuame.”

“Saab tehtud, kapten.”

Neile, kes seda veel ei tea, tähendame, et vaal pukseeritakse pärast surmamist laeva juurde ja seotakse parema poordi külge tugevasti kinni. Seejärel asuvad madrused, kelle saabastel on metallklambrid, vaala turjale ja tükeldavad ta pea ja saba suunas oskuslikult paralleelseteks lõikudeks. Need lõigud tükeldatakse omakorda poolteise jala pikkusteks osadeks, mis järgnevalt jagatakse tükkideks, laotakse kihtidena tünnidesse ja paigutatakse kiiluruumi põhja.

Tavaliselt püüab vaalapüügilaev, niipea kui saak käes, võimalikult kiiresti randuda, et oma töö lõpetada kaldal. Meeskond läheb maale ja asub sulatama pekki, millest kuumuse mõjul kogu vajalik osa – õli – välja valgub.

Käesoleval juhul ei võinud kapten Hull mõeldagi randa pääsemisele, et seal need toimingud lõpetada. Ta arvestas, et sulatab peki alles Valparaisos. Tuul pidi peatselt pöörduma läände ja ta lootis jõuda Ameerika rannikule vähem kui kahekümne päeva pärast. Selle lühikese aja jooksul polnud saagi riknemist karta.

Oli aeg teele asuda. Enne kui Pilgrim triivpakki jäeti, sõitis ta veidi lähemale kohale, kus vaal endast auru- ja veejugade õhkupaiskamisega märku andis.

Vaal ujus endiselt keset koorikloomade punast avarat vetevälja, avas oma tohutu suu ja neelas iga suutäiega kümneid tuhandeid pisiloomi.

Pardal viibivate asjatundjate arvamust mööda ei tarvitsenud karta, et ta mõtleks põgeneda. Polnud kahtlust, see oli vaal, keda kalurid kutsuvad “võitlejaks”.

Kapten Hull astus üle reelingu, laskus mööda nöörredelit alla ja jõudis paadi ninasse.

Proua Weldon, Jack, nõbu Benedikt, Tom ja tema kaaslased soovisid kaptenile veel kord edu.

Isegi Dingo tõusis tagajalgadele, vaatas üle reelingu ja näis tahtvat meeskonnaga hüvasti jätta.

Siis läksid kõik tagasi vööri, et ootamatust vaheldusest – huvitavast jahist – midagi kaotsi ei läheks.

Paat lükati laevast eemale ja nelja aerupaari jõulisel tõmbel kaugenes see Pilgrimist.

“Ole valvas, Dick, ole valvas!” hüüdis kapten noorele madrusele viimast korda.

“Võite minu peale kindel olla, härra!”

“Pea meeles, mu poiss, hoia üks silm laeval ja teine meie paadil!”

“Teen nii, kapten,” vastas Dick Sand rooli juurde asudes.

Kerge paat liugles juba mitusada jalga laevast eemal. Kapten Hull seisis püsti paadininas ja kuna teda enam kuulda ei võidud, jätkas ta korralduste andmist väljendusrikaste liigutuste abil.

Dingo toetus ikka veel käppadega reelingule. Korraga laskis ta kuuldavale nii kaebliku haugatuse, et iga ebausklik inimene oleks kindlasti kohkunud.

Proua Weldon võpatas.

“Dingo,” sõnas ta. “Dingo! Sa ju võtad oma sõpradelt julguse! Haugu nüüd hästi selgesti ja rõõmsalt!”

Ent koer enam ei haukunud. Ta laskus uuesti käppadele, tuli aeglasel sammul proua Weldoni juurde ja lakkus lugupidavalt tema kätt.

“Ta ei liputa saba!..” sõnas Tom endamisi. “Halb märk! Halb märk!”

Peaaegu samal hetkel ajas Dingo end taas püsti ja hakkas vihaselt lõrisema.

Proua Weldon pöördus ümber. Ruhvist oli väljunud Negoro. Ta suundus käila, kavatsedes muidugi nagu teisedki paadi liikumist vaadata.

Dingo sööstis tema juurde, meeletu kohutavast ja seletamatust raevust.

Negoro haaras kangi ja seadis end kaitsevalmis.

Koer oli talle kõrri kargamas.

“Siia, Dingo, siia!” hüüdis Dick Sand, lahkudes hetkeks vaatepostilt ja joostes vööri.

Proua Weldon püüdis omakorda koera rahustada.

Dingo kuulas sõna ja tuli Dick Sandi juurde, kuigi vastumeelselt ja tasa urisedes.

Negoro polnud lausunud ainsatki sõna, ent hetkeks ta kahvatas. Ta viskas kangi käest ja läks oma kajutisse tagasi.

“Herkules,” sõnas Dick Sand, “teen teile ülesandeks seda meest eriliselt silmas pidada!”

“Saab tehtud,” vastas Herkules lihtsalt.

Nõusoleku märgiks pigistas ta oma hiiglaslikud käed rusikasse.

Proua Weldon ja Dick Sand suunasid uuesti pilgu paadile, mida neli aerupaari kiiresti edasi kandsid.

Nüüd paistis paat vaid väikse täpina avamerel.