Читать книгу Tartu ülikool ja legendid - Katrin Streimann - Страница 19

Ülikooli peahoone tagumisel küljel meenutab mälestustahvel keemik Wilhelm Friedrich Ostwaldi (2. september 1853, Riia – 4. aprill 1932, Leipzig).

Ostwald asus Tartusse õppima 1872. aastal. Ta kuulus korporatsiooni Fraternitas Rigensis ning osales esimesel ülikoolisemestril üsna tormiliselt seltsielus. Oma mälestustes meenutas ta seda aega nii: “... kõik uus, mille läbi elasin, tõrjus vana armastuse keemia vastu tagaplaanile. Tegelikult ma ei mäletagi, kas ma esimesel semestril üldse mõnd loengut kuulamas käisin.”

Rebasest värvikandjaks saanud nooruk suutis end siiski tööle sundida ja asus usinalt katseid tegema. Ostwaldi innustasid tema õpetaja professor Carl Schmidt ja tolle assistent Johann Lemberg. Ostwaldi meenutusel olid ülikooli laborid “tagasihoidlikud ja kitsad”. Kuid “vaatamata vahendite nappusele oli õpetus suurepärane”.

Ostwald lõpetas Tartu ülikooli keemiaosakonna 1857. aastal. Seejärel õppis ta samas füüsikat ja oli füüsikainstituudi assistent. Töö seisnes vaid loengute jaoks näitlike katsete ettevalmistamises, seetõttu jäi Ostwaldil piisavalt aega oma uurimistöö jaoks. 1878. aastal kaitses ta doktoritöö. Tartus jõudis Ostwald olla veel ülikooli eradotsent ja õpetada keemiat ka reaalkoolis.

1882. aastal kolis ta Riiga ja sealt 1887. aastal Leipzigisse, kus rajas füüsikalise keemia koolkonna. Tema uurimistöö keskendus elektrolüütide lahustele ja katalüüsile.

1909. aastal sai Ostwald katalüüsiuuringute eest Nobeli keemiaauhinna.